esmaspäev, 30. märts 2015

Loojavärav



  Ühel õhtul, paar nädalat tagasi, kui ma sirvisin R. Mossi raamatut "Teadlik unenägemine" sattusin lugema ühte peatükki, millele ma varem polnud erilist tähelepanu pööranud. Seda sellepärast, et tegu on visualiseerimisharjutusega ja mitte ükski sarnastest harjutustest ei ole minu puhul tööle hakanud.
  Selle harjutuse nimi on Puuvärav. Harjutus soovitab ennast tunnetada ja visualiseerida puuna, et leida oma puu ning naasta tema juurde ka unenäos. Selle puu juurte vahelt leiab unenägija sissepääsu Madalamasse Maailma, puulatva ronides tee Ülemisse Maailma paljudesse tasanditesse ning see puu võib olla ka lähtepunk Keskmise Maailma uurimiseks. 
  Harjutuse läbi lugenud otsustasin seda tugeva sisetunde ajel proovida. Sättisin ennast mõnusasti voodis pikali ja lasin kujutlusel oma töö teha. Jõudnud sellisesse teadvuse seisundisse, mida nimetatakse pooluneks, leidsin ennast hämaral ja udusel tühermaal. Tegin mitmeid katseid leida oma puu, kuni lõpuks loobusin. Keset seda trööstitut tühermaad seistes tuli mul äkki mõte Loojalt abi paluda:
  "Looja, palun aita mul leida Puuvärav!"
Kohe peale palvet, kuulsin kõikjalt kostuvat häält:
  "Kas sa tahad leida Puuvärava või Loojavärava? Puuvärav viib erinevatesse illusoorsetesse maailmadesse, aga Loojavärav toob minu juurde!"
  Tegin oma valiku silmapilkselt Loojavärava kasuks ja mul ei olnud vaja seda isegi sõnades väljendada, kui juba avastasin ennast keset kõige ilusamat ürgmetsa. Kõrgete sammaldunud tüvedega puude ja lopsaka roheluse sees märkasin kummalist väravat. Värav oli loodusega nii ühte sulanud, et esmapilgul ei olnud seda nähagi, aga kui see avanes, siis kiirgas sealt välja puhast valgust. Märkasin, et värav avanes ja sulgus mingis kindlas rütmis, justkui keegi hingaks sisse ja välja, ning igakord kui see avanes, läksid sellest väravast sisse erinevad elusolendid (loomad, linnud, putukad jne). See oli nii uskumatu vaatepilt, et ma lihtsalt seisin ja vaatasin, aga kuna ma ei näinud värava juures ühtegi inimest, siis küsin nähtamatult Loojalt:
  "Miks siin inimesi ei ole, inimesed on ju ka elusolendid?"
  "Mõtlemisvõime, mis on antud ainult inimestele, eksitab neid illusioonides ekslema ja sellepärast nad tavaliselt siia ei jõua," vastas hääl.
  Tahtsin Loojaväravast sisse minna, aga peale korduvaid katseid see kahjuks ei õnnestunud ja nii ma jäin sinna värava ette nõutult seisma. Kitsed, jänesed, linnud, oravad, siilid ja hiired lipsasid minu ees olevast väravast sisse, aga mina ei saanud sammugi edasi. Mu jalad olid nagu maa külge kinni liimitud. Äkki märkasin enda lähedal puuoksal ühte öökulli, kellel oli noka vahel roheline oksake ilusate väikeste nooljate lehtede ja kuldkollaste tähekujuliste õitega. Öökull vaatas mulle otsa ja sirutas oksakest oma noka vahel minu poole. Lõpuks taipasin, et see ilusate õitega roheline oksake on minule ja niipea kui ma selle vastu võtsin juhtus midagi enneolematut. Värav avanes ja valgus imes mind koos öökulli ja teiste loomade-lindudega sisse. Vajusime kõik sellesse valgusesse nagu vetesügavusse ning meie kehadelt eraldusid kuldsed sädemed nagu veemullid. Vajusime ja vajusime, kuni lõpuks sai valgus otsa ja me kukkusime läbi tunneli pimedasse koopasse. Esialgu ei näinud ma mitte midagi, sest olin äsjasest valgusest nii pimestatud, aga ometi tunnetasin, et koobas kuhu ma maandusin, lausa kihises elusolenditest. Kui silmad lõpuks pimedusega harjusid, nägin et loomad, linnud ja putukad liikusid kõik ühes suunas ühe koopa käigu poole. Hakksin neile järgi minema, ise hoolega vaadates, et ma mõnele hiirele või putukale peale ei astuks, sest terve koopapõrand oli neid paksult täis. Niimoodi ettevaatlikult edasi liikudes jõudsin lõpuks ühte väga suurde koopasse, mille põhjas voolas tuline valgusejõgi nagu laava. Linnud, loomad ja putukad olid juba kusagile kadunud, ainult mina üksi seisin selle valgusejõe kaldal. Kõrgel valgusejõe kohal hõljus valges rüüs ingel ja lükkas kaljuserva peale ritta laotud raamatud valgusejõkke. Need olid mu erinevate eelmiste elude raamatud ja nendes eludes kogutud tarkused, mis valgusejõe voogudes üheks sulasid.
  "Looja, palun ütle mulle mida sisaldab see leping, millega ma seekord maapeale sündisin?" ei suutnud ma kuidagi oma kasvavat uudishimu varjata.
  "Sa valisid lepingu, mis sisaldab kannatusi ja haigusi selleks, et minuni jõuda," vastas kõikjalt tulev hääl.
  "Aga mul ei ole enam neid kannatusi ja haigusi vaja, sest ma olen juba jõudnud sinuni," ütlesin üsna veendunult.
  Kohe tekkis mu ette õhku kuldne võti, mis kiirgas samasugust valgust nagu mu ees voolav valgusejõgi.
  "See on vabanemise võti! Sa võid selle kohe võtta kui tahad, aga siis lahkud sa kohe ka oma praegusest kehast."
  See oli suurim proovilepanek, mida ma ühes unenäos üldse olen kogenud. Mõistsin, et kohe võtit vastu võttes käituksin egoistlikult, aga enne sündi sõlmitud leping, mis nägi ette kannatusi ja raskeid haigusi ei tundunud mulle samuti enam vajalik. Niisiis andis Looja mulle täiesti uue lepingu, millele ma sealsamas kohe ka alla kirjutasin.
  Ma võin kinnitada, et ärkasin sellest väikesest pealelõunasest uinakust hoopis teise inimesena ja sellepärast julgen soovitada kõigil teadliku unenägemise praktiseerijatel Loojavärav üles otsida. Need võimalused mis seal avanevad pole millegi muuga lihtsalt võrreldavad!




reede, 27. märts 2015

Kuidas kõige lihtsamalt teadlikku und saavutada?



    Ma ei ole kunagi arvanud, et teadlikku und võib saavutada ainult ettekirjutatud harjutustega. Samuti ei ole kõikide inimeste teadlikud unenäod sarnaselt käsitletavad. Sellepärast soovitan katsetada kõiki variante, sest lõpuks leiab iga inimene oma isikliku mooduse kuidas teadlikku unenägemist saavutada. Loetud raamatud võivad anda häid ideid, aga kindlasti ei ole seal olevad õpetused ainuvõimalikud viisid selle saavutamiseks.
  Kui meditatsioonis soovitatakse meele rahustamiseks keskenduda ühele sümbolile või vormile siis teadliku une saavutamiseks
soovitan enne uinumist keskenduda ühele kindlale rahustavale tegevusele. Mina näiteks saavutasin juba esimesel korral teadliku une, kui kujutasin magama heites ette, et sõidan mööda pikka ja tühja maanteed, mis kulgeb läbi roheliste väljade kaugusse.
Läksin sellesse kujutlusse nii sisse, et ühel hetkel muutus see justkui tõeliseks. Samal ajal ei unustanud ma, et tahan siseneda teadlikku unne. Mõne aja päras taipasin, et mu teadvuses oli toimunud nihe, sest ma ei tajunud enam oma füüsilist keha vaid oma vaimkeha. Sellega seoses hakkasin märkama asju ja olendeid, mida mu algses kujutluspildis ei olnud ning ma sain aru, et toimub kujutluspildi sujuv üleminek unenäoks. Seda võib nimetada uinumise faasiks või poolune seisundiks ja kui inimene on sellel hetkel täiesti teadlikus seisundis, siis on väga lihtne minna edasi teadlikku unne. Ja nii ma siis mõtlesingi, et kui ma autoga järgmisest künkast üles sõidan, siis olen ma juba teadlikus unes. Asi toimis uskumatu lihtsusega ja järgmisest künkast üles sõites olin ma tõepoolest juba unenäos.
  Teadlikku unne saab liikuda läbi erinevate kujustatud tegevuste. Oluline on see, et tegevus oleks inimese jaoks rahustav ja kujutluspilt sisaldaks lihtsaid elemente. Kogu protsess peaks olema võimalikult pingevaba, sest pinges olek või aktiivne mõttetegevus ei lase uinuda. Jalutamine pikki rannapiiri kaugusse või mööda tühja linnatänavat, jalgrattasõit metsateel metsasügavusse või autosõit mööda lõputut maanteed jne. Peamine on see, et kõike seda kujutledes, ei tohiks ära unustada oma teadlikku seisundit.
  Lõpetuseks kirjutan raamatu "Tiibeti unenäo- ja unejoogad" autori W. R. Rinpoche kuldaväärt mõttetera:
  "Kui me ei oska kanda oma harjutusi unne, kui me kaotame enda igal ööl, mis võimalust on meil siis olla teadvel, kui tuleb surm? Vaadake oma kogemusi unes, et teada, mis teiega hakkab juhtuma surmas. Vaadake oma unekogemusi, et avastada, kas olete tõeliselt ärkvel või mitte."



laupäev, 7. märts 2015

Melatoniiniga unetuse vastu



  Olles aastaid vaevelnud unetuse käes, avastasin enda jaoks uudse ja tervisliku lahenduse. Seoses reisimisega tekkinud ajavahede ja öiste ülevalolekutega kujunes mul välja ebameeldiv olukord, kus õhtust kuni varaste hommikutundideni ei tulnud und ning terve järgmise päeva olin väsinud. Nii vaimse kui füüsilise tervise huvides ei riskinud ma kangeid uinuteid kasutada ning uneteed ei andnud samuti häid tulemusi ja nii muutus see olukord paari aastaga krooniliseks. Mu unegraafik oli täiesti segamini, mis pani mind lõpuks arvama, et olengi äkki rohkem "ööinimene".
  Hiljuti avastasin oma rõõmsaks üllatuseks täiesti ohutu vahendi uinumiseks - melatoniini. Melatoniin on kehas toodetav hormoon, mis reguleerib und, aga kui unerežiim on sassis, siis hakkab aju seda täiesti ebasobival ajal tootma, (näiteks hommikul kell viis) siis, kui paari tunni pärast oleks vaja juba ärgata. Olin alguses natuke skeptiline ja kartsin, et kehavälist hormooni tarbides võib see mu keha enda melatoniini tootmist pärssida, aga internetis ringi surfates leidsin selle kohta hoopis vastupidist infot. Melatoniini lisandina tarbides ei muutu keha enda sisemine tootmine. Sellega olid mu kahtlused kõrvaldatud ja nii ma asusingi oma unegraafikut õigeks sättima. Uskuge või mitte aga asi toimis ja juba nädala aja pärast jäin ma õhtul ise ilma melatoniini manustamata magama. Pean tunnistama, et ka mu unenäod muutusid pikemaks ja sisutihedamaks. Nüüd on mul öösiti lausa 4-5 pikka erinevat unenägu, mis väga kergesti ja detailideni meelde jäävad. Hommikuste teadlike unenägude saavutamine on samuti märksa lihtsam, sest varem oli peale unetut ööd väga raske hommikul kergelt suigatades teadlikku unne libiseda, kuna olin selleks liiga väsinud.
  Soovitan samasuguste probleemide käes vaevlejail apteegist melatoniini küsida, sest seda peaks käsimüügis olema igas apteegis nii tablettidena kui keele alla pihustatavana. Ise kasutasin seda viimast, kuna keele alla pihustatuna imendub melatoniin organismi kiiremini ja juba 20 minuti pärast tuleb mõnus uni. Maitselt meenutab see tavalist suuvärskendajat.
  Soovin kõigile unerikkaid öid ja teadlikke unerännakuid!