kolmapäev, 21. jaanuar 2015

Unenäokohtumised kohaliku maa vaimudega



  Olles elanud mõnda aega nii Hiinas kui Indias on mul olnud huvitavaid unenäokohtumisi kohalike vaimudega. Kuhu iganes olen elama asunud, annavad kohalikud vaimud endast unenäos alati üsna pea märku. Mäletan, et lapsena ma kartsin unenäokohtumisi surnud hingedega, aga õige pea õpisin nendega suhtlema, sest avastasin, et nendega rääkimine annab paremaid tulemusi, kui nende eest põgenemine. Alguses nägin enamasti surnud sugulasi ja tuttavaid,
aga hiljem hakkasid lisanduma ka täiesti võõrad hinged. Mõned neist olid õnnetult pooleli jäänud elu tõttu maalähedastesse sfääridesse kinni jäänud, mõned neist ei teadnud isegi, et nad on juba surnud, aga palju oli ka lihtsalt kiuslikke pahalasi.
Viimane grupp tegelasi on kõige tülikamad ja ebameeldivamad, aga ometi on ka nende hulgas selliseid, kes on valmis positiivseid muutusi ette võtma.
  Alustan sellest, kuidas ma seitse aastat tagasi ühes Hiina suurlinna kõrghoone üürikorteris elades omale igaöise külalise sain. Olin ennast just kenas kolmetoalises korteris sisse seadnud kui juba mõne nädala pärast avastasin oma unenägudest külalise, keda ma hakkasin "naabri vanaisaks" kutsuma. Teisel pool minu magamistoa seina asus naabrite köök ja söögituba, nii et tihti, kui mina juba voodis und ootasin, kostis veel naabrite söögitoast lõbusat jutukõma. Ühel õhtul niimoodi jutukõmina saatel uinudes sain ma poolenisti teadliku unenäokogemuse. Mu keha uinus, aga unenäokeha ja teadvus olid ärkvel. Äkki märkasin, et minu voodi kõrvalt läbi seina astus minu tuppa üks hiina vanahärra. Mees võis olla üle 70 aasta vana. Ta oli kiilaneva pea ja hallide juustega lüheldasem kühmus mehike. Seljas olid tal kodused kottis tressipüksid ja mingi ruuduline pidžaama moodi särk. Vanamees astus oma aeglase sammuga mööda minu tuba ukse poole ja sealt edasi kööki. Mees nagu poleks mind märganudki ja kondas mööda korterit ringi nagu omas kodus. Ta ei puutunud midagi, aga lihtsalt kõndis ja vaatas. Korteris ringkäigu ära teinud, suundus vanamees tagasi tuppa, kus ma hiirvaikselt oma voodis lamasin, ning läks minule pilkugi heitmata läbi seina tagasi sinna kust oli tulnud. Ta nagu lihtsalt sulas seinast läbi. Olin täielikus hämmingus, sest midagi sellist polnud ma varem kogenud. Asi oli liiga reaalne, et seda niisama lihtsalt unustada. Alguses tundus mulle ebameeldiv, et keegi lihtsalt kõnnib öösiti korteris ringi, aga hiljem sain aru, et see vanamees lihtsalt ei näinud mind ja nii ma harjusin tema öiste külaskäikudega ära.
  Hiinas olles nägin ma unes aga veel midagi, mis oli väga ilmekaks iseloomustuseks enamuse hiinlaste maailmapildi kohta. Nägin unes, et linnatänavatel kõndivad hiinlased on kõik zombid ehk hingetud kehad. Nad liikusid automaatselt ja nende silmades puudus elusäde. See uni iseloomustab nende kommunistlikku maailmapilti, mis välistab hinge olemasolu ja nii on nad määranud ennast elama hingetut zombi elu. Mõni ime siis, et nad peale surma vaimudena ringi kõnnivad, sest arvatavasti ei saa nad arugi, et on juba surnud. Kurb aga tõsi!
  Vaimsuse hälliks nimetatud maal ehk Indias elatud aastate jooksul olin ma pidevalt öiste vaimolendite rünnaku ohvriks. Tunnistan ausalt, et India vaimuilm on kõike muud kui spirituaalne. Võib-olla oli India kunagi rohkem kui 100 aastat tagasi vaimne maa, aga praegu ei ole ta seda kohe kindlasti mitte. Esimesel nädalal, kui olin ennast ühes suurlinnas sisse seadnud, hakkas mind unes kohe ahistama üks traditsioonilises saris ja ehetes vanem hindu proua. Ta oli väga tige ja sõimas mind kohalikus keeles, millest ma mitte midagi aru ei saanud. Kui ma sealt mõne aja pärast uude kohta kolisin siis läks asi veel hullemaks. Uues korteris oli ennast sisse seadnud üks vana külanaine, kes oli mingi õnnetuse tagajärjel keskelt pooleks litsutud. Niimoodi ta siis ka vaimuilmas edasi elas, kahes tükkis. Tema polnud vaenulik, aga pigem hirmutas mind tema puhul pealetükkiv ja kohati võlts sõbralikkus. Ta oli väga räpane, takuste juuste ja määrdunud sariga. Samuti ei saanud ma sõnagi aru tema jutust, kuigi ta üritas mulle kogu aeg midagi seletada. Hiljem hakkasin ma aimama, et ta võis olla mõni naistööline, kes selle maja ehitamisel või lähistel õnnetult surma sai. Ma ei osanud kuidagi teda aidata, sest tundus, et tal olid ka vaimsed probleemid. Samuti ei saanud ma unes selles osas abi ka India kohalikelt gurudelt ega pühakutelt. Unenägudes paljastus hoopis nende tegelik loomus, mis oli ehmatavalt šokeeriv. Selle aja jooksul mil ma Indias elasin, avalikustati ka ajaleheveergudel mitmeid pühamehi ja gurusid (ei hakka nimeliselt välja kirjutama), kes tegelesid mammona kogumise ja naiste-laste pilastamisega. Tuleb tunnistada, et kogu Indias elatud aja jooksul saadud unenäokogemused olid kõike muud kui meeldivad, vaatamata sellele, et ma elasin väga erinevates paikades (ka ühes nn aašramis).
  Kohalike vaimudega olen ma aga kohtunud ka siinsamas Eestimaal. Möödunud suvel Saaremaal külas olles oli mul huvitav unenäokohtumine kolme hukkunud viikingi sõdalasega.
Tuleb tunnistada, et see tuli minu jaoks täieliku üllatusena. Saaremaale saabudes olin juba mitu ööd õndsas rahus maganud, kui kolmandal ööl omale ise külalised tuppa juhatasin. Kuidas? Väga lihtsalt. Õhtul sai pererahvaga koos pikalt jutu aetud ja teed rüübatud. Öösel ajas häda mu üles ja kuna kuivkäimla asus õues, siis tuli mul pikk retk ette võtta. See oli parajalt tormine aga soe öö, kui ma kiiruga üle õue minnes äkki ennast veidralt tundsin, nagu ma poleks üksi. Tagasi voodisse pugedes ja uuesti uinudes nägin ennast teadlikus unes justkui kordusena samamoodi mööda õueteed välikäimla poole minemas. Välikäimla juures põõsa taga aga märkasin kolme kuju varitsemas. Need olid kolm pikka kasvu ja pikkade heledate juuste ning siniste silmadega meest. Nad nägid ilmeksimatult vikingi sõdalaste moodi välja ning kui ma vetsust jälle toa poole kõndisin tuli üks neist mulle järgi. Ta ütles oma nimeks Asgeir või midagi sarnast ning ta oli huvitatud minust kui naisest. Ta oli minust sedavõrd huvitatud, et tahtis uuesti ellu ärgata ning kasutas selleks isegi mingit iidset maagiat või loitsu, mis muidugi ei õnnestunud. Ma ütlesin talle:
  "Sa oled surnud ja sul ei ole võimalik seda keha mis sul oli, enam ellu äratada!"
Viiking nagu ehtne matšomees ei tahtnud sellega aga kuidagi leppida. Lõpuks lausus ta kurval toonil ohates:
  "Armastus on veel raskem, kui sa armastad!"
Nii kummaline kui see ka pole, olid need ühe viikingi sõdalase poolt kuldsed sõnad! Olles minusse lootusetult armunud tuli mul siis talle terve öö selgitada, et see suhe pole võimalik, kuna tema on vaimuilmas ja mina elan maises ilmas. Mul oli temast siiralt kahju. Ainus mida ma oskasin talle soovitada, oli see, et ta on vaba ja ei pea olema siin kuhu ta maised jäänused kunagi ammu kõdunema jäid. Tema ja ta kaaslaste jaoks oli tulnud surm ootamatult ning neid ei maetud viikingite kombekohaselt. Nii olid nad juba mitmeid aastasadu võõras rannas oma luude juures valvanud. Igatahes olin ma hommikul unest ärgates väga väsinud, sest kogu see jagelemine nende kolme viikingi sõdalase vaimuga oli väga väsitav. Vähemalt õnnestus mul lõpuks neile selgeks teha, et nad ei pea oma luude juures passima vaid võivad rahus koju minna.
  Soovitan alati reisil olles või uues kohas magades olla tähelepanelik selliste unenäokülastuste suhtes. Mõnikord võivad kohalikud vaimud sulle midagi olulist öelda või ise abi vajada. Kummaline on aga see, et kui tegelikult saab vaimuilmas suhelda ilma keelebarjäärita, siis on ometi vaime, kes räägivad jäigalt oma eelmises elus õpitud keeles, nii et nendest on praktiliselt võimatu aru saada nagu mul Indias elades tihti ette tuli.



pühapäev, 18. jaanuar 2015

Reptiilid ja tulnukad unenägudes



  Seekord võtan käsile üpris ulmelise teema, mistõttu pean skeptikutele kohe rõhutama, et need on ennekõike unenäod, mitte ärkveloleku kogemused. Olen terve elu ka ise väga skeptiline olnud kummaliste nähtuste, asjade ja olendite suhtes ning tõele au andes pole ma ärkveloleku ajal ühtegi tulnukat näinud, küll aga unenäos (ka teadlikus unenäos).
  Esimene väga reaalne ja ehmatav unenäokogemus oli mul viis aastat tagasi ühe reptiiliga. Elasin tollel ajal linnas, kus naaberkorteris oli toimunud mõrv. Naabrimees oli alkoholilembene ja niimoodi ta siis ühe joomingu ajal toimunud tüli käigus ära tapetigi. Unes sain teada, et seda alkohoolikust naabrimeest kontrollis reptiil, kes nüüd kui naabrimees surnud oli, omale uut ohvrit otsis. Mind hoiatati unes, et see reptiil tuleb järgmisena mind ja mu lähedasi ründama ja täpsustuseks lisati, et ta siseneb inimesesse suukaudu. Unenäos olin oma korteris koos venna ja tema sõbraga, kui reptiil meid ründas. Tal oli võime oma kuju muuta ning samuti ka nähtamatuks muutuda. Tema nahk oli soomuseline ja silmad kollased, pikerguste mustade pupillidega. Esmalt ründas ta minu venna sõpra. Nägin kuidas venna sõber läks äkki näost punaseks ja haaras endal kõrist ja üritas oksendada.
Sain aru, et rünnak on alanud ja tormasin venna sõbrale appi ning tõmbasin selle reptiili temast suu kaudu välja. Järgmisena tundsin juba kuidas ta nõtke osavusega hakkas suukaudu minusse sisenema. Ta kasutas mu häälepaelu, et rääkida ning samal ajal hakkasin ma maailma nägema läbi tema silmade. Mu nägemine läks märksa teravamaks, aga kõike looritas kollakas varjund. Mu mõistus oli selge ning ma hakkasin temaga mõtteteel suhtlema, sest see oli veel ainuke mida ma kontrollisin. Ütlesin, et ta ei saa hakata vastu Jumalikule Armastusele! Rääkisin temaga pikalt, mida täpselt, seda enam ei mäleta, aga kui ma talle lõpuks ütlesin, et ma olen Jumalaga Üks, siis ronis see reptiil minust kibekähku välja. Sellega asi muidugi ei lõppenud, sest ta üritas nüüd minu venna sisse pugeda. Ka selle katse ma nurjasin ja siis muutis ta ennast väikeseks sisalikuks ja üritas mööda voodialuseid ja nurgataguseid mu eest ära põgeneda. Sain ta lõpuks ikkagi kätte ja hakkasin talle selgitama, et inimestega manipuleerides teeb ta hoopis iseendale halba. See jutt vihastas teda ning järgmiseks üritas ta minuga kaubelda. Ta tahtis, et ma viiksin ta kõige lähemasse kasiinosse ning vastutasuks jätab ta mu rahule. Loomulikult tahtsin ma temast vabaneda, aga mitte nii, et keegi teine sellepärast kannatab. Teadsin, et reptiil on minu kontrolli all ja niimoodi jäi see olukord tookord lõpliku lahenduseta.
  Sellest läks palju aega mööda ning ma olin unenäo reptiiliga juba unustanud, kuni kohtusin sensitiiviga, kellest oli juttu ühes eelmises postituses - Kuidas ma vabanesin ebaõnne vaimust. See sensitiiv ütles muu jutu sees nagu muuseas, et ta näeb mu läheduses ühte reptiili. See oli väärt meeldetuletus ning mõne aja pärast sain teadlikus unes võimaluse selle reptiiliga uuesti kohtuda.
  Teadlikku unne sisenedes avastasin ennast ruumis, kus oli üks kena tütarlaps. See neiu oli ametis oma välimuse sättimisega. Tal olid ilusad pikad lokkis juuksed ja täiuseni viimistletud nägu, aga tundus et ta polnud oma kulmudega rahul ning kitkus neid armutult. Ma vaatasin, et ta teeb kasu asemel hoopis kahju, sest kulmud olid juba olematuks kitkutud. Ütlesin siis talle päris otsekoheselt:
  "Miks sa ometi oma kulmud niitpeenikeseks oled kitkunud, see ei ole ju sugugi ilus!"
Tüdruk vihastas ja hakkas mind ärritunud pilgul jõllitama. Märkasin, et seoses sellega kuidas viha temas kasvas hakkas ka tema välimus vähehaaval muutuma. Ta silmad muutusid pikerguste pupillidega kollasteks sisaliku silmadeks ja nahk soomuseliseks ning lõpuks seisis minu ees vihane reptiil oma täies hiilguses. Ta oli valmis mind juba ründama, kui ma äkki endalegi ootamatult laususin:
  "Sina oled Valgus! Mina olen Valgus! Me oleme mõlemad üks ja seesama Valgus!"
Selle peale avanes reptiili ümber maa ning hakkas kerkima, moodustades tema ümber kivisarnasest hallist ainest munakoore. Muna aga vajus koos reptiiliga maa sisse mille sisemus hõõgus ja pulbitses. Ümbrust uurides avastasin äkki, et see ei olegi planeet Maa vaid mingi sünge ja viljatu planeet kusagil universumis, mille asukohast pole mul õrna aimugi. Mõistsin äkki terava selgusega, et see reptiil tõmmati tagasi sinna kust ta oli tulnud.
  Nagu sellest kogemusest aru sain on reptiilid reeglina pahatahtlikud ja õelad ning neil on jälgede segamiseks olemas imetlusväärne oskus oma välimust muuta. Nad elavad erinevatest energialiikidest nagu näiteks eluenergia, hirmuenergia, vihaenergia, seksuaalenergia jne. Reptiilid eelistavad ennekõike rahvarohkeid kohti nagu suurlinnad, kus on palju baare, klubisid ja kasiinosid. Nende ohvritest kujunevad välja alkohoolikud, narkomaanid, enesetapjad, mõrvarid, vägistajad, seksisõltlased, pedofiilid jne. Reptiilid mõjutavad inimesi tegema enda või teistega kohutavaid asju ja tavaliselt ei saa inimene ise arugi, et teda mõttetasandil niivõrd peenelt ja sujuvalt mõjutatakse.
  Järgmine unenägu on kohtumisest pisikeste heatahtlike tulnukatega. Kohtusin nendega ühes aastatetaguses unenäos, kus ma olin pooleldi teadvel. Unenäos märkasin ma öösel taevas meie majale lähenemas kahte helendavat tähte. Lähenedes tekkis tähti juurde, millest lõpuks moodustus helendavate tähtede rida, mis aeglaselt üle meie maja liikudes justkui midagi skanneeris. Kui tähtederivi jõudsid täpselt meie maja kohale, siis ei osanud ma muud teha kui ütlesin mõttes Loojale:
  "Sündigu sinu tahtmine!"
  Mul polnud õrna aimugi mis edasi hakkab juhtuma. Äkki tunnetasin, et ma pole enam üksi. Keerasin ringi ja nägin keset tuba kahte tillukest olendit. Nad olid hallides skafandrites, ning mõlemal oli seljas õhukene seljakoti moodi paneel, mille peal oli terve rida helendavaid andureid. Hinge kinnipidades jälgisin tardunult nende tegevust. Nad vestlesid omavahel kummaliselt laulva sirinaga. See vestlusest tulenev heli meenutas ritsikate sirinat (unenägu nägin veebruari kuus ja kuuldud heli ei saanud olla unenäoväline tegur - nagu näiteks lahtisest aknast tuppa kostuv ritsika sirin). Siis toksis üks tulnukas sõrmega teise tulnuka seljas olevale paneelile, justkui mingeid andmeid sisestades. Nad vestlesid uuesti omavahel minust väljategemata ja kadusid lõpuks niisama salapäraselt nagu olid ilmunud. Tundus, et nad olid heatahtlkud tulnukad, kelle eesmärgiks on uurida Maa arengut.
  Nii nagu planeedil Maa on ikka veel olemas seni avastamata kohti ja eluvorme, nii on ka vaimne sfäär täis erinevaid paiku ja eluvorme. Enne neid unenäokogemusi kahtlesin ma siiralt tulnukate olemasolus, aga nüüd olen ma selle teema suhtes märksa avatum.



reede, 9. jaanuar 2015

Unenäosümbolid ja unenägude seletamine



  "Unenägude kollektsiooni kasvades märkate korduvaid kujundeid. Nende kujundite tähendus võib olla täiesti teine, kui unenäosõnastikest või sümbolite entsüklopeediast leitav. Samad kujundid, ei pruugi erinevate unenägijate jaoks sama asja tähendada. Hammaste väljakukkumisega unenägu võib ühe inimese jaoks seostuda surmahirmu või töö kaotusega, teisel poisipõlve kaklusega, kolmanda jaoks aga anda märku vajadusest hambaarsti juurde rutiinsele läbivaatusele minna. Uss võib hoiatada ootamatu rünnaku eest, äratada seksuaalseid hirme või energiaid, või anda märku võimalikust tervenemisest või transformatsioonist," kirjutab Robert Moss oma raamatus "Teadlik unenägemine" ja ma olen selles osas temaga täiesti ühel nõul. Oma pika ebateadlike unenägude uurimise praktika jooksul olen aru saanud, et unenäosümboleid ei tasu kindlasti unenäoseletajate põhjal üheselt tõlgendada. Selles osas on siiski kõige parem ennekõike usaldada iseenda sisetunnet. Samuti ei maksaks ohtu ennustavate unenäosümbolite põhjal paanikasse sattuda ja saatuslikku sündmust ootama jääda vaid võtta ette samme selle sündmuse vältimiseks. Siin võib abiks olla ka teiste inimeste arvamus nähtud unenäo kohta. See ei tähenda, et kellegi teise tõlgendus on ainuõige. Pigem annab see sulle võimaluse näha oma unenägu teise inimese vaatenurgast, mis omakorda võib sulle tõlgendamise osas mõne niidiotsa anda, mille peale sa enne ei tulnud. Lõppkokkuvõttes on see ikkagi sinu unenägu ja lõplik tõlgendamine sinu enda sisetunde küsimus. Tihti arvavatakse ekslikult, et kui unenägu näitab midagi hea- või halvaendelist, siis see on saatuse poolt määratud ja vältimatu. Võin kinnitada oma kogemuste põhjal, et see pole kummalgi juhul nii. Selleks, et heaendeline unenägu täituks tuleb ka ärkveloleku ajal selle täitumiseks midagi ette võtta ning samuti tuleb halvaendelise unenäo puhul tegutseda, et selle täideminekut vältida. Unenägu näitab lihtsalt ette ühe kõige tõenäolisema tuleviku variandi, mis põhineb siiamaani tehtud valikutel. Kindlaksmääratud saatust pole tegelikult olemas, on vaid palju valikuid ja iga valikuga oma elus nihutab inimene oma saatus siia või sinna poole. Ka see kui inimene juba sünnib ebasoodsasse olukorda on olnud tema enda valik enne maapeale sündi (mida reeglina suurem osa inimesi ei mäleta). Looja on andnud kõigile vaba tahte oma saatust ise määrata ja kui keegi on veendunud, et tal on kindlaks määratud saatus, siis on ka see vaba tahe. Inimene on tänu vabale tahtele oma veendumuste vang. Sa oled see mida sa mõtled! Kui sa mõtled, et sa oled patune, siis sa oled seda. Kui sa mõtled et sul on halb saatus või halb karma, siis nii see ka on.
  Hoopis teine lugu on aga unenägudega, mis käivad kellegi teise kohta, sest teise inimese ellu ilma tema nõusolekuta sekkuda ei tohiks. Kui ma näen kellegi lähedase kohta halvaendelist und, siis ma tavaliselt räägin sellest asjaosalisele ja edasi on juba tema enda valik, kas ta võtab midagi ette selle vältimiseks või laseb sellel sündida. Ükskord sain sarnases olukorras ühelt oma lähedaselt inimeselt loa teda teadlikus unes aidata ja see tõepoolest mul ka õnnestus.
  Kui nüüd puhtalt unenäoseletajate põhjal oma unenägusid tõlgendada, siis ma peaksin sellisel juhul juba kümneid kordi surnud olema. Näiteks hoiatab unenäo seletaja surnuga kaasa minemast, mida ma olen viimase kümne aasta jooksul oma unenägudes korduvalt teinud. Samuti on surnud inimesed mind nimepidi hüüdnud ja minuga kallistanud, tantsinud ja isegi suudelnud. Kümme aastat tagasi kui ma unenäoseletajaid tõsiselt võtsin, siis sellised unenäod tegid ikka seest õõnsaks küll. Nüüd ma tean, et surnutega suhtlemine on minu jaoks ennekõike pigem hoiatus kui surmakuulutus. Teise variandina külastavad surnud hinged mind lihtsalt suhtlemiseks ja koos ajaveetmiseks, mida ärkveloleku ajal enam teha ei saa, sest nemad on vaimuilmas.
  Panen näitena kirja mõned ebateadlikud unenäod, mis on olnud väga tugeva sõnumiga.
  Üks hoiatav unenägu oli kolm aastat tagasi, kus ma nägin unes, et mu surnud ema tuli minu juurde ja embas mind jällenägemiserõõmust nii kõvasti, et mul jäi hing kinni. Lükkasin ta seepeale eemale ja mulle tundus, et ta isegi veidi solvus. Kui ma poleks sellele unenäole tõsist tähelepanu pööranud oleksin arvatavasti kuu aja pärast kopsupõletikku surnud. Mul oli nädalaid kestnud piinav köha, millele lisandus mõne aja pärast ka väike palavik. Pidasin seda esialgu tavaliseks külmetuseks, aga selle unenäo pärast pöördusin igaks juhuks perearsti poole, kes tuvastas mul raske kahepoolse kopsupõletiku. Loomulikult oleks mu emal olnud hea meel mind vaimuilmas vastu võtta, aga ma arvan, et mul on maa peal veel üht-teist õppida.
  Teine hoiatav unenägu oli aasta enne eelmist hoiatavat unenägu. Nägin unes et olen lennujaamas ja mu surnud ema ulatas mulle lennukipileti. Vaatasin seda lennukipiletit ja avastasin, et see oli üheotsa pilet. Andsin selle pileti emale tagasi ja palusin, et ta vahetaks selle edasi-tagasi pileti vastu. Ema läkski lennujaama kassasse, aga töötajad sulgesid juba kassat ning palusid järgmine päev tagasi tulla. Samal ajal tegin ma ärkvelelus reisiplaane soojamaa reisiks. Kõik oli juba paika pandud ja ära otsustatud, aga tänu sellele unenäole ma siiski loobusin sellest reisist. Lennuk küll alla ei kukkunud, aga hoiatus oli nii selge (surnud inimene annab üheotsa pileti), et ma ei hakanud selles osas riski võtma. Nende mõlema näite põhjal on täiesti selge, et pahaendeliste unenägude täideminekut saab vältida.
 Möödunud kevadel oli mul heaendeline uni, kus ma avastasin end koosviibimisel looduskaunis kohas, toredate vaimsete inimeste keskel. Mõned unenäovihjed aitasid mul välja selgitada, kus selline üritus toimub ja mul oli täiesti vaba valik sinna ka minemata jätta. Kuna unenäo kogemus oli nii meeldiv, siis ma otsustasin seda järgida ning mul ei tulnud seda kahetseda. See on hea näide sellest, et ka meeldiva unenäo täitumiseks tuleb ärkvelelus midagi ette võtta.
  Kui sa ei saa oma unenäosõnumist hästi aru, siis parim viis tõe väljaselgitamiseks on teadlikult unenäkku tagasipöördumine. Mäletan, et üks ebateadlik uni jäi mind segase sõnumi tõttu pikalt painama ning ma otsustasin sellesse unenäkku tagasi minna. Leidsin vabal päeval natuke aega, heitsin voodisse mugavalt pikali ja uinusin teadlikult eesmärgiga unenäkku tagasi minna. Lõin vaimusilmas oma kujutlusse selle unenäosündmuse ja tegelased. Keskendusin unenäopildile kuni see hakkas elama. Avastasin ennast sellest samast unenäost ning küsisin siis ühelt unenäotegelaselt (kes oli minu teisik), mida see unenägu tähendab ja kuidas edasi käituda. Sain mind painanud küsimustele selged vastused ja ärkasin hetke pärast kergest tukastusest. Minu üllatuseks oli uni kestnud vaid mõne minuti, kuigi unenäos olles tundus, et aega kulus märksa rohkem.
  Niisiis, soovitan mitte lasta ennast mõjutada unenäoseletajate üheülbalistest tõlgendustest vaid alustada ise oma unenäosümbolite välja selgitamist. Siinkohal tahan ma jälle kord lõpetada Robert Mossi sõnadega:
  "Te ei taha ju oma unenäosümbolist jõudu ära võtta, kahandades selle abstraktseks kontseptsiooniks või sedalaadi tõlgenduseks, mille leiate ajaleheputkast ostetud unenäoseletajatest. Sümbol kutsub uurima, mitte ainult interpreteerima. Te avastate, et samavõrra rahuldustpakkuv on jälgida teatud sümbolite arenemist oma unenägudes - usside või rongide rolli, suhteid tule või veega - kui iseenda unenäomina muutumist."



teisipäev, 6. jaanuar 2015

Eksinud hinged




  Olen tihti oma unerännakutel kohanud eksinud hingi, kes ei ole vaimuilmas rahu leidnud. Kurb on see, et religioossed organisatsioonid oma manitsustega põrgust, Jumala vihast ja andestamatusest on inimhingedele sedavõrd laostavalt mõjunud. Seetõttu liigub vaimuilmas ringi väga palju eksinud hingi, kes arvavad, et nad ei ole andestust ära teeninud. Nad on nagu hallid varjud, kes on maa ja taeva vahelistele tühermaadele lõksu jäänud ning nende silmadest peegeldub lõputu kannatus.
  Minu kõige esimene kohtumine selliste hingedega oli rohkem kui kümme aastat tagasi, kui ühes ebateadlikus unes sattusin just sellisele hämarale tühermaale. Algul ei saanud ma aru kuhu olin sattunud. Ümbrus oli hämar ja udune, maapind viljatu ja lage. Ei ühtki valguskiirt ega elumärki. Kõndisin kaua hallis uduvines, kuni lõpuks hakkasin kaugemal nägema ühe hoone kontuure. Lähemale jõudes märkasin, et hoone oli pigem kuuri või heinaküüni moodi. Hoone seinad olid hööveldamata lihtlaudadest, hõredad ja paistsid kohati läbi. Nägin tõsiste nägudega inimesi gruppidena ja üksikult maja ümber ja sees istumas või seismas. Tundus et nad ootasid kannatlikult midagi või kedagi. Läksin ruumi sisse ja küsisin:
  "Mis koht see on ja mida te ootate?"
  "Me ootame maapeale sündimist. Keegi ütles meile, et siit saab tagasi maa peale sündida!" oli üks seinaäärsel pikal pingil istuv pearätiga vanem naine mulle varmas vastama.
Ruumis ringi vaadates sain aru, et see ei ole õige koht. See keegi, kes need inimesed siia juhatas, tegi nendega kas halba nalja või tahtis neid sihilikult eksitada. Ootavate inimeste nägudelt peegeldus kurbus ja lootusetus.
  "Siit ei saa uuesti maa peale sündida! Ärge raisake oma aega siin oodates!" ütlesin veendunult ja hakkasin inimesi sellest kõledast hoonest välja juhtima.
  Ma ei mäleta millega see uni tookord lõppes, aga ärgates taipasin, et tegu oli eksinud hingedega, kes otsisid võimalust maa peale tagasi sündida. Kahjuks oli keegi (arvatavasti mõni pahalane) neid eksitanud ja sellisesse kohta juhatanud, kus nad olid kes teab kui kaua juba oodanud.
  Järgmine unenäokogemus millest ma tahan kirjutada toimus paar aastat tagasi ja see oli juba üksikasjalikum, kus mul õnnestus ühe sellise õnnetu hingega pikemalt vestelda. Unenäosündmus toimus ühes suures kivist hoones, nagu haigla. Teadsin, et tegu on mingi hooldusasutusega, milles viibivad hinged, kes on maapeal raskeid kuritegusid korda saatnud ja nüüd kannatavad oma tehtud tegude tõttu. Mina olin seal ametis vabatahtliku hooldaja. Koridoris kõndides märkasin äkki ühte pika mantli ja kaabuga vanemat meest. Mehel olid salkus hallisegused juuksed ja habe. Kui ta mind märkas endale lähenemas, üritas ta ennast minu eest varjata, aga kui ma teda viisakalt kõnetasin, vastas ta järsul toonil:
  "Jumal ei andesta mulle, sest ma olen kirikuõpetajast labidamõrvar!"
Ta rääksi mulle, et oli maapeal kirikuõpetaja, kes olude sunnil tappis labidaga kaks inimest. Sündmus oli toimunud sõja ajal ja ta oli seda teinud enda ja teiste kaitseks, aga nüüd kahetses seda. Ta arvas, et tema peal on Jumala viha ning Jumal ei andesta talle seda mitte kunagi.
  "See pole õige, Jumal ei ole kunagi vihane! Ta annab sulle kindlasti andeks," ütlesin täie veendumusega ning kinnitasin, "mine koju, Jumal ootab sind ja annab sulle andeks!"
  Vana mees oli nende sõnade peale, nii õnnelik, et puhkes nutma. Ma kallistasin teda ja nutsin koos temaga. Ometi ei suutnud ta seda uskuda. Ta tegi oma mantli rinnaesise lahti ja nüüd ma nägin, et ta ihu oli kaetud koledate paisetega. Ta arvas, et need paised kaovad, kui Jumal talle andestab ja siis ei pea ta ennast enam teiste eest varjama. Paised tema ihult ei kadunud ning samal hetkel möödus koridoris meist üks noorem mees (sama hooldusasutuse patsient) ja ühmas pessimistlikult:
  "Mitte midagi ei muutu!"
Selle peale kaotas vana mees uuesti lootuse ja vajus norgu.
  "Mine koju, Jumal annab sulle andeks! Kui sa usud seda, siis saab toimuda ka muutus, aga nii kaua kuni sa ei usu, ei saa muutus toimuda. Mine koju, Jumal ootab sind ja andestab sulle!"
Vana mees oli küll väga õnnelik, aga ometi tundus, et tal oli minu sõnu väga raske uskuda.
  Kolmas sarnane kogemus oli mul paar päeva tagasi teadlikus unes, kus ma enne uinumist võtsin eesmärgiks lasta Loojal oma teadlikku unenägu juhtida. Niipea kui ma olin saavutanud teadliku une, nägin, et olin kusagil tühjas ruumis, kus oli ainult üks uks. Kui ma varem kasutasin uksi reisimisteks või kohtumisteks, siis nüüd ei teinud ma ühtegi taotlust vaid avasin ukse vabale tahtele. Ukse taga seisis üks vanem naine, kelle riietus reetis, et ta on pärit väga vanast ajast. Tal oli seljas jämedakoelisest linasest riidest lihtsa lõikega pikakäiseline särk. Särk oli pikk, luitunud halli värvi ja keskkohast nööriga kokku seotud. Peas oli naisel valge pitsiga ääristatud tanu. Ta oli minust veidi pikem, aga tüseda kehaga ning rohmakat kandilist nägu ääristasid hallisegused juuksesalgud, mis siit-sealt tanu alt välja paistsid. Tema nägu peegeldas sügavat kurbust ja sisemist hingepiina.
  "Räägi, mis sind vaevab?" küsisin temalt osavõtlikult.
  Naine rääkis väga aeglaselt ja lihtsate lausetega mulle kogu oma loo. Ta oli maa peal elades, sooritanud mõrva ja seda kõike vaid ühe lehma pärast ja nüüd arvas ta, et Jumal ei andesta talle. Sain aru, et naine oli maa peal elades olnud väga vaene ja raskes olukorras ning teinud midagi sellist, mida nüüd kahetses. Ta tunnistas mulle, et juba seda mõrva sooritades, oli ta ennast väga halvasti tundnud ja seda raskelt üle elanud. Pisarad voolasid tema kortsunud palgeid pidi alla, kui ta mulle seda rääkis. Võtsin tal ümbert kinni ja kallistasin ning hakkasin lohutama:
  "Jumal on sulle juba andeks andnud! Jumal ei tunne viha, sest ta on Armastuse Allikas!"
  "Jumal tänatud!" ohkas naine mu õlal kergendatult ja me mõlemad nutsime. Ärkasin sellel hetkel unest ja mu silmad olid pisaraid täis. Tundsin kogu oma olemusega seda sama, mida see vana naine tundis, kannatusi ja kergendust, kui ta lõpuks mõistis, et Jumal ei kanna viha! Ma pole kunagi midagi nii reaalset kogenud.
  Kui sa kohtad oma unerännakutel selliste eksinud hingedega, siis kindlasti lohuta neid ja kinnita nende usku, et Jumal on neile andestanud, et nad saaksid oma vaimsel teel edasi minna. Sama lugu on ka mõnede pahalastega, kes tahaksid loobuda oma pahategudest, aga hirm, et ei andestata või hoopis karistatakse, hoiab neid vaimuilma lindprii staatuses. Üks pahalane tunnistas mulle kord ausalt, et ta on nii palju halba teinud, et Jumal ei andesta talle ja karistab teda rängalt. Mina aga kinnitasin talle, et Jumal ei ole viha vaid Armastus! Sina ise karistad ennast hirmuga Jumala vihast ja põrgust! Sellega lood sa põrgu iseenda sees, kus sa oled ennast määranud lõputult kannatama oma halbade tegude pärast! Kui sa oled oma vigadest aru saanud ja ei korda neid enam, siis võid möödunule vaadata kui õppetunnile, nii enda kui teiste jaoks, kes selles osalesid ning oma vaimsel teel edasi minna. Meie kõigi lõppeesmärk on jõuda Koju, sinna, kust me oleme tulnud - Algallikasse!

PS! Lisan siia täpsustuseks, et sõna "Jumal" tähendab minu jaoks märksa enamat sellest, kuidas religioonid seda tõlgendavad. Kuna see sõna on tänu religioossetele organisatsioonidele ja usufanaatikutele tänaseks päevaks sedavõrd degenereerunud, siis ma ise eelistan kasutada eestipärast sõna "Looja", aga erinevate inimestega suheldes kasutan tavaliselt vestluskaaslase eelistatud sõna. Näiteks indiaanlastel on selleks sõnaks "Suur Vaim" (Great Spirit), teistele vaimsetele inimestele "Valgus", "Algallikas", "Kõrgem Teadvus", "Apsoluut" jne.