Eksinud hinged

  Olen tihti oma unerännakutel kohanud eksinud hingi, kes ei ole vaimuilmas rahu leidnud. Kurb on see, et religioossed organisatsioonid oma manitsustega põrgust, Jumala vihast ja andestamatusest on inimhingedele sedavõrd laostavalt mõjunud. Seetõttu liigub vaimuilmas ringi väga palju eksinud hingi, kes arvavad, et nad ei ole andestust ära teeninud. Nad on nagu hallid varjud, kes on maa ja taeva vahelistele tühermaadele lõksu jäänud ning nende silmadest peegeldub lõputu kannatus.
  Minu kõige esimene kohtumine selliste hingedega oli rohkem kui kümme aastat tagasi, kui ühes ebateadlikus unes sattusin just sellisele hämarale tühermaale. Algul ei saanud ma aru kuhu olin sattunud. Ümbrus oli hämar ja udune, maapind viljatu ja lage. Ei ühtki valguskiirt ega elumärki. Kõndisin kaua hallis uduvines, kuni lõpuks hakkasin kaugemal nägema ühe hoone kontuure. Lähemale jõudes märkasin, et hoone oli pigem kuuri või heinaküüni moodi. Hoone seinad olid hööveldamata lihtlaudadest, hõredad ja paistsid kohati läbi. Nägin tõsiste nägudega inimesi gruppidena ja üksikult maja ümber ja sees istumas või seismas. Tundus et nad ootasid kannatlikult midagi või kedagi. Läksin ruumi sisse ja küsisin:
  "Mis koht see on ja mida te ootate?"
  "Me ootame maapeale sündimist. Keegi ütles meile, et siit saab tagasi maa peale sündida!" oli üks seinaäärsel pikal pingil istuv pearätiga vanem naine mulle varmas vastama.
Ruumis ringi vaadates sain aru, et see ei ole õige koht. See keegi, kes need inimesed siia juhatas, tegi nendega kas halba nalja või tahtis neid sihilikult eksitada. Ootavate inimeste nägudelt peegeldus kurbus ja lootusetus.
  "Siit ei saa uuesti maa peale sündida! Ärge raisake oma aega siin oodates!" ütlesin veendunult ja hakkasin inimesi sellest kõledast hoonest välja juhtima.
  Ma ei mäleta millega see uni tookord lõppes, aga ärgates taipasin, et tegu oli eksinud hingedega, kes otsisid võimalust maa peale tagasi sündida. Kahjuks oli keegi (arvatavasti mõni pahalane) neid eksitanud ja sellisesse kohta juhatanud, kus nad olid kes teab kui kaua juba oodanud.
  Järgmine unenäokogemus millest ma tahan kirjutada toimus paar aastat tagasi ja see oli juba üksikasjalikum, kus mul õnnestus ühe sellise õnnetu hingega pikemalt vestelda. Unenäosündmus toimus ühes suures kivist hoones, nagu haigla. Teadsin, et tegu on mingi hooldusasutusega, milles viibivad hinged, kes on maapeal raskeid kuritegusid korda saatnud ja nüüd kannatavad oma tehtud tegude tõttu. Mina olin seal ametis vabatahtliku hooldaja. Koridoris kõndides märkasin äkki ühte pika mantli ja kaabuga vanemat meest. Mehel olid salkus hallisegused juuksed ja habe. Kui ta mind märkas endale lähenemas, üritas ta ennast minu eest varjata, aga kui ma teda viisakalt kõnetasin, vastas ta järsul toonil:
  "Jumal ei andesta mulle, sest ma olen kirikuõpetajast labidamõrvar!"
Ta rääksi mulle, et oli maapeal kirikuõpetaja, kes olude sunnil tappis labidaga kaks inimest. Sündmus oli toimunud sõja ajal ja ta oli seda teinud enda ja teiste kaitseks, aga nüüd kahetses seda. Ta arvas, et tema peal on Jumala viha ning Jumal ei andesta talle seda mitte kunagi.
  "See pole õige, Jumal ei ole kunagi vihane! Ta annab sulle kindlasti andeks," ütlesin täie veendumusega ning kinnitasin, "mine koju, Jumal ootab sind ja annab sulle andeks!"
  Vana mees oli nende sõnade peale, nii õnnelik, et puhkes nutma. Ma kallistasin teda ja nutsin koos temaga. Ometi ei suutnud ta seda uskuda. Ta tegi oma mantli rinnaesise lahti ja nüüd ma nägin, et ta ihu oli kaetud koledate paisetega. Ta arvas, et need paised kaovad, kui Jumal talle andestab ja siis ei pea ta ennast enam teiste eest varjama. Paised tema ihult ei kadunud ning samal hetkel möödus koridoris meist üks noorem mees (sama hooldusasutuse patsient) ja ühmas pessimistlikult:
  "Mitte midagi ei muutu!"
Selle peale kaotas vana mees uuesti lootuse ja vajus norgu.
  "Mine koju, Jumal annab sulle andeks! Kui sa usud seda, siis saab toimuda ka muutus, aga nii kaua kuni sa ei usu, ei saa muutus toimuda. Mine koju, Jumal ootab sind ja andestab sulle!"
Vana mees oli küll väga õnnelik, aga ometi tundus, et tal oli minu sõnu väga raske uskuda.
  Kolmas sarnane kogemus oli mul paar päeva tagasi teadlikus unes, kus ma enne uinumist võtsin eesmärgiks lasta Loojal oma teadlikku unenägu juhtida. Niipea kui ma olin saavutanud teadliku une, nägin, et olin kusagil tühjas ruumis, kus oli ainult üks uks. Kui ma varem kasutasin uksi reisimisteks või kohtumisteks, siis nüüd ei teinud ma ühtegi taotlust vaid avasin ukse vabale tahtele. Ukse taga seisis üks vanem naine, kelle riietus reetis, et ta on pärit väga vanast ajast. Tal oli seljas jämedakoelisest linasest riidest lihtsa lõikega pikakäiseline särk. Särk oli pikk, luitunud halli värvi ja keskkohast nööriga kokku seotud. Peas oli naisel valge pitsiga ääristatud tanu. Ta oli minust veidi pikem, aga tüseda kehaga ning rohmakat kandilist nägu ääristasid hallisegused juuksesalgud, mis siit-sealt tanu alt välja paistsid. Tema nägu peegeldas sügavat kurbust ja sisemist hingepiina.
  "Räägi, mis sind vaevab?" küsisin temalt osavõtlikult.
  Naine rääkis väga aeglaselt ja lihtsate lausetega mulle kogu oma loo. Ta oli maa peal elades, sooritanud mõrva ja seda kõike vaid ühe lehma pärast ja nüüd arvas ta, et Jumal ei andesta talle. Sain aru, et naine oli maa peal elades olnud väga vaene ja raskes olukorras ning teinud midagi sellist, mida nüüd kahetses. Ta tunnistas mulle, et juba seda mõrva sooritades, oli ta ennast väga halvasti tundnud ja seda raskelt üle elanud. Pisarad voolasid tema kortsunud palgeid pidi alla, kui ta mulle seda rääkis. Võtsin tal ümbert kinni ja kallistasin ning hakkasin lohutama:
  "Jumal on sulle juba andeks andnud! Jumal ei tunne viha, sest ta on Armastuse Allikas!"
  "Jumal tänatud!" ohkas naine mu õlal kergendatult ja me mõlemad nutsime. Ärkasin sellel hetkel unest ja mu silmad olid pisaraid täis. Tundsin kogu oma olemusega seda sama, mida see vana naine tundis, kannatusi ja kergendust, kui ta lõpuks mõistis, et Jumal ei kanna viha! Ma pole kunagi midagi nii reaalset kogenud.
  Kui sa kohtad oma unerännakutel selliste eksinud hingedega, siis kindlasti lohuta neid ja kinnita nende usku, et Jumal on neile andestanud, et nad saaksid oma vaimsel teel edasi minna. Sama lugu on ka mõnede pahalastega, kes tahaksid loobuda oma pahategudest, aga hirm, et ei andestata või hoopis karistatakse, hoiab neid vaimuilma lindprii staatuses. Üks pahalane tunnistas mulle kord ausalt, et ta on nii palju halba teinud, et Jumal ei andesta talle ja karistab teda rängalt. Mina aga kinnitasin talle, et Jumal ei ole viha vaid Armastus! Sina ise karistad ennast hirmuga Jumala vihast ja põrgust! Sellega lood sa põrgu iseenda sees, kus sa oled ennast määranud lõputult kannatama oma halbade tegude pärast! Kui sa oled oma vigadest aru saanud ja ei korda neid enam, siis võid möödunule vaadata kui õppetunnile, nii enda kui teiste jaoks, kes selles osalesid ning oma vaimsel teel edasi minna. Meie kõigi lõppeesmärk on jõuda Koju, sinna, kust me oleme tulnud - Algallikasse!

PS! Lisan siia täpsustuseks, et sõna "Jumal" tähendab minu jaoks märksa enamat sellest, kuidas religioonid seda tõlgendavad. Kuna see sõna on tänu religioossetele organisatsioonidele ja usufanaatikutele tänaseks päevaks sedavõrd degenereerunud, siis ma ise eelistan kasutada eestipärast sõna "Looja", aga erinevate inimestega suheldes kasutan tavaliselt vestluskaaslase eelistatud sõna. Näiteks indiaanlastel on selleks sõnaks "Suur Vaim" (Great Spirit), teistele vaimsetele inimestele "Valgus", "Algallikas", "Kõrgem Teadvus", "Apsoluut" jne.