See pole hüvastijätt!

  Vaadates tagasi "Uneilma rändaja" blogile, avastasin ma hiljuti, et tegelikult olen ma kõige olulisema juba kirja pannud. Kogemusi oleks muidugi palju millest kirjutada, aga ma usun, et igaühe isiklikud KVK kogemused on kordades huvitavamad ja kasulikumad, kui kellegi teise kogemustest lugemine. Sellepärast otsustasin ma siinkohal mõneks ajaks blogimisele punkti panna ja väikesele puhkusele minna.
  Lõpetuseks panen kirja mõned teadmised, mida mul on õnnestunud viimastel reisidel teada saada:
  Me kõik osaleme mingis eksperimendis (nimega "Elu"). Tõde peitub pidevas arengus. See mis eile oli tõde, ei pruugi seda täna enam olla ja see mis täna on tõde, ei pruugi seda homme enam olla. Elu koos surmade, sündide ja nendest saadud kogemustega on teadvuse pidev laienemine, areng ja kasvamine.  Kõikne Teadvus täiustub läbi iga elukogemuse ja pideva arengu. Lõppu, nii nagu lõplikku seisundit ei ole olemas. Kõik on lõputu areng, muutumine, teisenemine, kasvamine. Kogu selle arengu ja elu allikas on Armastus (Algallikas). Ego soovib kõike piiritleda ja määratleda, sellest on ka tekkinud ekslikud arvamused lõplikest seisunditest: Nirvaana, Valgustumine, Moksha jne (Buddha Valgustumise määratlesid temast maha jänud õpilased, kes kõik kahjuks allusid ego mõjule, tema ise ennast Valgustunuks ei tituleerinud). Ainult ego soovib Valgustuda, Kõikne Teadvus lihtsalt On ilma lõpliku seisundita, see paisub ja kasvab, läbi iga üksiku kogemuse. Universum on lõputu, nii on lõputu ka üksikute teadvusesädemete hulk, mis on paisatud, erinevatesse füüsilistesse ja eeterlikesse vormidesse. Füüsiline vorm on kõige jämedam energiavorm. Egost pole vaja vabaneda. Ego on vaja suunata mitte hävitavasse vaid loovasse arengusse. Ego annab meile tahte tegutseda ja kogeda, tänu millele toimub areng, muutumine, Kõikse Teadvuse lõputu täiustumine. See täiustumise protsess on lõputu. Ei ole olemas seisundit (nn Valgustumine), kus pole enam kunagi midagi vaja. Valgustumise seisundit võib nimetada pigem "Loorberitel puhkamise" seisundiks, kus sa ei panusta Kõrgema Teadvuse täiustamisse, vaid naudid Üksolemise seisundit. Sellises seisundis võib olla sajandeid, aga see pole lõplik seisund.
  See polnud hüvastijätt, see on lõputu areng. Minu, sinu ja kõigi teiste areng, et lõpuks kohtuda Ühisteadvuses ehk Kõrgemas Teadvuses, puhata ja minna jälle edasi...sest lõppu ei ole.

Kasulik kehaväline kogemus või egotrip?

  Olles aastaid teadlikke kehaväliseid kogemusi kogenud, tabasin ennast ühtäkki mõttelt, et see kõik on olnud vaid egotrip:
Mina olen...
Mina tahan...
Mina teen...
Mina...Mina...Mina...
  Aga mis mul tegelikult on vaja näha ja teha? Olgem ausad, me ju ei tea kes me tegelikult oleme, ammugi siis seda, mis meil tegelikult on vaja teha. Sündides siia ilma seosame ennast oma keha, nime, perekonna ja rahvusega kuhu me sünnime. Elame kohalike traditsioonide ja religioonide süsteemis ning lõpuks arvamegi, et oleme see kelleks me emaüsas, perekonnas, ümbritsevas keskonnas ja teadmistes vormitud oleme. See muster on nii võimas, et vähemagi tahtmise korral sellest vabaneda on praktiliselt võimatu ja isegi siis, kui meie füüsiline keha sureb, toimib see muster edasi. Läbi surma vabanenud hing jätkab sama mustri järgi toimimist: sportlased teevad trenni, usklikud järgivad oma usutraditsioone, arstid teevad oma tavapärast tööd, lauljad annavad kontserte, tavainimesed käivad tööl, puhkusel, reisimas jne. Tehakse kõike seda, mida on harjutud kogu oma maapealse elu tegema. Ja uue sünniga lisanduvad uued mustrid ning vanad mustrid jäävad alateadvusse kummitama. Mõttemustrid võimenduvad läbi elude kinnisideedeks, hirmud võimenduvad läbi elude foobiateks jne.
  Olles näinud ja kogenud kõike seda oma teadlike kehaväliste kogemuste ajal, hakkasin ühel hetkel iseenda üle juurdlema. Miks ma pole veel kordagi huvi tundnud selle kohta, miks ma tegelikult siin olen ja mis mul tegelikult on vaja teada või teha?
   Eelmisel aastal tegin ühe KVK ajal esimest korda taotluse kogeda ja näha seda, mida mul tegelikult on vaja kogeda ja näha (rõhk sõnal TEGELIKULT). Jätsin oma isiklikud soovid ja huvid täiesti mängust välja ja lasin Loojal endale vajalikku informatsiooni näidata. Eks selline "tundmatusse hüppamine" nõudis omajagu julgust, aga tuleb tunnistada, et lõpptulemus oli seda väärt. Näiteks sain ma seda meetodit kasutades teada oma klaustrofoobilise hirmu tekkepõhjuse. Olin nimelt ühes oma varasemas elus lapsena uppunud. Nägin unes isegi veetaimi ja käsitsi õmmeldud nukku, mis aeglaselt veekogu põhja vajus. See kogemus oli nii ehe, et ärkasin peale seda kohe üles. Aimasin, et probleemi tekkepõhjuse teadvustamisega kaob ka foobia. Järgmise sama taotlusega KVK ajal sattusin läbi valgete pilvede lennates ääretu mere kohale, kus minu ainsaks kaaslaseks oli must vares. Äkki hakkasime koos püstloodis pea ees lainetava veepinna poole kukkuma. Mulle meenus kohe, et olen alati kartnud KVK- de ajal veealuseid maailmu külastada (võimalusi on palju olnud) lihtsalt selles hirmus, et äkki tuleb jälle see tuttavalt õudne lämbumistunne peale ja ma ärkan üles. Teadsin, et mul tuleb sama hirmuga silmitsi seista ja ma olin selleks täiesti valmis. Plartsatasime koos varesega pea ees merre. Olin enne sukeldumist instinktiivselt kopsud õhku täis tõmmanud ja vaatasin vee all ringi. Esimest korda ei tundnud ma hirmu. Teadsin, et nüüd hakkan ma vee all hingama. Lasin õhu kopsudest välja nii et mullid veepinnale kerkisid ja hingasin siis sügavalt uuesti sisse. Mitte midagi hirmsat ei juhtunud, hingasin nagu tavaliselt edasi ja hõljusin meresügavuses koos musta varesega, kes tundis ennast seal samamoodi väga koduselt. Looja oli võtnud varese kuju, et koos minuga see katsumus läbi teha ja mulle toeks olla. See kogemus tõi mulle tõelise vabanemise. See pikalt alateadvuses olnud hirm ei käivitu nüüd enam ka ebateadlikes unenägudes, kus mul tuleb vahest sarnaseid lämbumisega seotud olukordi ette. Üks sarnane olukord oli kuu aega tagasi, kus ma ühes ebateadlikus unenäos ujusin basseinis ja keegi meesterahvas vajutas mu pea vee alla, nii et ma ei saanud enam pinnale tõusta. Varem oleksin ma sellisest unenäost ärganud südamekloppimise, meeletu lämbumistunde ja külma higiga otsaees. Seekord aga paanikat ei tekkinud ja ma hakkasin vee all automaatselt hingama nagu oleks see täiesti loomulik tegevus.
  Nädal aega tagasi tegin aga juba teistsuguse katsetuse. Palusin Loojal näidata, mis mul tegelikult on vaja teha ja mis on mu ülesanne? Looja ilmus vanema mehena ja viis mu ühe ümmarguse laua juurde, mis oli täis pabereid ja plaane ning hakkas mulle midagi selgitama. Ma ei saanud aga kahjuks mitte millestki aru, sest see kõik tundus liiga keeruline. Ärgates olin enda peale pahane, et  miks ma ei palunud esialgu näidata seda, millest ma olen võimeline aru saama.
  Igatahes on nüüd algus tehtud ja see tundub hoopis põnevam, kui kõik eelmised rännakud ja seiklused kokku. Soovitan kindlasti kõigil KVK harrastajatel vahelduseks "tundmatusse hüpata" ja uurida:

1. Kes ma tegelikult olen?
2. Mis mul tegelikult on vaja teada või kogeda?
3. Mis mul tegelikult on vaja teha?

NB! Muidugi on kõige parem selliseid uuringuid teha siis, kui mingeid segajaid ei ole (tulnukate kiibid või pahalased).