Kuidas ma leidsin Unenägija Tee

  Peale erinevaid vaimseid tegelusi, meditatsioone, jooga treeninguid ja eneseotsinguid avastasin peale raskelt haigestumist, et see kõik oli mõttetu aja ja raha raiskamine. Vaimsust ei saa osta vaimsetelt seminaridelt ega kursustelt, seda ei leia ühestki maailma paigast, guru juurest aašramist ega pühapaigast. Sellised tegevused võivad kasvatada vaid ego mitte vaimsust. Ei maksa arvata, et kui kõik vaimsed loengud on läbitud ning erinevad kolmanda astme koolitused ja diplomid käes, siis on inimesel juba küllalt "vaimsust", et oma erapraksis avada, mõni raamat kirjutada või ise loenguid ja koolitusi teha.
  Kogu oma varasema elu ei pidanud ma unenägemist ja unenägusid millekski väga eriliseks, sest see oli minu elu üheks loomulikuks osaks juba lapseeast saati. Mõnikord kirjutasin mõned ennustusliku sisuga unenäod ka üles, aga sellega asi piirdus. Minu tähelepanu oli kahjuks keskendunud välistele otsingutele. Aastaid tagasi jäin väga raskelt haigeks ja ma pidin pikaks ajaks voodirežiimile jääma. Kuna mul tekkis palju vaba aega, siis hakkasin vaimseid raamatuid lugema. Mind huvitasid peamiselt teadlaste või arstide poolt dokumenteeritud materjalidest kirjutatud raamatuid. Esimese hooga lugesin läbi kõik raamatud elu võimalikkustest pärast füüsilise keha surma, siis laste mälestused oma eelmistest eludest ja kliiniliste surmade kogemused jne. Lugesin seda kõike lihtsalt kinnitamaks usku, mis mul juba olemas oli. Paljudest sarnastest raamatutest leidsin ka uskumatuid unenäo kogemusi, mis surma või surmaohtu ette ennustasid või erinevaid unenäo kirjeldusi kohtumistest surnud sugulastega. Ühel hetkel mõistsin, et unenägu on füüsilises kehas elava inimese jaoks ainukene reaalne võimalus vaimuilmas rändamiseks. Uni on nagu väike surm ja tark on see kes oskab seda teadlikult oma vaimseks arenguks ära kasutada.
  Edasi süvenesin juba konkreetselt unenäo-teemalistesse raamatutesse ja kuigi Carlos Castaneda raamatud olid liiga müstilised, et neid väga tõsiselt võtta, sundis ometi mingi salapärane vägi seda teed jätkama ning alles Robert Mossi "Teadlik unenägemine" aitas mul lõpuks mõista, et haigus ei olnud minu õnnetus vaid õnnistus. Alles siis leidsin esimest korda oma elu jooksul aega teadlikult unenägudele keskenduda. Olin lõpuks leidnud oma tee - Unenägija Tee!
  Nüüd tean, et haigus ei ole karistus ega halb karma, see on tegelikult ainulaadne võimalus avastada uued maailmad ja uued võimalused. Kui sa oled haige ja ei suuda kõndida ega joosta, siis unenäos on see võimalik. Kui sa tunned ennast üksildasena ja kurvana, sest su lähedased on surnud või lahkunud, siis unenäos on võimalik suhelda surnud inimeste hingedega ja teiste vaimolenditega. Kui sa tunned ennast oma kehas katkise ja poolikuna, siis unenägu annab sulle võimaluse ennast jälle tervikuna tunda. Julgen oma kogemuse tõttu ka kinnitada, et unenäos on võimalik välja selgitada haiguse põhjused ning võimalikud valikud olukorra parandamiseks.
  Unenägudesse ei maksa üleolevalt suhtuda, sest ajaloost ja tänapäevast on teada mitmeid teadlasi, muusikuid ja poeete, kes on oma unenägudest ideid saanud. Toon kolm näidet Robert Mossi raamatust "Teadlik unenägemine":

*  William Blake püüdis korduvalt leiutada mingit odavamat graveerimismoodust oma luuletuste illustreerimiseks. Ta oli seni ummikus, kuni ta surnud noorem vend Robert end talle unenäos ilmutas ja demonstreeris vase graveerimist viisil, mida Blake koheselt järgi tegi ja kasutama hakkas.

*  Teadlasel Otto Loewil oli oma kariääri algusaegadel eelaimus, et närviimpulsid võiksid keemilisel teel edasi kanduda. Kuna tal ei õnnestunud selle tõestuseks eksperimente teha, siis unus hüpotees seitsmeteistkümneks aastaks. Ükskord ärkas ta keset ööd unenäost, kus oli vilksamisi näinud võimalust oma teooria kontrollimiseks. Ta kriipseldas paar vihjet paberile ja uinus uuesti. Suur oli aga hommikul pettumus, kuna ta ei suutnud oma kraakjalgu dešifreerida. Ta unenäoallikas oli aga helde. Loewi nägi eksperimenti ka järgmisel ööl unes. Seekord ei jätnud ta midagi juhuse hooleks - ta tormas kell kolm öösel laboratooriumisse ning sooritas katse konna südamega, täpselt nagu talle unenäos näidati. See unenäopõhine eksperiment sai tõukeks tööle, mille eest Loewile hiljem Nobeli preemia anti.

*  Paljud heliloojad on tunnistanud, et on mitmed oma parimad teosed unes kingituseks saanud. Beethoven komponeeris unes ühe kaanoni. Tartini kuulas võlutult, kui "saatan" unenäos metsikult kaunist viiulisonaati mängis; ärganud pani ta sonaadi nii hästi kirja kui oskas. Wagner on tunnistanud, et Tristan ja Isolde voolas otse unenäost. Laulumeister Steve Allen nägi unes oma menulaulu "This Could be the Star of Something Big" sõnu. Billy Joel on kirjeldanud, kuidas paljude ta laulude viisid on unenäo kingitused, ning et ühe laulu puhul - eriti sobiva pealkirjaga "River of Dreams"- osaliselt ka sõnad.

Unenäomaastikul tegutsedes ei saa me üksnes välgatusi tulevastest sündmustest, vaid võime ka arendada välja võime valida mitmete võimalike tulevikuversioonide vahel, luues nii enda kui teiste jaoks parimat tulevikku.