See pole hüvastijätt!

  Vaadates tagasi "Uneilma rändaja" blogile, avastasin ma hiljuti, et tegelikult olen ma kõige olulisema juba kirja pannud. Kogemusi oleks muidugi palju millest kirjutada, aga ma usun, et igaühe isiklikud KVK kogemused on kordades huvitavamad ja kasulikumad, kui kellegi teise kogemustest lugemine. Sellepärast otsustasin ma siinkohal mõneks ajaks blogimisele punkti panna ja väikesele puhkusele minna.
  Lõpetuseks panen kirja mõned teadmised, mida mul on õnnestunud viimastel reisidel teada saada:
  Me kõik osaleme mingis eksperimendis (nimega "Elu"). Tõde peitub pidevas arengus. See mis eile oli tõde, ei pruugi seda täna enam olla ja see mis täna on tõde, ei pruugi seda homme enam olla. Elu koos surmade, sündide ja nendest saadud kogemustega on teadvuse pidev laienemine, areng ja kasvamine.  Kõikne Teadvus täiustub läbi iga elukogemuse ja pideva arengu. Lõppu, nii nagu lõplikku seisundit ei ole olemas. Kõik on lõputu areng, muutumine, teisenemine, kasvamine. Kogu selle arengu ja elu allikas on Armastus (Algallikas). Ego soovib kõike piiritleda ja määratleda, sellest on ka tekkinud ekslikud arvamused lõplikest seisunditest: Nirvaana, Valgustumine, Moksha jne (Buddha Valgustumise määratlesid temast maha jänud õpilased, kes kõik kahjuks allusid ego mõjule, tema ise ennast Valgustunuks ei tituleerinud). Ainult ego soovib Valgustuda, Kõikne Teadvus lihtsalt On ilma lõpliku seisundita, see paisub ja kasvab, läbi iga üksiku kogemuse. Universum on lõputu, nii on lõputu ka üksikute teadvusesädemete hulk, mis on paisatud, erinevatesse füüsilistesse ja eeterlikesse vormidesse. Füüsiline vorm on kõige jämedam energiavorm. Egost pole vaja vabaneda. Ego on vaja suunata mitte hävitavasse vaid loovasse arengusse. Ego annab meile tahte tegutseda ja kogeda, tänu millele toimub areng, muutumine, Kõikse Teadvuse lõputu täiustumine. See täiustumise protsess on lõputu. Ei ole olemas seisundit (nn Valgustumine), kus pole enam kunagi midagi vaja. Valgustumise seisundit võib nimetada pigem "Loorberitel puhkamise" seisundiks, kus sa ei panusta Kõrgema Teadvuse täiustamisse, vaid naudid Üksolemise seisundit. Sellises seisundis võib olla sajandeid, aga see pole lõplik seisund.
  See polnud hüvastijätt, see on lõputu areng. Minu, sinu ja kõigi teiste areng, et lõpuks kohtuda Ühisteadvuses ehk Kõrgemas Teadvuses, puhata ja minna jälle edasi...sest lõppu ei ole.

Kasulik kehaväline kogemus või egotrip?

  Olles aastaid teadlikke kehaväliseid kogemusi kogenud, tabasin ennast ühtäkki mõttelt, et see kõik on olnud vaid egotrip:
Mina olen...
Mina tahan...
Mina teen...
Mina...Mina...Mina...
  Aga mis mul tegelikult on vaja näha ja teha? Olgem ausad, me ju ei tea kes me tegelikult oleme, ammugi siis seda, mis meil tegelikult on vaja teha. Sündides siia ilma seosame ennast oma keha, nime, perekonna ja rahvusega kuhu me sünnime. Elame kohalike traditsioonide ja religioonide süsteemis ning lõpuks arvamegi, et oleme see kelleks me emaüsas, perekonnas, ümbritsevas keskonnas ja teadmistes vormitud oleme. See muster on nii võimas, et vähemagi tahtmise korral sellest vabaneda on praktiliselt võimatu ja isegi siis, kui meie füüsiline keha sureb, toimib see muster edasi. Läbi surma vabanenud hing jätkab sama mustri järgi toimimist: sportlased teevad trenni, usklikud järgivad oma usutraditsioone, arstid teevad oma tavapärast tööd, lauljad annavad kontserte, tavainimesed käivad tööl, puhkusel, reisimas jne. Tehakse kõike seda, mida on harjutud kogu oma maapealse elu tegema. Ja uue sünniga lisanduvad uued mustrid ning vanad mustrid jäävad alateadvusse kummitama. Mõttemustrid võimenduvad läbi elude kinnisideedeks, hirmud võimenduvad läbi elude foobiateks jne.
  Olles näinud ja kogenud kõike seda oma teadlike kehaväliste kogemuste ajal, hakkasin ühel hetkel iseenda üle juurdlema. Miks ma pole veel kordagi huvi tundnud selle kohta, miks ma tegelikult siin olen ja mis mul tegelikult on vaja teada või teha?
   Eelmisel aastal tegin ühe KVK ajal esimest korda taotluse kogeda ja näha seda, mida mul tegelikult on vaja kogeda ja näha (rõhk sõnal TEGELIKULT). Jätsin oma isiklikud soovid ja huvid täiesti mängust välja ja lasin Loojal endale vajalikku informatsiooni näidata. Eks selline "tundmatusse hüppamine" nõudis omajagu julgust, aga tuleb tunnistada, et lõpptulemus oli seda väärt. Näiteks sain ma seda meetodit kasutades teada oma klaustrofoobilise hirmu tekkepõhjuse. Olin nimelt ühes oma varasemas elus lapsena uppunud. Nägin unes isegi veetaimi ja käsitsi õmmeldud nukku, mis aeglaselt veekogu põhja vajus. See kogemus oli nii ehe, et ärkasin peale seda kohe üles. Aimasin, et probleemi tekkepõhjuse teadvustamisega kaob ka foobia. Järgmise sama taotlusega KVK ajal sattusin läbi valgete pilvede lennates ääretu mere kohale, kus minu ainsaks kaaslaseks oli must vares. Äkki hakkasime koos püstloodis pea ees lainetava veepinna poole kukkuma. Mulle meenus kohe, et olen alati kartnud KVK- de ajal veealuseid maailmu külastada (võimalusi on palju olnud) lihtsalt selles hirmus, et äkki tuleb jälle see tuttavalt õudne lämbumistunne peale ja ma ärkan üles. Teadsin, et mul tuleb sama hirmuga silmitsi seista ja ma olin selleks täiesti valmis. Plartsatasime koos varesega pea ees merre. Olin enne sukeldumist instinktiivselt kopsud õhku täis tõmmanud ja vaatasin vee all ringi. Esimest korda ei tundnud ma hirmu. Teadsin, et nüüd hakkan ma vee all hingama. Lasin õhu kopsudest välja nii et mullid veepinnale kerkisid ja hingasin siis sügavalt uuesti sisse. Mitte midagi hirmsat ei juhtunud, hingasin nagu tavaliselt edasi ja hõljusin meresügavuses koos musta varesega, kes tundis ennast seal samamoodi väga koduselt. Looja oli võtnud varese kuju, et koos minuga see katsumus läbi teha ja mulle toeks olla. See kogemus tõi mulle tõelise vabanemise. See pikalt alateadvuses olnud hirm ei käivitu nüüd enam ka ebateadlikes unenägudes, kus mul tuleb vahest sarnaseid lämbumisega seotud olukordi ette. Üks sarnane olukord oli kuu aega tagasi, kus ma ühes ebateadlikus unenäos ujusin basseinis ja keegi meesterahvas vajutas mu pea vee alla, nii et ma ei saanud enam pinnale tõusta. Varem oleksin ma sellisest unenäost ärganud südamekloppimise, meeletu lämbumistunde ja külma higiga otsaees. Seekord aga paanikat ei tekkinud ja ma hakkasin vee all automaatselt hingama nagu oleks see täiesti loomulik tegevus.
  Nädal aega tagasi tegin aga juba teistsuguse katsetuse. Palusin Loojal näidata, mis mul tegelikult on vaja teha ja mis on mu ülesanne? Looja ilmus vanema mehena ja viis mu ühe ümmarguse laua juurde, mis oli täis pabereid ja plaane ning hakkas mulle midagi selgitama. Ma ei saanud aga kahjuks mitte millestki aru, sest see kõik tundus liiga keeruline. Ärgates olin enda peale pahane, et  miks ma ei palunud esialgu näidata seda, millest ma olen võimeline aru saama.
  Igatahes on nüüd algus tehtud ja see tundub hoopis põnevam, kui kõik eelmised rännakud ja seiklused kokku. Soovitan kindlasti kõigil KVK harrastajatel vahelduseks "tundmatusse hüpata" ja uurida:

1. Kes ma tegelikult olen?
2. Mis mul tegelikult on vaja teada või kogeda?
3. Mis mul tegelikult on vaja teha?

NB! Muidugi on kõige parem selliseid uuringuid teha siis, kui mingeid segajaid ei ole (tulnukate kiibid või pahalased).

Seksuaalsus unenägudes ja KVK-des (2. osa)

 

Miks ja kuidas ilmub seksuaalsus unenägudesse? Vastus on väga lihtne, nii nagu iga inimese füüsilised vajadused on erinevad, nii on erinevad ka seksuaalsete unenägude intensiivsus ja fantaasiarohkus. Mina näiteks hakkasin ühel hetkel, peale ebateadlike erootilise sisuga unenägude, avastama ka oma kehavälistel rännakutel vihjeid unustusse jäänud seksuaalsusele. Kuna ma tavaliselt sisenen kehavälisesse kogemusse kindla plaaniga, mingeid probleeme lahendada või midagi/kedagi uurida, siis aeg-ajalt hakkasin märkama ka seal erootilisi märke. No näiteks hakkasin mööda tänavaid kõndides nägema armunud paare flirtimas ja suudlemas. Paaril korral juhtusin mõnes ruumis või koridoris peale seksivale paarikesele. Ükskord aga sattusin tänavale kus oli avalik bordell. See oli minu jaoks nii erakordne, et ma otsustasin seda maja esialgu ohutust kaugusest vaadelda. Majal oli palju aknaid ja pea-aegu iga akna peal oli poolpaljas naine, väga ahvatlevas poosis aknalauale nõjatumas ja möödujaid takseerimas. Olin tegelikult natuke pettunud, et seal ainult naised figureerisid ja nii läksin lähemale, et välisuksel ühe mehega flirtivalt rinnakalt punapealt seda küsida:
  "Kas teil siin meessooesindajaid ka on, kes naisi teenindavad?" olin varjamatult uudishimulik, mida ma kohe ka kahetsesin.
  Naine vaatas mulle naeratades otsa ja tema arvatav kavaler keeras ennast samuti näoga minu poole. Kui ma oleks füüsilises kehas olnud, siis oleksin kindlasti punastanud juuksejuurteni, sest ma ei osanud oodata, et mehe jakk oli nabani lahtinööbitud ja sealt oli näha ta kenasti treenitud keha kõik lihaste kumerused. Olin hetkeks sõnatu, kui äkki märkasin ka uksest majja viivas koridoris liikumist. Kolm kena palja ülakehaga noormeest astusid uksele lähemale ja mõõtsid mind hindaval pilgul ja varjamatu huviga.
 "Meil on siin poisid olemas, astu edasi!" sõnas punapea lahkelt naeratades.
 "Eeemmm...ma tegelikult niisama vaatan siin ringi, ehk ma teine kord astun läbi," kobisesin mokaotsast ja keerasin minekule, endal oma uudishimu pärast hing täis. Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult oli mul ikka suur kiusatus seal majas ringi vaadata, aga jätsin selle võimaluse siiski kasutamata. Loomulikult unustasin ma peale sellist erootilist vapustust oma tegeliku eesmärgi täiesti ära ning libisesin oma magavasse kehasse tagasi. Ometi hakkasin alles siis ühtäkki taipama milles asi on. Nii ma võtsingi omale uue eesmärgi, uurida kehavälistel rännakutel kõike seksuaalsusega seonduvat.
  Päris esimese ettevõtmisena mäletan, et tahtsin teada, kas kehavälises kogemuses on võimalik leida endale ohutu kaaslane, kes tahaks seksuaalses mõttes lõpuni välja minna. See oli ka minu enda jaoks täiesti uus ja samas hirmutav eksperiment, aga kuna ma olin tol eluhetkel "üksildane üksiklane", siis mõtlesin, et miks ka mitte. Järgmine kord kui ma sattusin ühte suurde noormeeste ühiselamut meenutavasse hoonesse, astusin kohe esimesse ruumi sisse. Vaatasin toas viibivate noorukite poole, kellest osad pikutasid voodite peal ja ajasid omavahel juttu, teised aga seisid kirjutuslaua juures ning uurisid mingit raamatut. Juhuks, et mu uljus enne ei haihtuks, küsisin noormeestelt rapsakalt ja ilma pikema sissejuhatuseta:
  "Kes tahab minuga seksida?"
Hetkeks tekkis piinlik vaikus ja poisid vaatasid üksteisele jahmunult otsa, ning raputasid kõik üksmeelselt ja eitavalt pead. Vabandasin ja astusin toast kergendustundega välja. Mõtlesin võimalusele, et kuidas ma oleksin vastupidises olukorras käitunud. Igatahes sai minu eksperiment oodatud tõestuse, et niimoodi otse peale lennates ei ole võimalik vaimuilmas leida kedagi, kes oma seksuaalset valmidust kohe üles näitaks. Järgmise asjana mõtlesin läbi ukse astudes teha enne taotlus. Taotluseks oli kohtuda kaaslasega, kes tõepoolest soovib minuga vabatahtlikult ja omakasupüüdmatult seksida. Põmm, tegin ukse lahti ja seal ta oli! Kena poisipeaga naisterahvas, hästi istuvas pükskostüümis. Oehh, mõtlesin nördinult, järgmine kord tuleb oma taotlusega täpsem olla, kaaslane võib ju tõepoolest tähendada ka homoseksuaalset kaaslast. Vabandasin ennast silmnähtavalt elevil naisele välja, et mulle meeldivad siiski rohkem mehed. Naine pöördus pettunult minekule ja ma ei osanud teda sel hetkel kuidagi lohutada. Ma ei jõudnudki tookord oma testi lõpuni viia, sest enne jõudsin kahjuks unest välja libiseda. Siiski pole salata, et järgmistel kordadel need eksperimendid siiski õnnestusid ja leidsid ka õnneliku lõpu. Ei tahaks siinkohal detailidesse laskuda, aga huvitava tähelepanekuna lisan, et iga kord kui ma kehavälises kogemuses jõudsin seksuaalse kulminatsioonini, libises mu vaimkeha füüsilisse kehasse tagasi ja orgasmi tundin ma ikkagi ainult läbi oma füüsilise keha.
  Niisiis sain endale sellega ära tõestada kolm fakti:

1. KVK-sse sisenedes ei ole mõtet sealseid olendeid seksile ahvatlevate ettepanekutega šokeerida.
2. KVK-s olles on tõesti võimalik leida ohutu seksuaalpartner.
3. Raudkindlalt ei julge väita, aga võib-olla vastab ka tõele see, et seksuaalset orgasmi saab kogeda vaid füüsilises kehas elades, nii nagu üks vaimuilma armunud paarike mulle ütles.

  Veel tahan kirjutada ühes omamoodi huvitavast kohast, kus ma kehavälise kogemuse ajal käisin. Tahtsin lihtsalt teada, kas vaimuilmas on ka seksisõltlasi? Sellise küsimuse peale viidi mind ühte hoonesse, kus oli palju ruume. Enne ühte ruumi sisenemist pandi mulle selga vastav riietus: valge korsett, mille peal oli pitsist läbipaistev särk, ülimalt mini seelik ja võrksukad ning kõrge konsaga lakk-kingad. Sisenesin koos paari turvamehega ruumi, mis oli täis erinevas vanuses ja erineva välimusega mehi. Nad vaatasid mind ja ma nägin nende pilgus seksuaalset iha. Nii mõnigi puudutas mind ja siis ma kogesin nende allasurutud seksuaalseid kinnismõtteid. Seal hoones elasid need mehed, kes olid terve oma füüsilise elu tundnud mingil põhjusel seksuaalset allasurutust ja frustratsiooni, nii et seks muutus lõpuks kinnismõtteks, millest ei vabanetud ka vaimuilma sattudes. Nende meeste hulgas oli füüsilises elus vabatahtlikult tsölibaadi valinud mehi (mungad), leseks jäänuid, õnnetu abielu ohvreid, vanapoisse jne. Selles konkreetses hoones olid ainult mehed, aga ma olen näinud sarnaseid hooldekodusid ja asutusi vaimuilmas veel ja veel. Näiteks vanatüdrukutele, lastele, väärkoheldud naistele, mõrtsukatele ja kurjategijatele jne.

  Need olid mu huvitavamad kogemused KVK-des, millest tegin ka omad järeldused. Seks on füüsilises kehas elades sama vajalik kui söömine ja joomine. See on meie füüsilise elu loomulik osa, ja seda alla surudes või ületarbides võime endale nii füüsilises kui vaimses mõttes halba teha. See ei tähenda muidugi, et ma soovitan pea ees seksiseiklustesse sukelduda või üheöösuhteid harrastada. Seda kindlasti mitte. Seevastu ohututest teadlikest lohutusunenägudest rõõmu tunda soovitan ma küll igaühel, kes on mingil põhjusel üksik ja seksuaalselt allasurutud. Oma unenäopartneritesse ei maksa aga liialt kiinduda, sest reeglina sa neid uuesti ei kohta, aga kindlasti on erandeid.
  Mina isiklikult olen tegelikult natuke vanamoeline, nii et ka kehavälised juhusuhted ei ole mind kunagi eriti ahvatlenud. Siit edasi küpses mul aga veelgi parem idee. Miks mitte otsida KVK-s üles oma tegelik kaaslane ehk hingesugulane? Samas hoiatan ma oma kogemuste põhjal, et hingesugulasi võib olla mitu ja igal neist on sinu elus oma ülesanne. Mina näiteks uurisin seda, kuidas ja kas on võimalik siin füüsilises maailmas oma hingesugulasi üles leida? Mul võttis selleks peaaegu kolm aastat, mille ühe plussiks oli see, et ma tutvusin paljude hingesugulasega ja sain ka teada meie omavahelised kokkulepped. Lõpuks leidsin ka selle hingesugulase, kellega me olime vaimuilmas kokku leppinud siin maapeal koos olla. Kõigepealt sain temaga kokku kehavälistes kogemustes ja hiljem ka füüsilises maailmas. Aga ma hoiatan, et unenäomaailm on täis sümboleid, mida on oht valesti tõlgendada ja sellepärast soovitan nii isiklikus ja tähtsas küsimuses ikka ja alati Looja poole pöörduda. Ta ei pruugi öelda sinu õige hingekaaslase nime ega aadressi, aga ta võib anda kasulikke vihjed, mis maapealsel otsingul eesmärgini viivad. Pööran tähelepanu ka sellele, et KVK-des nähtud hingekaaslase välimus ei pruugi sugugi sarnaneda tema füüsilise välimusega, sest seal on ta oma vaimkehas, aga ka siin võib kindlasti esineda erandeid. Kontolli kindlasti mitu korda, enne kui oled täiesti veendunud, et tegu on ikka õige inimesega, sest vaimuilma pahalastele meeldib ikka ja alati kaikaid kodarasse loopida ning informatsiooni hägustada. Olen jõudnud oma kogemuste põhjal arusaamisele, et pahalastele ei meeldi hingesugulaste omavaheline kohtumine, kuna see on üks hingede olulisi etappe teel Valgustumise poole.
  Mis võiks olla veel parem, kui jagada oma elu vaimuilmas kokkulepitud hingekaaslasega! Uskuge mind, lõpptulemus on neid vaevalisi otsinguid väärt!

Seksuaalsus unenägudes ja KVK-des (1. osa)

Iga inimese elus on etappe, kus tema unenägusid vallutavad seksuaalsed alatoonid. Valdavas enamuses nähakse erootilisi unenägusid siiski puberteedieas ja vallalise aastatel, aga neid võib esineda ka inimestel, kes elavad juba püsisuhetes. Selles osas ei saa paika panna kindlaid reegleid või sümboleid peale unenägija enda, kuna see on nii individuaalne ja isiklik.
  Enamus unenäo ja KVK teemaliste raamatute autoreid on unenäo seksuaalsuse käsitlemisel äärmiselt kidakeelsed ja sellepärast võtsin käesoleva teema uurimise oma kehaväliste kogemuste ühe etapi eesmärgiks. Lisan täpsustuseks, et see eksperiment jäi minu elu vallalise aastatesse.
  Oma unenägusid jälgides ja revideerides avastasin, et seksuaalsetel unenägudel on kaks põhilist unenäotüüpi:
1. Lohutusunenäod, kus erootilised unenäotegelased on isetud ja heatahtlikud ning ärgates on positiivne tunne.
2. Energiavampiirlus, kus erootilised unenäotegelased on pealetükkivad ja omakasupüüdlikud ning ärgates on nõrkuse või kurnatuse tunne.
  Viimase unenäotüübi taga võivad olla tulnukad või mõned muud pahalased, kelle eesmärgiks on energiavampiirlus. Nauding, viha ja hirm on põhilised tundeseisundid, mis muudavad inimese energiavampiiridele ahvatlevaks saagiks. Seega, lasta end unenäo kaunitel kaaslastel ära võrgutada ja mänguga mõtlematult kaasa minna, ei ole alati just kõige targem idee.
  Unenäotüüpidest on mul esinenud enamasti lohutusunenägusid, kus on nii pilkude kui sõnade mängu, kui ka erootilist flirti, mis pole reeglina suudlustest kaugemale läinud. Selle unenäotüübi puhul oleneb kõik unenägija valmisolekust flirdiga edasi minna, sest vastavalt vaba tahte seadusele on alati õigus loobuda, kui miski häirib (partneri välimus või pealetükkivus) või tekitab süümepiinu (neil, kes pole vallalised). Siin tuleks kindlasti jälgida ka oma sisetunnet, mis võib hoiatada ja nõu anda. Samuti ei ole viisakas ahistada astraal-, vaim-, ja elementaalolendeid, kui nad ei ole flirtimisest huvitatud, vaatamata sellele, et nad võivad vahest olla vägagi ilusa ja võib-olla isegi ahvatleva välimusega.
  Toon näiteks paar kehavälist kogemust, kus ma ei soovinud flirdiga kaasa minna, sest väliselt kena partneri puhul hakkas miski häirima.
  Sattusin ühel oma tavalisel uurimisretkel kusagile vaimuilma suurde hoonesse, kus olid kõik umbes 18-20 aastased noored. Hoone keskmes asus peoruum, kus tantsiti ja loodi suhteid nagu ma põgusa jälgimistöö tulemusena aru sain. Paljud noored, kes olid teineteist leidnud ja tansupõrandal lähedaseks saanud kadusid teineteise embuses teiste hulgast ära, peoruumi taga asuvatesse eraruumidesse, mis nägid välja nagu hotelli numbritoad. Samas märkasin ka ühte paari, kes just väljus ühest sarnasest ruumist ja sulandus tantsijate sekka ja selle asemel, et omavahel edasi suhelda, leidsid nad kohe uued paarilised, kellega kurameerima asuda. Tundus, et tegu oli noorte ja vabameelsete hingedega, kes nautisid sellist pidutsemist. Ja miks ka mitte, siin pole ju vaja muretseda soovimatu raseduse ja suguhaiguste pärast. Positiivne erinevus ärkveloleku maailma noortepidudest seisnes selles, et seal ei suitsetatud, ei tarbitud alkoholi ega narkootilisi aineid.
  Minu sedalaadi vaatluse ja mõtiskluse katkestas üks kena noormees, kes jäi naeratades mind ainiti vaatama. Tehes ühemõttelise peaviipe privaatruumide suunas, astus ta mulle lähemale. Loomulikult oli tegu seltskonna ühe kenama noormehega, aga ometi häiris mind miski tema olekus - üleolev enesekindlus. Ma ei tea, võib-olla ma eksisin selle maailma reeglite vastu, või solvasin kedagi, aga oma esimese reaktsioonina küsisin üllatunult:
  "Miks sa arvad, et ma tahan sinuga kaasa tulla?"
  Selle peale kostus meie ümber tütarlaste turtsatusi ja noormeeste häälekat naeru, mis pani enesekindla mehehakatise punastama ja tantsijate vahele taanduma. Ülejäänud seltskond läks igatahes selle etteaste peale pöördesse. Nad naersid ja huilgasid ning tögasid korvi saanud ilueedit.
  Teine juhus oli aga hoopis selline, kus üks keskealine, tumedas ülikonnas ja kesmiselt hea välimusega meesterahvas hakkas mulle väga pealetükkivalt lähenema. Ühesõnaga hakkas mind häbematult käperdama ja kaasa tirima.
 "Kõigepealt tahan ma ikka teada, kes sa tegelikult oled," ütlesin talle viisakaks jäädes.
  Siis aga hakkas mehel väga kiire, ta pöördus välkkiirelt ringi ning üritas oma nägu varjates minust eemale tormata. Haarasin tal kõvasti käest kinni, et näha, kes selle pealtnäha viisaka välimuse taga peidus on, kuid ometi õnnestus mehel ennast lahti rebida ja minema joosta, enne kui ma ta nägu nägin. See võis väga vabalt olla mõni energiaröövlist pahalane, kellega ma oma rännakutel olen aeg-ajalt ikka kokku trehvanud. Nad käituvad tavaliselt väga pealetükkivalt ja ebaviisakalt ja mõnikord ei suuda nad oma tõelist olemust pikalt välise klantspildi taha peita ja uskuge mind, see ei ole eriti meeldiv kogemus, kui kena partner kellega sa flirdid, muutub ühtäkki jubedaks sisaliku keele või sarvedega peletiseks.
 Toon siia veel mõned näited oma kehavälistest kogemustest, mille tulemusena sain puhtjuhuslikult vaim- ja astraalolendite armuelu kohta nii mõndagi huvitavat teada, mida enne ei teadnud.
  Ükskord kohtasin ma oma rännakul täiesti hämmastavat kuid kaunist olendit. Ta nägi välja nagu tavaline noormees, aga ta nahk oli heleroheline ja see kumas seestpoolt nagu jaaniussil. Tema kõrvad olid teravatipulised ja silmad nagu kassil. Juuksed olid tal lühikesed ja natuke lokkis ning peas oli tumeroheline justkui lehtedest tehtud "peeterpaanilik" mütsike. Ta oli pikemat kasvu ja tema ülakeha oli paljas, ning jalas kandis ta tumerohelisi pükse, mis oleks nagu samuti puulehtedest tehtud. Niimoodi mulle vastu kõndides jäi ta mind vaatama ja mina teda samuti. Kuna ta oli nii eriline ja omas elemendis väga ilus, siis tekkis mul hirmus tahtmine teda puudutada ja ma küsisin endalegi ootamatult:
  "Kas sa armastada tahad?"
  "Ma ei oska armastada, sest ma olen elementaalolend ja elementaalolenditele ei ole antud võimet tunda armastust."
  Märkasin tema silmades varjatud kurbust, kui ta seda öeldes uuesti minekule pööras. Mul oli temast väga kahju, sest ma tõesti ei kujuta ette elu, ilma võimaluseta tunda armastust.
  Teinekord aga sattusin põnevasse maailma, mis oli nagu üks suur kuurort. See hoone oli üüratu ja väga peenelt sisustatud. Seal oli spaa, restoran, kasiino, erinevad lõõgastumise- ja huvikeskused ning otse loomulikult asusid hoone ülaosas elutoad kuurordi elanikele. Käisin igal pool uudistades ringi, kuni sattusin äkki ühe koridori taga olevas sopis peale kahele noorele inimesele, kes teineteise embuses seksi nautisid. Nad olid alles teismelised, umbes 16 või 17 aastased. Tahtsin vabandada ja ära minna, aga nad lõpetasid kohe oma tegevuse, naeratasid, kohendasid riideid ja tulid uudishimulikult mulle lähemale. Tundus, et nad ei häbenenud üldse ja ma arvasin, et mis minagi siis häbenen ja üritasin oma esimese pähe tulnud küsimusega asja naljaks keerata:
  "No kas te orgasmi ka saite?"
  Nad vaatasid ükseisele imestunult otsa ja ma hakkasin kohe oma rumala prahvatuse pärast piinlikkust tundma, aga neiu vastas väga elutargalt:
  "Orgasmi saab kogeda ainult füüsilises kehas."
  Jäin sellise vastuse peale esialgu tummaks, aga uurisin siis veidi teise nurga alt:
  "Aga miks te seda siis üldse teete, kui orgasmi ei saa?"
  Nad vastasid nagu ühest suust:
  "See on lihtsalt mõnus ja sellepärast teemegi!"
  Täpsustasin nendega veel pikalt seda teemat, et asjast õiget sotti saada ja nii tuligi välja, et vaimolendid võivad seksides tunda mõnu, aga nad ei koge kunagi seksuaalset kulminatsiooni. Paljud noored hinged tahavadki sellepärast maale sündida, et seda füüsilises kehas olles kogeda.
  Võib-olla siis sellepärast ei ole teadliku rännaku ajal mõtet kohe esimest ettejuhtuvat ja nägusat vastassoo esindajat moosima hakata, sest neil ei ole füüsilist tungi. Ja lihtsalt mõnusaks äraolemiseks seda iga ettejuhtuvaga ka ei tehta, mis ei tähenda, et kõik vaimtasandi elanikud täiesti aseksuaalsed oleksid, aga sellest kirjutan lähemalt juba järgmises postituses...


Järgneb...


                                                                      

Kas me elamegi mõne kõrgemalt arenenud tsivilisatsiooni loodud mängus?

  Tundub et tehnoloogia-miljardäril Elon Muskil oli tõepoolest õigus, kui ta ütles, et me elame mõne kõrgemalt arenenud tsivilisatsiooni loodud mängus. Minu uurimisretked KVK-s viisid selle tõe kinnitamiseni. Kõik algas sellega, et üks hea sõber palus mul KVK-s olles välja uurida, et kas tema energiakehas võivad olla tulnukate poolt pandud kiibid. Ta oli aastaid tagasi käinud vaimses laagris, mille peateemaks olid tulnukad ja talle ei andnud rahu mõte, et teda võib olla kõrgemate tsivilisatsioonide poolt ära kasutatud. Loomulikult ei pidanud ma seda tõenäoliseks, sest kogu see kiipide jutt on minu jaoks alati tundunud mingi täiesti ebareaalne ufouurijate kinnisidee. Ometi jäi see mõte mind painama. Miks ka mitte, uurida, kas sellistel kuuldustel üldse mingit tõepõhja all on? Üks avastus viis teiseni ja teine kolmandani...

  Järgmises KVK-s olles tegin taotluse kohtuda oma sõbraga, mis mul ka õnnestus. Edasi palusin Loojal näidata, kas mu sõbral on tõepoolest mõni tulnukate poolt pandud kiip. Kohe peale seda palvet hakkas sõber mu kõrval valust oigama ja haaras kahe käega kinni oma paremast küljest (maksa piirkond). Sain instinktiivselt aru, et seal kusagil peab olema kiip, mis talle haiget teeb ja palusin Loojalt see kiip võimalikult valutult eemaldada ja kahjutuks teha. Kiip tõmmati nähtamatu jõu poolt sõbra energiakehast välja ja ma nägin seda enne kui see haihtus. See meenutas välimuselt tavalist mälukaarti. Nii ma siis lõpuks mõistsin, et tulnukate pandud kiibid on tõepoolest olemas,aga nad ei ole tahkest ainest ega asu mitte meie füüsilises kehas, kus nad oleksid kergesti leitavad, vaid on tehtud silmale nähtamatust ainest ja asuvad meie energiakehas.

  Kuna me vennaga olime samuti huvi pärast kunagi ühes sarnases "ufolaagris" käinud, siis tekkis mul kahtlus, et äkki ka minu energiakehas on kiibid. Järgmise KVK ajal tegin esimese ukse juurde jõudes taotluse kohtuda meie tegeliku Loojaga ja ruumi astudes, leidsin ennast ühes väikeses toas, kus minu vastas asetses vanaaegne tumedast puidust kirjutuslaud ja põrandat kaunistas ilus peene mustriga pärsia vaip. Tundsin toas liikumist ja märkasin kuidas üks keegi kirjutuslaua taha kõndis ja seal näoga minu poole seisma jäi. See oli tumeda peaga vanem naine, kes silmitses mind tähelepanelikult. Kuna ma olin palunud kohtumist Loojaga, siis mõistsin, et see ongi Tema, kes võib ilmuda ükskõik millisel kujul või ükskõik millises vormis.

  "Kui mul on ka mingid tulnukate poolt pandud kiibid, siis palun võta need ära ja tee kahjutuks," ütlesin naisele.

  Naine ei vastanud midagi, aga võttis kirjutuslaualt mingi imeliku piitsamoodi mitmeharulise eseme ja lõi sellega mu pea suunas. Piitsa peenikesed otsad läbisid valutult mu energiakeha nii, et kolmanda silma kohal jäi selle külge mingi tilluke läbipaistev kristall. Naine võttis selle piitsa otsast ära ja viibutas uuesti piitsa, nüüd juba mu keha suunas. Piitsa iga haru otsa jäi veel mitu kristalli. Naine kogus ka need kokku ja näitas siis mulle oma peopesas helkimas. Need olid sõrmeotsa suurused, ilusad erineva õrna värvivarjundiga kristallid. Kristalle oli kokku kuus ja teiste hulgas märkasin ka ühte tumekollast ja rubiinpunast kristalli.

  Rääkisin ärgates juhtunust ka oma vennale, kes avaldas kohe soovi ka oma võimalikest kiipidest vabaneda. Niisiis tuli mul ka kolmas kord KVK-s olles Looja poole pöörduda. Seekord ei hakanud ma aga enam ükshaaval asjaga tegelema, vaid pöördusin Looja poole kogu oma pere nimel ja palusin kõigilt pereliikmetelt (nimeliselt) eemaldada tulnukate poolt pandud kiibid. Seejärel nägin kuidas mu vennal ja isal hakkasid kiibid energiakehast välja tulema. Vennal oli kaks kristalli moodi kiipi nagu minul. Kollane kristall, mis asusid päikesepõimikus ja punane kristall, mis asus juurtšakras. Isa energiakehast tuli välja aga musta kasti moodi suur kiip, mis täitis peaaegu kogu ta kõhtu. Nähtu põhjal sain aru, et kiibid on erinevad, sest nii tulnukate rassid kui ka nende tehnoloogiad on erinevad. Kui kiibid olid eemaldatud, siis märkasin äkki seal samas toas gruppi tulnukaid, kes kõike toimuvat hämmeldunud nägudega pealt vaatasid. Nende näoilmed reetsid samaaegselt nii üllatust kui ka pettumust. Selleks, et vältida edaspidiseid probleeme palusin Loojal nende tulnukatega midagi ette võtta, et nad ei saaks rohkem meie vaba tahte ja energiakehadega manipuleerida, peale mida tulnukad lihtsalt haihtusid. Välimuselt meenutasid nad väikeseid halle kellel on suured tumedad mandlikujulised silmad.

  Loomulikult arvasin, et sellega on kogu lugu lõppenud, aga võta näpust. Neli päeva hiljem sattusin KVK-s ringi rännates kokku selle "kiibi mängu" autoriga. Õigemini otsis ta mind ise üles. Tema meeskond oli kadunud ja tema energia otsakorral. Ma märkasin, et ta oli minu suhtes väga ettevaatlik või pigem jäi mulje, et ta lausa kartis mind. Kui ma ütlesin talle, et tal pole vaja mind karta, siis ta rahunes ja hakkas rääkima, et elu siin maapeal on tema loodud mäng ja inimesed on selle mängu osatäitjad. Läbi kiipide võetakse inimestelt energiat ja suunatakse nende tegevust. Lõpuks lisas ta, et see mäng saab varsti läbi ja siis kaovad ka mängu tegelased.
  "Miks?" küsisin üllatunult, sest ma teadsin, et inimhing on surematu ja see ei saa muutuda olematuks.
"Kui mänguprogramm hävineb, siis hävinevad ka mängu tegelased, sest see kõik on ainult elektroonika."
  See jutuajamine hirmutas mind, kuna ma ei saanud aru mida ta selle kõigega öelda tahtis.
"Mul hakkab energia otsa saama," lisas ta viimaks ja pöördus minekule jättes mind segaste mõtete meelevalda.
  See jäi tema viimaseks katseks, mind viimast korda manipuleerida või hirmutada, sest Looja poole pöördudes selgus mulle kogu tõde. Tulnukad, ükskõik mida nad meile ka ei räägi, ongi selle matrixi autorid. Nad vajavad inimeste energiat, et eksisteerida ja juhivad mõttetasandil meie elusid, kuna peavad ennast targemateks. Kahjuks puudub neil empaatiavõime ja samuti ei tea nad midagi armastusest. Nemad peavad seda kasutuks emotsiooniks, millel ei ole tehnoloogilisele arengu aspektist mingit väärtust. Erinevad tulnukate rassid on loonud meie planeedile oma matrixi süsteemid (religioonid ja ideoloogiad), et meid juhtida ja kasutada meie eluenergiat. Samas on nad ka omavahel vaenujalal ja üritavad oma ülemvõimu ja haaret laiendada (sõjad religioonide ja ideoloogiate nimel). Looja mainis mulle ka seda, et nüüd kui ma olen ühest sarnasest mängust väljas, võivad ilmuda uued manipulaatorid, et mind uude mängu tõmmata.
  Ärge sõbrustage, ega flirtige tulnukatega, neil on paremad teadmised ja tehnoloogia vaimtasandil tegutsemiseks, et meid üle mängida. Nad suudavad sarnaselt Loojale jääda nähtamatuks või võtta erinevaid kujusid ja vorme. Kontrollige alati enne kui kedagi usaldama hakkate unemaailmas. Kõige kindlam tundemärk, et teiega manipuleeritakse on see, kui teid hakatakse käskima, nõustama, ähvardama või hoiatama ilma, et te oleksite seda palunud. Hoidke sidet meie tegeliku Loojaga ja siis ei saa midagi valesti minna.

Kas teadlik uni või kehaväline kogemus (KVK)?

  Ma pole kunagi kehavälise kogemuse praktikate ega tegevustega kursis olnud ja pole seda ka vajalikuks pidanud, kuna see tundus mulle alati nii kättesaamatult kauge püüdlus. Ma arvasin, et selleks on vaja läbida mingi eriline koolitus või teha ebainimlikke pingutusi, et üldse nii kaugele jõuda ja sellepärast keskendusin teadlikule unenägemisele, aimamata, et see uks avas mulle automaatselt ka teised uksed. Alles peale Robert Bruce "Astraaldünaamika" lugemist sain aru, et see mida ma siiani olin enda puhul pidanud ainuüksi teadlikuks unenägemiseks, oli tegelikult hoopis mitme kogemuse sümbioos, kus üks ei välista teist ja teine kolmandat. Olin alati pead murdnud, et kuidas mu kogemused võivad oma olemuselt vahel nii erinevad olla. Kuna ma ühelegi kehavälisele kogemusele eraldi konkreetselt ei keskendunud (astraalrändamine, reaalajas rändamine, teadlikus unes rändamine) nagu raamatu autor seda teeb, siis pidasingi kõiki neid kogemusi ekslikult ja üheselt teadlikuks uneks. "Astraaldünaamikat" lugedes sain aga aru, et olen neid kõiki erinevaid kehaväliseid kogemusi kogenud, nii eraldi kui ka ühes KVK-s.

 Minu KVK-d algavad tavaliselt alati nii, et väljun teadlikult oma kehast ja jätan siis selle voodisse magama. Kui ma algul ei osanud oma magavat keha näha, siis hiljem sain ka selle oskuse. Reaalajas oma majas ringi liikumine läbi seinte ja akende kaotas minu jaoks päris ruttu võlu, kuna see tundus natuke igav, sest midagi eriti ei juhtunud. Põnevaks läks aga siis, kui sattusin astraaltasanditele või teadlikku unne. Astraaltasandeid olen ma läbinud lausa kihiti ülevalt alla, kus igal kihil ja paigal on omanäoline elu. Mäletan kui ma ükskord niimoodi läbi astraalkihtide laskusin, sattusin kummalisse kohta, mille ma võtsin lühidalt kokku sõnapaariga:" kommunistide taevas". Maandusin ilmatu suurde konverensisaali, kus istusid kõik Hiina või Põhja-Korea päritolu inimesed. Õnneks sattusin tagumisse ritta, kus keegi mind ei märganud. Nii naistel kui meestel olid seljas ühesugused tumesinised vormiriided, helesinise triiksärgi ja tumesinise lipsuga. Meestel olid ühetaoliselt siledaks kammitud juuksed, aga valdavalt poisipeadega naiste hulgas oli mõnel ka siledalt taha kammitud pikad juuksed rangelt kuklal krunni keeratud. Laval seisis kõnepuldis tüsedusele kalduv vanem mees ja pidas mulle arusaamatus keeles sütitavat kõnet. Tema taga laiutas kogu seina ulatuses punane loosung mille sisust ma loomulikult aru ei saanud, aga sellegipoolest aimasin. Kui mees lõpetas kõne, järgnes sellele kogu saali heakskiitev aplaus. Mõtlesin, et vaat kus lugu, õitsvast kommunismist otse taevasse! See oli üks madalamatest astraaltasanditest, aga sellegipoolest huvitav leid.

  Ma ei hakka oma blogis neid erinevaid seisundeid eraldi välja tooma, vaid piirdun edaspidi lühendiga KVK ehk kehaväline kogemus.

  Kindlasti soovitan asjahuvilistel see raamat läbi lugeda, et selgusele jõuda milliseid erinevaid kogemusi on võimalik KVK-des kogeda.  

 KVK saavutamise võtmeks on siinjuures keha täielik lõdvestumine ja kehaga kontaktis olevate metallist esemete vältimine: pandlad, lukud,ehted jne. Tihtilugu ongi need kaks tingimust olulisteks takistusteks KVK saavutamisel. Kusjuures kehaasend ei pruugi mängida nii olulist rolli. Näiteks kui raamatu autor Robert Bruce saavutab KVK vaid selili poollamavas asendis, siis mul on see õnnestunud isegi kõhuli asendis, seega kehaasend on iga ühe jaoks individuaalne ja see ei saa olla mingil juhul takistuseks.

Ühe loitsu lugu

  Nädal aega tagasi rääkis mu hea tuttav oma kohtumisest ühe tervendajaga, kes muuhulgas kasutab tervendamisel vanu eesti loitse ja soovitas uurida Mare Kõivu raamatut "Eesti loitsud".
  Olin esialgu väga umbusklik, et teab mis nõidus või must maagia selle taga on ja soovitasin tal igaks juhuks seda teemat esialgu mitte torkida. Ise aga võtsin nõuks kohe järgmisel hommikul teadlikus kehavälises kogemuses natuke tausta uurida. Kõige rohkem kartsin, et loitsude taga võivad jällegi olla mõned vaimuilma pahalased, nõiad või kratid. Saanud kehavälise kogemuse, tegin esimesel võimalusel taotluse kohtuda Loojaga, kes seekord ilmus täiesti ootamatult triibulise, koheva kassina ja hakkas minu ees mööda koridori kuhugile kiirustama. Ma järgnesin talle ja me jõudsime lumisele õuele. Kuna Looja oli kassina nii armsalt kohev, siis ma tahtsin talle pai teha, aga tema lipsas kogu aeg osavalt mu käte vahelt minema. Nii me siis mürasime seal lumehanges, kui mulle äkki meenus, et tahtsin ju loitsude kohta uurida.
  "Mis nende loitsudega siis ikkagi on ja mis või kes on loitsu väe taga?" küsisin Loojalt tõsiseks jäädes.
Kass tardus küsimuse peale paigale ja vaatas minu poole. Tal olid ebamaiselt ilusad helesinised silmad, mis vaatasid teraselt üle mu parema õla kusagile kaugusse. Keerasin ringi, et vaadata mida see kass nii uudishimulikult jälgib ja niipea kui ma ennast ringi keerasin avastasin ennast vana palkmaja eluruumist. Ruum oli suur ja keset põrandat laiutas pikk puust laud, kahel pool pikad puidust pingid. Oleksin nagu hetkega minevikku sattunud. Istusin laua ääres pikal pingil ja minu kõrval olev naine, valge rätt peas, kudus midagi isetehtud puidust rohmakatel varrastel. Villane lõng oli hallikat värvi ja ebaühtlase tekstuuriga. Kudum ise aga lihtkoes ja tundus, et sellest pidi tulema kampsun või vest meesterahvale. Minu vastas istusid laua taga neli erinevas vanuses habetunud meest ja nokitsesid igaüks mingit puutööd. Laual vedelesid puulaastud ja pooleliolevad puidust esemed. Ma ei saanudki täpselt aru mida nad seal nii hoolega meisterdasid. Kõige heledama linase särgiga mees ajas teistega juttu ja nad kõik tundusid lõbusas tujus olema. Meeste kõne oli murdes, aga siiski sain aru, et jutt käis loitsudest. Ise oskasin unes samuti teistega murdekeeles rääkida, aga ärgates kahjuks see oskus enam ei meenunud ja sellepärast ei oska ma neid vestlusi algses vormis kirja panna. Lugejal tuleb seetõttu leppida tänapäevase eesti keelega.
  Sedasi nad siis naersid ja tegid nalja loitsude ja nende üle kes seda sorti asju üldse usuvad. Lõpuks sai mul mõõt täis ja nähvasin meeste jutule vahele:
  "Mina küll tahan loitsu, sest minul on köha!"
Mehed hakkasid uuesti naerma ja valge särgiga mees ütles mulle tögaval toonil vastu:
  "Maie, sina lähed varsti mehele ja ega siis pole aega enam loitsude peale."
Vaatasin uuesti toas ringi ja mulle tundus, et ma olen osa sellest perest, kuhu olin sattunud, sest mind nimetati küll Maieks, aga ometi tundus see koduselt tuttav. Hetkega sain aru, et see valge rätiga naine oli pereema ja heledama särgiga mees, pereisa. Vaatasin oma riideid ja nägin villase tumeda seeliku alt villaseid sukki või sokke paistmas, mille otsas olid pööratud lambanahast algelised jalanõud. Need olid pahkluu kohalt nööriga kokku tõmmatud. Seljas oli mul tume villane jakk, mis oli väga kulunud ja narmendas mõnest kohast. Selle all tundsin linast särki vastu ihu. Vasakult õlalt rippus alla peenike pats, mis oli tumeblondi värvi. Märkasin valge rätiga naist emalikult minu poole naeratamas, olin justkui selles ajas, aga ometi ei olnud ka. Hetkeline segaduse moment kadus alles siis, kui naine mulle lahkelt naeratades ütles:
  "Tule, ma teen sulle siis loitsu"
Ta pani oma käed mu kaelale, ühe käe kõrile ja teise kukla poolele ning hakkas lausuma:
  "Mina olen jääaugul,
   sõber kirvega kõrval,
   sõber kukub jääauku
   mina tõmban välja,
   kirves jääb jääauku."
Ma ei saanudki aru, kas naine mõtles selle kohapeal välja või oli see tõesti mingi vana loits, kus kirves sümboliseeris haigust. Salm oli murdes ja isegi läks natuke riimi. Kartsin, et mul võib see loits meelest ära minna ja ma ütlesin naisele:
  "Palun pane see loits mulle paberile kirja, siis saan ma selle pähe õppida, enne kui meelest läheb!"
Selle peale aga vakatasid kõik toasviibijad ja vaatasid mulle imeliku pilguga otsa, nagu ma oleks kuu pealt kukkunud. Sain alles nüüd aru, et need inimesed on kirjaoskamatud. Kasutasin hetke ära ja tegin toast minekut ning lipsasin välisuksest õue enne kui keegi jõudis mulle küsimusi esitada. Sedamaid põrkasin õues kokku tumedas villases ürbis pikema mehega kellel oli must narmendav kaabulott peas. Tundsin mehes ära sulase. Hakkasin tal järel käima ja küsimustega tüütama. Tahtsin hirmsasti teada et kes see mees on, kellele ma naiseks olin lubatud, aga sulane naeris ja narris mind kogu aja. Tema murdekeel oli veel kangem ja kohmakam, nii et ma sain vaevu aru mida ta rääkis. Käisin temaga koos lakast heinu alla ajamas ja pinnisin teda samal ajal nii mis hirmus, aga kuna ma vastust ei saanud, siis küsisin lõpuks nipsakalt:
  "No miks sina mind siis endale naiseks ei tahtnud võtta?"
Sellepeale hakkas sulane laginal naerma ja ütles:
  "Jumal tänatud, et ma sind omale naiseks ei tahtnud!"
  "Mis mul siis viga on, et ma sulle naiseks ei kõlba?" ei jätnud ma sulase hinge rahule.
Kõkutades ütles ta midagi vastuseks, millest ma üldse aru ei saanud, siis lõi käega ja kõndis muheledes lauda poole. Lauda ukse taha jõudes jäi sulane aga äkki kuulatama ja ütles ehmunult:
  "Laudas on kuri lahti!"

Kuulsin samuti kolinat ja määgimist ja hoidsin hinge kinni, et mis sulane nüüd ette võtab. Tema aga paotas ust ja libises nagu vari
pimedasse lauta, mina jäin uksele valvama, kuni sulane hõikas, et ma uksed kinni lükaks, sest lambad on aedikust välja pääsenud ja võivad õuele joosta ja kes neid siis enam kätte saab. Nii ma ka tegin, lükkasin laudauksed mürtsuga kinni ja panin väljastpoolt haaki. Seisin erutatult ukse taga poriseks tammutud lumisel hoovil ja korraga langes kogu teadmine minusse nagu pehme lumesadu. Sain aru, et Looja saatis mu tagasi, oma eelmisesse ellu, kus ma olin tunnistajaks ühe loitsu loole ja samas sain osa oma elust tollel ajal.
  Loits on sõna vägi ja mida rohkem inimesi on sellesse aastasadade jooksul uskunud ja lausunud, seda väekam on loits. Tervendavad loitsud on meie esivanemate loodud ja midagi halba neis ei peitu. Sama ei saa aga öelda armuloitsude, sajatuste ja needuste kohta, mis on samuti meie esivanemate poolt loodud, aga need on negatiivse väega.  Armuloits on teise inimese vaba tahte rikkumine ja see ei too õnne ei selle saatjale ega saajale. Needuse või sajatusega on asjad aga veel halvemad, sest kui need on oma töö teinud või kui needus murtakse, siis ta pöördub tagasi selle saatja juurde.

Lühendatud katkendeid Robert Bruce raamatust "Astraaldünaamika"

KVK ja teadlik uni kui sisemine või välimine nähtus

  Jätkuvalt vaieldakse selle üle, kas KVK ja teadlik uni on inimmõistuse sisene või väline nähtus. See omakorda tekitab küsimuse, mis on mõistus ja kus see asub. 
 Hemisferektoomia ajal võib pool ajust eemaldada ilma mälestusi kaotamata. Sellise operatsiooni enne puberteediea lõppu läbi teinud inimesed on taastunud, saades vaid vähemärgatava ajukahjustuse. Pole mingeid mõjusid lühi- ega pikaajalisele mälule. Kus siis mälestusi hoitakse?
  Mõistus ja mälu pole ainult füüsilised, vaid näivad eksisteerivat energiaväljadena füüsilise keha ümber. Selles mõttes on füüsiline aju nagu raadiojaam, sidevahend mõistuse ja füüsilise keha, mõistuse ja ainelise vahel. Kui raadiojaam saab viga (ajukahjustus), siis ei suuda mõistus hästi toimida ega end väljendada.
  Minu vaatlused viitavad sellele, et mõistus ja mälestused ei paikne üksnes füüsilises kehas, vaid ka sellest väljaspool. niisugust väidet kinnitavad paljud seisukohad, näiteks Rupert Sheldrake'imorfogeensete väljade teooria. Sellised uurimustööd on kaasakiskuvad ja neid on raske ümber lükata. Sa võid niisuguseid mõtteid ju eirata, kui need sinu uskumustega ei kattu, kuid see ei muuda neid olematuks.
  Samuti on võimatu osutada kohale kus su mõistust ei eksisteeri. See uskumatult oluline fakt viitab võimalusele, et mõistus on teadvuse väli, mille piirid on teadmata ja võib-olla koguni lõputud. See kui kaugele su mõistuse hoomamatu energiaväli ulatub, on teaduse jaoks tundmatu ala, ehkki pidevalt arutelu all. Mina arvan, et tõenäoliselt ulatub see mõnel mõistusetasandil universumi avarustesse, igasse, sealhulgas loomulikult ka füüsilisse dimensiooni. Jällegi, seda toetavad paljud seisukohad, sealhulgas avastused telepaatia, tuleviku nägemise, eemal asetsevate objektide nägemise valdkonnas, tajumine, et sind jälgitakse jne.
  Ma arvan, et KVK, unenäo või teadliku une ajal, ei liigu sa tegelikult oma mõistuse piirest välja, sest mõistusel polegi piire (kui jätta kõrvale su enda uskumused).
  Parem on mõelda sellest nii, et kui näed und, koged kehavälist olekut või teadlikku und, siis nihutad sa oma teadvuse asukohta. Asukoht muutub mõistusevälja piires, mis on ühendatud kogu universumi kõikide dimensioonidega. Nimetagem seda universaalseks mõistuseks, kollektiivseks teadvuseks, Allikaks, Jumalaks või mida iganes su uskumus sulle ütleb, kuid me kõik vaatame samasse valgusesse. Selles mõttes on iga elusolend, inimene, loom või juurvili mõistusepunkt, teadvusepunkt, mis eksisteerib universaalses kõikehõlmava Allika teadvuse väljas. 
  Ilmselt võib mõistust kirjeldada kui eraldiseisvat teadvusenergia ühikut, mis on mässitud universaalsesse teadvusenergia välja. See on nagu ookeanis hulpiv jäämägi, mis näib jääd vorminud ookeanist eraldi olevat, kuni sulab. Kuid jäämägi oli ookeani osa ja jääb seleks alati. Jääst moodustis võib küll siia ja sinna rännata, kuid on alati oma allika, valmistaja, ookeani osa.
  Pean ütlema, et mõistuse ja teadvuse sisemine ja väline osa pole selgelt paika pandud. Sinu mõistusel, mälestustel ja teadvusel pole algust ega otsa, seega ka mitte sinu elul.

Surmalähedane kogemus (SLK)

  Surres ja füüsilise keha ajutise suremise ajal vabaneb suurel hulgal eluenergiat. Surmalähedane kogemus või SLK leiab aset siis, kui inimesed paisatakse füüsilise surma ajal füüsilisest kehast välja. SLK on sarnane nii surma kui ka KVK-ga. Loomulikult on kehavälise kogemuse tagajärjed nii SLK ja ka KVK puhul ajutised.
  Surmalähedast seisundit kohevad inimesed leiavad end sageli tugevalt reaalaja tsoonis eksisteerimas. Olles nii lähedal füüsilisele dimensioonile, võivad nad olla teadlikud sündmustest, mis leiavad aset pärismaailmas. SLK olemuse tõttu on need sündmused sageli koondunud vigastatud füüsilise keha juurde. Paljudel SLK juhtudel suudavad inimesed täpselt rääkida päriselt juhtunud sündmustest ja vestlustest, mis leidsid aset nende kliinilise surma ajal.
  SLK ületab selguselt ja mäletatavuselt kõiki teisi KVK tüüpe, sest hõlmab hoomamatu keha võimsat välja paiskumist. SLK ajal on kogu vaba energia ja teadvus rändavasse teisikusse suunatud. Selle tagajärjeks on SLK tugevus.
  KVK sarnaneb SLK-ga, kui suremine välja jätta. Kehast väljas olemise kogemus leevendab surmatraumat.

Teadlik uni ja KVK-d

  Selles raamatus antud harjutused, eriti energiatöö kohta, tõstavad unenägude, teadliku une ja spontaanse KVK aktiivsust. Teadlik ehk kirgas uni peaks olema iga rändaja päevakavas. See on lummav, annab tõelise kogemuse ja tekitab põnevust.
  Teadlik uni on tõeline KVK tüüp, ehkki erinev ja teisel tasandil kogemus. Teadlikku und saab sageli ka KVK-deks pöörata. Kõik näevad magades und ja suurem osa inimesi mäletab vähemalt mõnda oma unenägu. Enamiku inimeste jaoks on unenäod ainsaks ühenduseks valdava reaalsuse ja spirituaalsuse vahel. Unenägude nägemist peetakse tavaliseks, kuid selles on midagi enamat.
  Teadlik uni erineb KVK-st. Teadlikus unes ilmub teadvus äkki. Sa saad järsku teadlikuks, ärgates unekeskkonnas. Seejärel võid haarata kontrolli uestsenaariumi üle.
  Teadlikud uned erinevad KVK-dest, sest tunduvad realistlikumad. Võimsat teadlikku und võib olla raske tegelikkusest eristada, isegi kui sellesse sisenetakse täiesti ärkvel seisundist.Teadliku une nägija on füüsilisest kehast palju rohkem teadlik kui reaalajas rändaja. Samuti kogevad nad sageli füüsilisi asju, näiteks gravitatsiooni, tekstuuri, maitset, naudingut ja valu. Mida tugevam on teadlik uni, seda tõelisemaks need tunded muutuvad.
  Teadlik uni, reaalaja KVK ja astraalrändamised jagavad palju ühist. Unenägija teadvuskese lülitub ühel sessioonil sageli nende seisundite vahel edasi ja tagasi. Sageli tajutakse või mäletatakse üheaegselt rohkem kui ühte kogemust. See tekitab keerulise mälestuste segu, olles ühtaegu unenägu, teadlik uni, reaalaja KVK ja astraalrändamine.

Lühendatud katkendeid M. Mcelroy raamatust "Kirgas unenägemine algajaile": Reaalsuskontrolli teostamine

  Kirkad unenäod on need kus unenägija saab teadlikuks, et ta näeb und, ning saavutab teatud kontrolli unenäo sisu ja suuna üle.
  Enamiku jaoks on kõige keerulisem osa - oluline esimene samm - saada teadlikuks, et me näeme und.
  Unenäomaailm paistab ja tundub reaalne. Pealegi suruvad unenäod meie kriitikameele alla, nii et võimatute olukordade ilmnedes kipume väiksema tõenäosusega vastu rääkima. Kui me seisaksime ärkveloleku maailmas silmitsi mehega, kes muutub minotauroseks (inimese keha ja pulli peaga koletiseks) ja hakkab pakkuma meile näpunäiteid selle kohta, kuidas tangot tantsitakse, siis me tõenäoliselt tõrguksime. Unenäos võtame seesuguseid transformatsioone ja ebaloogilisi kõrvutamisi rahulikult.
  See kujutab endast suurt katsumust kirgaste unenägude nägijatele, kelle võime "virguda" tõsiasja peale, et nad näevad und, seostub tavaliselt vastuväiteid esilekutsuva detaili märkamisega - nendeks on näiteks veidrad muundumised, võimatud võimed, osutiteta kellad või trükikirjata raamatud. Lahendus? Reaalsuskontroll. Reaalsuskontrollid on regulaarsed pausid, mille ajal te küsite: "Kas ma näen und? Kas see on unenägu?"
  Alustuseks lülitage reaalsuskontroll oma ärkvelolu maailma rutiini:

  Lävepaku kontroll. Iga kord, kui ukseavast läbi astute, tingige end huvi tundma, kas te näete und või olete ärkvel. Skanneerige ümbritsevat ruumi unenäovihjete suhtes: paigast ära mööbel, tundmatud esemed, ebanormaalselt käituvad inimesed.

  Ajakontroll. Mil iganes te kella vaatate, küsige endalt: "Kas see on unenägu?" Lõigake kasu tõsiasjast, et ajanäitajad käituvad unenägudes ebaratsionaalselt! Kontrollige iga kella, mida näete, kaks kuni kolm korda. Kas kella numbrilaud on selgelt näha? Kas aeg näib stabiilne? Kas numbrid, mida näete on arusaadavad?

  Varude kontroll. Kui te pistate midagi taskusse või käekotti, peatuge, et küsida: "Kas ma näen und?" Kui ese on kohale pandud, siis patsutage taskut või heitke pilk käekotti. Kas see on alles? On see muutunud? Kas taskus või käekotis on esemeid, mis tunduvad ebatavalised või kohatud?

  Tekstikontroll. Kui näete ajalehte, uurige hoolega esikülge. Kas sisu on püsiv? Kas fotod ja pealkirjad kipuvad korduval lugemisel muutuma? Kas teksti on ebatavaliselt raske lugeda? Kui vaatate eemale ja siis uuesti tagasi, kas näete muutusi. Sama testi võite teha ka raamatute ja muu trükitud materjali puhul.

  Kui püüate kindlaks teha, millises maailmas te viibite, proovige midagi lihtsat... ent võimatut.
Olen valinud oma standardtestiks hõljumise - käitumise, mida ma ei valda reaalses maailmas, kuid mis tuleb mu unenäominal välja loomulikult. Kui ma küsin: "Kas see on unenägu?", kerkin ma mõne sendimeetri jagu põrandast kõrgemale. Reaalses maailmas surub raskusjõud mu alla.
  Ükskõik, mida te teete, ärge näpistage end. Kuigi rahvatarkus õpetab meile ütlema: "Näpista mind! Ma näen vist und," märgivad unenägude uurijad, et unenäonäpistused on sama valusad kui nende paarilised reaalses maailmas.

Prohvetlikud unenäod (2. osa)

  Nagu lubatud jätkan prohvetlike unenägudega. Seekord on teemaks suur idanaaber ja sõjaoht.
  Aastal 2008 nägin ma ühte väga kummalist und. Õigemini oli see rohkem nagu unenäoline ajarännak ja sellel ajahetkel tundus see minu jaoks täiesti ulme, sest olukord meie riigis ja ümbritsevas maailmas oli suhteliselt stabiilne ja rahulik.
  Ma olin unenäos Tartu kesklinnas, täpsemalt Kaubahalli esisel tänaval, kui äkki kuulsin kõikjalt tulevat häält:
  "Sa liigud nüüd ajas edasi, et näha mis olukord on kümne aasta pärast!"
 Kohe tundsin kuidas ma hakkasin lendama, nagu tolmukübe mingi tunneli poole, mis imes mind endasse nagu tolmuimeja vaakumtoru. Kiirus aina kasvas ja ma kuulsin kuidas õhk minu ümber meeletu kiirusega vuhises. Esialgu oli tunneli seintel näha suuri pooleldi läbipaistvaid pilte Tartust erinevatel ajahetkedel, aga siis läks kiirus nii suureks, et pildid muutusid helendavateks triipudeks. Mõne hetke pärast hoog vaibus ja ma liuglesin täpselt samale kohale, Kaubahalli ette maha. Kõndisin mööda tänavat Kaubamaja poole ja märkasin, et Aleksandri tänava majade asemel olid rusuhunnikud. Tänaval seisis suur kastiga auto ja mingi vanem mees loopis kive ja prahti auto kasti. Esimese hooga tuli mõte, et kas siis Venemaa on tõepoolest Eestit rünnanud? Ometi ei märganud ma ühtegi sõdurit, tanki, ega sõjaväe autot, aga esmamulje oli küll selline, et siin on olnud sõjaline konflikt. Inimesi ja autosid liikus tänavatel väga vähe, mõned üksikud. Noori inimesi ja lapsi ei näinud ma kesklinnas üldse liikumas. Mõtlesin, et uurin asja ja läksin tagasi Kaubahalli juurde, kus seisis umbes kümmekond vanemat inimest autolavka juures järjekorras. See oli leivajärjekord, sest ainukene asi mida ma nägin oli leib, mida inimestele jagati. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kas leiva jagamine toimus talongide või raha eest. Lõpuks otsustasin ühe vanema naisterahva juurde minna, kes seisis järjekorra sabas. Tal oli seljas vanamoodne pruun kevad-sügis mantel ja rätt  peas. Teretasin viisakalt ja küsisin:
  "Kuidas siis elu on?"
Naine vaatas mulle oma väsinud ja murest murtud näoga otsa, vangutas pead ja ütles:
 " Raske on, väga raske elu on praegu."
Kuna kõik see mida kesklinnas nägin tekitas minus segadust, siis tahtsin vaadata, ka mis toimub teistes linnaosades. Nii kui ma sellest mõtlesin, sattusin kohe Tammelinna elamurajooni. Seisin keset sõiduteed, mis oli täiesti tühi. Tee ääres nägin põlenud autode frakke ja majade vahelt tõusis suitsu. Seal samas lähedal olevast eramajast kiirustas välja üks noor naine umbes 2-3 aastane laps süles. Ta lukustas ukse ja suundus aiavärava poole, tänavale astudes hakkas ta kiirustades kesklinna poole kõndima. Tema näost peegeldus hirm ja paanika. Sellel hetkel hakkasin tundma jälle tuttavat tunnet, nagu mind imetakse kusagile tunnelisse. Samal hetkel ärkasin üles ja jäin selle väga selge unenäo üle mõtisklema. Unenäos öeldi, et ma liigun kümme aastat edasi, seega arvutasin mõttes välja, et mulle avanes pilt Tartust aastal 2018. Ma ei olnud väga kindel, mis sel hetkel tegelikult toimus, või mida mulle näidata taheti, aga selge oli see, et mingi raske olukorra eest hoiatati.
 2014 aasta kevadel nägin aga unes hoopis midagi teistmoodi jahmatavat. Olin unenäos koos oma perega kodu lähedal jõe ääres suvitamas. Teiste külaliste hulgas oli ka üks tüsedam, heleda peaga vene rahvusest naine. Ta vaatas meie rõõmsat melu ja ütles solvunult:
  "Kui Eestit rünnatakse, siis tulevad teile kõik appi, aga kui Venemaal algab sõda, siis keegi ei tule appi!"
  Meil hakkas selles venelannast kahju, sest ta ütles, et Venemaa kistakse sõja tõttu neljaks ja järgi jääb vaid Moskva ja selle ümbrus. Me kõik lohutasime ja julgustasime teda, nii et ta tundis ennast lõpuks paremini ja lubas meile, et õpib eesti keele ära ja teeb Eesti kodaniku passi ka. Ma ei hakkagi seda unenägu rohkem kommenteerima, sest kõik oluline oli juba ära öeldud.
  Aasta hiljem, 2015 kevadel, nägin ma märksa süngemat unenägu, kus oli väga palju õõvastavaid detaile, mida ma ei hakka peensusteni kirja panema. Unenäos avastasin ennast äkki keset õuduäratavat sündmustikku. Ma seisin Tallinna Linnahalli juures, kus lamasid üksteise otsas hunnikus maas inimesed, keda oli arvatavasti vangidena siia mahalaskmisele toodud. Osa venekeelseid, laigulises riietes mehi seisid lähedal valves ja teine osa peksid maaslamavaid ja veel elus olevaid inimesi püssipäradega näkku. Kõige hullemini piinati ühte mustanahalist meest, mida ma ei hakka siinkohal kirjeldama. Ma lihtsalt seisin seal lähedal ja vaatasin õudusega toimuvat. Minuga oli veel naisterahvaid, kellest ühes tundsin ära oma vana klassiõe. Naised viidi ükshaaval minema ja ma kuulin kaugelt nende kisa ja karjeid. Lõpuks toodi mu klassiõde minu juurde tagasi ja ta ütles nuttes, et viis sõdurit olid teda kuritarvitanud. Ma ei osanud midagi öelda, olin sellest õudusest lihtsalt keeletu. Minu ees seisis aga kogu selle sõjardite kamba juht. Ta oli lühikes kasvu ja kleenuke teismeline vene noormees, kes vaatas kõike seda sadistliku irvega pealt, ning vestles aegajalt minuga vene keeles. Tal oli automaatrelv üle õla ja hetkeks käis mul isegi mõte peast läbi, see relv endale krabada, kuna noormees oli silmnähtavalt füüsiliselt viletsas vormis. Kuna minust sõltus ka minu vend, kes seal lähedal seisis, siis ma ei riskinud seda manöövrit ette võtta, kuna kartsin ebaõnnestumise tagajärjel ka temale häda kaela tuua. Ise ma mõtlesin, et mind vist sellepärst oligi veel säästetud, et ma oskasin vene keelt ja kui see komandör mu vennaga rääkima hakkas, hoidsin hinge kinni, et too jumala eest midagi sellist ei ütleks, mis seda sadisti vihastaks. Olin täiesti abitu midagi muutma, kuna see ebateadlik uni oli sedavõrd reaalne, et mul ei tulnud kordagi kahtlust, et see võib uni olla. Lõpuks pöördus see komandör minu poole ja tegi ettepaneku minuga hiljem kohtuda, millega ma vaatamata oma sees põletavale vastikustundele, sõnades nõusse jäin ja siis ta lasi mul vennaga ära minna. Mul ei olnud plaaniski temaga hiljem kohtuda, ainult surmahirm sundis mind ennast vaos hoidma ja katteta lubadusi andma. Peale seda unenägu ärkasin hirmuhigiga otsaees, sest esimest korda olin kogenud sõjaõudu unenäos otse toimuvate sündmuste keskel.
  Neid kolme unenägu kokku võttes, võib märgata nende vahelist seost, mis viib järelduseni, et isegi kui tekib sõjaline konflikt, siis raske olukord on ajutine ja meile tullakse appi. Lõpetuseks kinnitan veel kord, nagu ma varemgi olen maininud, et tuleviku variante on alati mitu, kõik oleneb nendest kes otsuseid teevad ja prohvetlikud unenäod kajastavad ainult kõige tõenäolisemat tulevikuvisiooni. Midagi raudpolt kindlat ei ole tulevikku ennustavates visioonides olemas, sest kõike halvaendelist saab muuta ka üksikisikutasandil paremaks.