Unenäokohtumised kohaliku maa vaimudega

  Olles elanud mõnda aega nii Hiinas kui Indias on mul olnud huvitavaid unenäokohtumisi kohalike vaimudega. Kuhu iganes olen elama asunud, annavad kohalikud vaimud endast unenäos alati üsna pea märku. Mäletan, et lapsena ma kartsin unenäokohtumisi surnud hingedega, aga õige pea õpisin nendega suhtlema, sest avastasin, et nendega rääkimine annab paremaid tulemusi, kui nende eest põgenemine. Alguses nägin enamasti surnud sugulasi ja tuttavaid,

aga hiljem hakkasid lisanduma ka täiesti võõrad hinged. Mõned neist olid õnnetult pooleli jäänud elu tõttu maalähedastesse sfääridesse kinni jäänud, mõned neist ei teadnud isegi, et nad on juba surnud, aga palju oli ka lihtsalt kiuslikke pahalasi.
Viimane grupp tegelasi on kõige tülikamad ja ebameeldivamad, aga ometi on ka nende hulgas selliseid, kes on valmis positiivseid muutusi ette võtma.
  Alustan sellest, kuidas ma seitse aastat tagasi ühes Hiina suurlinna kõrghoone üürikorteris elades omale igaöise külalise sain. Olin ennast just kenas kolmetoalises korteris sisse seadnud kui juba mõne nädala pärast avastasin oma unenägudest külalise, keda ma hakkasin "naabri vanaisaks" kutsuma. Teisel pool minu magamistoa seina asus naabrite köök ja söögituba, nii et tihti, kui mina juba voodis und ootasin, kostis veel naabrite söögitoast lõbusat jutukõma. Ühel õhtul niimoodi jutukõmina saatel uinudes sain ma poolenisti teadliku unenäokogemuse. Mu keha uinus, aga unenäokeha ja teadvus olid ärkvel. Äkki märkasin, et minu voodi kõrvalt läbi seina astus minu tuppa üks hiina vanahärra. Mees võis olla üle 70 aasta vana. Ta oli kiilaneva pea ja hallide juustega lüheldasem kühmus mehike. Seljas olid tal kodused kottis tressipüksid ja mingi ruuduline pidžaama moodi särk. Vanamees astus oma aeglase sammuga mööda minu tuba ukse poole ja sealt edasi kööki. Mees nagu poleks mind märganudki ja kondas mööda korterit ringi nagu omas kodus. Ta ei puutunud midagi, aga lihtsalt kõndis ja vaatas. Korteris ringkäigu ära teinud, suundus vanamees tagasi tuppa, kus ma hiirvaikselt oma voodis lamasin, ning läks minule pilkugi heitmata läbi seina tagasi sinna kust oli tulnud. Ta nagu lihtsalt sulas seinast läbi. Olin täielikus hämmingus, sest midagi sellist polnud ma varem kogenud. Asi oli liiga reaalne, et seda niisama lihtsalt unustada. Alguses tundus mulle ebameeldiv, et keegi lihtsalt kõnnib öösiti korteris ringi, aga hiljem sain aru, et see vanamees lihtsalt ei näinud mind ja nii ma harjusin tema öiste külaskäikudega ära.
  Hiinas olles nägin ma unes aga veel midagi, mis oli väga ilmekaks iseloomustuseks enamuse hiinlaste maailmapildi kohta. Nägin unes, et linnatänavatel kõndivad hiinlased on kõik zombid ehk hingetud kehad. Nad liikusid automaatselt ja nende silmades puudus elusäde. See uni iseloomustab nende kommunistlikku maailmapilti, mis välistab hinge olemasolu ja nii on nad määranud ennast elama hingetut zombi elu. Mõni ime siis, et nad peale surma vaimudena ringi kõnnivad, sest arvatavasti ei saa nad arugi, et on juba surnud. Kurb aga tõsi!
  Vaimsuse hälliks nimetatud maal ehk Indias elatud aastate jooksul olin ma pidevalt öiste vaimolendite rünnaku ohvriks. Tunnistan ausalt, et India vaimuilm on kõike muud kui spirituaalne. Võib-olla oli India kunagi rohkem kui 100 aastat tagasi vaimne maa, aga praegu ei ole ta seda kohe kindlasti mitte. Esimesel nädalal, kui olin ennast ühes suurlinnas sisse seadnud, hakkas mind unes kohe ahistama üks traditsioonilises saris ja ehetes vanem hindu proua. Ta oli väga tige ja sõimas mind kohalikus keeles, millest ma mitte midagi aru ei saanud. Kui ma sealt mõne aja pärast uude kohta kolisin siis läks asi veel hullemaks. Uues korteris oli ennast sisse seadnud üks vana külanaine, kes oli mingi õnnetuse tagajärjel keskelt pooleks litsutud. Niimoodi ta siis ka vaimuilmas edasi elas, kahes tükkis. Tema polnud vaenulik, aga pigem hirmutas mind tema puhul pealetükkiv ja kohati võlts sõbralikkus. Ta oli väga räpane, takuste juuste ja määrdunud sariga. Samuti ei saanud ma sõnagi aru tema jutust, kuigi ta üritas mulle kogu aeg midagi seletada. Hiljem hakkasin ma aimama, et ta võis olla mõni naistööline, kes selle maja ehitamisel või lähistel õnnetult surma sai. Ma ei osanud kuidagi teda aidata, sest tundus, et tal olid ka vaimsed probleemid. Samuti ei saanud ma unes selles osas abi ka India kohalikelt gurudelt ega pühakutelt. Unenägudes paljastus hoopis nende tegelik loomus, mis oli ehmatavalt šokeeriv. Selle aja jooksul mil ma Indias elasin, avalikustati ka ajaleheveergudel mitmeid pühamehi ja gurusid (ei hakka nimeliselt välja kirjutama), kes tegelesid mammona kogumise ja naiste-laste pilastamisega. Tuleb tunnistada, et kogu Indias elatud aja jooksul saadud unenäokogemused olid kõike muud kui meeldivad, vaatamata sellele, et ma elasin väga erinevates paikades (ka ühes nn aašramis).
  Kohalike vaimudega olen ma aga kohtunud ka siinsamas Eestimaal. Möödunud suvel Saaremaal külas olles oli mul huvitav unenäokohtumine kolme hukkunud viikingi sõdalasega.

Tuleb tunnistada, et see tuli minu jaoks täieliku üllatusena. Saaremaale saabudes olin juba mitu ööd õndsas rahus maganud, kui kolmandal ööl omale ise külalised tuppa juhatasin. Kuidas? Väga lihtsalt. Õhtul sai pererahvaga koos pikalt jutu aetud ja teed rüübatud. Öösel ajas häda mu üles ja kuna kuivkäimla asus õues, siis tuli mul pikk retk ette võtta. See oli parajalt tormine aga soe öö, kui ma kiiruga üle õue minnes äkki ennast veidralt tundsin, nagu ma poleks üksi. Tagasi voodisse pugedes ja uuesti uinudes nägin ennast teadlikus unes justkui kordusena samamoodi mööda õueteed välikäimla poole minemas. Välikäimla juures põõsa taga aga märkasin kolme kuju varitsemas. Need olid kolm pikka kasvu ja pikkade heledate juuste ning siniste silmadega meest. Nad nägid ilmeksimatult vikingi sõdalaste moodi välja ning kui ma vetsust jälle toa poole kõndisin tuli üks neist mulle järgi. Ta ütles oma nimeks Asgeir või midagi sarnast ning ta oli huvitatud minust kui naisest. Ta oli minust sedavõrd huvitatud, et tahtis uuesti ellu ärgata ning kasutas selleks isegi mingit iidset maagiat või loitsu, mis muidugi ei õnnestunud. Ma ütlesin talle:
  "Sa oled surnud ja sul ei ole võimalik seda keha mis sul oli, enam ellu äratada!"
Viiking nagu ehtne matšomees ei tahtnud sellega aga kuidagi leppida. Lõpuks lausus ta kurval toonil ohates:
  "Armastus on veel raskem, kui sa armastad!"
Nii kummaline kui see ka pole, olid need ühe viikingi sõdalase poolt kuldsed sõnad! Olles minusse lootusetult armunud tuli mul siis talle terve öö selgitada, et see suhe pole võimalik, kuna tema on vaimuilmas ja mina elan maises ilmas. Mul oli temast siiralt kahju. Ainus mida ma oskasin talle soovitada, oli see, et ta on vaba ja ei pea olema siin kuhu ta maised jäänused kunagi ammu kõdunema jäid. Tema ja ta kaaslaste jaoks oli tulnud surm ootamatult ning neid ei maetud viikingite kombekohaselt. Nii olid nad juba mitmeid aastasadu võõras rannas oma luude juures valvanud. Igatahes olin ma hommikul unest ärgates väga väsinud, sest kogu see jagelemine nende kolme viikingi sõdalase vaimuga oli väga väsitav. Vähemalt õnnestus mul lõpuks neile selgeks teha, et nad ei pea oma luude juures passima vaid võivad rahus koju minna.
  Soovitan alati reisil olles või uues kohas magades olla tähelepanelik selliste unenäokülastuste suhtes. Mõnikord võivad kohalikud vaimud sulle midagi olulist öelda või ise abi vajada. Kummaline on aga see, et kui tegelikult saab vaimuilmas suhelda ilma keelebarjäärita, siis on ometi vaime, kes räägivad jäigalt oma eelmises elus õpitud keeles, nii et nendest on praktiliselt võimatu aru saada nagu mul Indias elades tihti ette tuli.