Silveri elu ja surm, nii unes kui ilmsi

  Usun, et ma pole ainus, kes unes oma surnud lemmikloomaga on kohtunud ja kuna meie pere lemmik Silver lahkus vaimuilma käesoleva aasta novembrikuu esimesel päeval, siis tahan ma selle postituse temale pühendada. Ta oli täpselt oma vanaema moodi, kes rohkem kui viisteist aastat tagasi ise meie juurde tuli. Hulkuv kass koos poegadega, pole just kõige ahvatlevam pakkumine, mida elu võib anda. Kuna kasside tulek oli nii märgiline (seitse valget ja üks must kass), siis otsustasime ema koos ühe pojaga endale jätta ja ülejäänud kassipojad andsime ära. Silver oli siis selle klanni viimane kass.
  Tema surm, ei olnud tegelikult meie jaoks nii väga ootamatu, kuna mu isa nägi paar kuud varem tema kohta väga pahaendelist unenägu. Isa pikutas unenäos koos oma surnud vennaga diivanil ja ajas juttu. Siis tõusis ta diivanilt, et patja mugavamaks kohendada ning uuesti pikali heita, aga meie kass Silver oli temast ette jõudnud ja padja peale juba mõnusasti kerra keeranud. Surnuga ühes voodis magamine on unenäos ohumärk ja Silver võttis ilmselgelt selle ohu enda peale, kui ta padja peale magama läks, laskmata isal uuesti voodisse pikali heita. Kuna tegu oli mu isa unenäoga ja tema ei oska teadlikult oma unenäkku tagasi minna, siis ei olnud võimalik ka midagi enam muuta. Mina ei saanud samuti midagi teha, sest teiste inimeste unenägudesse ei ole ma kunagi tihanud minna, isegi kui unenäo nägija selleks loa annaks. Olen alati arvanud, et iga unenägija peaks ise oma unenägusid inspekteerima. Ja mis meil siis muud üle jäi, kui võtsime seda hoiatust arvesse ja jälgisime kassi tervist. Mõne nädala jooksul mingeid haiguse sümptomeid ei ilmnenud ja nii hakkas ka valvsus tasapisi vaibuma.
  Meie kodu asub maantee lähedal ning kass oli oma kaheksa eluaasta jooksul seda tuhandeid kordi ohutult ületanud ja sellepärast ei osanud keegi meist arvata, et surmaoht ähvardas teda hoopis seal. Sellel õnnetul esimesel novembrikuu päeval jooksis Silver kummalisel põhjusel autole otse ette, sai tugeva löögi ning maandus elutult teepervele. Surm saabus saadud löögist silmapilkselt. Tõime ta elutu keha teeservalt koju ja kohe meenus mulle vanade indiaanlaste komme hukkunud looma hingega rääkida. Ma polnud kunagi midagi sellist varem teinud, aga seekord oli tegemist traagilise äkksurmaga ja nii ma mõtlesingi, et peaks selle hingekese ikka Looja Valguse poole teele saatma. Panin käed ta elutu keha peale ja kõnelesin temaga oma mõtetes. Kindlasti arvavad paljud nüüd et, ega siis loom inimese mõtetest aru saa, aga ma julgen siiski vastupidist väita ja panen sellega seoses siia kõrvalpõikena kirja ka ühe huvitava seiga Silveriga.
  Lugu algas sellega kui Silver varakevadel oma esimest käppa vigastas ja loomaarst ta jala lahasesse pani. Loomulikult ei meeldi ühelegi loomale mingid lisavidinad ning kindlasti üritavad nad nendest kohe ja võimalikult kiiresti vabaneda. Kartsin hirmsasti, et ta kisub lahase käpa ümbert ära ja teeb endale niimoodi veel rohkem viga. Kohe järgmisel ööl nägin Silverit unes, kus ta samamoodi hammastega oma lahast käpa küljest lahti üritas kiskuda. Mina aga hakkasin temaga nagu väikese lapsega pahandama ja hurjutasin:
  "Nii ei tohi teha, muidu saab su käpp veel rohkem haiget!"
  Silver vaatas mulle otsa, kuulatas teraselt mu juttu ning jättis lahase sikutamise järgi nagu oleks tõepoolest minust aru saanud. Peale seda unenägu kandis Silver tervelt nädalajagu vapralt oma lahast, ilma seda lõhkumata. Just täpselt nii kaua, kuni jalg ära paranes. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, jõudis mõte, mida ma talle unenäo kaudu edastasin, ka päriselt kohale.
   Niisiis, teades, et Silver kuuleb mind vaimuilmas, rääkisin temaga ka peale surma ja juhatasin teda Looja Valguse poole. Hiljem matsime ta vana õunapuu alla, mille otsas talle meeldis tihti ronida ja küüni teritada ning jällegi nägin ma teda samal ööl unes. Ta seisis suvemaja lakka mineva trepi ülemisel astmel ja vaatas alla minu poole. Arvasin kohe, et ta võib veel segaduses olla, sest üleminek vaimuilma oli liiga äkiline ja nii ma mõtlesin temast igal õhtul enne uinumist. Ootasin unes mingit mäki, mis selgust annaks ja täpselt nädala aja pärast ma selle ka sain.

  Jalutasin oma unenäos maja ees ning vaatasin vana õunapuu poole, kuhu Silver maetud sai ja nägin teda oma haua kõrval seismas. Ta vaatas minu poole, aga ei tulnud lähemale. Tema selja taga, puu varjus, märkasin veel kolme kassi siluetti. Esimese asjana mõtlesin, et ta on vaimuilmast omale juba sõbrad leidnud, aga lähemal vaatlemisel märkasin, et need kassid olid kasvult hulga suuremad. Neil oli ilus tähniline karvkate ja kõrvade otsas edevad musta otsaga karvatutid. Need kolm kassi Silveri selja taga on ju hoopis ilvesed, plahvatas mu peas äratundmine! Vaatasin uuesti Silverit ja nägin, kuidas ta keha hakkas sujuvalt muutuma. Valge kasukas muutus kollakaks ja tähniliseks ning kõrvade otsa kasvasid samasugused karvatutid nagu teistel ja juba hetke pärast nägin nelja ilusat ilvest vana õunapuu all seismas. Sain sellest Silveri peenelt antud vihjest suurepäraselt aru ja naeratasin omaette, kui tagasi toa poole kõndisin.
  Arvatavasti ei sünni ta enam kassina, vaid hoopis ilvesena ja see oleks tema puhul ka loogiline käik, kuna ta oli juba kassina sellise metsiku ja vaba loomusega. Ma kutsusin teda vahel naljatamisi Valgeks Pantriks, sest ta armastas tihti puude otsas ronida ja linde kimbutada ning hiirejahil käis ta isegi siis, kui kõht ja toidukauss olid head ja paremat täis.