Silveri elu ja surm, nii unes kui ilmsi

  Usun, et ma pole ainus, kes unes oma surnud lemmikloomaga on kohtunud ja kuna meie pere lemmik Silver lahkus vaimuilma käesoleva aasta novembrikuu esimesel päeval, siis tahan ma selle postituse temale pühendada. Ta oli täpselt oma vanaema moodi, kes rohkem kui viisteist aastat tagasi ise meie juurde tuli. Hulkuv kass koos poegadega, pole just kõige ahvatlevam pakkumine, mida elu võib anda. Kuna kasside tulek oli nii märgiline (seitse valget ja üks must kass), siis otsustasime ema koos ühe pojaga endale jätta ja ülejäänud kassipojad andsime ära. Silver oli siis selle klanni viimane kass.
  Tema surm, ei olnud tegelikult meie jaoks nii väga ootamatu, kuna mu isa nägi paar kuud varem tema kohta väga pahaendelist unenägu. Isa pikutas unenäos koos oma surnud vennaga diivanil ja ajas juttu. Siis tõusis ta diivanilt, et patja mugavamaks kohendada ning uuesti pikali heita, aga meie kass Silver oli temast ette jõudnud ja padja peale juba mõnusasti kerra keeranud. Surnuga ühes voodis magamine on unenäos ohumärk ja Silver võttis ilmselgelt selle ohu enda peale, kui ta padja peale magama läks, laskmata isal uuesti voodisse pikali heita. Kuna tegu oli mu isa unenäoga ja tema ei oska teadlikult oma unenäkku tagasi minna, siis ei olnud võimalik ka midagi enam muuta. Mina ei saanud samuti midagi teha, sest teiste inimeste unenägudesse ei ole ma kunagi tihanud minna, isegi kui unenäo nägija selleks loa annaks. Olen alati arvanud, et iga unenägija peaks ise oma unenägusid inspekteerima. Ja mis meil siis muud üle jäi, kui võtsime seda hoiatust arvesse ja jälgisime kassi tervist. Mõne nädala jooksul mingeid haiguse sümptomeid ei ilmnenud ja nii hakkas ka valvsus tasapisi vaibuma.
  Meie kodu asub maantee lähedal ning kass oli oma kaheksa eluaasta jooksul seda tuhandeid kordi ohutult ületanud ja sellepärast ei osanud keegi meist arvata, et surmaoht ähvardas teda hoopis seal. Sellel õnnetul esimesel novembrikuu päeval jooksis Silver kummalisel põhjusel autole otse ette, sai tugeva löögi ning maandus elutult teepervele. Surm saabus saadud löögist silmapilkselt. Tõime ta elutu keha teeservalt koju ja kohe meenus mulle vanade indiaanlaste komme hukkunud looma hingega rääkida. Ma polnud kunagi midagi sellist varem teinud, aga seekord oli tegemist traagilise äkksurmaga ja nii ma mõtlesingi, et peaks selle hingekese ikka Looja Valguse poole teele saatma. Panin käed ta elutu keha peale ja kõnelesin temaga oma mõtetes. Kindlasti arvavad paljud nüüd et, ega siis loom inimese mõtetest aru saa, aga ma julgen siiski vastupidist väita ja panen sellega seoses siia kõrvalpõikena kirja ka ühe huvitava seiga Silveriga.
  Lugu algas sellega kui Silver varakevadel oma esimest käppa vigastas ja loomaarst ta jala lahasesse pani. Loomulikult ei meeldi ühelegi loomale mingid lisavidinad ning kindlasti üritavad nad nendest kohe ja võimalikult kiiresti vabaneda. Kartsin hirmsasti, et ta kisub lahase käpa ümbert ära ja teeb endale niimoodi veel rohkem viga. Kohe järgmisel ööl nägin Silverit unes, kus ta samamoodi hammastega oma lahast käpa küljest lahti üritas kiskuda. Mina aga hakkasin temaga nagu väikese lapsega pahandama ja hurjutasin:
  "Nii ei tohi teha, muidu saab su käpp veel rohkem haiget!"
  Silver vaatas mulle otsa, kuulatas teraselt mu juttu ning jättis lahase sikutamise järgi nagu oleks tõepoolest minust aru saanud. Peale seda unenägu kandis Silver tervelt nädalajagu vapralt oma lahast, ilma seda lõhkumata. Just täpselt nii kaua, kuni jalg ära paranes. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, jõudis mõte, mida ma talle unenäo kaudu edastasin, ka päriselt kohale.
   Niisiis, teades, et Silver kuuleb mind vaimuilmas, rääkisin temaga ka peale surma ja juhatasin teda Looja Valguse poole. Hiljem matsime ta vana õunapuu alla, mille otsas talle meeldis tihti ronida ja küüni teritada ning jällegi nägin ma teda samal ööl unes. Ta seisis suvemaja lakka mineva trepi ülemisel astmel ja vaatas alla minu poole. Arvasin kohe, et ta võib veel segaduses olla, sest üleminek vaimuilma oli liiga äkiline ja nii ma mõtlesin temast igal õhtul enne uinumist. Ootasin unes mingit mäki, mis selgust annaks ja täpselt nädala aja pärast ma selle ka sain.

  Jalutasin oma unenäos maja ees ning vaatasin vana õunapuu poole, kuhu Silver maetud sai ja nägin teda oma haua kõrval seismas. Ta vaatas minu poole, aga ei tulnud lähemale. Tema selja taga, puu varjus, märkasin veel kolme kassi siluetti. Esimese asjana mõtlesin, et ta on vaimuilmast omale juba sõbrad leidnud, aga lähemal vaatlemisel märkasin, et need kassid olid kasvult hulga suuremad. Neil oli ilus tähniline karvkate ja kõrvade otsas edevad musta otsaga karvatutid. Need kolm kassi Silveri selja taga on ju hoopis ilvesed, plahvatas mu peas äratundmine! Vaatasin uuesti Silverit ja nägin, kuidas ta keha hakkas sujuvalt muutuma. Valge kasukas muutus kollakaks ja tähniliseks ning kõrvade otsa kasvasid samasugused karvatutid nagu teistel ja juba hetke pärast nägin nelja ilusat ilvest vana õunapuu all seismas. Sain sellest Silveri peenelt antud vihjest suurepäraselt aru ja naeratasin omaette, kui tagasi toa poole kõndisin.
  Arvatavasti ei sünni ta enam kassina, vaid hoopis ilvesena ja see oleks tema puhul ka loogiline käik, kuna ta oli juba kassina sellise metsiku ja vaba loomusega. Ma kutsusin teda vahel naljatamisi Valgeks Pantriks, sest ta armastas tihti puude otsas ronida ja linde kimbutada ning hiirejahil käis ta isegi siis, kui kõht ja toidukauss olid head ja paremat täis.

Kohtumine kolme guruga

  Oma vaimsete otsingute algusaastatel olin ma täiesti veendunud, et ilma isikliku guruta pole võimalik eesmärki saavutada. Täna ei ole ma enam milleski veendunud, sest iganenud arusaamad ja vanad kinnisideed on vaimsel teel liikujale tegelikult kõige suuremateks takistusteks. Võib-olla olid sadu aastaid tagasi sündinud gurud ning vaimsed õpetajad õilsamate eesmärkidega kui need kolm keda ma uneilmas kohtasin. Ma ei mõista kedagi hukka, aga samuti ei hakka ma ka kedagi lihtsalt selle pärast jumaldama, et ta oskab iidseid tekste peast ladusalt tsiteerida või neid tänapäeva inimestele mõistetavaks kohendada. Minu unekohtumine kolme lugupeetud guruga toimus käesoleva aasta augustis. See on jälle üks kena näide ühest tavalisest ebateadlikust unenäost, mis ühel hetkel muutub teadlikuks unenäoks.
  Uni algas sellega, et ma seisin kusagil tühjal parkimisplatsil, kui äkki märkasin ühte meest endale kiirustades lähenemas. Muheda naeratusega näol ulatas ta juba kaugelt mulle käe ja ütles:
  "Tule minuga kaasa, ma näitan sulle midagi!"
Läksin temaga kaasa nagu oleks tegu vana sõbraga, ometi ei suutnud ma meenutada, kes ta täpselt on.  Teel seletas mees mulle tagasihoidliku muigega, et teda on kutsutud tulevikku ennustama, aga tegelikult pole ta mingi ennustaja. Jõudsime lõpuks ühe auto juurde, mis meenutas Mumbai pisikest musta taksot, pakiraamiga katusel. Autos istusid pikkades rüüdes India gurud. Uksele lähemal istuva mehe süles oli suur kullast ja kalliskividega ehitud avara kaelaga tühi anum. Ta keris akna alla ja küsis minu kaaslaselt:
  "No ütle siis, kuidas meil sõpradega suurvargus seekord ka õnnestub?"
Minu kaaslane vastas vandeseltslasliku naeratusega mulle otsa vaadates autos istuvatele gurudele:
  "Teie plaan õnnestub edukalt ja ma võin lisada, et teie kõigi lemmikvärv on oranz!"
Vaatasin seda kõike sõnatult pealt ja hakkasin vaikselt asjale pihta saama. Mees autos oli kuuldud "ennustusega" väga rahul ja lasi laia naeru nii, et tema paks kõht vabises. Minus ta igatahes usaldust ei äratanud. Siis aga läks ootamatult autouks lahti ja hämarast autosügavusest trügis välja suure kahuse soenguga, kõhna ja lühike guru. Vaatasin teda teraselt ja tundsin temas ära ülemaailmselt kuulsa vaimse liidri, kes just neli aastat tagasi suri. Sellel hetkel sain ma aru, et tegu on unega. Guru oli kuidagi pabinas ja ähmi täis, ning hakkas minu kõrval seisva mehe poole käed palves kummardusi tegema ja vabandama. Ta pobises kohmetult vabandussõnu silmis ebatavaline aukartus ja alandlikkus. Selle peale pöörasin pilgu uuesti mehe poole, kes mind oli siia toonud ja taipasin äkki, et tegu on Kõikse Loojaga. Ma mitte ei näinud teda vaid kogesin. Tal oli nägu, aga samas ei olnud ka, sest ma ei suudaks seda kirjeldada. Ta kandis seljas vilunud jämedakoelisest riidest pikka rüüd nagu Jeesus, aga ometi polnud ta Jeesus.
  "Sa oled päikese märgi all sündinud ja sulle meeldib valitseda!" ütles Looja enda ees koogutavale gurule.
  "Anna mulle andeks, ma ei oska teisiti elada. Mulle meeldib kui mind kummardatakse ja jumaldatakse," vastas guru veidi häbelikult silmi maha lüües.
  Nüüd läksid ka minu häälepaelad lahti, kuna selle sama guru eluajal hakkasin ka mina teda austama ja pidasin mõnda aega isegi oma vaimseks õpetajaks.
  "Sa valetasid, aga mina usaldasin ja uskusin sind!" käratasin talle solvunult.
Guru vaatas vilksamisi minu poole ja hakkas veel innukamalt enda ees seivalt Loojalt andestust paluma. Vaatamata oma solvumistundele hakkas mul sellest andestust anuvast mehikesest kahju, sest lõppkokkuvõttes oli ta ju nendest nõndanimetatud gurudest ainus, kes Looja ära tundis ja oma tegusid kahetses.
  "Kui sul on kahju oma tegude pärast, siis ela oma uues elus tagasihoidlikult ja lihtsalt," ütlesin talle juba leplikumal toonil sõbralikult lähenedes ja lepituse märgiks kallistastades. Tema aga hakkas mulle sanskriti keelseid Veeda salme laulval toonil kõrva sosistama justkui üritades mind hüpnotiseerida.
  "Tõde on pidevas muutumises ja niikaua kuni sa korrutad vanu tõdesid nagu papagoi ei pääse sa surma ja sünni ringist," sosistasin talle ühe Looja tarkusetera vastu.
  Guru vakatas korraks, aga jätkas siis juba hetke pärast mantrana laulval toonil Veeda salmide kordamist. Selle peale kordasin ka mina oma lauset uuesti, aga siis pöördus guru uuesti sealsamas seisva Looja poole ja tunnistas jälle kahetseval pilgul, et ta ei oska teistmoodi elada, sest talle meeldib kui inimesed teda jumaldavad. Looja naeratas ja andestas talle ning laskis tal minna. Guru hüppas kiirustades autosse ja juba hetk hiljem kihutas auto tolmupilve maha jättes minema.
  Seisime jälle kahekesi parklas ja nägime, et päris siinsamas lähedal olevasse parki oli kogunenud hea hulk rahvast. Inimesed istusid hardalt ühe pikas rüüs mehe ees, kes meenutas just lahkunud gurusid. Tal oli seljas pikk rüü ja pikad juuksed langesid kohevalt ta seljale. Ta hoidis käsi õnnistavalt rahva kohal ja naeratas leebelt. See oli aga hoopistükkis valgenahaline mees.
  "Filipp, mida sa ometi teed?" kuulsin Loojat üllatunud toonil mehe poole hüüdmas. Mees suunas pilgu meie poole ja tardus hetkeks, lasi siis käed rippu ja hiilis tasahilju rahvahulgast välja. Arglikult meie suunas kõndides libistas ta vaikselt oma koheva paruka peast ja jäi siis seda näppude vahel närviliselt rullides Looja ette seisma. Mul tuli tõepoolest seda kõike vaadates naer peale. Lihtsalt uskumatu on see guruks olemise ahvatlus ja mida kõike selle nimel ei tehta.
  Vaimse liidri ainuke ülesanne peaks ju olema õpetada inimestele Kõikjaloleva Loojaga isikliku suhte loomist, mille lõpptulemuseks on Valgustumine. Kahjuks ei ole ma aga sugugi kindel, et tänapäeva vaimsed liidrid seda ülesannet enam täidavad.

Unesõnumid

  Unenägu võib olla parim õpetaja, ennustaja ja inspiratsiooniallikas. Olen aegade jooksul unenägude vahendusel saanud erinevaid sõnumeid, tarkuseteri, luuletusi ja isegi laule. Kui on tegemist pikema sõnumiga, siis võib suurem osa sõnumist olla ärgates meelest läinud, aga teadlikult mälu treenides on võimalik ka pikemaid sõnumeid ärgates edukalt meenutada. Raskem ülesanne on meelde jätta unes kuuldud laulu sõnu ja meloodiat. See nõuab tõsist eelnevat mälutreeningut, milleni mina isiklikult pole veel jõudnud. Selles osas oleks kindlasti suureks abiks unenäkku teadlikult tagasi minek, aga ma pole seda eksperimenti söandanud veel ette võtta, kuna pole sugugi kindel, kas olen mõnda kuuldud meloodiat hiljem ärgates võimeline korrektselt salvestama. Samamoodi võib unenägu anda võimaluse heita pilk veel kirjutamata kirjandusteostele või lausa teaduslike avastuste valemitele.
  Märksa lihtsam on muidugi meenutada lühikeste lausete või numbritena saadud sõnumeid. Numbritega seoses kirjutan ka siia ühe aastatetaguse isikliku kogemuse. Nägin tavalises ebateadlikus unes rida numbreid, millest ärgates oli meeles vaid esimesed kolm. Kuna numbreid oli kokku viis, siis ma oletasin et tegu võib olla loto võidunumbritega. Kuigi mul sellesse usku ei olnud, siis tahtsin puhtalt sportlikust huvist seda kontrollida ja osalesin kohe järgmisel loosimisel. Kahe unustatud numbri asemel panin kirja esimesed pähe torganud numbrid. Loosimisel selgus, et kolm meelde jäänud numbrit läksid täkkesse, aga kahe ununenud numbri tõttu jäi võidusumma kahekohaliseks, mis mind eriti ei kurvastanud, sest tegu oli ennekõike ikkagi eksperimendiga. See test tõestas aga mulle, et unenäos saadud sõnumid ja numbrid võivad tõepoolest elu muuta, kõik sõltub vaid sellest kui hästi suudetakse sõnumit meenutada ja lahti mõtestada. Teadlikust unenäkku tagasi minekust ma siis veel midagi ei teadnud.
  Toon siia mõned näited unesõnumitest, mille hulgas on nii õpetlikke, üllatavalt teravmeelseid, kui ka armastust väljendavaid. Kuna mõned sõnumitest on inglise keeles, siis panen kirja originaalse teksti:

Naine ei tohiks abitust teeseldes mehi ära kasutada.

/tundmatu naine/

*

Armastus on veel raskem, kui sa armastad.

/tundmatu viking/

*

Karbi sisu on olulisem kui karp.

/vana indiaanlane/

*

Deep in my heart I love you and when I go to the hell
because of that, then please, don’t cry...

/tundmatu noormees/

*

TO LOVE

YOU HAVE

TO KISS

/suurte trükitähtedega majaseinal/

*

Me kõik oleme osa Loojast 

/Looja ingel/

*

Ma olen väsinud inimeste ahnusest.
/Looja/

*

Mul ei ole tahet. Vaata (terve universum),
see kõik olen Mina, mida on Mul veel tahta?
/Looja/

*

Tõde on pidevas muutumises ja niikaua kuni sa korrutad
vanu tõdesid nagu papagoi, ei pääse sa sünni ja surma ringist.

/Looja/

*

Naistel on kombeks surmafassaadi (nägu) värvida.

/Looja/

*

Inimmeel (ego) muudab kõik õilsad ideed lõpuks lihtlabaseks äriks.

/Looja/

  Viimased kolm Looja poolt edastatud sõnumit pärinevad mu venna unenägudest, aga kuna need olid nii sügavamõttelised, siis lisasin ka need tema lahkel loal näitena siia loendisse. Mõnikord võivad sõnumid tulla piltidena, nägemusena või sümbolitena ja siis on vaja oskust need enda jaoks lahti dešifreerida. Selline oskus tuleb aja jooksul.
  Niisiis, olge tähelepanelikud, sest unenägu võib olla väga oluliste sõnumite edastaja ja kui hommikul tõepoolest kogu saadud info ei meenu, siis on alati võimalus teadlikult sellesse unenäkku tagasi minna, et kaduma läinud infojupp üles leida.

Kohtumine Luciferiga

  Mõtlesin väga pikalt ja põhjalikult enne kui lõpuks otsustasin ka sinuga, mu armas lugeja, seda kogemust jagada. Googeldades võib leida erinevatelt kristlikelt ja vaimsetelt veebilehtedelt väga huvitavaid kirjatükke Luciferi kohta. Kristlikus mütoloogias peetakse Luciferi Jumala vastandiks, langenud ingliks, antikristuseks, saatanaks või deemoniks. Algselt olevat Lucifer olnud peaingel, kes aga oma uhkuse tõttu alustas mässu Jumala vastu ning seetõttu kihutati ta Taevast minema.  Jätan selles osas kõigile oma vaba arvamuse ja panen siia oma teadluku unenäo kogemuse. Poolteist kuud tagasi, pärast oma tavapärast hommikust teadlikku uinumist, tõusin voodist ja läksin kodumaja hoovi. Vaatasin uurivalt ümbrust ja mõtlesin kuhu minna ja mida teha, kui äkki märkasin kahte meesterahvast mõnekümne meetrise vahega minu suunas jooksmas. Mõlemil oli kott üle õla ja esmalt tundus, et tegu on mingite sportlastega. Esimene mees kes oli mulle lähedale jõudnud jäi hetkeks seisma ja küsis:
  "Kas selles majas on kuldne lill?"
  Ma ei saanud küsimusest aru, aga mehel tundus tuli takus olema, sest ta vaatas mulle kärsitult otsa ja vilksamisi ka seljataha. Mõistmata mis lillest jutt käib, soovitasin tal tuppa minna ja mu venna käest selle kohta täpsemalt küsida. Saanud loa, tormas mees veelkord seljataha vaadates maja uksest sisse. Teine mees, kes esimesele sama rada järgi jooksis kihutas sõnagi lausumata minust mööda. Vaatasin neid ja mõtlesin, et tegu peab olema mingi sportliku mänguga, mille ülesandeks on leida "kuldne lill". Keerasin otsa ringi ja hakkasin väravast välja minema, kui äkki märkasin, et maja poole jookseb veel üks mees. Mõned meetrid enne minuni jõudmist, keeras ta aga ringi ja hakkas tuldud teed tagasi minema. Mehe lühikeseks pöetud juustega kuklal lookles pikk arm. Uuesti maja poole vaadates nägin, et mehed kes ennist majja sisenesid olid jälle õue peal ja uurisid ebalevalt ümbrust, kuni lõpuks erinevates suundades minema tormasid. See asi hakkas mind juba vägagi huvitama ja ma otsustasin kolmandale mehele, kes minu ees hoovist välja sööstis, järgi minna. Arvatavasti otsis ka tema seda "kuldset lille" ja märgates, et eelmised otsijad majast tühjade kätega väljusid, otsustas ta otsinguid teises suunas jätkata. Tahtsin välja selgitada, mis lill see on ja miks nad nii paaniliselt jooksevad nagu oleks see elu ja surma küsimus. Väljend "uudishimu tappis kassi" oleks seekord minu puhul peaaegu täide läinud. Lill mida mehed otsisid oli Elulill, mis annab selle omanikule igavese elu. Tõeline hirm ja paanika tabas mind aga siis, kui avastasin, et neid mehi ajab taga Lucifer ise. Olin armiga mehele järgnedes teinud suure vea, sest nüüd ajas Lucifer ka mind taga. Põgeneva mehe käest ma midagi täpsemalt küsida ei jõudnud ja vaevalt ta oleks ka mulle vastanud, sest oli pikast jooksmisest hingetu. Niimoodi sihitult põgenedes jõudsime lõpuks kusagile inimtühja öisesse väikelinna. Ma ei saanud seal aega pikemalt ringi vaadata, sest nii kui me uude tänavasse keerasime oli Lucifer juba vastas. Teadsin, et kui ta meid kätte saab, siis on meil mõlemal lõpp käes. Viimases hädas, kui tagaajaja oli juba paari meetri kaugusel, tuli mul meelde üks tavapärane nipp mida ma võimaluse avanedes kohe kasutasin. Nägin kuidas eespool tormav mees raudukse moodi väravast majadevahelisse sisehoovi põikas ja enne kui ma talle järgnesin tegin taotluse vabaneda Luciferist, kui sellest uksest läbi lähen. Aga enne kui ma jõudsin ukse enda taga kinni lüüa, sai hirmuäratav jälitaja oma jala ukse vahele ja irvitas kahjurõõmsalt mu ebaõnnestumise üle.
  "Sa ei vabane minust, sest meie Isa on andnud ka mulle vaba tahte!" ütles ta irooniliselt muiates. Kuna tegemist oli kinnise sisehooviga ja majade tagauksed olid lukus, siis sellega meie põgenemine lõppes. Seisime hirmunult ja abitult Luciferi ees. Nüüd oli mul võimalus teda ka lähemalt silmitseda. Meie ees seisis pikk, sale, blond, siniste silmadega vanem mees (hämmastavalt sarnane kuulsa Šoti näitleja Iain Gleniga). Ta vaatas meid põlgliku pilguga ning sirutas käe minu poole nagu tahaks mul kõrist haarata. Mees kellega ma olin koos põgenenud kasutas seda hetke põgenemiseks. Milline argpüks ja nahahoidja, mõtlesin nördinult talle järgi vaadates.
  "Minu käest ta ei pääse, ole rahulik, tema on järgmine," lausus Lucifer despootliku rahuga kätt ikka veel minu poole sirutades. Ta nautis silmnähtavalt igat hetke minu hirmust ja paanikast.
  "Sa tahtsid ju seda mees kätte saada, ma nägin kuhu ta läks" hüüdsin ahastavalt Luciferile, ise reeturlikult näpuga raudvärava suunas osutades.
  Selline argpükslik katse oma nahka päästa vihastas Luciferi veel rohkem. Nägin kuidas ta silmadesse tekkis külm helk ning huulile õel irve. Tundsin valusat piinlikust oma alatu triki peale, sest hetkel polnud ma parem mehest, kes mu südametult Luciferi kätte jättis. Viimasest õlekõrrest haarates pöördusin mõttes palvega meie tegeliku Looja poole, et see Luciferi vähemalt viis minutit kinni hoiaks, kuni ma põgenema pääsen. Palve toimis ja Lucifer jäi paigale rabelema, sest ei suutnud äkki enam käsi ega jalgu liigutada. Sel hetkel vaatas ta mulle ühtaegu üllatunult ja jahmunult otsa. Mul ei olnud aga aega juhtunu üle juurelda ja kiirustasin raudvärava poole. Tänavale jõudes märkasin juba tuttavat meest mööda tänavat kaugemale jooksmas. Tormasin talle järgi ja nägin kuidas ta ühest tänavaäärse baari uksest sisse lipsas. Seekord ma talle järgi ei läinud vaid otsustasin edasi joosta ning Luciferi endale järgi meelitada, endal südames kindel tunne, et ega Looja mind ka seekord hätta jäta. Seisin järgmisel tänavaristil, veendumaks, et Lucifer mulle ikka järgneb. Lasin tal ennast märgata ja põikasin siis teeristis paremale. Meil oli piisavalt pikk vahemaa, et teda niimoodi majade vahel eksitades segadusse viia. Lõpuks kui ma juba arvasin, et olen pääsenud, sattusin kogemata majadevahelisse tupikusse. Mu ümber olid kõrgusesse tõusvad akendeta majaseinad ja ainus pääsemine oli tuldud teed tagasi minna. Selleks oli aga juba liiga hilja. Olin jälle lõksus, aga seekord otsustasin kartmatult oma lõpule vastu minna. Lucifer lähenes mulle aeglaselt, kuni jäi minu ette seisma. Irve tema näolt oli kadunud, samuti ülbus tema pilgust. Ta vaatas mind pigem uudishimulikult ja kõhklevalt. Samal ajal kuulsin järsku Looja häält:
  "Sa ei pea teda kartma ega vihkama, sest ta on samuti minu poeg nagu Jeesuski!
  Looja hääl kostus kõikjalt, aga ometi sain aru, et Lucifer seda ei kuulnud. Looja kohalolu rahustas mind ja ma tundsin ennast veel kindlamalt.
  "Ma ei vihka sind. Tegelikult ma hoopis armastan sind, sest sa oled samamoodi meie Isa poeg nagu Jeesuski!" ütlesin Luciferile rahulikult otsa vaadates.
  Ja oma sõnade kinnituseks võtsin kätega hellalt tema peast ja suudlesin teda laubale nagu venda.
  Nüüd oli Lucifer täiesti segaduses. Ta vaatas mind pilgul milles olid segunenud nii üllatus, kõhklus kui ka lugupidamine. Ta ei lausunud sõnagi, taganes minust vaikselt paar sammu ja muutus nähtamatuks. Minu kõrval maas, maja seina ääres, seisis suurt pang helerohelise värviga. Äkki tõusis selle kõrval lebav pintsel ise õhku, kastis ennast värvi sisse ja hakkas minu selja taga olevat akendeta seina heleroheliseks värvima. Tundsin Luciferi kohalolu ja teadsin, et tema teeb seda. Kui sein sai värvitud, siis asetus pintsel oma kohale pange kõrvale maha ja ma tundsin kuidas Lucifer lahkus. Vaatasin heleroheliseks värvitud seina ja juurdlesin selle üle mida Lucifer mulle sellega öelda tahtis, kuni järsku sähvatas mõte: "Roheline Tee!" Ta oli andnud mulle sõna otseses mõttes rohelise tee ja lahkunud. Tundsin nagu oleksin millestki vabanenud, pea selgines ja esimest korda mõistsin kes on tegelikult Lucifer ja Jeesus. Nad on ühe ja sama Isa pojad ja vajalikud selleks, et me kõik jõuaksime lõpuks koju, Looja Valgusesse. Jeesus esindab head ja Lucifer halba, nii nagu Taoismis esindavad Yin ja Yang universumi negatiivset ja positiivset printsiipi. Ei ole üht ilma teiseta ja see kes ei ole kogenud pimedust, ei oska hinnata valgust!

NB! Lisan siia huvitava tähelepaneku, et sõna "Lucifer" pärineb ladina keelest ning tähendab "valguse kandjat" (sõnast lux - "valgus" ja ferre - "tooja/kandja").

Peeglike, peeglike seina peal...

  Uneilmas on peeglitel selliseid funktsioone, millest mul ei olnud veel pool aastat tagasi õrnematki aimu. Iga seinal rippuv unepeegel võib sõna otseses mõttes olla võlupeegel. Ebateadlikes unenägudes ei osata tavaliselt seda võimalust ära kasutada, aga teadlikus unenäos on võimalik peeglist näha kõike mida hing ihkab. Minul isiklikult ei ole kogu oma ärkvelolekuaja, siin materiaalses maailmas, peeglitega mingeid jamasid olnud. Internetifoorumitest võib aga samal teemal väga kummalisi ja uskumatuid lugusid lugeda ja enne kui oma teemaga edasi lähen panen siia kõigepealt kirja mõningaid noppeid internetist leitud peeglitega seotud uskumuste ja müütide kohta: 

* Juba iidsetest aegadest peale on peegleid (ka muid siledaid peegeldavaid pindu) kasutatud ennustamiseks, maagiaks ja kurja peletamiseks.

* Carlos Castaneda järgi kasutavad Tolteekide nõiad iidsetest aegadest peegleid sidekanalitena, et tuua teiste maailmade olendeid meie maailma. Peeglid on justkui uksed erinevate reaalsuste vahel.

* Ka keskaegsed Lääne nõiad ja maagid tõid astraalolendeid peegli kaudu meie maailma.

* Surnute hinged võivad peegli kaudu kodukäijaks tulla ja seepärast kaeti vanasti äsja surnud inimese ruumides peeglid riidega kinni.

* Kui inimene vaatab kaua ja tihti peeglisse võib ta hing peeglisse lõksu jääda.

* Kui võtta kaks küünalt ja kaks peeglit ning küünlad asetada kahele poole peegleid ja peeglid omakorda vastastikku nii, et tekib lõputusse viiv küünaldega valgustatud koridor, siis võib näha sündmusi ja olendeid erinevatest dimensioonidest või vaimuilmadest. Samas aga on hoiatus, et see koridor võib muutuda portaaliks nendele olenditele siia maailma tulemiseks (ise pole proovinud ja ei soovita ka teistel järgi teha).

* Peeglid on võõra meele sisestamise instrumendid.

* Peegel ei tohi toaukse vastas seinal olla, muidu peegeldab tuppa tuleva hea energia tagasi.

* Samas on aga soovitus panna peegel välisukse vastas olevale seinale, et kurjad vaimud sisse ei pääseks.

* Peegel salvestab nii head kui halba infot ning vaimud võivad peeglit kasutada portaalina ja seetõttu on magamistoas soovitav ööseks peegel kinni katta, et parem uni tuleks (seda eriti siis kui tegu on vana või lausa antiikse peegliga).

* Peegel ei tohi vastu välisseina olla, sest siis saavad vaimud sisse, kuid välja enam ei saa.

* Peegel on uks teispoolsusesse.

  Lisan siia huvitava faktina, et majas, kus ma elan, on viis peeglit: kaks suurt, üks väiksem ja ovaalse kujuga vannitoas, ning kaks natuke veel väiksemat eestoas. Kaks kõige suuremat peeglit asuvad magamistubades asetusega vastu välisseina ning on surnud lähedaste pärandus. Üks neist peeglitest oli mu ema surmahetkel suunaga surivoodi poole. Peale ema surma neist ühtegi kinni ei kaetud, aga ometi ei ole ma ärkveloleku, ega une ajal kordagi kogenud midagi ebameeldivat seoses nende peeglitega.

  Esialgu ei osanud ma teadlikes unenägudes peeglite võimalusi kasutada. Vaatasin lihtsalt oma vaimkeha, mis ei sarnane sugugi alati mu füüsilise kehaga. Olen aru saanud, et see muutub vastavalt mõtetele, tunnetele ja olukordadele. Kui sul on head mõtted ja positiivsed tunded, siis näeb su vaimkeha alati noor ja kena välja, aga kui sa oled kurb, väsinud, negatiivselt meelestatud, haige või alles haigeks jäämas, siis vastavalt sellele näeb välja ka vaimkeha. Vaimkeha kajastab vaimset seisundit ja vaimne seisund mõjutab (või hakkab edaspidi mõjutama) füüsilist seisundit. Sellepärast soovitan ennast tähelepanelikult unepeeglist vaadata, et kindlaks teha millises seisundis on vaimkeha. Samuti on võimalus paluda Loojalt, et ta näitaks peeglist füüsilise keha tegelikku terviseseisundit. Pilt mida esialgu näed ei pruugi samaks jääda, tuleb olla väga tähelepanelik, et aru saada millele vihjatakse, sest Looja võib kasutada erinevaid sümboleid, kujundeid ja värve, et su tähelepanu mõnele probleemile juhtida.

  Unepeegli vahendusel võib isegi erinevatele eluküsimustele lahendusi leida. Selleks tuleb lihtsalt paluda Loojal näidata küsimuse lahendamiseks võimalusi (ka see info võib tulla sümbolites või esmapilgul abstraktse etendusena). Looja saab sulle näidata valikuvõimalusi ja neid on ka kõige halvemal juhul alati vähemalt kaks. Kui sa oled eelnevate halbade valikutega ennast väljapääsmatusse olukorda viinud on ikkagi võimalik valida halva ja vähem halva vahel. Meie tegelik Looja ei käse ega kamanda, ta on andnud meile kõigile vaba tahte ise oma saatust läbi valikute kujundada ja ka leping mille me temaga enne maapeale sündimist oleme teinud on võimalike valikute jada (üks valik viib teiseni). Olukord (vaesus, rikkus, riik ja rass) kuhu sünnime ning ema ja isa on samuti juba enne sündi meie enda valitud. Igas olukorras on võimalik teha nii halbu kui häid valikuid ja mitte keegi ei saa neid meie eest teha. Ainult halvad nõuandjad võivad mõjutada meid halbu otsuseid tegema ja seetõttu tuleb nii ärkveloleku kui ka une ajal olla väga tähelepanelik nende suhtes, kes sulle nõu annavad. Sellepärast jäta meelde kuldne reegel:

  Tegelik Looja ja tema Inglid ei räägi kindlaks määratud saatusest või tulevikust, vaid annavad erinevate valikute vahel valida, mis tähendab seda, et sa ise kujundad oma tuleviku vastavalt oma lepingule (ülesandele), mille sa enne maapeale sündimist tegid (võtsid). Aga kui su nõuandjad (unes või ilmsi) räägivad sulle ettemääratud saatusest, asjadest mis sinuga kindlasti juhtuvad või mida sul on vaja kindlasti teha siis võib tegu olla manipulaatoritega. Sisetunne on meie side Loojaga mida kahjuks ei osata või ei taheta kuulata ja siis tehakse valikuid, mis põhinevad hetkeemotsioonidel või ratsionaalsetel kaalutlustel. Kumbki ei pruugi viia rahuldava tulemuseni ning ebakindlas füüsilises ja vaimses seisundis inimene on manipulaatoritele hea saak. Sisetunde töökorda saamiseks on vaja aega mõtisklusteks ja eneseuuringuteks (nii ärkvelelus kui teadlikes unenägudes), sest igasugune liigne emotsionaalsus või jäik ratsionaalsus löövad sisetunde kompassi tasakaalust välja ja edasi on vales suunas minek enam kui garanteeritud. Kuna paljud teadjamehed, ennustajad ja selgeltnägijad ei kontrolli teadlikes unenägudes oma abistajaid, nõustajaid, sõnumite ja nägemuste saatjaid (ma isiklikult ei tea ühtegi sellist, kes kontrolliks oma infoallikaid), siis saab ükskõik milline võimekas pahalane pendli, automaatkirja, nägemuste, kanalduste ja tarokaardite vahendusel inimestega manipuleerida. Tulemuseks on see, et hakatakse elama mõne võimeka manipulaatori juhenduste või ennustuste järgi ning oma sisetunne (isiklik side Loojaga) jäetakse hüüdjaks hääleks kõrbesse.

  Unenäopeeglist on võimalik samuti oma eelmiste elude kehastusi näha ja nendel kes pole veel oma lepingulist (vaimuilmas kokkulepitud) hingekaaslast leidnud võivad teda võlupeeglist näha ning uurida Loojalt võimalusi temaga kohtumiseks. Ja et mõni pahalane ei saaks sellises olulises ja delikaatses küsimuses kedagi eksiteele viia on soovitav esitada palve meie tegelikule Loojale, sest vaimuilm kubiseb erinevatest pahalastest, pooljumalatest ja libategelastest, kes kõik tahaks meid omale meelepärases suunas juhtida (Looja on andnud ka neile vaba tahte ning nad kasutavad seda usinasti ära). 

  Küsida võib ka seda, kes sa tegelikult oled ja milline on su maapealne ülesanne, mille sa oled endale praegusesse ellu sündides võtnud. Hoiatan, et see mida sa siis näed ja koged võib olla jalustrabav, nii et pane paber ja pliiats voodi kõrvale valmis, et oluline info enda jaoks üles kirjutada.

   Mitmel korral on peegel aidanud mul teadlikus unenäos pahalasi avastada. Üks selline juhus oli just kuu aega tagasi. Seiklesin hiiglaslikult suures hoones, mis meenutas puhkekodu või pansionaati. See oli luksuslikult sisustatud ja mitmete vaba aja veetmise võimalustega. Tulin just ühest puhkeruumist ja sattusin koridoris järgmisest uksest sisenedes dualettruumi. Ruumi seinad olid peeglitega kaetud ja esialgu ma ei märganudki kohe, et ukse kõrval seisis üks mees. Arvasin esialgu, et see mees on mingi kahtlane tegelane ning küsisin otse:
  "Kas sa oled mingi pervert?
  Mees punastas ja vastas häbelikult maha vaadates:
  "Ei, ei ole."
  Ta jättis siira mulje ja mul oli hetkeks piinlik oma ebaviisaka küsimuse pärast ning keerasin minekule, kui äkki märkasin seinapeegli peegeldusel veel kedagi, keda ruumis ei olnud. Õelalt irvitava näo ja päti välimusega mees lähenes mulle peegli peegeldusel. Vaatasin ruttu ruumis ringi ja avastastasin, et seda õela irvega meest oli näha ainult peeglist. Mees, keda ma esialgu perverdiks pidasin märkas samuti lähenevat pahalast. Tema reaktsioon oli kiirem kui minul, sest ühe hüppega oli ta mu selja taga ning kohe haaras nähtamatust irvhambast kinni ja tõukas ruumist välja. Olin sel hetkel nii jahmunud, et unustasin oma heategijat tänada enne kui dualetist välja tormasin.

  Paar päeva tagasi tekkis mul aga teadlikus unenäos soov proovida siseneda unenäopeeglis toimuvasse sündmusesse nii, nagu ma ennast alati läbi oma toa akna õue libistan, kuid mitme katse järel pidin sellest üritusest loobuma. Peeglist oli näha kolme inimest tugitoolides istudes omavahel juttu ajamas ja ma tahtsin läbi peegli nende juurde minna, aga kahjuks ei õnnestunud. Tundub, et unenäopeegel võib vastavalt palvele erinevaid olukordi ja sündmusi näidata, aga peeglil peegelduvasse sündmusesse läbi peegliklaasi pääseda ei ole võimalik. Igatahes tahan ma seda edaspidi veel uurida ja katsetada.

  Niisiis, heitke pilk unenäo võlupeeglisse ja paluge näha seda, mis teid kõige rohkem huvitab ning olge valmis üllatusteks!

Kutsumata külaline

Tunnistan ausalt, et oma varasemas elus olen mütoloogiliste olendite olemasolusse väga skeptiliselt suhtunud, aga uneilmas rändamine on mind igasugustest eelarvamustest vabastanud. Uneilm avaneb unenägijale täpselt sama palju, kui palju unenägija avaneb uneilmale. Sellepärast soovitan igasugused eelarvamused ja eitav suhtumine maha jätta, sest ainult siis saavad avaneda peale isikliku fantaasiamaailma ka teiste maailmade uksed. Ole avatud ja uneilm on sulle avatud kogu oma külluses ja rikkuses: lahkunute hinged, haldjad, tulnukad, draakonid, deemonid, inglid, pooljumalad jne jne jne...
  Mütoloogilistel olenditel on uneilmas oma koht. Kus suitsu seal tuld, sest kuidas muidu meie esivanemad neid nii täpselt kirjeldada ja iseloomustada oskasid?
  Täna tahan kirjutada sellest, kuidas ma ühest tüütust kratist vabanesin. Kuna ma varem ise ka krattidest suuremat midagi ei teadnud, siis internetis ringi kolades leidsin nende kohta huvitavat infot. Siin on üks ilmekas lühikokkuvõtte krattide kohta mille leidsin Para-web foorumist:

  Kratte on teada kahte sorti - vara vedajad ja hingede kogujad. Esimesel juhul käis tegutsemas kratt füüsilisel kujul. See, kuidas kratt tegelikult valmis tehti, ei teata, ent muinaslugude järgi oli selleks tarvis kasetohtu, kuivand vihta, puupakku ja kahte kanamuna. Igal juhul pidi krati valmistaja tegema kratti asustava vaimolendiga diili, millest pahatihti üsna pea tüdineti ning seejärel viise otsiti, kuidas tüütuks muutunud kratist lahti saada. Kratt oli surematu ning üsna nõudlik töö suhtes. Kui tööd polnud, ehk kui peremees teda kuskile ei saatnud, asus kratt oma peremehe vastu.
  Kratt kui hingede koguja liigub meie maailmas ringi vaimsel kujul. Selleks peab tema esile kutsuja pidama kuskil mõnda puuslikku, mis on selle vaimolendi füüsiliseks tugipunktiks. Lisaks on tavaliselt tolle puusliku juures ka lihtne altar, kuhu peremees asetab vaimolendile "ohvriks toodavad" esemed ja mõne "erilise" eseme, mis kannab endas sõlmitud diili energiat.
  Säärased kratid käivad oma peremeestele kogumas hingejuppe ja -osakesi, tavaliselt neilt, keda peremees on kas kohanud või kellega suhelnud (kratt vajab visuaalset kinnitust ja suudab selle järgi ohvri "lõhna" üles võtta.)

  Niisiis, minu lugu tüütu kratiga algas kolm kuud tagasi ühes teadlikus unenäos. Peale varahommikust ärkamist ja uuesti uinumist saavutasin teadliku une, aga ma tundsin kohe algusest peale, et mind jälgitakse ja segatakse. Miski või keegi takistas mind, aga seekord ei olnud tegu pahalasega, sest selle oleks ma suutnud kohe paljastada. Kuna takistaja oli täiesti teistsugune, siis sellepärast tegin ka ühest lähedal olevast uksest sisenedes täiesti uutmoodi taotluse:
  "Kui ma siit uksest läbi lähen, siis ma saan üheks meie tegeliku Loojaga."
  Uksest läbi minnes tundsin tuttavat surinat kehas ja märkasin, et olin sattunud ühte väikesesse suurte akendega toakesse, kus oli vanamoodne mööbel ja pitskardinad akende ees. Kuulsin selja taga ukse juures kedagi liikumas. Keerasin ennast välkkiirelt ringi ja nägin kuidas üks vanamoor uksest välja lipsas ja väljastpoolt ust lukku keerama hakkas. Kuna ma olin palunud Loojaga üheks saada, siis nüüd nägin ja mõistsin hetkega kõike. See vana naine oli kratt, kes oli mind ja mu tegevust takistama saadetud. Ma lükkasin ukse lahti enne kui moor selle väljastpoolt lukku keerata jõudis, haarasin temast kinni ja tirisin tuppa tagasi. Olukorra tegi raskeks see, et kratt hakkas iga hetkega oma kuju muutma. Viimases hädas palusin Looja Valgust, aga kummalisel kombel ei aidanud see kratist vabaneda, küll aga muutus kratt iga korraga aina väiksemaks, kuni lõpuks oli ta juba mängukaru suurune. Märkasin äkki, et tuppa oli tulnud ka teisi inimesi ja üks vanem mees ütles mulle lahkelt:
  "Ole mureta, ma võtan ta endale!"
Mees võttis kratist kinni ja mina läksin ruumist välja ning hakkasin mööda koridori eemale kõndima, üritades oma segadusse aetud mõtteid koondada. Üritasin meenutada milliste ülesannetega ma seekord pidin tegelema, kui äkki märkasin, et kratt on jälle platsis. Olin terve unenäo selle kratiga hädas ja iga kord kui mul õnnestus mingi kavaluse või trikiga temast vabaneda oli ta varsti jälle minu juures tagasi. Mitte miski ei aidanud ja ma olin täielikus ahastuses, sest mul tekkis hirm, et ei vabane temast enam kunagi. Lõpuks tõukasin ta endast eemale ja ütlesin vihaselt, et ta ära läheks, aga siis ta muutus kurvaks ja ei olnud ikkagi nõus ära minema. Selleks hetkeks oli ta juba väikeseks roosaks kaisujänkuks muutunud ja mul hakkas temast isegi natuke kahju. Lõpuks taipasin, et mul on targem jätta kratile mulje, et ma ei tahagi temast enam vabaneda, et hiljem kui tema valvsus on hajunud võiksin uuesti üritada.
  "Olgu, sa võid minu juurde jääda," ütlesin talle ja võtsin ta sülle nagu kassipoja.
Uni lõppes sellega, et kratt jäi minu juurde ja alles kuu aega hiljem õnnestus mul temast lõplikult vabaneda.
  Niisiis, möödus tervelt kuu enne kui arvasin, et nüüd on paras aeg kratist vabaneda, kuna tema segav tegevus mu unenägudes oli hullem kui vaimne terror.
Enne uinumist võtsin endale kolm ülesannet, millest esimene oli kratist vabanemine (võtan endale teadlikku unne kaasa alati maksimaalselt kolm ülesannet, sest rohkemaks pole tavaliselt aega). Seekord avastasin teadlikult uinumiseks uue mooduse, kuna varasemad meetodid  tänu segajale enam ei toiminud. Lasin enne uinumist kujutluspiltidel ennast teadvuse sügavustesse viia, iga kord uuele kujutluspildile keskendudes, mis kerkis eelmise, juba lahustuva kujutluspildi taha. Niimoodi järkjärgult ja pilt pildilt oma teadvuse sügavusse liikudes, avastasin ühel hetkel, et keha magab. Tõusin oma magavast kehast välja ja palusin Loojat, et ta aitaks mul see kratt üles leida. Peale palvet kõndisin oma toast välja, läbi köögi, majataha viiva klaasukse juurde. Ma kõndisin alateadlikult, nagu teades juba kus kratt on. Klaasukse vastas seinal olevas nagis märkasin võõrast halli meeste mantlit rippumas. Jäin seda mantlit lähemalt vaatama ja märkasin, et see oli kahtlaselt kummis, justkui varjaks keegi end mantli all. Lükkasin mantli kõrvale ja nägin selle all peidus ühte kõhetut vanainimest, kelle näos puudusid silmad, nina ja suu. Võtsin temast kinni ja ütlesin selge häälega:
  "Ma saadan su nüüd Looja Valgusesse," ise samal ajal teda klaasukse poole tõugates. Ta punnis vastu ja mul oli tükk tegemist enne kui ta uksest välja jõudsin suruda. Niipea kui arvasin, et olen temast vabanenud ja ennast köögi poole keerasin nägin teda juba minu toa poole kõndimas. jooksin talle järgi, võtsin õlgadest kinni, keerasin ringi ja suunasin ta uuesti klaasukse poole ise samal ajal kogu aeg korrates:
  "Ma saadan su nüüd Looja Valgusesse."
  Miski ei mõjunud, kuid ometi üritasin teda uuesti uksest välja lükata. Lõpuks palusin Looja abi ja nägin kuidas kusagilt ilmunud nöör kratile ümber keha kinnitus ja mingi nähtamatu jõud teda uksest välja tirima hakkas, samal ajal kui mina toast teda tõukasin. Kõik pingutused jooksid liiva ja mul ei õnnestunud kratti kuidagi toast välja saada samuti ei õnnestunud mul teda ka Looja Valgusesse saata. Krati peal ei toiminud mitte miski, mis tavaliselt kõikide pahalaste ja vaimolendite puhul toimib. See oli paras pähkel ja ma hakkasin paaniliselt mõtlema, mida edasi teha, kui äkki kuulsin Looja selgitust, mis jõudis minuni mõttetasandil:
  "Sa ei saa kratti minu juurde saata, sest see kratt pole minu loodud! See kratt on mõttevorm, mille on loonud keegi nõid oma ülitugeva tahtega!"
Seepeale ütlesin kratile otsustaval toonil:
  "Nüüd sa viid mind selle juurde, kes sind lõi!"
See lause pani krati nagu imeväel liikuma. Ta astus ise uksest välja ja suundus üle heinamaa kaugusse. Tormasin talle järgi, sammugi maha jäämata ja märkasin, et kratt kõndis monotoonselt, nagu sisemise kompassi järgi, kindlas suunas. Lõpuks jõudsime pankrannikuni, kus paremat kätt oli panga serv ja meie ees laius tohutu kõrge ja lõputu kristallist läbipaistev sein, mis meenutas külmunud vett. Kristallist sein ulatus panga servani ja esmapilgul tundus mulle, et siit me edasi ei saa, aga kratt kõndis kindla sammuga panga serva poole. Sammusin kratile järgi kui äkki nägin kristallist seina taga ühte vanemat hõbehallide juustega naist, kes mind samuti märkas. Naine tõstis käed minu poole ja üritas mingit loitsu lausuda:
  "Ma saadan..." jõudis ta juba alustada, kui tema lause järsult läbi lõikasin:
  "Ma saadan su Looja Valgusesse!"
  Naine vakatas ja küsis natuke ehmunult:
  "Kas sa siis polegi Viru nõid?"
  Ma kõndisin kratile järgi ja kuna kratt on nõiaga seotud, siis avanes kristallist sein panga serval kratile ja mina lipsasin koos kratiga sellest seinast läbi.
  "Ma ei ole mingi Viru nõid ja mind absoluutselt ei huvita nõidumine, needused, loitsud ja muu sarnane tegevus," rahustasin silmnähtavalt segaduses olevat naist enda ees.
  "Aga ma ei taha Valgusesse minna," ütles naine veidi närviliselt ja mind tähelepanelikult jälgides.
  "Ma ei saada sind Looja Valgusesse, kui sa lubad, et oma kratti mulle rohkem kraesse ei saada. Mina ei puudu sind ja sina ei puudu mind, oleme kokku leppinud?" laususin talle sõbralikult naeratades ja lisasin hoiatavalt:
  "Aga kui sa sõna ei pea siis saadan su koos kratiga Looja Valgusesse, sest ma olen tõepoolest sellest krati jandist juba väsinud!"
 Nõid kuulas mind tähelepanelikult ja jäi mu ettepanekuga nõusse. Nägin kuidas ta oma kratile uue töökorralduse andis, mis seisnes metsas puude ühest riidast teise ladumisega. Nõid oli mõtlik ja ma kinnitasin talle veel kord, et oma lubadust ma ei murra, sest ei taha talle halba. Teadsin, et kui ta praegu Looja Valgusesse saata, siis sünnib ta mõne aja pärast uuesti maapeale. See poleks talle, aga hetkel kõige parem variant, kuna kratt järgneks talle vaimsel tasandil ja töötuks jäänud kratt võib oma loojale nuhtluseks saada.
  Lahkusin nõia juurest kindla teadmisega, et rohkem ta mind ei sega, sest olgem ausad, temal oleks seda lubadust murdes palju rohkem kaotada kui minul ja ma tõepoolest ei soovinud talle halba.
   Panen siinkohal kõigile südamele, et nii huvitav kui see ka ei tunduks, ärge omale kunagi kratti tehke, sest see on nagu kaheteraga mõõk, mille üks tera on suunaga enda poole.

Ära usu midagi mida näed, vaid seda mida tunned

  Ühes teadliku une esimestes kohtumises Loojaga andis ta mulle nõu: Ära usu midagi mida näed, vaid seda mida tunned!
  Nii nagu maapeal elavad inimesed kannavad vastavalt vajadusele maske, tehakse seda ka vaimuilmas, ainult et vaimuilmas on vee sogaseks ajamisel veelgi rohkem võimalusi. Oma tegeliku olemuse varjamine, ei ole tegelikult kasulik mitte kellelegi, kaasaarvatud asjaosalisele endale, sest pidevalt teeseldes või valetades, valetab ta ennekõike iseendale. Kui maapeal on kergem oma tõelist olemust varjata (kasvõi terve elu), siis vaimuilmas on jälle vastupidi. Maskide vahetamine on küll lihtne (kõik oleneb mõttejõu intensiivsusest, sest vaimuilmas on mõte automaatselt tegu), aga sellist pettust on ka sama kerge paljastada. Igaüks võib hetkega luua omale täiesti uue välimuse või muuta ennast nähtamatuks, mis pealtnäha tundub unikaalne võimalus suurepärase pettepildi loomiseks, aga kogu selle illusiooni hajutamiseks on vaja vaid tahet näha asju ja olendeid sellistena nagu nad tegelikult on. Vaimuilmas näeb inimhing tavaliselt välja vastavalt oma loomusele ja mõttemustritele, aga paljud pahalased üritavad seda varjata, mis tugeva tahte treenimise tagajärjel ka õnnestub. Olen sellistega juba piisavalt palju kokku puutunud, et algajaid unenägijaid nende eest hoiatada. Ega nad midagi muud teha saagi, kui vale maski all valeinformatsiooni anda, ennast sõbraks või nõuandjaks sokutada või halvemal juhul hirmutada ja rünnata. Selle välistamiseks, soovitan vähimagi kahtluse korral kasutada neid lauseid:

  1. Ma tahan näha kes sa tegelikult oled! (kui vaimolend kellega suhtled äratab kahtlust)
  2. Ma tahan näha mis on su tegelikud kavatsused! (kui kellegi heatahtlikkus on kahtlaselt pealetükkiv)
  3. Ma tahan näha tõde kõige ja kõigi kohta! (kui olukord või vaimolendid sinu ümber äratavad kahtlust)

  Tänu nendele kolmele lausele olen ma väga paljud petised vahele tõmmanud. Ühest kõige hirmutavamast kogemusest, kus ingelliku välimuse ja jutuga olend osutus agresiivseks pahalaseks, olen ma juba kirjutanud postituses Unemanipuleerija. Sama ebameeldivamad on olnud kohtumised pahalastega, kes üritasid mind nähtamatuna rünnata (peamiselt seljatagant ja ootamatult). Esimese hooga ehmatasid sellised rünnakud päris ära, aga kui ma tegin tahteavalduse näha neid sellistena nagu nad tegelikult on, siis kadus kogu nende enesekindlus. Selliste agresiivsete rünnakute puhul soovitan igal juhul paluda ka Looja või kaitseinglite abi. Isegi oma surnud emaga vaimuilmas kohtudes, olen alati palunud näha kas ta ikka on mu tegelik ema. Paaril korral üritas keegi teine minu emana esineda ja sellepärast soovitan kahtluse korral kindlasti selliseid ettevaatusabinõusid kasutada, sest mõni pahalane arvab, et kui ta sinu tuttava või sugulase kujul ilmub, siis on sinu usaldus kindlasti garanteeritud ning ta võib sulle rahulikult kärbseid pähe ajada. Ühe sellise petise paljastasin just paar nädalat tagasi teadlikus unenäos. Varahommikuse uinaku ajal saavutasin teadliku une ja tõusin oma voodist. Tuba oli laste kisa täis, sest mu väikesed sugulased mängisid ja ajasid üksteist kisades taga. Lärm oli nii väljakannatamatu, et ma saatsin nad õue mängima. Peale seda märkasin välisukse juures oma venda, kes minust väljategemata hakkas tahatoa poole kõndima. Ta käitus veidralt, mitte nii nagu mu vennal tavaks on ja siis mul tekkisgi tugev sisetunne, et see pole minu vend ja need väikesed lapsed pole mu sugulased. Läksin oma vennale tahatuppa järgi, kus ta juba mugavalt tugitoolis istus ja ütlesin ilma pikema sissejuhatuseta:
  "Ma tahan nüüd näha kes sa tegelikult oled!"
Kohe muutus mu venna välimus tundmatuseni ja lõpuks istus tugitoolis hoopis mingi täiesti võõras suure ninaga inetu mees. Küsin kohe:
  "Kes sa oled ja mida sa siin minu kodus teed?"
Mees tutvustas ennast kui "tulnukakütti" ja ütles, et ta tuli minu majja ainult sellepärast, et ta raalis (pendliga) välja, et siia on üks naise näoga tulnukas (reptiil) väga palju mune munenud.
Sellise ilmselge manipulatsiooni peale ütlesin talle pahaselt:
  "Ma ei ole palunud sul siia tulla ja mul ei ole su abi tarvis. Kui need munad siin oleks, siis ma oleks neid juba ammu märganud!"
  Siis üritas mees kaastunnet äratada ja lisas:
  "Ma tulin just äsja haiglast ja mul lõigati (kasvaja) metastaasid ära."
  "No, siis peaksid sa hoopis ju oma tervisega tegelema, mitte siin tulnukaid ja nende mune jahtima!" olin resoluutne.
  Ühesõnaga see vaimolend (koos oma abilistega) oli ennast minu majja sisse seadnud ja üritas nüüd hirmutada või manipuleerida. Tal oli ka oskus mu mälestusi ja mõtteid lugeda, sest kuidas muidu teadis ta minu usalduse võitmiseks võtta mu venna kuju ja rääkida reptiilist, kellega mul kunagi ka tõepoolest probleeme oli (postituses Reptiilid ja tulnukad unenägudes). Kahjuks unustas ta ära tõsiasja, et minu vennana ilmudes oli ta mind juba petta üritanud ja see pani kahtluse alla ka kogu ülejäänud jutu.
  Olen tähele pannud, et pahalastel on kõige kergem inimestega manipuleerida just ebateadlikes unenägudes, kuna siis on ohjad nende käes ja samuti võivad just pahalased olla ka need, kes takistavad teadliku une saavutamist, kuna see ei ole neile kasulik. Mäletan hästi ühte sarnast juhtumit, mis eelmise aasta novembris minuga aset leidis. Hommikul kui ma olin teadlikku unne sisenenud, avastasin äkki, et ma ei suuda ennast liigutada, et oma kehast välja tulla. Tundsin, et mind hoiti kätest ja jalgadest tugevasti keha sees kinni. Minu lähedal oli neli halli meeskuju, kellest igaüks surus mind kehasse tagasi. Ma ei näinud nende nägusid ja nad vältisid seda tahtlikult. Maadlesin ja pingutasin tükk aega, et nende haardest vabaneda kuni lõpuks loobusin. Rahunesin maha ja keskendusin mõttes meie tegelikule Loojale ning palusin teda endale appi. Nii kui olin Loojale abipalve esitanud, avanes minu voodi ümber olev põrand põhjatuks mustaks kuristikuks ja need neli pahalast jäid mu käte ja jalgade otsa rippuma kuniks mingi nähtamatu jõud nad sügavikku imes. Rohkem ma neid enam ei näinud.
  Seega ettevaatus pole uneilmas rännates kunagi liiast ja tõepoolest ei maksa uskuda midagi mida sa näed, vaid keskenduda sellele mida su sisetunne ütleb ja kuna Looja on kõigile loodud olenditele andnud vaba tahte, siis tuleb ise tark olla, et terad sõkaldest eraldada.

Unekohtumised surnud ema hingega

  Ma ei teagi kas on üldse õige kellegi siit ilmast lahkunu kohta öelda, et ta on surnud, sest tegelikult sureb ju ainult füüsiline keha. Sellest sain ma aru juba üsna väikese lapsena, kuigi mõlemad mu materialistliku maailmavaatega vanemad üritasid mind aeg-ajalt ümber veenda. Õnneks hakkas mu ema vähemalt mõnda aega enne surma oma veendumuses kahtlema.
  Peale tema surma hakkasime kohe ka unenägudes kohtuma. Mäletan, et ühes esimeses unenäos kurtis ta mulle, et ta saab ainult minuga rääkida, sest keegi teine meie perekonnast ei kuule teda. See oli see periood kui ta veel ei saanud aru, et ta on juba vaimuilmas. Hiljem, kui me uuesti kohtusime, siis ta juba teadis seda ja kui ma küsisin:
  "Kuidas sa aru said, et sa surnud oled?" siis vastas ta mulle nii:
  "Ma avastasin äkki, et mu nägemine on väga heaks läinud ja kui ma tahtsin prillid eest ära võtta, siis neid ei olnudki! Nii ma hakkasingi mõtlema, et ma olen vist surnud."
  Tagantjärgi mõeldes, siis kui mu ema veel elas, ei olnudki meil nii huvitavaid vestlusi nagu nüüd unenägudes. Kui inimesed elavad maapeal oma füüsilistes kehades, siis tavaliselt ei ole neil alati aega teineteise jaoks, sest kõik muud maised askeldused ja asjatoimetused tunduvad tähtsamad. Võib-olla jäigi mulle ema eluajast see okas hinge, et tal ei olnud minu jaoks piisavalt aega. Ja kui oligi, siis ei leidnud me kunagi ühist keelt, sest ei jaganud samu seisukohti elumõtte ja väärtuste kohta. Tema pidas maiseid saavutusi vaimsetest teadmistest olulisemaks. Ometi ei ole ma seda talle meie unenäokohtumistel kunagi ette heitnud, pigem olen ise oma käitumise pärast vabandanud.
  Ükskord, vähem kui pool aastat tagasi, tuli ta unenäos minu juurde ja küsis häbelikult naeratades:
  "Kas sa saaksid Jumalale minust rääkida?"
  Selline küsimus oli minu jaoks rohkemgi kui üllatav, sest mäletan veel hästi kui ta kunagi selle sama Jumala peale vihane olles ütles, et kui ta tõesti nii armastav on, siis miks mu vanemad surid kui ma veel väike laps olin? Karm lapsepõlv, läbi elatud kaotuste ja raskusega olid jätnud temasse kustumatult kibeda jälje ja tookord olnuks talle väga raske selgeks teha, et ta ise enne sündi endale sellise elu valis.
  "Kui ma hakkan Jumalale sinust rääkima, siis küsib ta kindlasti, et miks su ema ise minuga ei räägi?" vastasin talle veendumusega, et kõiksel Loojal pole suuvoodreid vaja ja igaühel meist on võimalik temaga isiklikult suhelda.
  Ema oli sellisest võimalusest veidi kohmetunud, aga samas ka väga rõõmus ning lubas mulle, et ta siis räägib Jumalaga.
  See on väga hea näide sellest, et kunagi ei ole liiga hilja! See mida mu ema maapeal elades uskuda ei tahtnud (hinge surematust ja kõikse Looja olemasolu) oli ennast nüüd ise läbi surma tõestanud.
  Hiljem kui ma hakkasin temaga ka teadlikes unenägudes kohtuma, oli kahepoolne rõõm veel suurem. Pean tunnistama, et ma pole oma emaga mitte kunagi paremini läbi saanud kui nüüd, sest me ei pea enam vaidlema asjade üle, mis on praeguseks tema jaoks iseenesestmõistetavad.
  Märkimisväärne on ka see, mida mu ema mulle juba aasta tagasi ühes unenäos näitas. Kuna ma saan oma vennaga väga hästi läbi ja meil on ka sarnased vaimsed huvid, siis olime juba ammu arvanud, et õe-vennana ühte perre sündimine pidi meil juba enne sündi plaanis olema. Nägin unes, et ma olen kusagil kohtusaali moodi ruumis. Saalis teiste inimeste hulgas istus üks naine, kes soovis mind lapsendada. See noor naine oli minu tulevane ema. Ütlesin kohtu ees, et ma tulen ainult koos oma sõpradega, kellest ühes tundsin ära oma praeguse venna, aga teine oli tüdruk, keda ma maapealses elus ei tunne. Naine kohtusaalist naeratas selle peale ja ütles, et ta on nõus meid kõiki kolme lapsendama. Kohtunik aga langetas otsuse, et mu tulevane ema saab lapsendada ainult minu ja mu venna. Olin natuke kurb, sest meie kolm, kes me lapsendamist ootasime, olime vaimuilmas lahutamatud sõbrad. Pärast seda unenägu

meenus mulle, kuidas ema kunagi rääkis, et meil oli ka õde, kes sündis surnult. Mu ema mõistis aga alles nüüd (peale surma), et tema esimese tütre surm, ei olnud mitte kellegi süü, vaid see oli otsustatud juba enne meie kõigi sündi.
  Viimati kohtusin oma emaga teadlikus unes umbes kuu aega tagasi. Sain teada, et ta elab ühes vaimuilma õppeasutuses kus on juhendajad ja mis toimib nagu internaatkool. Samuti mainis ta mulle, et ta tahaks järgmises elus sündida Itaalias. Veel sain teada, et juhendajad ei ole nagu meie mõistes õpetajad, kes õpetavad ja kamandavad, vaid järgivad vaba tahte seadust ning võimaldavad oma hoolealustel erinevate valikute vahel valida.
  Sellised unekohtumised surnud lähedastega on kindlasti lohutavad ja rõõmustavad kõigile, kes on tundnud kaotusvalu. Kui sa leiad üles unenäoukse vaimuilma, siis võid kindel olla et kaotusvalu pole sul vaja enam tunda.

Elu pärast elu

  Selle postituse tahan ma pühendada inimestele kes usuvad, et elavad vaid üks kord ja kõike, mida tunnustatud teadlased pole tõestanud, pole olemas. Unenägusid peetakse aju loodud fantaasiamänguks, mis sobivad heal juhul psühholoogia valdkonnale uurimiseks ja see on ka kõik. Kujutan ette kui ruineeriv on terve elu elada teadmisega, et varem või hiljem saabub surm, mis lõpetab inimese jaoks kogu eksistensi selles lõputus universumis. Võib-olla mitte nii hull, aga suhteliselt masendav on ka religioossete inimeste elukestev dilemma teemal, kas ma olen ikka nii hea olnud, et paradiisi pääseda või põlen igavesti põrgutules? 

  Kuna kumbagi väidet (keha surmaga kaasnev eksistensi lõpp või surematu hinge olemasolu) pole tänapäeva teadlased veenvalt tõestada või ümber lükata suutnud, siis luban seda teemat puudutades igaühel oma arvamuse juurde jääda. Niisiis, esimese väite puhul (surmaga lõpeb eksistents), peaksin elult võtma kõik mis võtta annab, sest rohkem võimalusi ei ole. Masendav eksole! Teise väite puhul (inimese hing on surematu) on märksa rohkem ja oluliselt meeldivamaid väljavaateid.

  Nüüd sa kindlasti küsid endalt, et kuidas see kõik peaks olema seotud unenägemisega? Uni on uks erinevatesse maailmadesse ja vaimuilm on üks nendest paljudest kuhu sa võid oma unerännakutel sattuda. Teadlased on suutnud kaardistada erinevaid aju protsesse unenägemise ajal, aga pole suutnud selgitada erinevaid unenägusid ja nende tähenduste saladusi. Miks tulevad surnud inimesed unenägudesse oma lähedasi hoiatama või innustama? Kuidas saavad surnud inimesed unenägudes anda elavatele sellist informatsiooni, millest viimastel pole õrna aimugi. Selliseid prohvetlike ja ette ennustavaid unenägusid uurides jäävad teadlased ja psühholoogid reeglina jänni, kuna nende veendumused välistavad võimaluse inimhinge surematusest.
Selliste näidete heaks kokkuvõtteks soovitan lugeda ühe Ameerika neurokirurgi Eben Alexanderi isiklikul kogemusel põhinevat raamatut "Tõendid taeva olemasolu kohta".

  Olen oma unerännakutel kohtunud surnud inimeste hingedega, kelle maised teadmised, veendumused ja uskumused ei lase neil vaimse arenguga edasi minna. Nad jätkavad tihti samade tegevustega nagu füüsilisel tasandil, kuigi see ei ole enam vajalik (söömine, joomine, magamine, füüsiline treening, ravimite võtmine, tööl käimine, abivahendite kasutamine, palvetamine, usudogmade järgimine jne). Mäletan, et mulle tuttav inimene, kes kannatas aastaid raske haiguse käes ning suri hiljuti selle tagajärjel, pidas end meie unenäokohtumise ajal ikka raskelt haigeks, kõndis harjumuslikult oma vana kepiga ja võttis tablette. Religioossed inimesed jätkavad oma usudraditsioonide ranget järgimist ja muretsevad  "taevasse" pääsemise pärast, mõistmata, et nad juba on seal. Need aga kes eitavad hinge surematust, ei saa esialgu arugi, et nad on surnud, ning jätkavad oma tavapärast elu. 

  Harjumused, traditsioonid ja kombed, mis maapeal tunduvad nii olulised ja vajalikud tulevad sujuvalt üle ka vaimuilma ning igatsus sisseharjunud tegevuste ja inimeste järele toob inimese mõne aja pärast uue sünniga maapeale tagasi. Julgen arvata, et sellepärast ongi maailma rahvastik nii plahvatuslikult kasvanud, et tagasitulijaid on märgatavalt rohkem kui edasiminejaid.

  Nägin nädalal aega tagasi teadlikku und, mis sobib just seda teemat ilmekalt illustreerima. Nagu tavaliselt, saavutasin varahommikuse uinaku ajal teadliku seisundi. Tõusin oma voodist ja libistasin ennast juba teatud vilumusega aknast välja. Kohe märkasin kaugemal põõsaste vahel ühte hulkuvat looma kõndimas, kes meenutas mulle koera, aga nagu ei olnud ka. Mõtesin, et mul on targem kusagil kõrgemal olla, et see loom ei saaks mind rünnata ja tõusin siis lendu, et majakatusele maanduda. Uurisin hoolikalt ümbrust ja kui seda looma enam kusagil ei märganud, siis tõusin uuesti lendu ja laskusin hoovi peale. Järsku märkasin, et see imelik loom oli märkamatult aiaväravani jõudnud ja vaatas nüüd minu poole. Tõkestasin ta lähenemiskatse aiaservast leitud traadist restiga, mille ma talle peale viskasin, ise kindluse mõttes aia otsa ronides. Hakkasin pikki aia ülemist serva kõndima nagu köietantsija, kätega tasakaalu hoides (unenäos sujub selline reaalselt ilmvõimatu ettevõtmine imelise kergusega). Jõudsin naabermajani ja märkasin ärklikorruse aknas liikumist. Tegelikult ei ela selle maja ärklikorrusel kedagi, aga teadlikus unes nägin ma seal ühte vanemat abielupaari koduselt toimetamas. Mees istus töölaua taga ja üritas mingit vana raadiot parandada või jupidest kokku panna. Tema pilk oli elutu nagu pimedal. Lähemalt vaadates nägin, et ta silmi katab hall kae. Naine toimetas sealsamas köögipoolel ja aitas vahel meest tema töös. Naine on tüsedusele kalduv umbes 60 aastane proua, kes kandis valge krae ja õrna lillemustriga beeži maani kleiti. Tunnetasin nende suhtes ülimat harmooniat ja sõnadeta teineteise mõistmist.
  Kuna aken oli lahti, siis hõikasin mehele:

  "Kuidas sa oskad seda raadiot kokku panna, kui sa oled pime?"

  Mees naeratas, vaatas tühja pilguga enda ette ja ütles, et ta on õppinud kätega tunnetades raadioid lahti võtma ja kokku panema, sest see on kogu elu tema töö olnud. Mõistsin, et tegu on surnud inimeste hingedega, kes elavad vaimuilmas harjumuspäraselt samasugust elu edasi nagu maapeal olles.

  "Sa ei ole pime," ütlesin mehele,"Sa arvad et oled, aga tegelikult ei ole. Sa võisid maapeal elades pime olla, aga nüüd, kui su keha on surnud, siis ei ole sa enam pime. Hing ei saa olla pime!"

  Mees jäi mind kuulatama ja äkki hakkasid mõlemad tema silmad selginema. Kae, mis silmi kattis, kadus täielikult. Mees vaatas ühtaegu ehmunult ja üllatunult enda ümber, saades viimaks aru, et ta polegi pime. Märkasin, et tal on ilusad sinised silmad, kui ta mulle tänulikult otsa vaadates rõõmsalt naerma puhkes. Naine tuli kiirustades mehele lähemale ja vaatas talle jahmunult otsa.

  "Ja sina pole üldsegi vana, nagu sa arvad," ütlesin naisele,"Te mõlemad olete tegelikult noored ja ilusad. Täpselt sellised nagu siis, kui tuttavaks saite! Teie hinged on igavesti ilusad ja noored. Maised piirangud ei kandu vaimsesse maailma üle, kui te neid piiranguid ise oma mõttetega kaasa ei too."

  Mõlemad muutusid silmnähtavalt ja järk-järgult nooremaks, kuni olid umbes 17 aastased teismelised, just nii vanad kui nad esimest korda kohtusid. Nad vaatasid teineteist naeratades. See oli kirjeldamatu harmoonia, mis neist kahest õhkus.

  "Ja nüüd olete te vabad ning võite seda vabadust nautida. Te võite teha mida tahate ja minna kuhu tahate. Te ei pea olema siin ja tegema seda, mida te oma eluajal tegite," lisan kõhklematu veendumusega.
  Seda kuuldes võtsid nad teineteisel käest kinni ja tormasid õue ning jooksid naerdes aiaväravast välja. Rohkem ma neid enam ei näinud. Nende omavaheline harmoonia oli aga sedavõrd täiuslik, et mul tekkis korraks mõte, et nemad ei pea küll enam maapeale sündima, vaid võivad kõrgematesse sfääridesse edasi minna.

Samal hetkel libisesin uude unenäkku ja avastasin ennast päikseliselt rannalt, kus oli kohev valge liiv ja rannale rulluvad vahused lained. Kirgas valgus pani mind silmi pilutama, aga see ei olnud nagu tavaline päikesevalgus mis kõrvetab palavalt, vaid oli meeldivalt soe. Kõik tundus kuidagi muinasjutuliselt täiuslikum. Seisin nõutult rannal ja vaatasin ringi, mida edasi teha, kui äkki märkasin gruppi vanemaid naiserahvaid, kes ekskursioonibussi juurest ranna poole jalutasid. Arvatavasti on mõni hooldekodu oma eakatele väljasõidu korraldanud, mõtlesin naisi vaadates. Kõik nad olid juba vanemad prouad, kes kõndisid väärikal ilmel ja tõsiste nägudega. Jalutasin nagu muuseas neile lähemale, aga nad ei teinud mind märkamagi, vaid lobisesid isekeskis oma probleemidest ja muredest. Läksin veel veidi lähemale ja ütlesin siis kõva häälega, et kõik ikka kuuleksid:

  "Te arvate, et olete vanad inimesed, aga tegelikult olete kahekümne aastased. Te ei ole enam maapeal vaid taevas ja siin ei pea te olema vanainimesed. Tundke sellest rõõmu, nautige randa, ilusat ilma ja olge vabad!" 

  Järsku hakkasid naised nooremaks muutuma. Märkasin, et nende soengustiilid ja riietused olid 50-ndate stiilis. Kohevad soengusse sätitud lokkid ja tollele ajale kohased rannariided või kleidikesed. Esialgu olid nad justkui ehmunud ja segaduses, vaatasid teineteisele otsa ja imestasid äkilise muutuse üle, siis aga ilmusid nende tõsistele nägudele naeratused. Nad hakkasid isekeskis muretult naerdes lobisema, sättisid oma soenguid ja kohendasid riideid. Üks valge pearäti ja minikleidiga neiu keeras aga teistele tusaselt selja ja hakkas grupist eemale kõndima. Läksin talle järgi ja alustasin vestlust. Jutu käigus tuli välja, et kõik need naised, kellega ma rannas kohtusin, elasid oma maise elu vanatüdrukutena ning lõpetasid oma elupäevad vanadekodus või hooldekodus ja samamoodi elati edasi ka vaimuilmas. Neiu kellega ma vestlesin oli ikka veel tusane sellepärast, et ta eluajal vanatüdrukuks jäi.

  "Mina ei leidnud omale eluajal sobivat kaaslast ja ma ei usu, et ma üldse kunagi leian omale kaaslase!"

  Hakkasin teda lohutama:

  "Sa oled noor ja ilus ning kõigele lisaks on siin vaimuilmas palju rohkem võimalusi omale kaaslane leida. Ja kui sa selle õige leiad, siis võite omavahel kokku leppida, et sünnite maapeale ning proovite ka maapeal kooselu."

  Selle jutu peale tuli neiu palgele esimene naeratus ning mulle tundus, et see mõte hakkas talle meeldima. Varsti peale seda jätsime hüvasti ja ma hakkasin tagasi ranna poole kõndima, kuni ühel hetkel libisesin unest välja ja ärkasin.
  Väga kurb on ikka ja jälle tõdeda, et inimesed ei tea ja pahatihti ei tahagi teada, mis juhtub peale füüsilise keha surma. Loomulikult ei hakka ma selles osas mitte kellegi sügavate veendumuste alustalasid kõigutama, aga kas poleks mõistlikum valmis olla ka teiseks võimaluseks: Aga kui...?

Teadliku une eelised

  Tavalises ebateadlikus unes, ei ole inimene reeglina oma olukorra peremees. Selline unenägu kulgeb alateadvuse juhtimisel, tuues erinevates olukordades esile meie igapäevased erinevad emotsioonid. Kummalisel kombel arvab inimmeel, et unes toimuv on maises mõistes reaalne ja seda ka siis, kui toimuvad sõna otseses mõttes ulmelised sündmused. Näiteks unenäos, kus inimesel on oht mäeservalt kuristikku kukkuda või kui teda ründab tiiger, siis tema maiselt kehakeskne meel peab täiesti loogiliseks, et nüüd on temaga lõpp ja alles ärgates adub kergendusega, et see oli vaid uni. Sellises unenäos on uni olukorra peremees.

  Aga nüüd võrdleme sama olukorda teadlikus unes. Kui unenägija teab, et tegu on unenäoga, siis ei klammerdu ta paaniliselt mäeserva külge, vaid saab lendu tõusta ja kusagil täiesti ohutus paigas maanduda või mõttega luua võimalus pääsemiseks. Mina näiteks lõin sarnases olukorras oma tahte jõul kalju seinale tillukese luugi taolise ukse, kuhu sisenedes jõudsin uude unenäkku. Ründajaga kohtudes võib teadlik unenägija kaitseinglitelt või Loojalt kaitset paluda. Võin isiklike kogemuste põhjal kinnitada, et see on minu puhul alati toiminud. Samas olen aga tihti kasutanud ka võimalust ründaja käest küsida, miks ta mind ründab? Mõnikord on raevuka kallaletungijaga (ka loomaga) võimalik väga informatiivset ja mõlemale osapoolele kasulikku vestlust arendada.  Sellises unenäos on unenägija olukorra peremees.

  Panen siia näitena kirja ühe huvitava unenäo, mida ma nägin käesoleva aasta jaanuari kuus. See unenägu on väga heaks näiteks eelpool kirjeldatule, sest see algab tavalise ebateadliku unena, kuni ühel väga kriitilisel hetkel muutub teadlikuks uneks. Pane tähele, et niikaua kuni ma ei tea, et tegu on unega, juhib uni mind ning ma püüan olukordi lahendada nagu maises elus (põgenemine hädaohu eest ja võitlus vaenlasega, kes tahab mind tappa), aga niipea kui mõistan, et tegu on unega, saan ohjad enda kätte (saan olukorra kontrolli alla ja alustan ründajaga vestlust). Kirjutan unenäo oleviku vormis, et sul oleks seda parem mõista ja kaasa elada.

  Uni saab alguse sellega, et ma sõidan keset ööd vanaaegse postitõllaga mööda kitsast metsavaheteed. Peale minu ja kutsari pole ühtegi teist reisijat. Kutsar on tüsedusele kalduv vanem mees, määrdunud linane särk nahkse vesti all ja vana must kaabulott peas. Laisalt veerev tõld koliseb iga teekonarust ületades. Pistan pea aknast välja ja vaatan seljataha, metsasügavusse kaduvale teele. Tunnen hirmu, sest tean, et mind jälitatakse. Lõpuks näengi vanaaegsetes riietes ja relvastatud mehi hobuste seljas tõllale järgi kappamas. Ronin akna kaudu tõlla katusele ja istun kutsari kõrvale. Neli hobust tõlla ees astuvad rahulikul sammul, mille taustal kuulen lähenevate jälitajate ähvardavat kabjaplaginat. Tean, et mina olen see keda jälitatakse ja mu peas vasardavad erinevad mõtted kuidas ennast sellest olukorrast päästa. Müksan magavat kutsarit küünarnukiga ribidesse ja ütlen talle tungival toonil, et ta hobustele piitsa annaks, kuna meid jälitatakse. Kutsar ehmatab üles, noogutab nõusolevalt ja annab hobustele piitsa, nii et need hirnatades tuhatnelja metsapimedusse sööstavad. Seljataha vaadates näen, et vahemaa jälitajatega enam õnneks ei kahane. Kutsar piitsutab hobuseid ja mina piilun aeg-ajalt seljataha, kuni lõpuks hakkab eemal puude vahel paistma avatud väravaga tume lossimüür. Tõld veereb kolinal väravast sisse ja väravad kukuvad raske mürtsatusega meie selja taga kinni. Ronin tõllast maha ja tunnen suletud raudvärava poole vaadates kergendust. Tänan kutsarit, kes suitsukoni hambus, hobuseid patsutades mulle lahkelt naeratab. Lossihoovis on palju inimesi, aga kummalisel kombel on enamus neist tänapäevaselt riides. Kõnnin ka lossihoones ringi ja kohtan seal ühte blondi tüsedamat naisterahvast, kellega põgusalt juttu ajan. Küsin naise nime, aga see ei jää meelde, sest see on väga pikk ja saksapärane. Märkan, et nii lossis sees, kui ka väljas olevad inimesed suhtlevad omavahel väga harmooniliselt, inimeste vahel ei ole isanda-alluva suhteid. Lähen uuesti lossihoovi ning jalutan ka ilusas põõsaste ja lilledega täidetud lossiaias ringi. Näen mehi ja naisi istumas ja jalutamas paarides ja grupi kaupa ning lõbusalt vestlemas ja keegi isegi ei märka mind. Jalutan just kahe elavalt vestleva ja naljatava meesterahva taga mööda kitsast aiateed, kui märkan ninja moodi üleni musta riietatud inimest mulle vastu tulemas, kaks pistoda käes. Tema pead ja nägu katva ninja peakatte seest näen vaid kahte ähvardavat silma välkumas. Tundub, et tema ainukesena on mind siin märganud. Ta läheneb mulle ja ründab äkiliselt, üritades pistodasid mulle rindu torgata. Haaran ründajal kätest kinni ja surun pistodasid endast eemale. Mind šokeerib see, et inimesed kõnnivad seal samas lähedal ringi ja keegi ei märka, et mind rünnatakse. Ründajal on palju jõudu ja vähe ei puudu, et ta mulle pistodad sisse torkab. Võitlus käib elu ja surma peale, kuni äkki tuleb mulle selge teadmine, et see on uni ning ma olen ühes vaimumaailmas. Kuna vaimkeha ei saa tappa ega hävitada, siis karjun ründajale näkku:

  "Sa ei saa mind tappa! Sa ei saa mind tappa!"

Need sõnad mõjuvad ründajale ootamatult ja ta kaotab oma jõu. Nüüd ma saan selle tüübi vastu maad suruda ja jalaga näkku vajutada, kuni ta lõpuks alla annab. Võtan tal relvad käest ja lasen ta vabaks. Ta tõuseb aeglaselt püsti ja võtab oma peakatte ära, ning naeratab kohmetult. See on kena blond, siniste silmadega noormees. Me istume lähedal olevale aiapingile ja hakkame minu initsatiivil vestlema. Ta on kirgliku ja aatelise loomuga hing, kes vaimustudest mõnest ideest on võimeline selle nimel surema ja tapma. Ta kuulus oma eelmises elus samuti ühte sõjalisse organisatsiooni, mille nimel ka suri.

  "Kas sa ise ka aru saad kui mõttetu on niimoodi mingi idee nimel tappa ja surra?" küsin temalt lõpuks, mille peale ta kõheldes õlgu kehitab.

  "Sa said surma ühe oma eelmise idee nimel võideldes ja nüüd kui sa sünnid uuesti, leiad sa uue idee mille nimel võidelda ja surra. Ja ükskõik, mis riigis sa sünnid või mis rassist sa oled, ikka leiad sa endale uue organisatsiooni ja idee mille nimel sõdida. See on mõttetu!"

  Mu põhjalik selgitus mõjub talle nii, et ta jääb pikaks ajaks tõsiselt mõttesse. Lõpuks ta nägu selgineb.

  "Ma hakkan siis ehitajaks," ütleb ta mulle lapselikult naeratades.

Ma ei tea kui tõsiselt ta seda võtab, aga igal juhul kiidan selle mõtte heaks. Ennem olgu ehitaja kui mingi sõjard! Niimoodi temaga vesteldes, libistan vargsi kogu tema relvapagasi (kaks mõõka ja kaks pistoda) ühte kilekotti. Kui noormees hakkab meie kõrvale istuma tulnud inimestega lõbusalt juttu ajama, siis kasutan juhust, et relvakotiga vargsi minema hiilida. Äkki jookseb see sama noormees mulle järgi ja esialgu arvan ehmatusega, et ta on jälle kusagilt mõõga saanud ning sihib mind sellega. Seekord ei ole aga tegu mõõgaga vaid sašlõkivardaga, kus on kenasti grillitud tükid rivis. Ta tuli mulle järgi hoopis selleks, et krõbedalt hõrku suupistet pakkuda. Naeratan endamisi oma tobeda ehmatuse üle, võtan pakutu vastu ja libisen siis äkki unenäost välja enne kui teda tänada jõuan.

Loomad unenägudes

  Kuna mu unenäo külalisteks on tihti loomad ja linnud, siis tahaksin ka sellel teemal natuke peatuda. Kõige sagedastemaks unenäokülalisteks on tavaliselt koduloomad: kassid, koerad, hobused, lehmad, sead, kanad, pardid, tibud jne. Ma ei hakka sellel pikemalt peatuma, sest usun, et iga unenägija oskab neile oma isikliku tähenduse leida. Tegu võib olla heade sõprade (sõbralikud koerad), kavaleride (hobused, pullid) naistuttavate (lehmad, kanad, pardid, haned) või laste ja abivajajatega (tibud, kassi- või koerapojad). Märksa raskem on leida tähendust aga tiigrile, lõvile, krokodillile, elevandile, karule, maole, kotkale, öökullile, luigele jne. Kui sellised loomad tihti sinu unenägusid külastavad, siis tuleb olla väga tähelepanelik, sest tegu võib olla hoiatusunenägudega, aga võib-olla hoopis väeloomadega. Erilist tähelepanu tuleks pöörata inimkeeles kõnelevatele loomadele ja need sõnumid võiks kindlasti meelde jätta ning võimaluse korral üles kirjutada. Uneloomade tähendus sõltub ka loomade tervislikust seisundist värvusest ja sõbralikkusest või vaenulikkusest. Väeloomad ei ole reeglina vaenulikud, kui nad sind just mingi hädaohu eest hoiatada ei taha. Sellisel juhul võib väeloom teha väga hirmutavaid asju, et sinu tähelepanu äratada.
  On olemas aga veel üks grupp olendeid, pool-loomad ja pool-inimesed. Ühe võimalusena võivad sellised olendid olla pärit vaimumaailmast, aga teise võimalusena võib tegu olla jällegi hoiatusunenäoga. Vaimumaailmast pärit olendeid ei tasu kindlasti karta, pigem soovitaksin nendega sõbralikult suhelda. Sarnane olend unenäos näiteks tuttava inimese näol võib olla hoopis hoiatus. Olen niimoodi näinud mitmeid tuttavaid inimesi. Üks neist ilmus "madumehena" kellel oli jalgade asemel hiiglaslik maosaba, mis keerdudes põrandal lebas. Sellel mehel oli tõepoolest maole iseloomulikke omadusi, nagu näiteks salakavalus, libe meelitamisoskus ja oma tegelike mõtete varjamine. Üks teine tuttav ilmus minu unenäkku aga hoopis saatürina. Kes ei teaks seda Kreeka mütoloogiast pärit müütilist olendit, kes oma flöödihelidega ilusaid nümfe võluda püüdis? Sellistest unenägudest võib inimsuhetes väga palju kasu olla. Sa võid tabada inimese tõelise loomuse enne, kui ennast temaga halba suhtesse seod.
  Unenäoloomad võivad olla ka seotud idamaade horoskoopidega. Olen tihti näinud unenäotegevustes loomade kujul inimesi, kes on vastaval aastal sündinud. Samuti on hobune, siga, lammas, madu ja tiiger enne algavat uut hiina loomamärgi aastat mulle tulevasi sündmusi ette ennustanud.
  Niimoodi aegade jooksul oma unenäoloomi jälgides on võimalik välja selgitada oma isiklikud loomasümbolite tähendused. Loomad, kes hoiatavad ja toovad halbu või häid sõnumeid, loomad, kes kaitsevad või rändavad koos sinuga unemaailmades ning loomad, kes on peidus inimese loomuses ja näitavad ennast pool-loomade ja pool-inimestena.
  Kuigi ma olen oma elu jooksul kohtunud uneilmas väga erinevate loomade ja lindudega, ei ole ma siiski julgenud neist ühtegi oma isikliku väelooma troonile tõsta, sest nad kõik, olenevalt olukorrast, on mulle ühtmoodi armsad või hirmutavad olnud. Inimkeeles rääkiv tiiger, hobune või kotkas; öökull, kes noka vahelt kuldsete õitega rohelise oksakese ulatab; suure nokaga troopiline lind kes hädast päästab; hiiglaslik elevant, kes sõbralikult oma turjal kannab jne. Tunnistan ausalt, et siiamaani pole ma suutnud ühte teisest paremaks pidada, sest nad kõik on mulle abiks olnud, hoiatanud või kaitsnud.
  Lõpetuseks tahan kirja panna ühe imelise unenäokohtumise ühe eriliselt kauni loomaga, keda ma kunagi varem pole oma unenägudes kohanud. See juhtus umbes kuu aega tagasi. Ma kõndisin parasjagu ringi ühes mahajäetud suures hoones, kus oli palju koridore ja uksi. (See on minu tavaline unenäoüleminekute hoone, kus uksed ja koridorid tähendavad minu jaoks uusi sissekäike erinevatesse unenägudesse ja erinevatesse vaimuilmadesse.) Kõndisin parasjagu mööda ühte koridori, kui äkki ehmatusest paigale tardusin. Minu ees, ühes pimedusse viiva koridori mustendavas ukseavas seisis ilus valge hunt. See oli väga majesteetlik loom, suursuguse välimuse ja koheva karvaga. Valge hunt vaatas mulle oma kaunite ja intelligentsete silmadega otsa ja taganes pisut kõhklevalt. Tundus, et ta oli sellel hetkel sama ebakindel kui mina. Veel viivu mind vaadates keeras ta ebalevalt ringi, et ära minna. Teinud paar sammu jäi ta äkki seisma ning vaatas üle õla uuesti minu poole, justkui kontrollides, et kas ma järgnen talle. Nähes mind sama koha peal tardunult seismas, keeras ta ennast ringi ja hakkas mulle oma imeilusate silmadega otsa vaadates aeglaselt uuesti lähenema. Jäi mulje, et ta ei tahtnud ära minna, aga samas ei tahtnud mind ka hirmutada. Siiski oli mu unenäo esimeseks reaktsiooniks hirm, kuna ma ei teadnud, kas ta tahab mind rünnata või on lihtsalt uudishimulik. Ta seisis ukselävel justkui midagi oodates. Olin sel hetkel tõttöelda nii paanikas, et ei teadnud mida edasi teha, aga kui ma lõpuks aru sain, et tal ei ole plaanis mind rünnata, hakkasin ennas sellest ukseavast vaikselt kaugemale nihutama. Ohutusse kaugusesse jõudes andsin jalgadele tuld, kiiremini ja kaugemale sellest kohast, ise õnnelik et terve nahaga pääsesin. Ärkveloleku ajal, selle looma välimust ja käitumist analüüsides, tekkis mul aimdus, et tegu võis olla väeloomaga. See kaunis uneloom jäi mulle päris pikaks ajaks mõtteisse kummitama, kuni lõpuks otsustasin teadlikus unes sellele küsimusele vastuse saada. Tõepoolest, õige varsti selguski, et valge hundi näol oli tegu väeloomaga, mitte minu, vaid hoopis kellegi (minu jaoks hetkel veel) tundmatu inimese väeloomaga.

Kuidas ma leidsin Unenägija Tee

  Peale erinevaid vaimseid tegelusi, meditatsioone, jooga treeninguid ja eneseotsinguid avastasin peale raskelt haigestumist, et see kõik oli mõttetu aja ja raha raiskamine. Vaimsust ei saa osta vaimsetelt seminaridelt ega kursustelt, seda ei leia ühestki maailma paigast, guru juurest aašramist ega pühapaigast. Sellised tegevused võivad kasvatada vaid ego mitte vaimsust. Ei maksa arvata, et kui kõik vaimsed loengud on läbitud ning erinevad kolmanda astme koolitused ja diplomid käes, siis on inimesel juba küllalt "vaimsust", et oma erapraksis avada, mõni raamat kirjutada või ise loenguid ja koolitusi teha.
  Kogu oma varasema elu ei pidanud ma unenägemist ja unenägusid millekski väga eriliseks, sest see oli minu elu üheks loomulikuks osaks juba lapseeast saati. Mõnikord kirjutasin mõned ennustusliku sisuga unenäod ka üles, aga sellega asi piirdus. Minu tähelepanu oli kahjuks keskendunud välistele otsingutele. Aastaid tagasi jäin väga raskelt haigeks ja ma pidin pikaks ajaks voodirežiimile jääma. Kuna mul tekkis palju vaba aega, siis hakkasin vaimseid raamatuid lugema. Mind huvitasid peamiselt teadlaste või arstide poolt dokumenteeritud materjalidest kirjutatud raamatuid. Esimese hooga lugesin läbi kõik raamatud elu võimalikkustest pärast füüsilise keha surma, siis laste mälestused oma eelmistest eludest ja kliiniliste surmade kogemused jne. Lugesin seda kõike lihtsalt kinnitamaks usku, mis mul juba olemas oli. Paljudest sarnastest raamatutest leidsin ka uskumatuid unenäo kogemusi, mis surma või surmaohtu ette ennustasid või erinevaid unenäo kirjeldusi kohtumistest surnud sugulastega. Ühel hetkel mõistsin, et unenägu on füüsilises kehas elava inimese jaoks ainukene reaalne võimalus vaimuilmas rändamiseks. Uni on nagu väike surm ja tark on see kes oskab seda teadlikult oma vaimseks arenguks ära kasutada.
  Edasi süvenesin juba konkreetselt unenäo-teemalistesse raamatutesse ja kuigi Carlos Castaneda raamatud olid liiga müstilised, et neid väga tõsiselt võtta, sundis ometi mingi salapärane vägi seda teed jätkama ning alles Robert Mossi "Teadlik unenägemine" aitas mul lõpuks mõista, et haigus ei olnud minu õnnetus vaid õnnistus. Alles siis leidsin esimest korda oma elu jooksul aega teadlikult unenägudele keskenduda. Olin lõpuks leidnud oma tee - Unenägija Tee!
  Nüüd tean, et haigus ei ole karistus ega halb karma, see on tegelikult ainulaadne võimalus avastada uued maailmad ja uued võimalused. Kui sa oled haige ja ei suuda kõndida ega joosta, siis unenäos on see võimalik. Kui sa tunned ennast üksildasena ja kurvana, sest su lähedased on surnud või lahkunud, siis unenäos on võimalik suhelda surnud inimeste hingedega ja teiste vaimolenditega. Kui sa tunned ennast oma kehas katkise ja poolikuna, siis unenägu annab sulle võimaluse ennast jälle tervikuna tunda. Julgen oma kogemuse tõttu ka kinnitada, et unenäos on võimalik välja selgitada haiguse põhjused ning võimalikud valikud olukorra parandamiseks.
  Unenägudesse ei maksa üleolevalt suhtuda, sest ajaloost ja tänapäevast on teada mitmeid teadlasi, muusikuid ja poeete, kes on oma unenägudest ideid saanud. Toon kolm näidet Robert Mossi raamatust "Teadlik unenägemine":

*  William Blake püüdis korduvalt leiutada mingit odavamat graveerimismoodust oma luuletuste illustreerimiseks. Ta oli seni ummikus, kuni ta surnud noorem vend Robert end talle unenäos ilmutas ja demonstreeris vase graveerimist viisil, mida Blake koheselt järgi tegi ja kasutama hakkas.

*  Teadlasel Otto Loewil oli oma kariääri algusaegadel eelaimus, et närviimpulsid võiksid keemilisel teel edasi kanduda. Kuna tal ei õnnestunud selle tõestuseks eksperimente teha, siis unus hüpotees seitsmeteistkümneks aastaks. Ükskord ärkas ta keset ööd unenäost, kus oli vilksamisi näinud võimalust oma teooria kontrollimiseks. Ta kriipseldas paar vihjet paberile ja uinus uuesti. Suur oli aga hommikul pettumus, kuna ta ei suutnud oma kraakjalgu dešifreerida. Ta unenäoallikas oli aga helde. Loewi nägi eksperimenti ka järgmisel ööl unes. Seekord ei jätnud ta midagi juhuse hooleks - ta tormas kell kolm öösel laboratooriumisse ning sooritas katse konna südamega, täpselt nagu talle unenäos näidati. See unenäopõhine eksperiment sai tõukeks tööle, mille eest Loewile hiljem Nobeli preemia anti.

*  Paljud heliloojad on tunnistanud, et on mitmed oma parimad teosed unes kingituseks saanud. Beethoven komponeeris unes ühe kaanoni. Tartini kuulas võlutult, kui "saatan" unenäos metsikult kaunist viiulisonaati mängis; ärganud pani ta sonaadi nii hästi kirja kui oskas. Wagner on tunnistanud, et Tristan ja Isolde voolas otse unenäost. Laulumeister Steve Allen nägi unes oma menulaulu "This Could be the Star of Something Big" sõnu. Billy Joel on kirjeldanud, kuidas paljude ta laulude viisid on unenäo kingitused, ning et ühe laulu puhul - eriti sobiva pealkirjaga "River of Dreams"- osaliselt ka sõnad.

Unenäomaastikul tegutsedes ei saa me üksnes välgatusi tulevastest sündmustest, vaid võime ka arendada välja võime valida mitmete võimalike tulevikuversioonide vahel, luues nii enda kui teiste jaoks parimat tulevikku.

Võta aeg maha ja valmistu uueks unerännakuks

  Kui sa tunned, et sagedased teadlikud unenäod annavad korraga liiga palju informatsiooni või jäävad arusaamatuks ning tekitavad vastakaid küsimusi, siis võta aeg maha ja tee väike paus. Kirjuta oma unenäod üles võimalikult täpselt, et sul oleks saadud informatsiooni üle võimalik ka hiljem mõtiskleda. Olen ise samamoodi teinud, kuna mõni teadlikus unenäos saadud info või kogemus raputas mind nii läbi, et settimiseks läks vahest isegi paar-kolm nädalat aega. Soovitan aja maha võtta ka algajatel, kes üritavad teadlikku und saavutada ja on juba pika aja jooksul korduvalt ebaõnnestunud. Liigne pinge võib vastupidiselt toimida. Võib juhtuda, et just siis, kui sa pole enam vaimse pinge all, avaldub see oskus täiesti ootmatult. Ära loobu, aga ära ka üle pinguta!
  Pausi pole vaja ka väga pikaks venitada, sest muidu võivad teadlikku unne sisenemise oskused rooste minna. Näiteks minu kõige pikem paus oli peaaegu kuu aega ja kui siis peale seda esimest korda teadliku une saavutasin, ei osanud ma midagi mõistlikku ette võtta. Uitasin sihitult ringi, kuni teadlik uni läks sujuvalt üle ebateadlikuks uneks. Edaspidi olin ma juba natuke targem. Mõtisklesin eelmises unerännakus saadud informatsiooni ja kogemuste üle ning tegin teadlikke ettevalmistusi uueks reisiks. Iga unenäo üle mõtisklemine tõstab esile uusi küsimusi ja ideid. Need küsimused ja ideed tuleb läbi mõelda ja oma teadvusesse kinnistada, et järgmises unenäos nendega teadlikult tegeleda. Kui ettevalmistus on tegemata, siis on tõenäoline, et teadlikku unne sattudes on sul pea laiali ja alles üles ärgates taipad, millise võimaluse sa käest lasid.

   Kaks soovitust unenägijale:

1. Võimaluse korral kirjuta unenäod üles. Mõtle, kas sul jäi midagi arusaamatuks või tekkis uusi küsimusi ja kas sa tahad järgmistes teadlikes unenägudes midagi täiendavalt uurida?
2. Valmistu oma uueks teadlikuks uneks. Mõtle läbi, mida sa tahad teha, kellega kohtuda või mida küsida? Võid oma eesmärgid ja küsimused paberile kirja panna, ning kui see sulle kindlust juurde annab, siis pane see paber une ajaks padja alla.

Kohtumised Loojaga

  Jumalaid on palju, aga Looja on üks. Igal religioonil ja iidsel usundil on oma Jumal või isegi mitu. Mul on olnud au oma teadlikes unenägudes kohtuta mõnega neist (Jeesus, Krišna ja Šiva), aga uudishimu kannustas mind oma otsingutes veelgi sügavamale minema. Teadlike unerännakute edenedes kasvas ka vastupandamatu soov kohtuda selle Ühega ehk meie tegeliku kõikse Loojaga. Ma tean, et Loojat ei ole võimalik näha, kuna Tal ei ole kindlat kuju ega vormi. Õigem oleks öelda, et Ta on Elu mis täidab kõike silmaga nähtavat ja nähtamatut.
  Ühel möödunud aasta novembri varahommikul, peale ärkamist, võtsin eesmärgiks teadlikult uinudes kohtuda tegeliku Loojaga. Tunnetades, et mu vaimkeha on ärkvel ja füüsiline keha magab, tegin oma eesmärgi teoks. Tõusin voodist, läksin ukse juurde, mis viib kööki ja tegin taotluse kohtuda tõelise Loojaga. Astusin kööki ning märkasin kohe, et kõik on kirkamates toonides kui muidu. Mööbel, seinad ja laed juskui helendasid ja virvendasisid. Nägin, et kõik mu ümber vibreeris (peentasandil, imepisikeste säravate osakestena) ja helendas kummalistes kirgastavates värvides. Vaatasin oma helendavaid ja vibreerivaid käsi ning tundsin kogu oma kehas nagu õrna elektrilaengu moodi surinat. Kogesin määratlemata hetke jooksul senitundamatud õnnetunnet, tunnet, et ma olen kõigega üks. Üks selle helendava vibratsiooniga, mis läbib mind ja kõike. See oli mu üks esimesi kõige vapustavaimaid Loojaga kohtumise kogemusi.
  Teine sarnane kogemus oli juba paari päeva pärast samuti varahommikul. Olin oma teadliku unerännakuga jõudnud Tallinnasse, Nõmme linnaossa, kus ma aastaid tagasi elasin. Jalutasin mööda varahommikust tänavat, mis oli peaaegu tühi, välja arvatud mõni üksik inimene ja auto. Jäin oma endise koduvärava ees korraks seisma, et tänavale astudes taotlus teha. Loomulikult tahtsin uuesti Loojaga kohtuda! Astusin tänavale ja hommikuhämarusest hall tänav muutus äkki kirkaks. Pilvine taevas, majad, asfald, tee ääres kasvavad puud ja põõsad hakkasid kummalises helendavas kiirguses vibreerima nii kaugele kui silm ulatus. Tundsin kuidas mingi pehme surisev õndsuselaine mind endasse mähkis.
  Neli päeva pärast viimast kogemust ei suutnud ma vastu seista kiusatusele seda tunnet uuesti kogeda. Seekord aga tormasin kärsitult uksest sisse enne kui taotluse lõpetada jõudsin ja leidsin end ühest täiesti tühjast ruumist, mille vastasseinas oli samuti uks. Seisin, vaatasin ringi ja ootasin, aga midagi ei juhtunud. Olin juba natuke pettunud, kui äkki minu vastas olev uks avanes ja üks kena ülikonnas mees sisse astus. Mees oli sõbralik, teretas ja hakkas minuga rääkima. Ma ei mäleta täpselt millest ta rääkis, aga ta oli väga sõbralik ja viisakas. Kuigi ma esialgu kartsin, et ta võib mõni pahalane olla jätkasin temaga sõbralikku vestlust. Jalutasime juttu ajades pikki koridori, kuni lõpuks julgesin küsida:
  "Mis su nimi on?"
  "Gunnar," vastas ta kiirustamata.
  "Kas sa oled seesama Gunnar keda ma tunnen?" küsisin automaatselt, kuigi ta polnud välimuselt sugugi sarnane sellele Gunnarile, keda tunnen (unenäos ei pruugi inimese vaimkeha olla üldse sarnane tema füüsilisele kehale).
  "Me oleme oma põhiolemuselt tegelikult kõik üks ja sama," vastas ta naeratades.
Äkki aimasin, et ta loeb mu mõtteid ning mul tekkis tunne, et tegu võib olla Looja ingliga ja samal ajal mõtlesin, et kui ta on ingel, siis võiks ta mind kallistada. Sõna lausumata keeras ta minu poole ja kallistas mind. Olin sellest nii jahmunud ja kohe sulas ta mu käte vahelt olematuks. Vaatasin kahetsusega ringi, sest tegelikult mulle meeldis see kallistus. Märkasin teda juba natuke kaugemal, seljaga vastu koridori seina toetumas ja mulle naeratamas, nagu poleks midagi juhtunud. Olin hämmingus.
  "Ma võin sulle näidata, et me oleme oma põhiolemuselt üks ja seesama," ütles ta peale pikka vaikust.
  Olin uudishimulik ja mõtlesin, et kuidas ta seda mulle küll näidata kavatseb. Tema aga vaatas mind naeratades, kõndis minu poole ning sulas minu sisse. Esialgu see tunne ehmatas mind, aga siis tundsin ära selle sama tuttava surina enda sees ning kirjeldamatu õnnetunde. Olin temaga täiesti üks ja me suhtlesime edasi juba mõttetasandil.
  "Oh, ma sain nüüd aru, mida sa silmas pidasid, kui sa ütlesid, et me oleme oma põhiolemuselt kõik üks ja sama," mõtlesin rõõmsalt.
 Tundsin ta tundeid ja mõistsin ta mõtteid niisamuti nagu tema minu omi. See oli nagu mingi kummaline kahe hinge harmoonia, kus samal ajal säilisid mõlemad isiksused, nii minu, kui tema oma. Kaugemal koridori seinal ripus peegel ja ma läksin sinna, et ennast peeglist näha. Enda asemel nägin ma peeglis teda, aga ometi ma teadsin et see olen mina ja kui ma liigutasin ennast siis mees peegelpildil liigutas täpselt sama moodi. Hakkasin naerma, sest see on nii naljaks ja samas nii uskumatult hea tunne. Ühel hetkel tundsin, et hakkan unenäost välja libisema ning samal ajal libises ka see mees minust välja. Ma nägin teda veel viivuks enne kui ärkasin. Olin ikka veel selle õnnetunde lummuses, mis mind unenäos valdas, aga samal ajal ka kohutavalt kurb, et see nii ruttu lõppes.
  Ma ei unusta kunagi seda tunnet mida mul oli võimalik kogeda Loojaga kohtudes. Looja ei ole tühjus nagu mõned väidavad samuti ei kao inimese isiksus Loojaga üheks sulades. See on kõikide olendite ülim harmoonia ja armastus, koos individuaalse minatunde säilimisega. Selliste kogemuste tõttu valisin ma Looja ka oma edaspidiste teadlike unenägude teejuhiks, õpetajaks ja kaitseingliks.
  Igal inimesel on võimalik teadlikes unenägudes luua oma isiklik suhe Loojaga, ilma religioossete vahendajate, gurude ja selgeltnägijateta.