Mütoloogilistel olenditel on uneilmas oma koht. Kus suitsu seal tuld, sest kuidas muidu meie esivanemad neid nii täpselt kirjeldada ja iseloomustada oskasid?
Täna tahan kirjutada sellest, kuidas ma ühest tüütust kratist vabanesin. Kuna ma varem ise ka krattidest suuremat midagi ei teadnud, siis internetis ringi kolades leidsin nende kohta huvitavat infot. Siin on üks ilmekas lühikokkuvõtte krattide kohta mille leidsin Para-web foorumist:
Kratte on teada kahte sorti - vara vedajad ja hingede kogujad. Esimesel juhul käis tegutsemas kratt füüsilisel kujul. See, kuidas kratt tegelikult valmis tehti, ei teata, ent muinaslugude järgi oli selleks tarvis kasetohtu, kuivand vihta, puupakku ja kahte kanamuna. Igal juhul pidi krati valmistaja tegema kratti asustava vaimolendiga diili, millest pahatihti üsna pea tüdineti ning seejärel viise otsiti, kuidas tüütuks muutunud kratist lahti saada. Kratt oli surematu ning üsna nõudlik töö suhtes. Kui tööd polnud, ehk kui peremees teda kuskile ei saatnud, asus kratt oma peremehe vastu.
Kratt kui hingede koguja liigub meie maailmas ringi vaimsel kujul. Selleks peab tema esile kutsuja pidama kuskil mõnda puuslikku, mis on selle vaimolendi füüsiliseks tugipunktiks. Lisaks on tavaliselt tolle puusliku juures ka lihtne altar, kuhu peremees asetab vaimolendile "ohvriks toodavad" esemed ja mõne "erilise" eseme, mis kannab endas sõlmitud diili energiat.
Säärased kratid käivad oma peremeestele kogumas hingejuppe ja -osakesi, tavaliselt neilt, keda peremees on kas kohanud või kellega suhelnud (kratt vajab visuaalset kinnitust ja suudab selle järgi ohvri "lõhna" üles võtta.)
Niisiis, minu lugu tüütu kratiga algas kolm kuud tagasi ühes teadlikus unenäos. Peale varahommikust ärkamist ja uuesti uinumist saavutasin teadliku une, aga ma tundsin kohe algusest peale, et mind jälgitakse ja segatakse. Miski või keegi takistas mind, aga seekord ei olnud tegu pahalasega, sest selle oleks ma suutnud kohe paljastada. Kuna takistaja oli täiesti teistsugune, siis sellepärast tegin ka ühest lähedal olevast uksest sisenedes täiesti uutmoodi taotluse:
"Kui ma siit uksest läbi lähen, siis ma saan üheks meie tegeliku Loojaga."
Uksest läbi minnes tundsin tuttavat surinat kehas ja märkasin, et olin sattunud ühte väikesesse suurte akendega toakesse, kus oli vanamoodne mööbel ja pitskardinad akende ees. Kuulsin selja taga ukse juures kedagi liikumas. Keerasin ennast välkkiirelt ringi ja nägin kuidas üks vanamoor uksest välja lipsas ja väljastpoolt ust lukku keerama hakkas. Kuna ma olin palunud Loojaga üheks saada, siis nüüd nägin ja mõistsin hetkega kõike. See vana naine oli kratt, kes oli mind ja mu tegevust takistama saadetud. Ma lükkasin ukse lahti enne kui moor selle väljastpoolt lukku keerata jõudis, haarasin temast kinni ja tirisin tuppa tagasi. Olukorra tegi raskeks see, et kratt hakkas iga hetkega oma kuju muutma. Viimases hädas palusin Looja Valgust, aga kummalisel kombel ei aidanud see kratist vabaneda, küll aga muutus kratt iga korraga aina väiksemaks, kuni lõpuks oli ta juba mängukaru suurune. Märkasin äkki, et tuppa oli tulnud ka teisi inimesi ja üks vanem mees ütles mulle lahkelt:
"Ole mureta, ma võtan ta endale!"
Mees võttis kratist kinni ja mina läksin ruumist välja ning hakkasin mööda koridori eemale kõndima, üritades oma segadusse aetud mõtteid koondada. Üritasin meenutada milliste ülesannetega ma seekord pidin tegelema, kui äkki märkasin, et kratt on jälle platsis. Olin terve unenäo selle kratiga hädas ja iga kord kui mul õnnestus mingi kavaluse või trikiga temast vabaneda oli ta varsti jälle minu juures tagasi. Mitte miski ei aidanud ja ma olin täielikus ahastuses, sest mul tekkis hirm, et ei vabane temast enam kunagi. Lõpuks tõukasin ta endast eemale ja ütlesin vihaselt, et ta ära läheks, aga siis ta muutus kurvaks ja ei olnud ikkagi nõus ära minema. Selleks hetkeks oli ta juba väikeseks roosaks kaisujänkuks muutunud ja mul hakkas temast isegi natuke kahju. Lõpuks taipasin, et mul on targem jätta kratile mulje, et ma ei tahagi temast enam vabaneda, et hiljem kui tema valvsus on hajunud võiksin uuesti üritada.
"Olgu, sa võid minu juurde jääda," ütlesin talle ja võtsin ta sülle nagu kassipoja.
Uni lõppes sellega, et kratt jäi minu juurde ja alles kuu aega hiljem õnnestus mul temast lõplikult vabaneda.
Niisiis, möödus tervelt kuu enne kui arvasin, et nüüd on paras aeg kratist vabaneda, kuna tema segav tegevus mu unenägudes oli hullem kui vaimne terror.
Enne uinumist võtsin endale kolm ülesannet, millest esimene oli kratist vabanemine (võtan endale teadlikku unne kaasa alati maksimaalselt kolm ülesannet, sest rohkemaks pole tavaliselt aega). Seekord avastasin teadlikult uinumiseks uue mooduse, kuna varasemad meetodid tänu segajale enam ei toiminud. Lasin enne uinumist kujutluspiltidel ennast teadvuse sügavustesse viia, iga kord uuele kujutluspildile keskendudes, mis kerkis eelmise, juba lahustuva kujutluspildi taha. Niimoodi järkjärgult ja pilt pildilt oma teadvuse sügavusse liikudes, avastasin ühel hetkel, et keha magab. Tõusin oma magavast kehast välja ja palusin Loojat, et ta aitaks mul see kratt üles leida. Peale palvet kõndisin oma toast välja, läbi köögi, majataha viiva klaasukse juurde. Ma kõndisin alateadlikult, nagu teades juba kus kratt on. Klaasukse vastas seinal olevas nagis märkasin võõrast halli meeste mantlit rippumas. Jäin seda mantlit lähemalt vaatama ja märkasin, et see oli kahtlaselt kummis, justkui varjaks keegi end mantli all. Lükkasin mantli kõrvale ja nägin selle all peidus ühte kõhetut vanainimest, kelle näos puudusid silmad, nina ja suu. Võtsin temast kinni ja ütlesin selge häälega:
"Ma saadan su nüüd Looja Valgusesse," ise samal ajal teda klaasukse poole tõugates. Ta punnis vastu ja mul oli tükk tegemist enne kui ta uksest välja jõudsin suruda. Niipea kui arvasin, et olen temast vabanenud ja ennast köögi poole keerasin nägin teda juba minu toa poole kõndimas. jooksin talle järgi, võtsin õlgadest kinni, keerasin ringi ja suunasin ta uuesti klaasukse poole ise samal ajal kogu aeg korrates:
"Ma saadan su nüüd Looja Valgusesse."
Miski ei mõjunud, kuid ometi üritasin teda uuesti uksest välja lükata. Lõpuks palusin Looja abi ja nägin kuidas kusagilt ilmunud nöör kratile ümber keha kinnitus ja mingi nähtamatu jõud teda uksest välja tirima hakkas, samal ajal kui mina toast teda tõukasin. Kõik pingutused jooksid liiva ja mul ei õnnestunud kratti kuidagi toast välja saada samuti ei õnnestunud mul teda ka Looja Valgusesse saata. Krati peal ei toiminud mitte miski, mis tavaliselt kõikide pahalaste ja vaimolendite puhul toimib. See oli paras pähkel ja ma hakkasin paaniliselt mõtlema, mida edasi teha, kui äkki kuulsin Looja selgitust, mis jõudis minuni mõttetasandil:
"Sa ei saa kratti minu juurde saata, sest see kratt pole minu loodud! See kratt on mõttevorm, mille on loonud keegi nõid oma ülitugeva tahtega!"
Seepeale ütlesin kratile otsustaval toonil:
"Nüüd sa viid mind selle juurde, kes sind lõi!"
See lause pani krati nagu imeväel liikuma. Ta astus ise uksest välja ja suundus üle heinamaa kaugusse. Tormasin talle järgi, sammugi maha jäämata ja märkasin, et kratt kõndis monotoonselt, nagu sisemise kompassi järgi, kindlas suunas. Lõpuks jõudsime pankrannikuni, kus paremat kätt oli panga serv ja meie ees laius tohutu kõrge ja lõputu kristallist läbipaistev sein, mis meenutas külmunud vett. Kristallist sein ulatus panga servani ja esmapilgul tundus mulle, et siit me edasi ei saa, aga kratt kõndis kindla sammuga panga serva poole. Sammusin kratile järgi kui äkki nägin kristallist seina taga ühte vanemat hõbehallide juustega naist, kes mind samuti märkas. Naine tõstis käed minu poole ja üritas mingit loitsu lausuda:
"Ma saadan..." jõudis ta juba alustada, kui tema lause järsult läbi lõikasin:
"Ma saadan su Looja Valgusesse!"
Naine vakatas ja küsis natuke ehmunult:
"Kas sa siis polegi Viru nõid?"
Ma kõndisin kratile järgi ja kuna kratt on nõiaga seotud, siis avanes kristallist sein panga serval kratile ja mina lipsasin koos kratiga sellest seinast läbi.
"Ma ei ole mingi Viru nõid ja mind absoluutselt ei huvita nõidumine, needused, loitsud ja muu sarnane tegevus," rahustasin silmnähtavalt segaduses olevat naist enda ees.
"Aga ma ei taha Valgusesse minna," ütles naine veidi närviliselt ja mind tähelepanelikult jälgides.
"Ma ei saada sind Looja Valgusesse, kui sa lubad, et oma kratti mulle rohkem kraesse ei saada. Mina ei puudu sind ja sina ei puudu mind, oleme kokku leppinud?" laususin talle sõbralikult naeratades ja lisasin hoiatavalt:
"Aga kui sa sõna ei pea siis saadan su koos kratiga Looja Valgusesse, sest ma olen tõepoolest sellest krati jandist juba väsinud!"
Nõid kuulas mind tähelepanelikult ja jäi mu ettepanekuga nõusse. Nägin kuidas ta oma kratile uue töökorralduse andis, mis seisnes metsas puude ühest riidast teise ladumisega. Nõid oli mõtlik ja ma kinnitasin talle veel kord, et oma lubadust ma ei murra, sest ei taha talle halba. Teadsin, et kui ta praegu Looja Valgusesse saata, siis sünnib ta mõne aja pärast uuesti maapeale. See poleks talle, aga hetkel kõige parem variant, kuna kratt järgneks talle vaimsel tasandil ja töötuks jäänud kratt võib oma loojale nuhtluseks saada.
Lahkusin nõia juurest kindla teadmisega, et rohkem ta mind ei sega, sest olgem ausad, temal oleks seda lubadust murdes palju rohkem kaotada kui minul ja ma tõepoolest ei soovinud talle halba.
Panen siinkohal kõigile südamele, et nii huvitav kui see ka ei tunduks, ärge omale kunagi kratti tehke, sest see on nagu kaheteraga mõõk, mille üks tera on suunaga enda poole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar