Ära usu midagi mida näed, vaid seda mida tunned

  Ühes teadliku une esimestes kohtumises Loojaga andis ta mulle nõu: Ära usu midagi mida näed, vaid seda mida tunned!
  Nii nagu maapeal elavad inimesed kannavad vastavalt vajadusele maske, tehakse seda ka vaimuilmas, ainult et vaimuilmas on vee sogaseks ajamisel veelgi rohkem võimalusi. Oma tegeliku olemuse varjamine, ei ole tegelikult kasulik mitte kellelegi, kaasaarvatud asjaosalisele endale, sest pidevalt teeseldes või valetades, valetab ta ennekõike iseendale. Kui maapeal on kergem oma tõelist olemust varjata (kasvõi terve elu), siis vaimuilmas on jälle vastupidi. Maskide vahetamine on küll lihtne (kõik oleneb mõttejõu intensiivsusest, sest vaimuilmas on mõte automaatselt tegu), aga sellist pettust on ka sama kerge paljastada. Igaüks võib hetkega luua omale täiesti uue välimuse või muuta ennast nähtamatuks, mis pealtnäha tundub unikaalne võimalus suurepärase pettepildi loomiseks, aga kogu selle illusiooni hajutamiseks on vaja vaid tahet näha asju ja olendeid sellistena nagu nad tegelikult on. Vaimuilmas näeb inimhing tavaliselt välja vastavalt oma loomusele ja mõttemustritele, aga paljud pahalased üritavad seda varjata, mis tugeva tahte treenimise tagajärjel ka õnnestub. Olen sellistega juba piisavalt palju kokku puutunud, et algajaid unenägijaid nende eest hoiatada. Ega nad midagi muud teha saagi, kui vale maski all valeinformatsiooni anda, ennast sõbraks või nõuandjaks sokutada või halvemal juhul hirmutada ja rünnata. Selle välistamiseks, soovitan vähimagi kahtluse korral kasutada neid lauseid:

  1. Ma tahan näha kes sa tegelikult oled! (kui vaimolend kellega suhtled äratab kahtlust)
  2. Ma tahan näha mis on su tegelikud kavatsused! (kui kellegi heatahtlikkus on kahtlaselt pealetükkiv)
  3. Ma tahan näha tõde kõige ja kõigi kohta! (kui olukord või vaimolendid sinu ümber äratavad kahtlust)

  Tänu nendele kolmele lausele olen ma väga paljud petised vahele tõmmanud. Ühest kõige hirmutavamast kogemusest, kus ingelliku välimuse ja jutuga olend osutus agresiivseks pahalaseks, olen ma juba kirjutanud postituses Unemanipuleerija. Sama ebameeldivamad on olnud kohtumised pahalastega, kes üritasid mind nähtamatuna rünnata (peamiselt seljatagant ja ootamatult). Esimese hooga ehmatasid sellised rünnakud päris ära, aga kui ma tegin tahteavalduse näha neid sellistena nagu nad tegelikult on, siis kadus kogu nende enesekindlus. Selliste agresiivsete rünnakute puhul soovitan igal juhul paluda ka Looja või kaitseinglite abi. Isegi oma surnud emaga vaimuilmas kohtudes, olen alati palunud näha kas ta ikka on mu tegelik ema. Paaril korral üritas keegi teine minu emana esineda ja sellepärast soovitan kahtluse korral kindlasti selliseid ettevaatusabinõusid kasutada, sest mõni pahalane arvab, et kui ta sinu tuttava või sugulase kujul ilmub, siis on sinu usaldus kindlasti garanteeritud ning ta võib sulle rahulikult kärbseid pähe ajada. Ühe sellise petise paljastasin just paar nädalat tagasi teadlikus unenäos. Varahommikuse uinaku ajal saavutasin teadliku une ja tõusin oma voodist. Tuba oli laste kisa täis, sest mu väikesed sugulased mängisid ja ajasid üksteist kisades taga. Lärm oli nii väljakannatamatu, et ma saatsin nad õue mängima. Peale seda märkasin välisukse juures oma venda, kes minust väljategemata hakkas tahatoa poole kõndima. Ta käitus veidralt, mitte nii nagu mu vennal tavaks on ja siis mul tekkisgi tugev sisetunne, et see pole minu vend ja need väikesed lapsed pole mu sugulased. Läksin oma vennale tahatuppa järgi, kus ta juba mugavalt tugitoolis istus ja ütlesin ilma pikema sissejuhatuseta:
  "Ma tahan nüüd näha kes sa tegelikult oled!"
Kohe muutus mu venna välimus tundmatuseni ja lõpuks istus tugitoolis hoopis mingi täiesti võõras suure ninaga inetu mees. Küsin kohe:
  "Kes sa oled ja mida sa siin minu kodus teed?"
Mees tutvustas ennast kui "tulnukakütti" ja ütles, et ta tuli minu majja ainult sellepärast, et ta raalis (pendliga) välja, et siia on üks naise näoga tulnukas (reptiil) väga palju mune munenud.
Sellise ilmselge manipulatsiooni peale ütlesin talle pahaselt:
  "Ma ei ole palunud sul siia tulla ja mul ei ole su abi tarvis. Kui need munad siin oleks, siis ma oleks neid juba ammu märganud!"
  Siis üritas mees kaastunnet äratada ja lisas:
  "Ma tulin just äsja haiglast ja mul lõigati (kasvaja) metastaasid ära."
  "No, siis peaksid sa hoopis ju oma tervisega tegelema, mitte siin tulnukaid ja nende mune jahtima!" olin resoluutne.
  Ühesõnaga see vaimolend (koos oma abilistega) oli ennast minu majja sisse seadnud ja üritas nüüd hirmutada või manipuleerida. Tal oli ka oskus mu mälestusi ja mõtteid lugeda, sest kuidas muidu teadis ta minu usalduse võitmiseks võtta mu venna kuju ja rääkida reptiilist, kellega mul kunagi ka tõepoolest probleeme oli (postituses Reptiilid ja tulnukad unenägudes). Kahjuks unustas ta ära tõsiasja, et minu vennana ilmudes oli ta mind juba petta üritanud ja see pani kahtluse alla ka kogu ülejäänud jutu.
  Olen tähele pannud, et pahalastel on kõige kergem inimestega manipuleerida just ebateadlikes unenägudes, kuna siis on ohjad nende käes ja samuti võivad just pahalased olla ka need, kes takistavad teadliku une saavutamist, kuna see ei ole neile kasulik. Mäletan hästi ühte sarnast juhtumit, mis eelmise aasta novembris minuga aset leidis. Hommikul kui ma olin teadlikku unne sisenenud, avastasin äkki, et ma ei suuda ennast liigutada, et oma kehast välja tulla. Tundsin, et mind hoiti kätest ja jalgadest tugevasti keha sees kinni. Minu lähedal oli neli halli meeskuju, kellest igaüks surus mind kehasse tagasi. Ma ei näinud nende nägusid ja nad vältisid seda tahtlikult. Maadlesin ja pingutasin tükk aega, et nende haardest vabaneda kuni lõpuks loobusin. Rahunesin maha ja keskendusin mõttes meie tegelikule Loojale ning palusin teda endale appi. Nii kui olin Loojale abipalve esitanud, avanes minu voodi ümber olev põrand põhjatuks mustaks kuristikuks ja need neli pahalast jäid mu käte ja jalgade otsa rippuma kuniks mingi nähtamatu jõud nad sügavikku imes. Rohkem ma neid enam ei näinud.
  Seega ettevaatus pole uneilmas rännates kunagi liiast ja tõepoolest ei maksa uskuda midagi mida sa näed, vaid keskenduda sellele mida su sisetunne ütleb ja kuna Looja on kõigile loodud olenditele andnud vaba tahte, siis tuleb ise tark olla, et terad sõkaldest eraldada.

Unekohtumised surnud ema hingega

  Ma ei teagi kas on üldse õige kellegi siit ilmast lahkunu kohta öelda, et ta on surnud, sest tegelikult sureb ju ainult füüsiline keha. Sellest sain ma aru juba üsna väikese lapsena, kuigi mõlemad mu materialistliku maailmavaatega vanemad üritasid mind aeg-ajalt ümber veenda. Õnneks hakkas mu ema vähemalt mõnda aega enne surma oma veendumuses kahtlema.
  Peale tema surma hakkasime kohe ka unenägudes kohtuma. Mäletan, et ühes esimeses unenäos kurtis ta mulle, et ta saab ainult minuga rääkida, sest keegi teine meie perekonnast ei kuule teda. See oli see periood kui ta veel ei saanud aru, et ta on juba vaimuilmas. Hiljem, kui me uuesti kohtusime, siis ta juba teadis seda ja kui ma küsisin:
  "Kuidas sa aru said, et sa surnud oled?" siis vastas ta mulle nii:
  "Ma avastasin äkki, et mu nägemine on väga heaks läinud ja kui ma tahtsin prillid eest ära võtta, siis neid ei olnudki! Nii ma hakkasingi mõtlema, et ma olen vist surnud."
  Tagantjärgi mõeldes, siis kui mu ema veel elas, ei olnudki meil nii huvitavaid vestlusi nagu nüüd unenägudes. Kui inimesed elavad maapeal oma füüsilistes kehades, siis tavaliselt ei ole neil alati aega teineteise jaoks, sest kõik muud maised askeldused ja asjatoimetused tunduvad tähtsamad. Võib-olla jäigi mulle ema eluajast see okas hinge, et tal ei olnud minu jaoks piisavalt aega. Ja kui oligi, siis ei leidnud me kunagi ühist keelt, sest ei jaganud samu seisukohti elumõtte ja väärtuste kohta. Tema pidas maiseid saavutusi vaimsetest teadmistest olulisemaks. Ometi ei ole ma seda talle meie unenäokohtumistel kunagi ette heitnud, pigem olen ise oma käitumise pärast vabandanud.
  Ükskord, vähem kui pool aastat tagasi, tuli ta unenäos minu juurde ja küsis häbelikult naeratades:
  "Kas sa saaksid Jumalale minust rääkida?"
  Selline küsimus oli minu jaoks rohkemgi kui üllatav, sest mäletan veel hästi kui ta kunagi selle sama Jumala peale vihane olles ütles, et kui ta tõesti nii armastav on, siis miks mu vanemad surid kui ma veel väike laps olin? Karm lapsepõlv, läbi elatud kaotuste ja raskusega olid jätnud temasse kustumatult kibeda jälje ja tookord olnuks talle väga raske selgeks teha, et ta ise enne sündi endale sellise elu valis.
  "Kui ma hakkan Jumalale sinust rääkima, siis küsib ta kindlasti, et miks su ema ise minuga ei räägi?" vastasin talle veendumusega, et kõiksel Loojal pole suuvoodreid vaja ja igaühel meist on võimalik temaga isiklikult suhelda.
  Ema oli sellisest võimalusest veidi kohmetunud, aga samas ka väga rõõmus ning lubas mulle, et ta siis räägib Jumalaga.
  See on väga hea näide sellest, et kunagi ei ole liiga hilja! See mida mu ema maapeal elades uskuda ei tahtnud (hinge surematust ja kõikse Looja olemasolu) oli ennast nüüd ise läbi surma tõestanud.
  Hiljem kui ma hakkasin temaga ka teadlikes unenägudes kohtuma, oli kahepoolne rõõm veel suurem. Pean tunnistama, et ma pole oma emaga mitte kunagi paremini läbi saanud kui nüüd, sest me ei pea enam vaidlema asjade üle, mis on praeguseks tema jaoks iseenesestmõistetavad.
  Märkimisväärne on ka see, mida mu ema mulle juba aasta tagasi ühes unenäos näitas. Kuna ma saan oma vennaga väga hästi läbi ja meil on ka sarnased vaimsed huvid, siis olime juba ammu arvanud, et õe-vennana ühte perre sündimine pidi meil juba enne sündi plaanis olema. Nägin unes, et ma olen kusagil kohtusaali moodi ruumis. Saalis teiste inimeste hulgas istus üks naine, kes soovis mind lapsendada. See noor naine oli minu tulevane ema. Ütlesin kohtu ees, et ma tulen ainult koos oma sõpradega, kellest ühes tundsin ära oma praeguse venna, aga teine oli tüdruk, keda ma maapealses elus ei tunne. Naine kohtusaalist naeratas selle peale ja ütles, et ta on nõus meid kõiki kolme lapsendama. Kohtunik aga langetas otsuse, et mu tulevane ema saab lapsendada ainult minu ja mu venna. Olin natuke kurb, sest meie kolm, kes me lapsendamist ootasime, olime vaimuilmas lahutamatud sõbrad. Pärast seda unenägu

meenus mulle, kuidas ema kunagi rääkis, et meil oli ka õde, kes sündis surnult. Mu ema mõistis aga alles nüüd (peale surma), et tema esimese tütre surm, ei olnud mitte kellegi süü, vaid see oli otsustatud juba enne meie kõigi sündi.
  Viimati kohtusin oma emaga teadlikus unes umbes kuu aega tagasi. Sain teada, et ta elab ühes vaimuilma õppeasutuses kus on juhendajad ja mis toimib nagu internaatkool. Samuti mainis ta mulle, et ta tahaks järgmises elus sündida Itaalias. Veel sain teada, et juhendajad ei ole nagu meie mõistes õpetajad, kes õpetavad ja kamandavad, vaid järgivad vaba tahte seadust ning võimaldavad oma hoolealustel erinevate valikute vahel valida.
  Sellised unekohtumised surnud lähedastega on kindlasti lohutavad ja rõõmustavad kõigile, kes on tundnud kaotusvalu. Kui sa leiad üles unenäoukse vaimuilma, siis võid kindel olla et kaotusvalu pole sul vaja enam tunda.