Unekohtumised surnud ema hingega

  Ma ei teagi kas on üldse õige kellegi siit ilmast lahkunu kohta öelda, et ta on surnud, sest tegelikult sureb ju ainult füüsiline keha. Sellest sain ma aru juba üsna väikese lapsena, kuigi mõlemad mu materialistliku maailmavaatega vanemad üritasid mind aeg-ajalt ümber veenda. Õnneks hakkas mu ema vähemalt mõnda aega enne surma oma veendumuses kahtlema.
  Peale tema surma hakkasime kohe ka unenägudes kohtuma. Mäletan, et ühes esimeses unenäos kurtis ta mulle, et ta saab ainult minuga rääkida, sest keegi teine meie perekonnast ei kuule teda. See oli see periood kui ta veel ei saanud aru, et ta on juba vaimuilmas. Hiljem, kui me uuesti kohtusime, siis ta juba teadis seda ja kui ma küsisin:
  "Kuidas sa aru said, et sa surnud oled?" siis vastas ta mulle nii:
  "Ma avastasin äkki, et mu nägemine on väga heaks läinud ja kui ma tahtsin prillid eest ära võtta, siis neid ei olnudki! Nii ma hakkasingi mõtlema, et ma olen vist surnud."
  Tagantjärgi mõeldes, siis kui mu ema veel elas, ei olnudki meil nii huvitavaid vestlusi nagu nüüd unenägudes. Kui inimesed elavad maapeal oma füüsilistes kehades, siis tavaliselt ei ole neil alati aega teineteise jaoks, sest kõik muud maised askeldused ja asjatoimetused tunduvad tähtsamad. Võib-olla jäigi mulle ema eluajast see okas hinge, et tal ei olnud minu jaoks piisavalt aega. Ja kui oligi, siis ei leidnud me kunagi ühist keelt, sest ei jaganud samu seisukohti elumõtte ja väärtuste kohta. Tema pidas maiseid saavutusi vaimsetest teadmistest olulisemaks. Ometi ei ole ma seda talle meie unenäokohtumistel kunagi ette heitnud, pigem olen ise oma käitumise pärast vabandanud.
  Ükskord, vähem kui pool aastat tagasi, tuli ta unenäos minu juurde ja küsis häbelikult naeratades:
  "Kas sa saaksid Jumalale minust rääkida?"
  Selline küsimus oli minu jaoks rohkemgi kui üllatav, sest mäletan veel hästi kui ta kunagi selle sama Jumala peale vihane olles ütles, et kui ta tõesti nii armastav on, siis miks mu vanemad surid kui ma veel väike laps olin? Karm lapsepõlv, läbi elatud kaotuste ja raskusega olid jätnud temasse kustumatult kibeda jälje ja tookord olnuks talle väga raske selgeks teha, et ta ise enne sündi endale sellise elu valis.
  "Kui ma hakkan Jumalale sinust rääkima, siis küsib ta kindlasti, et miks su ema ise minuga ei räägi?" vastasin talle veendumusega, et kõiksel Loojal pole suuvoodreid vaja ja igaühel meist on võimalik temaga isiklikult suhelda.
  Ema oli sellisest võimalusest veidi kohmetunud, aga samas ka väga rõõmus ning lubas mulle, et ta siis räägib Jumalaga.
  See on väga hea näide sellest, et kunagi ei ole liiga hilja! See mida mu ema maapeal elades uskuda ei tahtnud (hinge surematust ja kõikse Looja olemasolu) oli ennast nüüd ise läbi surma tõestanud.
  Hiljem kui ma hakkasin temaga ka teadlikes unenägudes kohtuma, oli kahepoolne rõõm veel suurem. Pean tunnistama, et ma pole oma emaga mitte kunagi paremini läbi saanud kui nüüd, sest me ei pea enam vaidlema asjade üle, mis on praeguseks tema jaoks iseenesestmõistetavad.
  Märkimisväärne on ka see, mida mu ema mulle juba aasta tagasi ühes unenäos näitas. Kuna ma saan oma vennaga väga hästi läbi ja meil on ka sarnased vaimsed huvid, siis olime juba ammu arvanud, et õe-vennana ühte perre sündimine pidi meil juba enne sündi plaanis olema. Nägin unes, et ma olen kusagil kohtusaali moodi ruumis. Saalis teiste inimeste hulgas istus üks naine, kes soovis mind lapsendada. See noor naine oli minu tulevane ema. Ütlesin kohtu ees, et ma tulen ainult koos oma sõpradega, kellest ühes tundsin ära oma praeguse venna, aga teine oli tüdruk, keda ma maapealses elus ei tunne. Naine kohtusaalist naeratas selle peale ja ütles, et ta on nõus meid kõiki kolme lapsendama. Kohtunik aga langetas otsuse, et mu tulevane ema saab lapsendada ainult minu ja mu venna. Olin natuke kurb, sest meie kolm, kes me lapsendamist ootasime, olime vaimuilmas lahutamatud sõbrad. Pärast seda unenägu

meenus mulle, kuidas ema kunagi rääkis, et meil oli ka õde, kes sündis surnult. Mu ema mõistis aga alles nüüd (peale surma), et tema esimese tütre surm, ei olnud mitte kellegi süü, vaid see oli otsustatud juba enne meie kõigi sündi.
  Viimati kohtusin oma emaga teadlikus unes umbes kuu aega tagasi. Sain teada, et ta elab ühes vaimuilma õppeasutuses kus on juhendajad ja mis toimib nagu internaatkool. Samuti mainis ta mulle, et ta tahaks järgmises elus sündida Itaalias. Veel sain teada, et juhendajad ei ole nagu meie mõistes õpetajad, kes õpetavad ja kamandavad, vaid järgivad vaba tahte seadust ning võimaldavad oma hoolealustel erinevate valikute vahel valida.
  Sellised unekohtumised surnud lähedastega on kindlasti lohutavad ja rõõmustavad kõigile, kes on tundnud kaotusvalu. Kui sa leiad üles unenäoukse vaimuilma, siis võid kindel olla et kaotusvalu pole sul vaja enam tunda.