Teadliku une eelised

  Tavalises ebateadlikus unes, ei ole inimene reeglina oma olukorra peremees. Selline unenägu kulgeb alateadvuse juhtimisel, tuues erinevates olukordades esile meie igapäevased erinevad emotsioonid. Kummalisel kombel arvab inimmeel, et unes toimuv on maises mõistes reaalne ja seda ka siis, kui toimuvad sõna otseses mõttes ulmelised sündmused. Näiteks unenäos, kus inimesel on oht mäeservalt kuristikku kukkuda või kui teda ründab tiiger, siis tema maiselt kehakeskne meel peab täiesti loogiliseks, et nüüd on temaga lõpp ja alles ärgates adub kergendusega, et see oli vaid uni. Sellises unenäos on uni olukorra peremees.

  Aga nüüd võrdleme sama olukorda teadlikus unes. Kui unenägija teab, et tegu on unenäoga, siis ei klammerdu ta paaniliselt mäeserva külge, vaid saab lendu tõusta ja kusagil täiesti ohutus paigas maanduda või mõttega luua võimalus pääsemiseks. Mina näiteks lõin sarnases olukorras oma tahte jõul kalju seinale tillukese luugi taolise ukse, kuhu sisenedes jõudsin uude unenäkku. Ründajaga kohtudes võib teadlik unenägija kaitseinglitelt või Loojalt kaitset paluda. Võin isiklike kogemuste põhjal kinnitada, et see on minu puhul alati toiminud. Samas olen aga tihti kasutanud ka võimalust ründaja käest küsida, miks ta mind ründab? Mõnikord on raevuka kallaletungijaga (ka loomaga) võimalik väga informatiivset ja mõlemale osapoolele kasulikku vestlust arendada.  Sellises unenäos on unenägija olukorra peremees.

  Panen siia näitena kirja ühe huvitava unenäo, mida ma nägin käesoleva aasta jaanuari kuus. See unenägu on väga heaks näiteks eelpool kirjeldatule, sest see algab tavalise ebateadliku unena, kuni ühel väga kriitilisel hetkel muutub teadlikuks uneks. Pane tähele, et niikaua kuni ma ei tea, et tegu on unega, juhib uni mind ning ma püüan olukordi lahendada nagu maises elus (põgenemine hädaohu eest ja võitlus vaenlasega, kes tahab mind tappa), aga niipea kui mõistan, et tegu on unega, saan ohjad enda kätte (saan olukorra kontrolli alla ja alustan ründajaga vestlust). Kirjutan unenäo oleviku vormis, et sul oleks seda parem mõista ja kaasa elada.

  Uni saab alguse sellega, et ma sõidan keset ööd vanaaegse postitõllaga mööda kitsast metsavaheteed. Peale minu ja kutsari pole ühtegi teist reisijat. Kutsar on tüsedusele kalduv vanem mees, määrdunud linane särk nahkse vesti all ja vana must kaabulott peas. Laisalt veerev tõld koliseb iga teekonarust ületades. Pistan pea aknast välja ja vaatan seljataha, metsasügavusse kaduvale teele. Tunnen hirmu, sest tean, et mind jälitatakse. Lõpuks näengi vanaaegsetes riietes ja relvastatud mehi hobuste seljas tõllale järgi kappamas. Ronin akna kaudu tõlla katusele ja istun kutsari kõrvale. Neli hobust tõlla ees astuvad rahulikul sammul, mille taustal kuulen lähenevate jälitajate ähvardavat kabjaplaginat. Tean, et mina olen see keda jälitatakse ja mu peas vasardavad erinevad mõtted kuidas ennast sellest olukorrast päästa. Müksan magavat kutsarit küünarnukiga ribidesse ja ütlen talle tungival toonil, et ta hobustele piitsa annaks, kuna meid jälitatakse. Kutsar ehmatab üles, noogutab nõusolevalt ja annab hobustele piitsa, nii et need hirnatades tuhatnelja metsapimedusse sööstavad. Seljataha vaadates näen, et vahemaa jälitajatega enam õnneks ei kahane. Kutsar piitsutab hobuseid ja mina piilun aeg-ajalt seljataha, kuni lõpuks hakkab eemal puude vahel paistma avatud väravaga tume lossimüür. Tõld veereb kolinal väravast sisse ja väravad kukuvad raske mürtsatusega meie selja taga kinni. Ronin tõllast maha ja tunnen suletud raudvärava poole vaadates kergendust. Tänan kutsarit, kes suitsukoni hambus, hobuseid patsutades mulle lahkelt naeratab. Lossihoovis on palju inimesi, aga kummalisel kombel on enamus neist tänapäevaselt riides. Kõnnin ka lossihoones ringi ja kohtan seal ühte blondi tüsedamat naisterahvast, kellega põgusalt juttu ajan. Küsin naise nime, aga see ei jää meelde, sest see on väga pikk ja saksapärane. Märkan, et nii lossis sees, kui ka väljas olevad inimesed suhtlevad omavahel väga harmooniliselt, inimeste vahel ei ole isanda-alluva suhteid. Lähen uuesti lossihoovi ning jalutan ka ilusas põõsaste ja lilledega täidetud lossiaias ringi. Näen mehi ja naisi istumas ja jalutamas paarides ja grupi kaupa ning lõbusalt vestlemas ja keegi isegi ei märka mind. Jalutan just kahe elavalt vestleva ja naljatava meesterahva taga mööda kitsast aiateed, kui märkan ninja moodi üleni musta riietatud inimest mulle vastu tulemas, kaks pistoda käes. Tema pead ja nägu katva ninja peakatte seest näen vaid kahte ähvardavat silma välkumas. Tundub, et tema ainukesena on mind siin märganud. Ta läheneb mulle ja ründab äkiliselt, üritades pistodasid mulle rindu torgata. Haaran ründajal kätest kinni ja surun pistodasid endast eemale. Mind šokeerib see, et inimesed kõnnivad seal samas lähedal ringi ja keegi ei märka, et mind rünnatakse. Ründajal on palju jõudu ja vähe ei puudu, et ta mulle pistodad sisse torkab. Võitlus käib elu ja surma peale, kuni äkki tuleb mulle selge teadmine, et see on uni ning ma olen ühes vaimumaailmas. Kuna vaimkeha ei saa tappa ega hävitada, siis karjun ründajale näkku:

  "Sa ei saa mind tappa! Sa ei saa mind tappa!"

Need sõnad mõjuvad ründajale ootamatult ja ta kaotab oma jõu. Nüüd ma saan selle tüübi vastu maad suruda ja jalaga näkku vajutada, kuni ta lõpuks alla annab. Võtan tal relvad käest ja lasen ta vabaks. Ta tõuseb aeglaselt püsti ja võtab oma peakatte ära, ning naeratab kohmetult. See on kena blond, siniste silmadega noormees. Me istume lähedal olevale aiapingile ja hakkame minu initsatiivil vestlema. Ta on kirgliku ja aatelise loomuga hing, kes vaimustudest mõnest ideest on võimeline selle nimel surema ja tapma. Ta kuulus oma eelmises elus samuti ühte sõjalisse organisatsiooni, mille nimel ka suri.

  "Kas sa ise ka aru saad kui mõttetu on niimoodi mingi idee nimel tappa ja surra?" küsin temalt lõpuks, mille peale ta kõheldes õlgu kehitab.

  "Sa said surma ühe oma eelmise idee nimel võideldes ja nüüd kui sa sünnid uuesti, leiad sa uue idee mille nimel võidelda ja surra. Ja ükskõik, mis riigis sa sünnid või mis rassist sa oled, ikka leiad sa endale uue organisatsiooni ja idee mille nimel sõdida. See on mõttetu!"

  Mu põhjalik selgitus mõjub talle nii, et ta jääb pikaks ajaks tõsiselt mõttesse. Lõpuks ta nägu selgineb.

  "Ma hakkan siis ehitajaks," ütleb ta mulle lapselikult naeratades.

Ma ei tea kui tõsiselt ta seda võtab, aga igal juhul kiidan selle mõtte heaks. Ennem olgu ehitaja kui mingi sõjard! Niimoodi temaga vesteldes, libistan vargsi kogu tema relvapagasi (kaks mõõka ja kaks pistoda) ühte kilekotti. Kui noormees hakkab meie kõrvale istuma tulnud inimestega lõbusalt juttu ajama, siis kasutan juhust, et relvakotiga vargsi minema hiilida. Äkki jookseb see sama noormees mulle järgi ja esialgu arvan ehmatusega, et ta on jälle kusagilt mõõga saanud ning sihib mind sellega. Seekord ei ole aga tegu mõõgaga vaid sašlõkivardaga, kus on kenasti grillitud tükid rivis. Ta tuli mulle järgi hoopis selleks, et krõbedalt hõrku suupistet pakkuda. Naeratan endamisi oma tobeda ehmatuse üle, võtan pakutu vastu ja libisen siis äkki unenäost välja enne kui teda tänada jõuan.