Vaimselt ärganud inimese huvi eelmiste elude vastu on täiesti loomulik, sest see aitab lahendada minevikust kaasa tulnud probleeme nii inimsuhetes kui ka tervises. Käesolev hetk on minevikus tehtud valikute ja otsuste tulemus ja tulevik kujundatakse käesoleval hetkel tehtud valikute ja otsuste põhjal.
Üks võimalus eelmiste elude kohta vastuseid saada on minna hüpnoterapeudi juurde. Ma ei ole kindel, kas Eestis leidub üldse antud teemat valdavat profesionaali nagu seda on vanameister Michael Newton, aga päris huvitavat informatsiooni selle kohta võib leida para-web foorumist.
Tuleviku välja uurimiseks on meil siiski märksa ebakindlamad võimalused, sest tulevik sõltub meie käesoleva hetke valikutest ja nii ei saa ükski selgeltnägija meile tegelikult öelda, mis meid ees ootab. Heal juhul saab ta rääkida vaid kõige tõenäolisemast tulevikuvariandist, aga kui inimene teeb kannapöörde, siis varisevad kõik selgeltnägija ennustatud tulevikuvisioonid kokku nagu kaardimajake. Võtame selle jutu kinnituseks klassikalise näite lähiminevikust, kus tunnustatud nõid ennustas meie praeguse presidendi eraelu kohta ja väitis, et too jääb peale lahutust pikaks ajaks üksikuks. Kes tunneb huvi, siis on antud ennustuse kohta säilinud veel ka Õhtulehe artikkel. Niisiis, see väike ilmekas näide kinnitab fakti, et inimese tulevik on tema enda kätes ja ainult lihtsameelseid on võimalik mõjutada "saatuse" jutuga.
Nüüd võib mõni küsida, et kui väike laps saab liiklusõnnetuse või raske haiguse tagajärjel surma, siis kas see pole mitte julm saatus? Ei, tegelikult on see hinge enda valik, mille ta teeb juba enne maapeale sündimist. On olemas mitmeid põhjuseid ja olukordi, miks valib hing lühikese elu või miks mõned valikud annavad tulemuseks vara katkenud elu. Antud teemal võiks pikalt arutleda, aga minu postituse eesmärk oli tegelikult hoopis midagi muud.
Minevik ja tulevik on inimeste jaoks ju nii ahvatlevad, aga samas nii kättesaamatud, et kindlasti osalt ka sellepärast usaldatakse hüpnoterapeute, et eelmistes eludes käia ning selgeltnägijaid ja kaardimoore, et tulevikust sotti saada. Tegelikult on meil kõigil olemas palju lihtsam, odavam ja kindlasti ka usaldusväärsem võimalus samadele küsimustele teadlikus unes vastuseid saada.
Kõigepealt tahan lühidalt kirja panna ühe oma unekogemuse eelmisest elust. Eelnevalt mainin ära, et see lugu on seotud mu emapoolse vanaisa õega. Vanaisa õe nimi oli Ida, keda mäletan oma varasest lapsepõlvest lahke ja sõbralikku vanaprouana. Käisime perega isegi tema matustel, kui olin kuue aastane. Vanatädi Ida varasemast elust ei teadnud ma midagi, ega osanud aimatagi. Teadsin ainult, et ta oli abielus vanaonu Endliga ja lapsi neil ei olnud.
Kuus aastat tagasi nägin aga varahommikul kummaliselt selge unenäo vanatädi Idast, kes jalutas ühe pika ja võõra tumedapäise mehega kusagil keset suviselt rohelist aeda. Mehe kukil istustusin mina nagu väike tüdrukutirts ja lõkerdasin naerda, sest mees kõditas mind. Unenäos teadsin, et see mees on minu isa. Minu mälestuspildist tunduvalt nooremas eas Ida vaatas aga meie vigurdamist emalikult naeratades pealt. Kui mees mu oma kukilt lõpuks maha pani, jooksin itsitades ning tema eest põgenedes tuppa ning jäin äkki toas oleva vanaaegse kummutipeegli ette seisma. Peeglist vaatas mulle vastu väike, ümara näo ja punaste põskedega täiesti võõras heleda peaga tüdruk. Silusin oma pikki juukseid, katsusin oma nägu ja mõtlesin, et see pole ju üldse mina - see mina kes ma praegu olen. Ehmatus oli nii ehe, et ärkasin kohe üles. Peale seda unenägu võtsin esimesel võimalusel oma emapoolse tädiga ühendust, et asja selgitada, kuna tema suhtles vanatädi Idaga tema eluajal kõige rohkem. Tädi kinnitas mulle, et Ida oli tõepoolest enne vanaonu Endliga abiellumist juba korra abielus olnud. Samuti oli Idal esimesest abielust tütar kes suri kümne aastaselt kopsupõletikku. Tema esimene abikaasa oli pikka kasvu tumeda peaga mees, kes suri aasta peale tütre surma samuti kopsupõletikku. Tädi jaoks tundus uskumatu see, et ma kirjeldasin ammu surnud ja minu jaoks täiesti tundmatuid inimesi nii nagu ma oleks neid ise näinud. Sellega sain ma kinnitus oma tärkavale aimdusele, et see väike tüdruk võisin olla mina oma eelmises elus. See kogemus sai mulle tugevaks inspiratsiooniallikaks oma eelmiste elude teadlikuks unekülastusteks ka edaspidi. Niimoodi nägin ma unes oma veel varasemaid elusid nii Hispaanias kui ka Tsaari-Venemaal. Kõige hämmastavam on see, et nende ajastute üldine miljöö, arhidektuur, sisustus, riietus ja kombed olid nii detailsed, et ma pole isegi ajaloolistes filmides näinud midagi sellist nagu nendes unenägudes. Sõna otseses mõttes tunduvad ajaloolised filmid selle kõrval lausa haleda pantomiimina. Kindlasti on väga oluliseks teguriks see, et oled ise sündmuste keerises, osalisena sellest ajaloolisest hetkest, mis puudutab sinu isiklikku minevikku.
Täpselt samamoodi nagu teadlikus unenäos võib külastada oma eelmisi elusid, on võimalik heita põgus pilk ka oma tulevikuvõimalustele. Siin peab alati arvestama, et tulevik sõltub valikutest ja valikuid on alati mitu. Sellepärast on kõige mõistlikum küsida, millised on minu valikud näiteks uue töökoha, elukoha või elukaaslase valikul jne. Seda kõike ei maksa küsida esimeselt ettejuhtuvalt unenäotegelaselt, vaid meie tegelikult Loojalt, sest Temaga oleme me siia maapeale tulles ju lepingu teinud. Looja võib unenäos meie valikuid aga täiesti ettearvamatu visioonina näidata. Näiteks minule näitas Ta ühes teatud isiklikus küsimuses valikuid teelahkmena, millest üks viis tupikusse ja teine läks sirgjoones edasi kaugusse. Tänu sellele sain aru, et kui ma jätkan vanaviisi, siis olen omadega varsti ummikus, aga kui julgen teha teise valiku, siis on edasiminekuks tee vaba. Siinkohal soovitan kõigil unenägijatel selline unikaalne võimalus kindlasti ära kasutada.
