Kas teadlik uni või kehaväline kogemus (KVK)?

  Ma pole kunagi kehavälise kogemuse praktikate ega tegevustega kursis olnud ja pole seda ka vajalikuks pidanud, kuna see tundus mulle alati nii kättesaamatult kauge püüdlus. Ma arvasin, et selleks on vaja läbida mingi eriline koolitus või teha ebainimlikke pingutusi, et üldse nii kaugele jõuda ja sellepärast keskendusin teadlikule unenägemisele, aimamata, et see uks avas mulle automaatselt ka teised uksed. Alles peale Robert Bruce "Astraaldünaamika" lugemist sain aru, et see mida ma siiani olin enda puhul pidanud ainuüksi teadlikuks unenägemiseks, oli tegelikult hoopis mitme kogemuse sümbioos, kus üks ei välista teist ja teine kolmandat. Olin alati pead murdnud, et kuidas mu kogemused võivad oma olemuselt vahel nii erinevad olla. Kuna ma ühelegi kehavälisele kogemusele eraldi konkreetselt ei keskendunud (astraalrändamine, reaalajas rändamine, teadlikus unes rändamine) nagu raamatu autor seda teeb, siis pidasingi kõiki neid kogemusi ekslikult ja üheselt teadlikuks uneks. "Astraaldünaamikat" lugedes sain aga aru, et olen neid kõiki erinevaid kehaväliseid kogemusi kogenud, nii eraldi kui ka ühes KVK-s.

 Minu KVK-d algavad tavaliselt alati nii, et väljun teadlikult oma kehast ja jätan siis selle voodisse magama. Kui ma algul ei osanud oma magavat keha näha, siis hiljem sain ka selle oskuse. Reaalajas oma majas ringi liikumine läbi seinte ja akende kaotas minu jaoks päris ruttu võlu, kuna see tundus natuke igav, sest midagi eriti ei juhtunud. Põnevaks läks aga siis, kui sattusin astraaltasanditele või teadlikku unne. Astraaltasandeid olen ma läbinud lausa kihiti ülevalt alla, kus igal kihil ja paigal on omanäoline elu. Mäletan kui ma ükskord niimoodi läbi astraalkihtide laskusin, sattusin kummalisse kohta, mille ma võtsin lühidalt kokku sõnapaariga:" kommunistide taevas". Maandusin ilmatu suurde konverensisaali, kus istusid kõik Hiina või Põhja-Korea päritolu inimesed. Õnneks sattusin tagumisse ritta, kus keegi mind ei märganud. Nii naistel kui meestel olid seljas ühesugused tumesinised vormiriided, helesinise triiksärgi ja tumesinise lipsuga. Meestel olid ühetaoliselt siledaks kammitud juuksed, aga valdavalt poisipeadega naiste hulgas oli mõnel ka siledalt taha kammitud pikad juuksed rangelt kuklal krunni keeratud. Laval seisis kõnepuldis tüsedusele kalduv vanem mees ja pidas mulle arusaamatus keeles sütitavat kõnet. Tema taga laiutas kogu seina ulatuses punane loosung mille sisust ma loomulikult aru ei saanud, aga sellegipoolest aimasin. Kui mees lõpetas kõne, järgnes sellele kogu saali heakskiitev aplaus. Mõtlesin, et vaat kus lugu, õitsvast kommunismist otse taevasse! See oli üks madalamatest astraaltasanditest, aga sellegipoolest huvitav leid.

  Ma ei hakka oma blogis neid erinevaid seisundeid eraldi välja tooma, vaid piirdun edaspidi lühendiga KVK ehk kehaväline kogemus.

  Kindlasti soovitan asjahuvilistel see raamat läbi lugeda, et selgusele jõuda milliseid erinevaid kogemusi on võimalik KVK-des kogeda.  

 KVK saavutamise võtmeks on siinjuures keha täielik lõdvestumine ja kehaga kontaktis olevate metallist esemete vältimine: pandlad, lukud,ehted jne. Tihtilugu ongi need kaks tingimust olulisteks takistusteks KVK saavutamisel. Kusjuures kehaasend ei pruugi mängida nii olulist rolli. Näiteks kui raamatu autor Robert Bruce saavutab KVK vaid selili poollamavas asendis, siis mul on see õnnestunud isegi kõhuli asendis, seega kehaasend on iga ühe jaoks individuaalne ja see ei saa olla mingil juhul takistuseks.

Ühe loitsu lugu

  Nädal aega tagasi rääkis mu hea tuttav oma kohtumisest ühe tervendajaga, kes muuhulgas kasutab tervendamisel vanu eesti loitse ja soovitas uurida Mare Kõivu raamatut "Eesti loitsud".
  Olin esialgu väga umbusklik, et teab mis nõidus või must maagia selle taga on ja soovitasin tal igaks juhuks seda teemat esialgu mitte torkida. Ise aga võtsin nõuks kohe järgmisel hommikul teadlikus kehavälises kogemuses natuke tausta uurida. Kõige rohkem kartsin, et loitsude taga võivad jällegi olla mõned vaimuilma pahalased, nõiad või kratid. Saanud kehavälise kogemuse, tegin esimesel võimalusel taotluse kohtuda Loojaga, kes seekord ilmus täiesti ootamatult triibulise, koheva kassina ja hakkas minu ees mööda koridori kuhugile kiirustama. Ma järgnesin talle ja me jõudsime lumisele õuele. Kuna Looja oli kassina nii armsalt kohev, siis ma tahtsin talle pai teha, aga tema lipsas kogu aeg osavalt mu käte vahelt minema. Nii me siis mürasime seal lumehanges, kui mulle äkki meenus, et tahtsin ju loitsude kohta uurida.
  "Mis nende loitsudega siis ikkagi on ja mis või kes on loitsu väe taga?" küsisin Loojalt tõsiseks jäädes.
Kass tardus küsimuse peale paigale ja vaatas minu poole. Tal olid ebamaiselt ilusad helesinised silmad, mis vaatasid teraselt üle mu parema õla kusagile kaugusse. Keerasin ringi, et vaadata mida see kass nii uudishimulikult jälgib ja niipea kui ma ennast ringi keerasin avastasin ennast vana palkmaja eluruumist. Ruum oli suur ja keset põrandat laiutas pikk puust laud, kahel pool pikad puidust pingid. Oleksin nagu hetkega minevikku sattunud. Istusin laua ääres pikal pingil ja minu kõrval olev naine, valge rätt peas, kudus midagi isetehtud puidust rohmakatel varrastel. Villane lõng oli hallikat värvi ja ebaühtlase tekstuuriga. Kudum ise aga lihtkoes ja tundus, et sellest pidi tulema kampsun või vest meesterahvale. Minu vastas istusid laua taga neli erinevas vanuses habetunud meest ja nokitsesid igaüks mingit puutööd. Laual vedelesid puulaastud ja pooleliolevad puidust esemed. Ma ei saanudki täpselt aru mida nad seal nii hoolega meisterdasid. Kõige heledama linase särgiga mees ajas teistega juttu ja nad kõik tundusid lõbusas tujus olema. Meeste kõne oli murdes, aga siiski sain aru, et jutt käis loitsudest. Ise oskasin unes samuti teistega murdekeeles rääkida, aga ärgates kahjuks see oskus enam ei meenunud ja sellepärast ei oska ma neid vestlusi algses vormis kirja panna. Lugejal tuleb seetõttu leppida tänapäevase eesti keelega.
  Sedasi nad siis naersid ja tegid nalja loitsude ja nende üle kes seda sorti asju üldse usuvad. Lõpuks sai mul mõõt täis ja nähvasin meeste jutule vahele:
  "Mina küll tahan loitsu, sest minul on köha!"
Mehed hakkasid uuesti naerma ja valge särgiga mees ütles mulle tögaval toonil vastu:
  "Maie, sina lähed varsti mehele ja ega siis pole aega enam loitsude peale."
Vaatasin uuesti toas ringi ja mulle tundus, et ma olen osa sellest perest, kuhu olin sattunud, sest mind nimetati küll Maieks, aga ometi tundus see koduselt tuttav. Hetkega sain aru, et see valge rätiga naine oli pereema ja heledama särgiga mees, pereisa. Vaatasin oma riideid ja nägin villase tumeda seeliku alt villaseid sukki või sokke paistmas, mille otsas olid pööratud lambanahast algelised jalanõud. Need olid pahkluu kohalt nööriga kokku tõmmatud. Seljas oli mul tume villane jakk, mis oli väga kulunud ja narmendas mõnest kohast. Selle all tundsin linast särki vastu ihu. Vasakult õlalt rippus alla peenike pats, mis oli tumeblondi värvi. Märkasin valge rätiga naist emalikult minu poole naeratamas, olin justkui selles ajas, aga ometi ei olnud ka. Hetkeline segaduse moment kadus alles siis, kui naine mulle lahkelt naeratades ütles:
  "Tule, ma teen sulle siis loitsu"
Ta pani oma käed mu kaelale, ühe käe kõrile ja teise kukla poolele ning hakkas lausuma:
  "Mina olen jääaugul,
   sõber kirvega kõrval,
   sõber kukub jääauku
   mina tõmban välja,
   kirves jääb jääauku."
Ma ei saanudki aru, kas naine mõtles selle kohapeal välja või oli see tõesti mingi vana loits, kus kirves sümboliseeris haigust. Salm oli murdes ja isegi läks natuke riimi. Kartsin, et mul võib see loits meelest ära minna ja ma ütlesin naisele:
  "Palun pane see loits mulle paberile kirja, siis saan ma selle pähe õppida, enne kui meelest läheb!"
Selle peale aga vakatasid kõik toasviibijad ja vaatasid mulle imeliku pilguga otsa, nagu ma oleks kuu pealt kukkunud. Sain alles nüüd aru, et need inimesed on kirjaoskamatud. Kasutasin hetke ära ja tegin toast minekut ning lipsasin välisuksest õue enne kui keegi jõudis mulle küsimusi esitada. Sedamaid põrkasin õues kokku tumedas villases ürbis pikema mehega kellel oli must narmendav kaabulott peas. Tundsin mehes ära sulase. Hakkasin tal järel käima ja küsimustega tüütama. Tahtsin hirmsasti teada et kes see mees on, kellele ma naiseks olin lubatud, aga sulane naeris ja narris mind kogu aja. Tema murdekeel oli veel kangem ja kohmakam, nii et ma sain vaevu aru mida ta rääkis. Käisin temaga koos lakast heinu alla ajamas ja pinnisin teda samal ajal nii mis hirmus, aga kuna ma vastust ei saanud, siis küsisin lõpuks nipsakalt:
  "No miks sina mind siis endale naiseks ei tahtnud võtta?"
Sellepeale hakkas sulane laginal naerma ja ütles:
  "Jumal tänatud, et ma sind omale naiseks ei tahtnud!"
  "Mis mul siis viga on, et ma sulle naiseks ei kõlba?" ei jätnud ma sulase hinge rahule.
Kõkutades ütles ta midagi vastuseks, millest ma üldse aru ei saanud, siis lõi käega ja kõndis muheledes lauda poole. Lauda ukse taha jõudes jäi sulane aga äkki kuulatama ja ütles ehmunult:
  "Laudas on kuri lahti!"

Kuulsin samuti kolinat ja määgimist ja hoidsin hinge kinni, et mis sulane nüüd ette võtab. Tema aga paotas ust ja libises nagu vari
pimedasse lauta, mina jäin uksele valvama, kuni sulane hõikas, et ma uksed kinni lükaks, sest lambad on aedikust välja pääsenud ja võivad õuele joosta ja kes neid siis enam kätte saab. Nii ma ka tegin, lükkasin laudauksed mürtsuga kinni ja panin väljastpoolt haaki. Seisin erutatult ukse taga poriseks tammutud lumisel hoovil ja korraga langes kogu teadmine minusse nagu pehme lumesadu. Sain aru, et Looja saatis mu tagasi, oma eelmisesse ellu, kus ma olin tunnistajaks ühe loitsu loole ja samas sain osa oma elust tollel ajal.
  Loits on sõna vägi ja mida rohkem inimesi on sellesse aastasadade jooksul uskunud ja lausunud, seda väekam on loits. Tervendavad loitsud on meie esivanemate loodud ja midagi halba neis ei peitu. Sama ei saa aga öelda armuloitsude, sajatuste ja needuste kohta, mis on samuti meie esivanemate poolt loodud, aga need on negatiivse väega.  Armuloits on teise inimese vaba tahte rikkumine ja see ei too õnne ei selle saatjale ega saajale. Needuse või sajatusega on asjad aga veel halvemad, sest kui need on oma töö teinud või kui needus murtakse, siis ta pöördub tagasi selle saatja juurde.

Lühendatud katkendeid Robert Bruce raamatust "Astraaldünaamika"

KVK ja teadlik uni kui sisemine või välimine nähtus

  Jätkuvalt vaieldakse selle üle, kas KVK ja teadlik uni on inimmõistuse sisene või väline nähtus. See omakorda tekitab küsimuse, mis on mõistus ja kus see asub. 
 Hemisferektoomia ajal võib pool ajust eemaldada ilma mälestusi kaotamata. Sellise operatsiooni enne puberteediea lõppu läbi teinud inimesed on taastunud, saades vaid vähemärgatava ajukahjustuse. Pole mingeid mõjusid lühi- ega pikaajalisele mälule. Kus siis mälestusi hoitakse?
  Mõistus ja mälu pole ainult füüsilised, vaid näivad eksisteerivat energiaväljadena füüsilise keha ümber. Selles mõttes on füüsiline aju nagu raadiojaam, sidevahend mõistuse ja füüsilise keha, mõistuse ja ainelise vahel. Kui raadiojaam saab viga (ajukahjustus), siis ei suuda mõistus hästi toimida ega end väljendada.
  Minu vaatlused viitavad sellele, et mõistus ja mälestused ei paikne üksnes füüsilises kehas, vaid ka sellest väljaspool. niisugust väidet kinnitavad paljud seisukohad, näiteks Rupert Sheldrake'imorfogeensete väljade teooria. Sellised uurimustööd on kaasakiskuvad ja neid on raske ümber lükata. Sa võid niisuguseid mõtteid ju eirata, kui need sinu uskumustega ei kattu, kuid see ei muuda neid olematuks.
  Samuti on võimatu osutada kohale kus su mõistust ei eksisteeri. See uskumatult oluline fakt viitab võimalusele, et mõistus on teadvuse väli, mille piirid on teadmata ja võib-olla koguni lõputud. See kui kaugele su mõistuse hoomamatu energiaväli ulatub, on teaduse jaoks tundmatu ala, ehkki pidevalt arutelu all. Mina arvan, et tõenäoliselt ulatub see mõnel mõistusetasandil universumi avarustesse, igasse, sealhulgas loomulikult ka füüsilisse dimensiooni. Jällegi, seda toetavad paljud seisukohad, sealhulgas avastused telepaatia, tuleviku nägemise, eemal asetsevate objektide nägemise valdkonnas, tajumine, et sind jälgitakse jne.
  Ma arvan, et KVK, unenäo või teadliku une ajal, ei liigu sa tegelikult oma mõistuse piirest välja, sest mõistusel polegi piire (kui jätta kõrvale su enda uskumused).
  Parem on mõelda sellest nii, et kui näed und, koged kehavälist olekut või teadlikku und, siis nihutad sa oma teadvuse asukohta. Asukoht muutub mõistusevälja piires, mis on ühendatud kogu universumi kõikide dimensioonidega. Nimetagem seda universaalseks mõistuseks, kollektiivseks teadvuseks, Allikaks, Jumalaks või mida iganes su uskumus sulle ütleb, kuid me kõik vaatame samasse valgusesse. Selles mõttes on iga elusolend, inimene, loom või juurvili mõistusepunkt, teadvusepunkt, mis eksisteerib universaalses kõikehõlmava Allika teadvuse väljas. 
  Ilmselt võib mõistust kirjeldada kui eraldiseisvat teadvusenergia ühikut, mis on mässitud universaalsesse teadvusenergia välja. See on nagu ookeanis hulpiv jäämägi, mis näib jääd vorminud ookeanist eraldi olevat, kuni sulab. Kuid jäämägi oli ookeani osa ja jääb seleks alati. Jääst moodustis võib küll siia ja sinna rännata, kuid on alati oma allika, valmistaja, ookeani osa.
  Pean ütlema, et mõistuse ja teadvuse sisemine ja väline osa pole selgelt paika pandud. Sinu mõistusel, mälestustel ja teadvusel pole algust ega otsa, seega ka mitte sinu elul.

Surmalähedane kogemus (SLK)

  Surres ja füüsilise keha ajutise suremise ajal vabaneb suurel hulgal eluenergiat. Surmalähedane kogemus või SLK leiab aset siis, kui inimesed paisatakse füüsilise surma ajal füüsilisest kehast välja. SLK on sarnane nii surma kui ka KVK-ga. Loomulikult on kehavälise kogemuse tagajärjed nii SLK ja ka KVK puhul ajutised.
  Surmalähedast seisundit kohevad inimesed leiavad end sageli tugevalt reaalaja tsoonis eksisteerimas. Olles nii lähedal füüsilisele dimensioonile, võivad nad olla teadlikud sündmustest, mis leiavad aset pärismaailmas. SLK olemuse tõttu on need sündmused sageli koondunud vigastatud füüsilise keha juurde. Paljudel SLK juhtudel suudavad inimesed täpselt rääkida päriselt juhtunud sündmustest ja vestlustest, mis leidsid aset nende kliinilise surma ajal.
  SLK ületab selguselt ja mäletatavuselt kõiki teisi KVK tüüpe, sest hõlmab hoomamatu keha võimsat välja paiskumist. SLK ajal on kogu vaba energia ja teadvus rändavasse teisikusse suunatud. Selle tagajärjeks on SLK tugevus.
  KVK sarnaneb SLK-ga, kui suremine välja jätta. Kehast väljas olemise kogemus leevendab surmatraumat.

Teadlik uni ja KVK-d

  Selles raamatus antud harjutused, eriti energiatöö kohta, tõstavad unenägude, teadliku une ja spontaanse KVK aktiivsust. Teadlik ehk kirgas uni peaks olema iga rändaja päevakavas. See on lummav, annab tõelise kogemuse ja tekitab põnevust.
  Teadlik uni on tõeline KVK tüüp, ehkki erinev ja teisel tasandil kogemus. Teadlikku und saab sageli ka KVK-deks pöörata. Kõik näevad magades und ja suurem osa inimesi mäletab vähemalt mõnda oma unenägu. Enamiku inimeste jaoks on unenäod ainsaks ühenduseks valdava reaalsuse ja spirituaalsuse vahel. Unenägude nägemist peetakse tavaliseks, kuid selles on midagi enamat.
  Teadlik uni erineb KVK-st. Teadlikus unes ilmub teadvus äkki. Sa saad järsku teadlikuks, ärgates unekeskkonnas. Seejärel võid haarata kontrolli uestsenaariumi üle.
  Teadlikud uned erinevad KVK-dest, sest tunduvad realistlikumad. Võimsat teadlikku und võib olla raske tegelikkusest eristada, isegi kui sellesse sisenetakse täiesti ärkvel seisundist.Teadliku une nägija on füüsilisest kehast palju rohkem teadlik kui reaalajas rändaja. Samuti kogevad nad sageli füüsilisi asju, näiteks gravitatsiooni, tekstuuri, maitset, naudingut ja valu. Mida tugevam on teadlik uni, seda tõelisemaks need tunded muutuvad.
  Teadlik uni, reaalaja KVK ja astraalrändamised jagavad palju ühist. Unenägija teadvuskese lülitub ühel sessioonil sageli nende seisundite vahel edasi ja tagasi. Sageli tajutakse või mäletatakse üheaegselt rohkem kui ühte kogemust. See tekitab keerulise mälestuste segu, olles ühtaegu unenägu, teadlik uni, reaalaja KVK ja astraalrändamine.