Mõtlesin väga pikalt ja põhjalikult enne kui lõpuks otsustasin ka sinuga, mu armas lugeja, seda kogemust jagada. Googeldades võib leida erinevatelt kristlikelt ja vaimsetelt veebilehtedelt väga huvitavaid kirjatükke Luciferi kohta. Kristlikus mütoloogias peetakse Luciferi Jumala vastandiks, langenud ingliks, antikristuseks, saatanaks või deemoniks. Algselt olevat Lucifer olnud peaingel, kes aga oma uhkuse tõttu alustas mässu Jumala vastu ning seetõttu kihutati ta Taevast minema. Jätan selles osas kõigile oma vaba arvamuse ja panen siia oma teadluku unenäo kogemuse. Poolteist kuud tagasi, pärast oma tavapärast hommikust teadlikku uinumist, tõusin voodist ja läksin kodumaja hoovi. Vaatasin uurivalt ümbrust ja mõtlesin kuhu minna ja mida teha, kui äkki märkasin kahte meesterahvast mõnekümne meetrise vahega minu suunas jooksmas. Mõlemil oli kott üle õla ja esmalt tundus, et tegu on mingite sportlastega. Esimene mees kes oli mulle lähedale jõudnud jäi hetkeks seisma ja küsis:
"Kas selles majas on kuldne lill?"
Ma ei saanud küsimusest aru, aga mehel tundus tuli takus olema, sest ta vaatas mulle kärsitult otsa ja vilksamisi ka seljataha. Mõistmata mis lillest jutt käib, soovitasin tal tuppa minna ja mu venna käest selle kohta täpsemalt küsida. Saanud loa, tormas mees veelkord seljataha vaadates maja uksest sisse. Teine mees, kes esimesele sama rada järgi jooksis kihutas sõnagi lausumata minust mööda. Vaatasin neid ja mõtlesin, et tegu peab olema mingi sportliku mänguga, mille ülesandeks on leida "kuldne lill". Keerasin otsa ringi ja hakkasin väravast välja minema, kui äkki märkasin, et maja poole jookseb veel üks mees. Mõned meetrid enne minuni jõudmist, keeras ta aga ringi ja hakkas tuldud teed tagasi minema. Mehe lühikeseks pöetud juustega kuklal lookles pikk arm. Uuesti maja poole vaadates nägin, et mehed kes ennist majja sisenesid olid jälle õue peal ja uurisid ebalevalt ümbrust, kuni lõpuks erinevates suundades minema tormasid. See asi hakkas mind juba vägagi huvitama ja ma otsustasin kolmandale mehele, kes minu ees hoovist välja sööstis, järgi minna. Arvatavasti otsis ka tema seda "kuldset lille" ja märgates, et eelmised otsijad majast tühjade kätega väljusid, otsustas ta otsinguid teises suunas jätkata. Tahtsin välja selgitada, mis lill see on ja miks nad nii paaniliselt jooksevad nagu oleks see elu ja surma küsimus. Väljend "uudishimu tappis kassi" oleks seekord minu puhul peaaegu täide läinud. Lill mida mehed otsisid oli Elulill, mis annab selle omanikule igavese elu. Tõeline hirm ja paanika tabas mind aga siis, kui avastasin, et neid mehi ajab taga Lucifer ise. Olin armiga mehele järgnedes teinud suure vea, sest nüüd ajas Lucifer ka mind taga. Põgeneva mehe käest ma midagi täpsemalt küsida ei jõudnud ja vaevalt ta oleks ka mulle vastanud, sest oli pikast jooksmisest hingetu. Niimoodi sihitult põgenedes jõudsime lõpuks kusagile inimtühja öisesse väikelinna. Ma ei saanud seal aega pikemalt ringi vaadata, sest nii kui me uude tänavasse keerasime oli Lucifer juba vastas. Teadsin, et kui ta meid kätte saab, siis on meil mõlemal lõpp käes. Viimases hädas, kui tagaajaja oli juba paari meetri kaugusel, tuli mul meelde üks tavapärane nipp mida ma võimaluse avanedes kohe kasutasin. Nägin kuidas eespool tormav mees raudukse moodi väravast majadevahelisse sisehoovi põikas ja enne kui ma talle järgnesin tegin taotluse vabaneda Luciferist, kui sellest uksest läbi lähen. Aga enne kui ma jõudsin ukse enda taga kinni lüüa, sai hirmuäratav jälitaja oma jala ukse vahele ja irvitas kahjurõõmsalt mu ebaõnnestumise üle.
"Sa ei vabane minust, sest meie Isa on andnud ka mulle vaba tahte!" ütles ta irooniliselt muiates. Kuna tegemist oli kinnise sisehooviga ja majade tagauksed olid lukus, siis sellega meie põgenemine lõppes. Seisime hirmunult ja abitult Luciferi ees. Nüüd oli mul võimalus teda ka lähemalt silmitseda. Meie ees seisis pikk, sale, blond, siniste silmadega vanem mees (hämmastavalt sarnane kuulsa Šoti näitleja
Iain Gleniga). Ta vaatas meid põlgliku pilguga ning sirutas käe minu poole nagu tahaks mul kõrist haarata. Mees kellega ma olin koos põgenenud kasutas seda hetke põgenemiseks. Milline argpüks ja nahahoidja, mõtlesin nördinult talle järgi vaadates.
"Minu käest ta ei pääse, ole rahulik, tema on järgmine," lausus Lucifer despootliku rahuga kätt ikka veel minu poole sirutades. Ta nautis silmnähtavalt igat hetke minu hirmust ja paanikast.
"Sa tahtsid ju seda mees kätte saada, ma nägin kuhu ta läks" hüüdsin ahastavalt Luciferile, ise reeturlikult näpuga raudvärava suunas osutades.
Selline argpükslik katse oma nahka päästa vihastas Luciferi veel rohkem. Nägin kuidas ta silmadesse tekkis külm helk ning huulile õel irve. Tundsin valusat piinlikust oma alatu triki peale, sest hetkel polnud ma parem mehest, kes mu südametult Luciferi kätte jättis. Viimasest õlekõrrest haarates pöördusin mõttes palvega meie tegeliku Looja poole, et see Luciferi vähemalt viis minutit kinni hoiaks, kuni ma põgenema pääsen. Palve toimis ja Lucifer jäi paigale rabelema, sest ei suutnud äkki enam käsi ega jalgu liigutada. Sel hetkel vaatas ta mulle ühtaegu üllatunult ja jahmunult otsa. Mul ei olnud aga aega juhtunu üle juurelda ja kiirustasin raudvärava poole. Tänavale jõudes märkasin juba tuttavat meest mööda tänavat kaugemale jooksmas. Tormasin talle järgi ja nägin kuidas ta ühest tänavaäärse baari uksest sisse lipsas. Seekord ma talle järgi ei läinud vaid otsustasin edasi joosta ning Luciferi endale järgi meelitada, endal südames kindel tunne, et ega Looja mind ka seekord hätta jäta. Seisin järgmisel tänavaristil, veendumaks, et Lucifer mulle ikka järgneb. Lasin tal ennast märgata ja põikasin siis teeristis paremale. Meil oli piisavalt pikk vahemaa, et teda niimoodi majade vahel eksitades segadusse viia. Lõpuks kui ma juba arvasin, et olen pääsenud, sattusin kogemata majadevahelisse tupikusse. Mu ümber olid kõrgusesse tõusvad akendeta majaseinad ja ainus pääsemine oli tuldud teed tagasi minna. Selleks oli aga juba liiga hilja. Olin jälle lõksus, aga seekord otsustasin kartmatult oma lõpule vastu minna. Lucifer lähenes mulle aeglaselt, kuni jäi minu ette seisma. Irve tema näolt oli kadunud, samuti ülbus tema pilgust. Ta vaatas mind pigem uudishimulikult ja kõhklevalt. Samal ajal kuulsin järsku Looja häält:
"Sa ei pea teda kartma ega vihkama, sest ta on samuti minu poeg nagu Jeesuski!
Looja hääl kostus kõikjalt, aga ometi sain aru, et Lucifer seda ei kuulnud. Looja kohalolu rahustas mind ja ma tundsin ennast veel kindlamalt.
"Ma ei vihka sind. Tegelikult ma hoopis armastan sind, sest sa oled samamoodi meie Isa poeg nagu Jeesuski!" ütlesin Luciferile rahulikult otsa vaadates.
Ja oma sõnade kinnituseks võtsin kätega hellalt tema peast ja suudlesin teda laubale nagu venda.
Nüüd oli Lucifer täiesti segaduses. Ta vaatas mind pilgul milles olid segunenud nii üllatus, kõhklus kui ka lugupidamine. Ta ei lausunud sõnagi, taganes minust vaikselt paar sammu ja muutus nähtamatuks. Minu kõrval maas, maja seina ääres, seisis suurt pang helerohelise värviga. Äkki tõusis selle kõrval lebav pintsel ise õhku, kastis ennast värvi sisse ja hakkas minu selja taga olevat akendeta seina heleroheliseks värvima. Tundsin Luciferi kohalolu ja teadsin, et tema teeb seda. Kui sein sai värvitud, siis asetus pintsel oma kohale pange kõrvale maha ja ma tundsin kuidas Lucifer lahkus. Vaatasin heleroheliseks värvitud seina ja juurdlesin selle üle mida Lucifer mulle sellega öelda tahtis, kuni järsku sähvatas mõte: "Roheline Tee!" Ta oli andnud mulle sõna otseses mõttes rohelise tee ja lahkunud. Tundsin nagu oleksin millestki vabanenud, pea selgines ja esimest korda mõistsin kes on tegelikult Lucifer ja Jeesus. Nad on ühe ja sama Isa pojad ja vajalikud selleks, et me kõik jõuaksime lõpuks koju, Looja Valgusesse. Jeesus esindab head ja Lucifer halba, nii nagu Taoismis esindavad Yin ja Yang universumi negatiivset ja positiivset printsiipi. Ei ole üht ilma teiseta ja see kes ei ole kogenud pimedust, ei oska hinnata valgust!
NB! Lisan siia huvitava tähelepaneku, et sõna "Lucifer" pärineb ladina keelest ning tähendab "valguse kandjat" (sõnast lux - "valgus" ja ferre - "tooja/kandja").
