See pole hüvastijätt!

  Vaadates tagasi "Uneilma rändaja" blogile, avastasin ma hiljuti, et tegelikult olen ma kõige olulisema juba kirja pannud. Kogemusi oleks muidugi palju millest kirjutada, aga ma usun, et igaühe isiklikud KVK kogemused on kordades huvitavamad ja kasulikumad, kui kellegi teise kogemustest lugemine. Sellepärast otsustasin ma siinkohal mõneks ajaks blogimisele punkti panna ja väikesele puhkusele minna.
  Lõpetuseks panen kirja mõned teadmised, mida mul on õnnestunud viimastel reisidel teada saada:
  Me kõik osaleme mingis eksperimendis (nimega "Elu"). Tõde peitub pidevas arengus. See mis eile oli tõde, ei pruugi seda täna enam olla ja see mis täna on tõde, ei pruugi seda homme enam olla. Elu koos surmade, sündide ja nendest saadud kogemustega on teadvuse pidev laienemine, areng ja kasvamine.  Kõikne Teadvus täiustub läbi iga elukogemuse ja pideva arengu. Lõppu, nii nagu lõplikku seisundit ei ole olemas. Kõik on lõputu areng, muutumine, teisenemine, kasvamine. Kogu selle arengu ja elu allikas on Armastus (Algallikas). Ego soovib kõike piiritleda ja määratleda, sellest on ka tekkinud ekslikud arvamused lõplikest seisunditest: Nirvaana, Valgustumine, Moksha jne (Buddha Valgustumise määratlesid temast maha jänud õpilased, kes kõik kahjuks allusid ego mõjule, tema ise ennast Valgustunuks ei tituleerinud). Ainult ego soovib Valgustuda, Kõikne Teadvus lihtsalt On ilma lõpliku seisundita, see paisub ja kasvab, läbi iga üksiku kogemuse. Universum on lõputu, nii on lõputu ka üksikute teadvusesädemete hulk, mis on paisatud, erinevatesse füüsilistesse ja eeterlikesse vormidesse. Füüsiline vorm on kõige jämedam energiavorm. Egost pole vaja vabaneda. Ego on vaja suunata mitte hävitavasse vaid loovasse arengusse. Ego annab meile tahte tegutseda ja kogeda, tänu millele toimub areng, muutumine, Kõikse Teadvuse lõputu täiustumine. See täiustumise protsess on lõputu. Ei ole olemas seisundit (nn Valgustumine), kus pole enam kunagi midagi vaja. Valgustumise seisundit võib nimetada pigem "Loorberitel puhkamise" seisundiks, kus sa ei panusta Kõrgema Teadvuse täiustamisse, vaid naudid Üksolemise seisundit. Sellises seisundis võib olla sajandeid, aga see pole lõplik seisund.
  See polnud hüvastijätt, see on lõputu areng. Minu, sinu ja kõigi teiste areng, et lõpuks kohtuda Ühisteadvuses ehk Kõrgemas Teadvuses, puhata ja minna jälle edasi...sest lõppu ei ole.