kolmapäev, 21. oktoober 2015

Kohtumine kolme guruga



  Oma vaimsete otsingute algusaastatel olin ma täiesti veendunud, et ilma isikliku guruta pole võimalik eesmärki saavutada. Täna ei ole ma enam milleski veendunud, sest iganenud arusaamad ja vanad kinnisideed on vaimsel teel liikujale tegelikult kõige suuremateks takistusteks. Võib-olla olid sadu aastaid tagasi sündinud gurud ning vaimsed õpetajad õilsamate eesmärkidega kui need kolm keda ma uneilmas kohtasin. Ma ei mõista kedagi hukka, aga samuti ei hakka ma ka kedagi lihtsalt selle pärast jumaldama, et ta oskab iidseid tekste peast ladusalt tsiteerida või neid tänapäeva inimestele mõistetavaks kohendada. Minu unekohtumine kolme lugupeetud guruga toimus käesoleva aasta augustis. See on jälle üks kena näide ühest tavalisest ebateadlikust unenäost, mis ühel hetkel muutub teadlikuks unenäoks.
  Uni algas sellega, et ma seisin kusagil tühjal parkimisplatsil, kui äkki märkasin ühte meest endale kiirustades lähenemas. Muheda naeratusega näol ulatas ta juba kaugelt mulle käe ja ütles:
  "Tule minuga kaasa, ma näitan sulle midagi!"
Läksin temaga kaasa nagu oleks tegu vana sõbraga, ometi ei suutnud ma meenutada, kes ta täpselt on.  Teel seletas mees mulle tagasihoidliku muigega, et teda on kutsutud tulevikku ennustama, aga tegelikult pole ta mingi ennustaja. Jõudsime lõpuks ühe auto juurde, mis meenutas Mumbai pisikest musta taksot, pakiraamiga katusel. Autos istusid pikkades rüüdes India gurud. Uksele lähemal istuva mehe süles oli suur kullast ja kalliskividega ehitud avara kaelaga tühi anum. Ta keris akna alla ja küsis minu kaaslaselt:
  "No ütle siis, kuidas meil sõpradega suurvargus seekord ka õnnestub?"
Minu kaaslane vastas vandeseltslasliku naeratusega mulle otsa vaadates autos istuvatele gurudele:
  "Teie plaan õnnestub edukalt ja ma võin lisada, et teie kõigi lemmikvärv on oranz!"
Vaatasin seda kõike sõnatult pealt ja hakkasin vaikselt asjale pihta saama. Mees autos oli kuuldud "ennustusega" väga rahul ja lasi laia naeru nii, et tema paks kõht vabises. Minus ta igatahes usaldust ei äratanud. Siis aga läks ootamatult autouks lahti ja hämarast autosügavusest trügis välja suure kahuse soenguga, kõhna ja lühike guru. Vaatasin teda teraselt ja tundsin temas ära ülemaailmselt kuulsa vaimse liidri, kes just neli aastat tagasi suri. Sellel hetkel sain ma aru, et tegu on unega. Guru oli kuidagi pabinas ja ähmi täis, ning hakkas minu kõrval seisva mehe poole käed palves kummardusi tegema ja vabandama. Ta pobises kohmetult vabandussõnu silmis ebatavaline aukartus ja alandlikkus. Selle peale pöörasin pilgu uuesti mehe poole, kes mind oli siia toonud ja taipasin äkki, et tegu on Kõikse Loojaga. Ma mitte ei näinud teda vaid kogesin. Tal oli nägu, aga samas ei olnud ka, sest ma ei suudaks seda kirjeldada. Ta kandis seljas vilunud jämedakoelisest riidest pikka rüüd nagu Jeesus, aga ometi polnud ta Jeesus.
  "Sa oled päikese märgi all sündinud ja sulle meeldib valitseda!" ütles Looja enda ees koogutavale gurule.
  "Anna mulle andeks, ma ei oska teisiti elada. Mulle meeldib kui mind kummardatakse ja jumaldatakse," vastas guru veidi häbelikult silmi maha lüües.
  Nüüd läksid ka minu häälepaelad lahti, kuna selle sama guru eluajal hakkasin ka mina teda austama ja pidasin mõnda aega isegi oma vaimseks õpetajaks.
  "Sa valetasid, aga mina usaldasin ja uskusin sind!" käratasin talle solvunult.
Guru vaatas vilksamisi minu poole ja hakkas veel innukamalt enda ees seivalt Loojalt andestust paluma. Vaatamata oma solvumistundele hakkas mul sellest andestust anuvast mehikesest kahju, sest lõppkokkuvõttes oli ta ju nendest nõndanimetatud gurudest ainus, kes Looja ära tundis ja oma tegusid kahetses.
  "Kui sul on kahju oma tegude pärast, siis ela oma uues elus tagasihoidlikult ja lihtsalt," ütlesin talle juba leplikumal toonil sõbralikult lähenedes ja lepituse märgiks kallistastades. Tema aga hakkas mulle sanskriti keelseid Veeda salme laulval toonil kõrva sosistama justkui üritades mind hüpnotiseerida.
  "Tõde on pidevas muutumises ja niikaua kuni sa korrutad vanu tõdesid nagu papagoi ei pääse sa surma ja sünni ringist," sosistasin talle ühe Looja tarkusetera vastu.
  Guru vakatas korraks, aga jätkas siis juba hetke pärast mantrana laulval toonil Veeda salmide kordamist. Selle peale kordasin ka mina oma lauset uuesti, aga siis pöördus guru uuesti sealsamas seisva Looja poole ja tunnistas jälle kahetseval pilgul, et ta ei oska teistmoodi elada, sest talle meeldib kui inimesed teda jumaldavad. Looja naeratas ja andestas talle ning laskis tal minna. Guru hüppas kiirustades autosse ja juba hetk hiljem kihutas auto tolmupilve maha jättes minema.
  Seisime jälle kahekesi parklas ja nägime, et päris siinsamas lähedal olevasse parki oli kogunenud hea hulk rahvast. Inimesed istusid hardalt ühe pikas rüüs mehe ees, kes meenutas just lahkunud gurusid. Tal oli seljas pikk rüü ja pikad juuksed langesid kohevalt ta seljale. Ta hoidis käsi õnnistavalt rahva kohal ja naeratas leebelt. See oli aga hoopistükkis valgenahaline mees.
  "Filipp, mida sa ometi teed?" kuulsin Loojat üllatunud toonil mehe poole hüüdmas. Mees suunas pilgu meie poole ja tardus hetkeks, lasi siis käed rippu ja hiilis tasahilju rahvahulgast välja. Arglikult meie suunas kõndides libistas ta vaikselt oma koheva paruka peast ja jäi siis seda näppude vahel närviliselt rullides Looja ette seisma. Mul tuli tõepoolest seda kõike vaadates naer peale. Lihtsalt uskumatu on see guruks olemise ahvatlus ja mida kõike selle nimel ei tehta.
  Vaimse liidri ainuke ülesanne peaks ju olema õpetada inimestele Kõikjaloleva Loojaga isikliku suhte loomist, mille lõpptulemuseks on Valgustumine. Kahjuks ei ole ma aga sugugi kindel, et tänapäeva vaimsed liidrid seda ülesannet enam täidavad.