Võta aeg maha ja valmistu uueks unerännakuks

  Kui sa tunned, et sagedased teadlikud unenäod annavad korraga liiga palju informatsiooni või jäävad arusaamatuks ning tekitavad vastakaid küsimusi, siis võta aeg maha ja tee väike paus. Kirjuta oma unenäod üles võimalikult täpselt, et sul oleks saadud informatsiooni üle võimalik ka hiljem mõtiskleda. Olen ise samamoodi teinud, kuna mõni teadlikus unenäos saadud info või kogemus raputas mind nii läbi, et settimiseks läks vahest isegi paar-kolm nädalat aega. Soovitan aja maha võtta ka algajatel, kes üritavad teadlikku und saavutada ja on juba pika aja jooksul korduvalt ebaõnnestunud. Liigne pinge võib vastupidiselt toimida. Võib juhtuda, et just siis, kui sa pole enam vaimse pinge all, avaldub see oskus täiesti ootmatult. Ära loobu, aga ära ka üle pinguta!
  Pausi pole vaja ka väga pikaks venitada, sest muidu võivad teadlikku unne sisenemise oskused rooste minna. Näiteks minu kõige pikem paus oli peaaegu kuu aega ja kui siis peale seda esimest korda teadliku une saavutasin, ei osanud ma midagi mõistlikku ette võtta. Uitasin sihitult ringi, kuni teadlik uni läks sujuvalt üle ebateadlikuks uneks. Edaspidi olin ma juba natuke targem. Mõtisklesin eelmises unerännakus saadud informatsiooni ja kogemuste üle ning tegin teadlikke ettevalmistusi uueks reisiks. Iga unenäo üle mõtisklemine tõstab esile uusi küsimusi ja ideid. Need küsimused ja ideed tuleb läbi mõelda ja oma teadvusesse kinnistada, et järgmises unenäos nendega teadlikult tegeleda. Kui ettevalmistus on tegemata, siis on tõenäoline, et teadlikku unne sattudes on sul pea laiali ja alles üles ärgates taipad, millise võimaluse sa käest lasid.

   Kaks soovitust unenägijale:

1. Võimaluse korral kirjuta unenäod üles. Mõtle, kas sul jäi midagi arusaamatuks või tekkis uusi küsimusi ja kas sa tahad järgmistes teadlikes unenägudes midagi täiendavalt uurida?
2. Valmistu oma uueks teadlikuks uneks. Mõtle läbi, mida sa tahad teha, kellega kohtuda või mida küsida? Võid oma eesmärgid ja küsimused paberile kirja panna, ning kui see sulle kindlust juurde annab, siis pane see paber une ajaks padja alla.

Kohtumised Loojaga

  Jumalaid on palju, aga Looja on üks. Igal religioonil ja iidsel usundil on oma Jumal või isegi mitu. Mul on olnud au oma teadlikes unenägudes kohtuta mõnega neist (Jeesus, Krišna ja Šiva), aga uudishimu kannustas mind oma otsingutes veelgi sügavamale minema. Teadlike unerännakute edenedes kasvas ka vastupandamatu soov kohtuda selle Ühega ehk meie tegeliku kõikse Loojaga. Ma tean, et Loojat ei ole võimalik näha, kuna Tal ei ole kindlat kuju ega vormi. Õigem oleks öelda, et Ta on Elu mis täidab kõike silmaga nähtavat ja nähtamatut.
  Ühel möödunud aasta novembri varahommikul, peale ärkamist, võtsin eesmärgiks teadlikult uinudes kohtuda tegeliku Loojaga. Tunnetades, et mu vaimkeha on ärkvel ja füüsiline keha magab, tegin oma eesmärgi teoks. Tõusin voodist, läksin ukse juurde, mis viib kööki ja tegin taotluse kohtuda tõelise Loojaga. Astusin kööki ning märkasin kohe, et kõik on kirkamates toonides kui muidu. Mööbel, seinad ja laed juskui helendasid ja virvendasisid. Nägin, et kõik mu ümber vibreeris (peentasandil, imepisikeste säravate osakestena) ja helendas kummalistes kirgastavates värvides. Vaatasin oma helendavaid ja vibreerivaid käsi ning tundsin kogu oma kehas nagu õrna elektrilaengu moodi surinat. Kogesin määratlemata hetke jooksul senitundamatud õnnetunnet, tunnet, et ma olen kõigega üks. Üks selle helendava vibratsiooniga, mis läbib mind ja kõike. See oli mu üks esimesi kõige vapustavaimaid Loojaga kohtumise kogemusi.
  Teine sarnane kogemus oli juba paari päeva pärast samuti varahommikul. Olin oma teadliku unerännakuga jõudnud Tallinnasse, Nõmme linnaossa, kus ma aastaid tagasi elasin. Jalutasin mööda varahommikust tänavat, mis oli peaaegu tühi, välja arvatud mõni üksik inimene ja auto. Jäin oma endise koduvärava ees korraks seisma, et tänavale astudes taotlus teha. Loomulikult tahtsin uuesti Loojaga kohtuda! Astusin tänavale ja hommikuhämarusest hall tänav muutus äkki kirkaks. Pilvine taevas, majad, asfald, tee ääres kasvavad puud ja põõsad hakkasid kummalises helendavas kiirguses vibreerima nii kaugele kui silm ulatus. Tundsin kuidas mingi pehme surisev õndsuselaine mind endasse mähkis.
  Neli päeva pärast viimast kogemust ei suutnud ma vastu seista kiusatusele seda tunnet uuesti kogeda. Seekord aga tormasin kärsitult uksest sisse enne kui taotluse lõpetada jõudsin ja leidsin end ühest täiesti tühjast ruumist, mille vastasseinas oli samuti uks. Seisin, vaatasin ringi ja ootasin, aga midagi ei juhtunud. Olin juba natuke pettunud, kui äkki minu vastas olev uks avanes ja üks kena ülikonnas mees sisse astus. Mees oli sõbralik, teretas ja hakkas minuga rääkima. Ma ei mäleta täpselt millest ta rääkis, aga ta oli väga sõbralik ja viisakas. Kuigi ma esialgu kartsin, et ta võib mõni pahalane olla jätkasin temaga sõbralikku vestlust. Jalutasime juttu ajades pikki koridori, kuni lõpuks julgesin küsida:
  "Mis su nimi on?"
  "Gunnar," vastas ta kiirustamata.
  "Kas sa oled seesama Gunnar keda ma tunnen?" küsisin automaatselt, kuigi ta polnud välimuselt sugugi sarnane sellele Gunnarile, keda tunnen (unenäos ei pruugi inimese vaimkeha olla üldse sarnane tema füüsilisele kehale).
  "Me oleme oma põhiolemuselt tegelikult kõik üks ja sama," vastas ta naeratades.
Äkki aimasin, et ta loeb mu mõtteid ning mul tekkis tunne, et tegu võib olla Looja ingliga ja samal ajal mõtlesin, et kui ta on ingel, siis võiks ta mind kallistada. Sõna lausumata keeras ta minu poole ja kallistas mind. Olin sellest nii jahmunud ja kohe sulas ta mu käte vahelt olematuks. Vaatasin kahetsusega ringi, sest tegelikult mulle meeldis see kallistus. Märkasin teda juba natuke kaugemal, seljaga vastu koridori seina toetumas ja mulle naeratamas, nagu poleks midagi juhtunud. Olin hämmingus.
  "Ma võin sulle näidata, et me oleme oma põhiolemuselt üks ja seesama," ütles ta peale pikka vaikust.
  Olin uudishimulik ja mõtlesin, et kuidas ta seda mulle küll näidata kavatseb. Tema aga vaatas mind naeratades, kõndis minu poole ning sulas minu sisse. Esialgu see tunne ehmatas mind, aga siis tundsin ära selle sama tuttava surina enda sees ning kirjeldamatu õnnetunde. Olin temaga täiesti üks ja me suhtlesime edasi juba mõttetasandil.
  "Oh, ma sain nüüd aru, mida sa silmas pidasid, kui sa ütlesid, et me oleme oma põhiolemuselt kõik üks ja sama," mõtlesin rõõmsalt.
 Tundsin ta tundeid ja mõistsin ta mõtteid niisamuti nagu tema minu omi. See oli nagu mingi kummaline kahe hinge harmoonia, kus samal ajal säilisid mõlemad isiksused, nii minu, kui tema oma. Kaugemal koridori seinal ripus peegel ja ma läksin sinna, et ennast peeglist näha. Enda asemel nägin ma peeglis teda, aga ometi ma teadsin et see olen mina ja kui ma liigutasin ennast siis mees peegelpildil liigutas täpselt sama moodi. Hakkasin naerma, sest see on nii naljaks ja samas nii uskumatult hea tunne. Ühel hetkel tundsin, et hakkan unenäost välja libisema ning samal ajal libises ka see mees minust välja. Ma nägin teda veel viivuks enne kui ärkasin. Olin ikka veel selle õnnetunde lummuses, mis mind unenäos valdas, aga samal ajal ka kohutavalt kurb, et see nii ruttu lõppes.
  Ma ei unusta kunagi seda tunnet mida mul oli võimalik kogeda Loojaga kohtudes. Looja ei ole tühjus nagu mõned väidavad samuti ei kao inimese isiksus Loojaga üheks sulades. See on kõikide olendite ülim harmoonia ja armastus, koos individuaalse minatunde säilimisega. Selliste kogemuste tõttu valisin ma Looja ka oma edaspidiste teadlike unenägude teejuhiks, õpetajaks ja kaitseingliks.
  Igal inimesel on võimalik teadlikes unenägudes luua oma isiklik suhe Loojaga, ilma religioossete vahendajate, gurude ja selgeltnägijateta.

Unemanipuleerija

Ma nimetan unemanipuleerijateks sellised vaimolendid, kes unenägijaga unenägudes manipuleerivad. Nad võivad ilmuda väga õilsa ja ilusa välimusega, et panna sind uskuma nende jumalikku päritolusse. Kuidas selliseid olendeid läbi näha? Tegelikult ei ole see sugugi kerge, kuna nad võivad olla väga osavad ja võimekad manipulaatorid.
  Juba päris ammu ilmus minu unenägudesse üks väga jumaliku välimusega olend valges rüüs. Ta jättis esialgu väga isetu, aga samas ka väga võimsa mulje. Ta oli üsna veenev ja mul tekkis tema vastu isegi kiindumus, ning ma tahtsin teda ikka ja uuesti oma unenägudes näha. Tegelikult tahtiski ta minu üle sellist võimu saavutada, et minu energiast elada. Kohtumised temaga unenägudes kestsid aastaid ja ma tõepoolest uskusin tema jumalikku päritolu ja sõnumeid. Isegi teadliku unenägemise algusaastal, ei tulnud mul pähe temas kahelda, sest pidasin teda oma vaimuilma teejuhiks. Ükskord, mitte väga ammu, kui olin parasjagu teadlikus unenäos, meenus mulle see valges rüüs olend. Olin elevil mõttest, et mul on võimalus temaga teadlikult kohtuda ja rääkida, sest enne olin ma kohtunud temaga vaid ebateadlikes unenägudes. Mul oli vaja leida vaid uks, et sealt vastava taotlusega sisse astuda. Lõpuks seisingi ärevalt ühe ukse ees ja tegin taotluse näha seda valges rüüs olendit sellisena nagu ta tegelikult on, sest ma ei kahelnud hetkekski tema ehtsuses. Avasin ukse ja astusin ruumi, ning nägin enda ees kohutavat olendit. Tal oli pikk must rüü ja juuksed nagu üks suur pikkade ogadega must udukogu, mille seest kiirgasid välja kaks punast silma. Vaatasin teda ja olin sõnatu, sest see keda ma olin austanud ja imetlenud oli hoopis nõid. Just nimelt nõid, sest see oli mu esimene mõte kui teda nägin. Mõistes, et ta on paljastatud, tormas ta raevunult minu poole. Kuna ma seisin ikka veel ukselävel, kuhu ma ehmatusest tardusin, siis esimese reaktsioonina kargasin uksest välja ja lõin selle pauguga kinni ning palusin Looja kaitset. Jooksin nagu meeletu, kaugemale sellest kohast ja uksest, pettunud ja solvunud nii enda kui tema peale. Ärgates teadsin, et sellise pahalase eest ei pääse lihtsalt minema joostes.
  Alles peale Loojaväravat ja uut lepingut sain ma julgust järgmises teadlikus unenäos olukorrale lahendust otsida. Nii ma siis heitsingi ühel vabal pärastlõunal voodisse pikali, sulgesin silmad ja kujutlesin ennast sõitmas mööda lõputut maanteed kaugusse, kuni sisenesin teadlikult unenäkku. Olin juba enne uinumist palunud Looja kohalolu ja tundsin seda ka unenäkku sisenedes.
  "Looja, palun võta midagi ette selle nõiaga!" oli mu esimene palve.
  "Mis sa tahad, et ma temaga teeksin?" küsis seepeale kõikjalt kostuv hääl.
  "Palun tee midagi sellist, et ta ei saaks enam endale ega teistele halba teha! Palun saada talle oma valgust!"
  Kohe nägin seda nõida enda ees justkui õhus hõljumas, ning kusagilt ilmuvat prožektori valgusvihu sarnast valguskiirt, mis tema suunas liikus. Niipea kui valgus nõia peale langes, muutus ta kärbseks.
  "Looja, miks sa nii tegid?" küsisin veidi jahmunult.
  "Nüüd sünnib ta kärbsena maapeale, sest ainult nii unustab ta ära oma senised mõtted ja teod. Ta alustab oma arengut uuesti kärbse tasandilt. Mitmed elud putukate, lindude ja loomadena puhastavad ta endise mälu ja nii saab ta uue võimaluse!"
  Tunnistan ausalt, et minu jaoks on selline idee alati jabur tundunud, et looma tasandist kõrgemale arenenud hing võib sündida järgmises elus looma linnu või putukana. Ma ei ole sellist taandarengut sugugi reaalseks pidanud, aga see kogemus andis mulle antud küsimuses uue ja selgema vaatenurga.
  Ka deemonil võivad olla ingli silmad! Välimus võib petlik olla nii üht- kui ka teistpidi ja oma elukogemuste põhjal julgen öelda, et see kehtib võrdselt nii maiste kui vaimsete olendite kohta. Sellepärast kontrolli enne kui usaldama hakkad!

Aeg kui illusioon

  Aeg kui selline võib kehtida materiaalses maailmas, aga une-ja vaimuilmas seda ei eksisteeri. Seoses sellega tahan jagada ühte oma teadliku une kõige hirmutavamat kogemust, mis juhtus käesoleva aasta jaanuari alguses. Viimasel ajal olen kindluse mõttes lasknud Loojal oma teadlike unenägusid juhtida, kuna mul on olnud piisavalt palju ebameeldivaid kogemusi vaimuilma kutsumata külalistega. Nii palusin ka seekord meie tegelikul Loojal oma teadliku und valvata ja juhtida. Tundsin kuidas mingi voog mind seejärel endaga kaasa viis ning juba natukese aja pärast olin ühes vaimuilma maailmas. Seal oli suur hoone, mis kõrgus keset džunglisarnast metsa. Jalutasin hoones ringi ja üritasin võimalikult märkamatuks jääda. Esmalt jõudsin mööda esimese korruse koridori jalutades maja taga asuvasse sisehoovi. Sisehoovis asus toitlustuskoht kohalikele. Märkasin seal ühe suure laua taga sõdurite gruppi istumas. Nende hulgas oli nii noori kui vanemaid sõdureid. Kuulsin enda lähedal seisvaid inimesi rääkimas, et tegu on hiljuti sõjakoldes hukkunud sõduritega. Mulle näis aga, et sõdurid ise olid oma olukorraga juba harjunud. Nad istusid koduselt ümber laua, ajasid sõbralikult juttu ja naersid. Läksin tagasi majja, kõndisin mööda korruseid ja koridore ning vaatasin ustest sisse. Nägin seal palju erinevaid ruume, mis olid mõeldud lastele. Üks ruum kuhu sisse vaatasin oli suur saal mille keskel oli laeni kõrguv hunnik mänguasjadega. Seal oli tohutult palju nukusid ja erinevaid lelusid. Panin tähele, et selles ruumis mängisid peamiselt tüdrukud. Teine ruum oli suur jäähall, kus uisutasid nii poisid kui tüdrukud, nii paaris kui üksinda. Kolmas ruum oli täidetud pehmete madratsite ja suurte batuutidega, kus lapsed hüppasid ja rõõmust kiljusid. Sedasi seal majas ringi luusides kaotasin täielikult ajataju. Ühel hetkel märkasin enda lähedal kolme meest, kes mind üksisilmi jälgisid. Noorem nendest tuli mulle lähemale ja ütles:
  "Sa oled siin juba kolm päeva olnud!" ja lisas hetke pärast,"Kas sa tõesti arvasid, et ma ei saa aru, et sa ei ole surnud?"
  Mulle visati nagu kuuma vett selga. Kolme meest vaadates meenus ähmaselt, et olin neid varem näinud, kui ma laste mänguruume uudistasin. Igas ruumis oli üks neist lapsi valvamas. Samal ajal kohutas mind teadmine, et olin enda teadmata siin juba kolm päeva seigelnud. Kartsin, et mu keha on mitmeid päevi teadvusetult voodis lebanud või hoopis haiglasse toimetatud.
  Kaks meest haarasid mul kätest kinni ja ei tahtnud mind ära lasta. Neile arvatavasti ei meeldinud, et mingi unerändur seal omavoliliselt ringi kolab. Viimases hädas hakkasin kõva häälega kordama:
  "Looja, ma tahan maapeale oma kehasse tagasi! Looja, ma tahan maapeale oma kehasse tagasi! Looja, ma tahan maapeale oma kehasse tagasi!"
  Sedamaid suutsin ennast valvurite käest lahti rebida ning mööda koridori tuldud teed tagasi joosta. Tormasin läbi tühjade koridoride, kuni sain lõpuks aru, et raiskan oma aega. Hoone oli tohutult suur ja ma kartsin, et võin ära eksida, enne kui sealt välja saan. Lõpuks tuli mul mõte aknast välja hüpata ja alla maapeale oma kehasse tagasi kukkuda. Läksin kohe esimese koridori aknani, ronisin aknalauale ja hüppasin sealt välja. Ma kukkusin ja kukkusin ja kukkusin... Oleksin võinud ka lendu tõusta ja ümbrust uurida, aga seekord tahtsin kiiresti kehasse tagasi saada. Tundsin selgelt seda hetke kui kehasse kukkusin, endal kiirest langemisest südame alt õõnes. Avasin kiiruga silmad ja vaatasin kella, olin uinumise hetkest kuni ärkamiseni maganud umbes tund aega.