pühapäev, 28. juuni 2015

Elu pärast elu



  Selle postituse tahan ma pühendada inimestele kes usuvad, et elavad vaid üks kord ja kõike, mida tunnustatud teadlased pole tõestanud, pole olemas. Unenägusid peetakse aju loodud fantaasiamänguks, mis sobivad heal juhul psühholoogia valdkonnale uurimiseks ja see on ka kõik. Kujutan ette kui ruineeriv on terve elu elada teadmisega, et varem või hiljem saabub surm, mis lõpetab inimese jaoks kogu eksistensi selles lõputus universumis. Võib-olla mitte nii hull, aga suhteliselt masendav on ka religioossete inimeste elukestev dilemma teemal, kas ma olen ikka nii hea olnud, et paradiisi pääseda või põlen igavesti põrgutules? 
  Kuna kumbagi väidet (keha surmaga kaasnev eksistensi lõpp või surematu hinge olemasolu) pole tänapäeva teadlased veenvalt tõestada või ümber lükata suutnud, siis luban seda teemat puudutades igaühel oma arvamuse juurde jääda. Niisiis, esimese väite puhul (surmaga lõpeb eksistents), peaksin elult võtma kõik mis võtta annab, sest rohkem võimalusi ei ole. Masendav eksole! Teise väite puhul (inimese hing on surematu) on märksa rohkem ja oluliselt meeldivamaid väljavaateid.
  Nüüd sa kindlasti küsid endalt, et kuidas see kõik peaks olema seotud unenägemisega? Uni on uks erinevatesse maailmadesse ja vaimuilm on üks nendest paljudest kuhu sa võid oma unerännakutel sattuda. Teadlased on suutnud kaardistada erinevaid aju protsesse unenägemise ajal, aga pole suutnud selgitada erinevaid unenägusid ja nende tähenduste saladusi. Miks tulevad surnud inimesed unenägudesse oma lähedasi hoiatama või innustama? Kuidas saavad surnud inimesed unenägudes anda elavatele sellist informatsiooni, millest viimastel pole õrna aimugi. Selliseid prohvetlike ja ette ennustavaid unenägusid uurides jäävad teadlased ja psühholoogid reeglina jänni, kuna nende veendumused välistavad võimaluse inimhinge surematusest.
Selliste näidete heaks kokkuvõtteks soovitan lugeda ühe Ameerika neurokirurgi Eben Alexanderi isiklikul kogemusel põhinevat raamatut "Tõendid taeva olemasolu kohta".
  Olen oma unerännakutel kohtunud surnud inimeste hingedega, kelle maised teadmised, veendumused ja uskumused ei lase neil vaimse arenguga edasi minna. Nad jätkavad tihti samade tegevustega nagu füüsilisel tasandil, kuigi see ei ole enam vajalik (söömine, joomine, magamine, füüsiline treening, ravimite võtmine, tööl käimine, abivahendite kasutamine, palvetamine, usudogmade järgimine jne). Mäletan, et mulle tuttav inimene, kes kannatas aastaid raske haiguse käes ning suri hiljuti selle tagajärjel, pidas end meie unenäokohtumise ajal ikka raskelt haigeks, kõndis harjumuslikult oma vana kepiga ja võttis tablette. Religioossed inimesed jätkavad oma usudraditsioonide ranget järgimist ja muretsevad  "taevasse" pääsemise pärast, mõistmata, et nad juba on seal. Need aga kes eitavad hinge surematust, ei saa esialgu arugi, et nad on surnud, ning jätkavad oma tavapärast elu. 
  Harjumused, traditsioonid ja kombed, mis maapeal tunduvad nii olulised ja vajalikud tulevad sujuvalt üle ka vaimuilma ning igatsus sisseharjunud tegevuste ja inimeste järele toob inimese mõne aja pärast uue sünniga maapeale tagasi. Julgen arvata, et sellepärast ongi maailma rahvastik nii plahvatuslikult kasvanud, et tagasitulijaid on märgatavalt rohkem kui edasiminejaid.
  Nägin nädalal aega tagasi teadlikku und, mis sobib just seda teemat ilmekalt illustreerima. Nagu tavaliselt, saavutasin varahommikuse uinaku ajal teadliku seisundi. Tõusin oma voodist ja libistasin ennast juba teatud vilumusega aknast välja. Kohe märkasin kaugemal põõsaste vahel ühte hulkuvat looma kõndimas, kes meenutas mulle koera, aga nagu ei olnud ka. Mõtesin, et mul on targem kusagil kõrgemal olla, et see loom ei saaks mind rünnata ja tõusin siis lendu, et majakatusele maanduda. Uurisin hoolikalt ümbrust ja kui seda looma enam kusagil ei märganud, siis tõusin uuesti lendu ja laskusin hoovi peale. Järsku märkasin, et see imelik loom oli märkamatult aiaväravani jõudnud ja vaatas nüüd minu poole. Tõkestasin ta lähenemiskatse aiaservast leitud traadist restiga, mille ma talle peale viskasin, ise kindluse mõttes aia otsa ronides. Hakkasin pikki aia ülemist serva kõndima nagu köietantsija, kätega tasakaalu hoides (unenäos sujub selline reaalselt ilmvõimatu ettevõtmine imelise kergusega). Jõudsin naabermajani ja märkasin ärklikorruse aknas liikumist. Tegelikult ei ela selle maja ärklikorrusel kedagi, aga teadlikus unes nägin ma seal ühte vanemat abielupaari koduselt toimetamas. Mees istus töölaua taga ja üritas mingit vana raadiot parandada või jupidest kokku panna. Tema pilk oli elutu nagu pimedal. Lähemalt vaadates nägin, et ta silmi katab hall kae. Naine toimetas sealsamas köögipoolel ja aitas vahel meest tema töös. Naine on tüsedusele kalduv umbes 60 aastane proua, kes kandis valge krae ja õrna lillemustriga beeži maani kleiti. Tunnetasin nende suhtes ülimat harmooniat ja sõnadeta teineteise mõistmist.
  Kuna aken oli lahti, siis hõikasin mehele:
  "Kuidas sa oskad seda raadiot kokku panna, kui sa oled pime?"
  Mees naeratas, vaatas tühja pilguga enda ette ja ütles, et ta on õppinud kätega tunnetades raadioid lahti võtma ja kokku panema, sest see on kogu elu tema töö olnud. Mõistsin, et tegu on surnud inimeste hingedega, kes elavad vaimuilmas harjumuspäraselt samasugust elu edasi nagu maapeal olles.
  "Sa ei ole pime," ütlesin mehele,"Sa arvad et oled, aga tegelikult ei ole. Sa võisid maapeal elades pime olla, aga nüüd, kui su keha on surnud, siis ei ole sa enam pime. Hing ei saa olla pime!"
  Mees jäi mind kuulatama ja äkki hakkasid mõlemad tema silmad selginema. Kae, mis silmi kattis, kadus täielikult. Mees vaatas ühtaegu ehmunult ja üllatunult enda ümber, saades viimaks aru, et ta polegi pime. Märkasin, et tal on ilusad sinised silmad, kui ta mulle tänulikult otsa vaadates rõõmsalt naerma puhkes. Naine tuli kiirustades mehele lähemale ja vaatas talle jahmunult otsa.
  "Ja sina pole üldsegi vana, nagu sa arvad," ütlesin naisele,"Te mõlemad olete tegelikult noored ja ilusad. Täpselt sellised nagu siis, kui tuttavaks saite! Teie hinged on igavesti ilusad ja noored. Maised piirangud ei kandu vaimsesse maailma üle, kui te neid piiranguid ise oma mõttetega kaasa ei too."
  Mõlemad muutusid silmnähtavalt ja järk-järgult nooremaks, kuni olid umbes 17 aastased teismelised, just nii vanad kui nad esimest korda kohtusid. Nad vaatasid teineteist naeratades. See oli kirjeldamatu harmoonia, mis neist kahest õhkus.
  "Ja nüüd olete te vabad ning võite seda vabadust nautida. Te võite teha mida tahate ja minna kuhu tahate. Te ei pea olema siin ja tegema seda, mida te oma eluajal tegite," lisan kõhklematu veendumusega.
  Seda kuuldes võtsid nad teineteisel käest kinni ja tormasid õue ning jooksid naerdes aiaväravast välja. Rohkem ma neid enam ei näinud. Nende omavaheline harmoonia oli aga sedavõrd täiuslik, et mul tekkis korraks mõte, et nemad ei pea küll enam maapeale sündima, vaid võivad kõrgematesse sfääridesse edasi minna.
Samal hetkel libisesin uude unenäkku ja avastasin ennast päikseliselt rannalt, kus oli kohev valge liiv ja rannale rulluvad vahused lained. Kirgas valgus pani mind silmi pilutama, aga see ei olnud nagu tavaline päikesevalgus mis kõrvetab palavalt, vaid oli meeldivalt soe. Kõik tundus kuidagi muinasjutuliselt täiuslikum. Seisin nõutult rannal ja vaatasin ringi, mida edasi teha, kui äkki märkasin gruppi vanemaid naiserahvaid, kes ekskursioonibussi juurest ranna poole jalutasid. Arvatavasti on mõni hooldekodu oma eakatele väljasõidu korraldanud, mõtlesin naisi vaadates. Kõik nad olid juba vanemad prouad, kes kõndisid väärikal ilmel ja tõsiste nägudega. Jalutasin nagu muuseas neile lähemale, aga nad ei teinud mind märkamagi, vaid lobisesid isekeskis oma probleemidest ja muredest. Läksin veel veidi lähemale ja ütlesin siis kõva häälega, et kõik ikka kuuleksid:
  "Te arvate, et olete vanad inimesed, aga tegelikult olete kahekümne aastased. Te ei ole enam maapeal vaid taevas ja siin ei pea te olema vanainimesed. Tundke sellest rõõmu, nautige randa, ilusat ilma ja olge vabad!" 
  Järsku hakkasid naised nooremaks muutuma. Märkasin, et nende soengustiilid ja riietused olid 50-ndate stiilis. Kohevad soengusse sätitud lokkid ja tollele ajale kohased rannariided või kleidikesed. Esialgu olid nad justkui ehmunud ja segaduses, vaatasid teineteisele otsa ja imestasid äkilise muutuse üle, siis aga ilmusid nende tõsistele nägudele naeratused. Nad hakkasid isekeskis muretult naerdes lobisema, sättisid oma soenguid ja kohendasid riideid. Üks valge pearäti ja minikleidiga neiu keeras aga teistele tusaselt selja ja hakkas grupist eemale kõndima. Läksin talle järgi ja alustasin vestlust. Jutu käigus tuli välja, et kõik need naised, kellega ma rannas kohtusin, elasid oma maise elu vanatüdrukutena ning lõpetasid oma elupäevad vanadekodus või hooldekodus ja samamoodi elati edasi ka vaimuilmas. Neiu kellega ma vestlesin oli ikka veel tusane sellepärast, et ta eluajal vanatüdrukuks jäi.
  "Mina ei leidnud omale eluajal sobivat kaaslast ja ma ei usu, et ma üldse kunagi leian omale kaaslase!"
  Hakkasin teda lohutama:
  "Sa oled noor ja ilus ning kõigele lisaks on siin vaimuilmas palju rohkem võimalusi omale kaaslane leida. Ja kui sa selle õige leiad, siis võite omavahel kokku leppida, et sünnite maapeale ning proovite ka maapeal kooselu."
  Selle jutu peale tuli neiu palgele esimene naeratus ning mulle tundus, et see mõte hakkas talle meeldima. Varsti peale seda jätsime hüvasti ja ma hakkasin tagasi ranna poole kõndima, kuni ühel hetkel libisesin unest välja ja ärkasin.
  Väga kurb on ikka ja jälle tõdeda, et inimesed ei tea ja pahatihti ei tahagi teada, mis juhtub peale füüsilise keha surma. Loomulikult ei hakka ma selles osas mitte kellegi sügavate veendumuste alustalasid kõigutama, aga kas poleks mõistlikum valmis olla ka teiseks võimaluseks: Aga kui...?



neljapäev, 11. juuni 2015

Teadliku une eelised



  Tavalises ebateadlikus unes, ei ole inimene reeglina oma olukorra peremees. Selline unenägu kulgeb alateadvuse juhtimisel, tuues erinevates olukordades esile meie igapäevased erinevad emotsioonid. Kummalisel kombel arvab inimmeel, et unes toimuv on maises mõistes reaalne ja seda ka siis, kui toimuvad sõna otseses mõttes ulmelised sündmused. Näiteks unenäos, kus inimesel on oht mäeservalt kuristikku kukkuda või kui teda ründab tiiger, siis tema maiselt kehakeskne meel peab täiesti loogiliseks, et nüüd on temaga lõpp ja alles ärgates adub kergendusega, et see oli vaid uni. Sellises unenäos on uni olukorra peremees.
  Aga nüüd võrdleme sama olukorda teadlikus unes. Kui unenägija teab, et tegu on unenäoga, siis ei klammerdu ta paaniliselt mäeserva külge, vaid saab lendu tõusta ja kusagil täiesti ohutus paigas maanduda või mõttega luua võimalus pääsemiseks. Mina näiteks lõin sarnases olukorras oma tahte jõul kalju seinale tillukese luugi taolise ukse, kuhu sisenedes jõudsin uude unenäkku. Ründajaga kohtudes võib teadlik unenägija kaitseinglitelt või Loojalt kaitset paluda. Võin isiklike kogemuste põhjal kinnitada, et see on minu puhul alati toiminud. Samas olen aga tihti kasutanud ka võimalust ründaja käest küsida, miks ta mind ründab? Mõnikord on raevuka kallaletungijaga (ka loomaga) võimalik väga informatiivset ja mõlemale osapoolele kasulikku vestlust arendada.  Sellises unenäos on unenägija olukorra peremees.
  Panen siia näitena kirja ühe huvitava unenäo, mida ma nägin käesoleva aasta jaanuari kuus. See unenägu on väga heaks näiteks eelpool kirjeldatule, sest see algab tavalise ebateadliku unena, kuni ühel väga kriitilisel hetkel muutub teadlikuks uneks. Pane tähele, et niikaua kuni ma ei tea, et tegu on unega, juhib uni mind ning ma püüan olukordi lahendada nagu maises elus (põgenemine hädaohu eest ja võitlus vaenlasega, kes tahab mind tappa), aga niipea kui mõistan, et tegu on unega, saan ohjad enda kätte (saan olukorra kontrolli alla ja alustan ründajaga vestlust). Kirjutan unenäo oleviku vormis, et sul oleks seda parem mõista ja kaasa elada.
  Uni saab alguse sellega, et ma sõidan keset ööd vanaaegse postitõllaga mööda kitsast metsavaheteed. Peale minu ja kutsari pole ühtegi teist reisijat. Kutsar on tüsedusele kalduv vanem mees, määrdunud linane särk nahkse vesti all ja vana must kaabulott peas. Laisalt veerev tõld koliseb iga teekonarust ületades. Pistan pea aknast välja ja vaatan seljataha, metsasügavusse kaduvale teele. Tunnen hirmu, sest tean, et mind jälitatakse. Lõpuks näengi vanaaegsetes riietes ja relvastatud mehi hobuste seljas tõllale järgi kappamas. Ronin akna kaudu tõlla katusele ja istun kutsari kõrvale. Neli hobust tõlla ees astuvad rahulikul sammul, mille taustal kuulen lähenevate jälitajate ähvardavat kabjaplaginat. Tean, et mina olen see keda jälitatakse ja mu peas vasardavad erinevad mõtted kuidas ennast sellest olukorrast päästa. Müksan magavat kutsarit küünarnukiga ribidesse ja ütlen talle tungival toonil, et ta hobustele piitsa annaks, kuna meid jälitatakse. Kutsar ehmatab üles, noogutab nõusolevalt ja annab hobustele piitsa, nii et need hirnatades tuhatnelja metsapimedusse sööstavad. Seljataha vaadates näen, et vahemaa jälitajatega enam õnneks ei kahane. Kutsar piitsutab hobuseid ja mina piilun aeg-ajalt seljataha, kuni lõpuks hakkab eemal puude vahel paistma avatud väravaga tume lossimüür. Tõld veereb kolinal väravast sisse ja väravad kukuvad raske mürtsatusega meie selja taga kinni. Ronin tõllast maha ja tunnen suletud raudvärava poole vaadates kergendust. Tänan kutsarit, kes suitsukoni hambus, hobuseid patsutades mulle lahkelt naeratab. Lossihoovis on palju inimesi, aga kummalisel kombel on enamus neist tänapäevaselt riides. Kõnnin ka lossihoones ringi ja kohtan seal ühte blondi tüsedamat naisterahvast, kellega põgusalt juttu ajan. Küsin naise nime, aga see ei jää meelde, sest see on väga pikk ja saksapärane. Märkan, et nii lossis sees, kui ka väljas olevad inimesed suhtlevad omavahel väga harmooniliselt, inimeste vahel ei ole isanda-alluva suhteid. Lähen uuesti lossihoovi ning jalutan ka ilusas põõsaste ja lilledega täidetud lossiaias ringi. Näen mehi ja naisi istumas ja jalutamas paarides ja grupi kaupa ning lõbusalt vestlemas ja keegi isegi ei märka mind. Jalutan just kahe elavalt vestleva ja naljatava meesterahva taga mööda kitsast aiateed, kui märkan ninja moodi üleni musta riietatud inimest mulle vastu tulemas, kaks pistoda käes. Tema pead ja nägu katva ninja peakatte seest näen vaid kahte ähvardavat silma välkumas. Tundub, et tema ainukesena on mind siin märganud. Ta läheneb mulle ja ründab äkiliselt, üritades pistodasid mulle rindu torgata. Haaran ründajal kätest kinni ja surun pistodasid endast eemale. Mind šokeerib see, et inimesed kõnnivad seal samas lähedal ringi ja keegi ei märka, et mind rünnatakse. Ründajal on palju jõudu ja vähe ei puudu, et ta mulle pistodad sisse torkab. Võitlus käib elu ja surma peale, kuni äkki tuleb mulle selge teadmine, et see on uni ning ma olen ühes vaimumaailmas. Kuna vaimkeha ei saa tappa ega hävitada, siis karjun ründajale näkku:
  "Sa ei saa mind tappa! Sa ei saa mind tappa!"
Need sõnad mõjuvad ründajale ootamatult ja ta kaotab oma jõu. Nüüd ma saan selle tüübi vastu maad suruda ja jalaga näkku vajutada, kuni ta lõpuks alla annab. Võtan tal relvad käest ja lasen ta vabaks. Ta tõuseb aeglaselt püsti ja võtab oma peakatte ära, ning naeratab kohmetult. See on kena blond, siniste silmadega noormees. Me istume lähedal olevale aiapingile ja hakkame minu initsatiivil vestlema. Ta on kirgliku ja aatelise loomuga hing, kes vaimustudest mõnest ideest on võimeline selle nimel surema ja tapma. Ta kuulus oma eelmises elus samuti ühte sõjalisse organisatsiooni, mille nimel ka suri.
  "Kas sa ise ka aru saad kui mõttetu on niimoodi mingi idee nimel tappa ja surra?" küsin temalt lõpuks, mille peale ta kõheldes õlgu kehitab.
  "Sa said surma ühe oma eelmise idee nimel võideldes ja nüüd kui sa sünnid uuesti, leiad sa uue idee mille nimel võidelda ja surra. Ja ükskõik, mis riigis sa sünnid või mis rassist sa oled, ikka leiad sa endale uue organisatsiooni ja idee mille nimel sõdida. See on mõttetu!"
  Mu põhjalik selgitus mõjub talle nii, et ta jääb pikaks ajaks tõsiselt mõttesse. Lõpuks ta nägu selgineb.
  "Ma hakkan siis ehitajaks," ütleb ta mulle lapselikult naeratades.
Ma ei tea kui tõsiselt ta seda võtab, aga igal juhul kiidan selle mõtte heaks. Ennem olgu ehitaja kui mingi sõjard! Niimoodi temaga vesteldes, libistan vargsi kogu tema relvapagasi (kaks mõõka ja kaks pistoda) ühte kilekotti. Kui noormees hakkab meie kõrvale istuma tulnud inimestega lõbusalt juttu ajama, siis kasutan juhust, et relvakotiga vargsi minema hiilida. Äkki jookseb see sama noormees mulle järgi ja esialgu arvan ehmatusega, et ta on jälle kusagilt mõõga saanud ning sihib mind sellega. Seekord ei ole aga tegu mõõgaga vaid sašlõkivardaga, kus on kenasti grillitud tükid rivis. Ta tuli mulle järgi hoopis selleks, et krõbedalt hõrku suupistet pakkuda. Naeratan endamisi oma tobeda ehmatuse üle, võtan pakutu vastu ja libisen siis äkki unenäost välja enne kui teda tänada jõuan.