Prohvetlikud unenäod (2. osa)

  Nagu lubatud jätkan prohvetlike unenägudega. Seekord on teemaks suur idanaaber ja sõjaoht.
  Aastal 2008 nägin ma ühte väga kummalist und. Õigemini oli see rohkem nagu unenäoline ajarännak ja sellel ajahetkel tundus see minu jaoks täiesti ulme, sest olukord meie riigis ja ümbritsevas maailmas oli suhteliselt stabiilne ja rahulik.
  Ma olin unenäos Tartu kesklinnas, täpsemalt Kaubahalli esisel tänaval, kui äkki kuulsin kõikjalt tulevat häält:
  "Sa liigud nüüd ajas edasi, et näha mis olukord on kümne aasta pärast!"
 Kohe tundsin kuidas ma hakkasin lendama, nagu tolmukübe mingi tunneli poole, mis imes mind endasse nagu tolmuimeja vaakumtoru. Kiirus aina kasvas ja ma kuulsin kuidas õhk minu ümber meeletu kiirusega vuhises. Esialgu oli tunneli seintel näha suuri pooleldi läbipaistvaid pilte Tartust erinevatel ajahetkedel, aga siis läks kiirus nii suureks, et pildid muutusid helendavateks triipudeks. Mõne hetke pärast hoog vaibus ja ma liuglesin täpselt samale kohale, Kaubahalli ette maha. Kõndisin mööda tänavat Kaubamaja poole ja märkasin, et Aleksandri tänava majade asemel olid rusuhunnikud. Tänaval seisis suur kastiga auto ja mingi vanem mees loopis kive ja prahti auto kasti. Esimese hooga tuli mõte, et kas siis Venemaa on tõepoolest Eestit rünnanud? Ometi ei märganud ma ühtegi sõdurit, tanki, ega sõjaväe autot, aga esmamulje oli küll selline, et siin on olnud sõjaline konflikt. Inimesi ja autosid liikus tänavatel väga vähe, mõned üksikud. Noori inimesi ja lapsi ei näinud ma kesklinnas üldse liikumas. Mõtlesin, et uurin asja ja läksin tagasi Kaubahalli juurde, kus seisis umbes kümmekond vanemat inimest autolavka juures järjekorras. See oli leivajärjekord, sest ainukene asi mida ma nägin oli leib, mida inimestele jagati. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kas leiva jagamine toimus talongide või raha eest. Lõpuks otsustasin ühe vanema naisterahva juurde minna, kes seisis järjekorra sabas. Tal oli seljas vanamoodne pruun kevad-sügis mantel ja rätt  peas. Teretasin viisakalt ja küsisin:
  "Kuidas siis elu on?"
Naine vaatas mulle oma väsinud ja murest murtud näoga otsa, vangutas pead ja ütles:
 " Raske on, väga raske elu on praegu."
Kuna kõik see mida kesklinnas nägin tekitas minus segadust, siis tahtsin vaadata, ka mis toimub teistes linnaosades. Nii kui ma sellest mõtlesin, sattusin kohe Tammelinna elamurajooni. Seisin keset sõiduteed, mis oli täiesti tühi. Tee ääres nägin põlenud autode frakke ja majade vahelt tõusis suitsu. Seal samas lähedal olevast eramajast kiirustas välja üks noor naine umbes 2-3 aastane laps süles. Ta lukustas ukse ja suundus aiavärava poole, tänavale astudes hakkas ta kiirustades kesklinna poole kõndima. Tema näost peegeldus hirm ja paanika. Sellel hetkel hakkasin tundma jälle tuttavat tunnet, nagu mind imetakse kusagile tunnelisse. Samal hetkel ärkasin üles ja jäin selle väga selge unenäo üle mõtisklema. Unenäos öeldi, et ma liigun kümme aastat edasi, seega arvutasin mõttes välja, et mulle avanes pilt Tartust aastal 2018. Ma ei olnud väga kindel, mis sel hetkel tegelikult toimus, või mida mulle näidata taheti, aga selge oli see, et mingi raske olukorra eest hoiatati.
 2014 aasta kevadel nägin aga unes hoopis midagi teistmoodi jahmatavat. Olin unenäos koos oma perega kodu lähedal jõe ääres suvitamas. Teiste külaliste hulgas oli ka üks tüsedam, heleda peaga vene rahvusest naine. Ta vaatas meie rõõmsat melu ja ütles solvunult:
  "Kui Eestit rünnatakse, siis tulevad teile kõik appi, aga kui Venemaal algab sõda, siis keegi ei tule appi!"
  Meil hakkas selles venelannast kahju, sest ta ütles, et Venemaa kistakse sõja tõttu neljaks ja järgi jääb vaid Moskva ja selle ümbrus. Me kõik lohutasime ja julgustasime teda, nii et ta tundis ennast lõpuks paremini ja lubas meile, et õpib eesti keele ära ja teeb Eesti kodaniku passi ka. Ma ei hakkagi seda unenägu rohkem kommenteerima, sest kõik oluline oli juba ära öeldud.
  Aasta hiljem, 2015 kevadel, nägin ma märksa süngemat unenägu, kus oli väga palju õõvastavaid detaile, mida ma ei hakka peensusteni kirja panema. Unenäos avastasin ennast äkki keset õuduäratavat sündmustikku. Ma seisin Tallinna Linnahalli juures, kus lamasid üksteise otsas hunnikus maas inimesed, keda oli arvatavasti vangidena siia mahalaskmisele toodud. Osa venekeelseid, laigulises riietes mehi seisid lähedal valves ja teine osa peksid maaslamavaid ja veel elus olevaid inimesi püssipäradega näkku. Kõige hullemini piinati ühte mustanahalist meest, mida ma ei hakka siinkohal kirjeldama. Ma lihtsalt seisin seal lähedal ja vaatasin õudusega toimuvat. Minuga oli veel naisterahvaid, kellest ühes tundsin ära oma vana klassiõe. Naised viidi ükshaaval minema ja ma kuulin kaugelt nende kisa ja karjeid. Lõpuks toodi mu klassiõde minu juurde tagasi ja ta ütles nuttes, et viis sõdurit olid teda kuritarvitanud. Ma ei osanud midagi öelda, olin sellest õudusest lihtsalt keeletu. Minu ees seisis aga kogu selle sõjardite kamba juht. Ta oli lühikes kasvu ja kleenuke teismeline vene noormees, kes vaatas kõike seda sadistliku irvega pealt, ning vestles aegajalt minuga vene keeles. Tal oli automaatrelv üle õla ja hetkeks käis mul isegi mõte peast läbi, see relv endale krabada, kuna noormees oli silmnähtavalt füüsiliselt viletsas vormis. Kuna minust sõltus ka minu vend, kes seal lähedal seisis, siis ma ei riskinud seda manöövrit ette võtta, kuna kartsin ebaõnnestumise tagajärjel ka temale häda kaela tuua. Ise ma mõtlesin, et mind vist sellepärst oligi veel säästetud, et ma oskasin vene keelt ja kui see komandör mu vennaga rääkima hakkas, hoidsin hinge kinni, et too jumala eest midagi sellist ei ütleks, mis seda sadisti vihastaks. Olin täiesti abitu midagi muutma, kuna see ebateadlik uni oli sedavõrd reaalne, et mul ei tulnud kordagi kahtlust, et see võib uni olla. Lõpuks pöördus see komandör minu poole ja tegi ettepaneku minuga hiljem kohtuda, millega ma vaatamata oma sees põletavale vastikustundele, sõnades nõusse jäin ja siis ta lasi mul vennaga ära minna. Mul ei olnud plaaniski temaga hiljem kohtuda, ainult surmahirm sundis mind ennast vaos hoidma ja katteta lubadusi andma. Peale seda unenägu ärkasin hirmuhigiga otsaees, sest esimest korda olin kogenud sõjaõudu unenäos otse toimuvate sündmuste keskel.
  Neid kolme unenägu kokku võttes, võib märgata nende vahelist seost, mis viib järelduseni, et isegi kui tekib sõjaline konflikt, siis raske olukord on ajutine ja meile tullakse appi. Lõpetuseks kinnitan veel kord, nagu ma varemgi olen maininud, et tuleviku variante on alati mitu, kõik oleneb nendest kes otsuseid teevad ja prohvetlikud unenäod kajastavad ainult kõige tõenäolisemat tulevikuvisiooni. Midagi raudpolt kindlat ei ole tulevikku ennustavates visioonides olemas, sest kõike halvaendelist saab muuta ka üksikisikutasandil paremaks.

Prohvetlikud unenäod (1.osa)

  Eelmises postituses mainisin, et inimene üksikisikuna on ise oma saatuse kujundaja, aga iga üksikisik on osa rahvast, kelle hulgas ta elab. Selles postituses jõuamegi üksikisikut puudutavatest unenägudest natuke kaugemale - prohvetlike unenägudeni, mis võivad sisaldada terveid inimgruppe ja riike puudutavaid tulevikuvisioone.

  Kes suudavad muuta või mõjutada tervete inimgruppide ja rahvaste saatust? Loomulikult need, keda inimesed on omal vabal valikul usaldanud ennast juhtima. Kui me kuulume gruppi, siis igal grupil on tavaliselt liider/liidrid kelle otsustest sõltub grupi inimeste tulevik, kas pole nii? Näiteks kui inimene astub laevale või lennukisse, siis ta on automaatselt osa sellest reisigrupist, kes usaldavad oma tuleviku laeva- või lennukaptenite kätesse ja kriisiolukorras sõltub see inimestegrupp suuremas osas kaptenite otsustest. Samamoodi käib see tervete riikide, organisatsioonide ja religioonide kohta, mida paljudes vaimsetes ringkondadest nimetatakse grupikarmaks.

  Seega kujundavad juhid oma otsustega riikide või inimgruppide tulevikku ja vastuvaidlematult on see väga vastutusrikas ülesanne. Tarkadel rahvastel on targad juhid ja rumalatel rahvastel rumalad juhid ning seda on maailmas ringi liikudes kõikjal ka näha. Meie riik on väike nii oma territooriumilt, kui populatsioonilt ja sellepärast on just meil vaja olla eriti targad ja tähelepanelikud, sest tänu oma väiksusele oleme otsuste tegemisel ka ümritsevate suuremate riikide lükata-tõugata.

  Olen mitmete aastate jooksu näinud väga erinevaid prohvetlikke unenägusid, millele ma ei osanud esiti suuremat tähelepanu pöörata, kuna need tundusid tol ajahetkel nii absurdsed. Praegu maailmas toimuvad sündmused on aga hirmuäratava kiirusega liikunud/liikumas nende unenägude täitumise suunas.
  Kõigepealt tahan kirja panna mõned islami ja rändekriisiga seotud unenäod. Esimene unenägu oli aastal 2005, kus edastatud hoiatus tundus minu jaoks täiesti ebareaalne. Nägin unes, et olin oma linnakorteri köögis (korter asub neljandal korrusel, kust avaneb aknast hea ülevaade kogu hoovile). Vaatasin aknast välja hilisõhtusesse pimedusse. Hoovi heitis veidi valgust paar tänavavalgustuslampi ja naabermajade üksikud helendavad aknad. Kogu linn magas rahulikku und, aga järsku märkasin pimedas liikuvaid musti varje. Hakkasin neid varje tähelepanelikumalt jälgima, kuni silm eraldas pimedusest mustade turbanitega, pooleldi kaetud nägude ja mustade kottpükstega moslemi sõdurid. Nad oleksid nagu kusagilt ajaloolisest filmist välja ilmunud, ühes käes lai ja kõver mõõk (saabel) ja teises käes mustritega kaetud kilp. Nad liikusid vaikselt ja varjusid puude ning põõsaste taha, ning neid ilmus majade vahelt aina rohkem ja rohkem juurde. Kogu aeg vaikselt positsioone vahetades lähenesid nad ka minu majale. Varsti oli neid pea-aegu kogu õu täis ja ma nägin, et neil on plaanis kogu linn ja riik niimoodi vaikselt öövarjus vallutada. Vaatasin uurivalt ringi, et kas ehk keegi peale minu veel märkab seda mis toimub, aga enamus inimesi magas oma tubades, pimedate akende taga ja need kes olid ärkvel, tegelesid oma hilisõhtuste toimetustega, ega märganud õues toimuvat. Ärgates tundsin kergendust, et see oli vaid uni. Praeguste maailmas toimuvate sündmuste taustal tundub, et tegu oli vist ikkagi prohvetliku unenäoga.
  Teine unenägu oli oktoobris 2010. Unenäos olin ma oma maakodu suvemaja väikeses toas. Istusin voodiserval ja märkasin äkki endast mõne meetri kaugusel oleval riiulil maha lõigatud inimpead. See oli tumedanahalise mehe pea, musta habeme ja idamaise valge turbaniga. Mehe pea elas veel, kuigi maharaiutud lõikekohal oli veri juba hüübinud ja kuiv. Tardusin hirmunult paigale ja jäin jahmunult seda õõvastavat vaatepilti jõllitama. Mehe silmad olid kiirgavad ja pilk läbitungiv, aga tundus et ta elujõud oli otsakorral, sest ta sulges aeg-ajalt oma silmad ja kui oli jõudu kogunud siis avas need uuesti, et mulle otsa vaadata. Lõpuks kui ma suutsin oma hirmu taltsutada teadmisega, et mida see kehatu pea mulle ikka teha saab, tõusin voodilt püsti ja hakkasin ettevaatlikult riiulile lähenema, et asja täpsemalt uurida. Siis aga pea haihtus ja selle asemel seisid riiulil kaks mustade kaantega raamatut. Raamatute kaantel polnud ühtegi kirja, need olid nagu musta kuivanud tõrvaga koos, mis sõrmega puudutusel pisut kleepusid. Lähemal uurimisel osutusid need koraanideks. Unenäo võtmeks on maha lõigatud inimpea, mis muutub kaheks mustade kaantega koraaniks (teadupärast on koraan roheliste kaantega). Jällegi ei osanud ma tollel ajal sellest unenäost midagi arvata, peale selle, et tundsin ärgates tohutut kergenudst.
  Kolmas unenägu oli 2014 aasta kevadel. Teadsin unenäos, et Euroopat on tabanud suur katastroof, sest kõik vulkaanid olid aktiveerunud ja purskasid tulist laavat. Nägin seda justkui linnulennult ja oma imestuseks märkasin, et kõige kõrgem ja ohtlikum tegevvulkaan oli Saksamaal. Ise mõtisklesin loogiliselt, et Saksamaal ju vulkaane ei tohiks olla, aga ometi nägin keset Saksamaad suurt tegevvulkaani mille kraatrist tõusis suitsu ja tahma, ning laavajõed voolasid mööda mäekülgi alla, põletades kõik oma teel. Inimesed, kelle kodud olid olnud mäe läheduses, pidid oma majad maha jätma ja põgenema. Kõige ebareaalsem oli see, et ka Eestis oli vulkaane, aga need olid õnneks madalad. Ühte ma nägin lausa kodu lähedal metsa all. See oli vaid poole meetri kõrgune, ent ometi mulksus seal sees tuline laava. Mu isa tahtis seda lähemalt uudistama minna, aga ma hoiatasin teda, et tuline laava võib ootamatul purskamisel kätele ja näkku raskeid põletushaavu teha. Kui ma esialgu selle unenäo tähendusest üldse aru ei saanud, siis rändekriisi arenedes panin lõpuks ka selle piltmõistause kokku.
  Neljas unenägu oli juunis 2015, mõned kuud enne, kui 22. septembril otsustati eelmise 200 asemel 550 kvoodipagulast vastu võtta. Unenäos olin ma kaubanduskeskuses, kus seisid pikkades järjekordades sajad burkades mosleminaised, näod kaetud. Enamusel naistest olid burkad üleni punast värvi. Värv varieerus veripunasest oranzikaspunaseni ja vaid mõnel üksikul naisel (neid võis olla ehk 5-8) oli rohelist värvi burka. Kuna mosleminaiste burkad on traditsiooniliselt musta või siis sinist värvi, siis on selle unenäovõtmeks värvid. Unenäosümboolika järgi on punane ohu, kire, tüli, pahanduse, ärrituse ja valgusfoori stopptule värv. Roheline on aga rahu, turvalisuse, kohanemise, viljakuse ja valgusfoori liiklemist lubava tule värv.
  Et mitte väga pahaendeliselt oma postitust lõpetada, lisan siia viimasena unenäo, mida nägin novembris 2015 ja see sai ka positiivse lõpplahenduse. Nägin unes mustades lahingurüüdes relvastatud sõjaväelasi ühe mulle tundmatu küla jalgpalliplatsil. Sõdurid olid pealaest jalatallani mustas, isegi nende nägusid polnud näha. Ka nende kilbid, mõõgad ja turvised olid mustast läikivast metallist. Neid võis olla umbes 60-70 meest. Nad olis üles rivistatud ja tundus, et ootasid vaid käsku rünnakuks. Külainimesed olid kõik kusagile peitu pugenud, ainult mõned üksikud külamehed vaatasid hirmunud nägudega väljakule rivistatud armee poole. Mina seisin samuti staadioni servas ja hoidsin ühel väikesel tüdrukutirtsul käest kinni. Järsku märkasin, et staadioni tagaosas liikus grupp inimesi sõduritele seljataha. Grupi ees seisis nääpsuke, vana ja kortsus naine, rätt peas ja pikk hall ürp seljas. Tema saatjad taandusid aupaklikult kaugemale ja jäid tähelepanelikult vana naise tegevust jälgima. Naine, kes esmapilgul tundus vana ja väeti, võttis äkki kahe käega maaservast kinni nagu vaibast ja lõi kiire liigutusega kogu sõjaväe koos maakamaraga õhku. Staadionist oli saanud üks suur haigutav pime auk ja sõdurid kukkusid kõik sinna sisse, ning vana naine kattis selle uuesti rohelise muruga kaetud maakamaraga nagu poleks midagi juhtunud. Peale selle vaatas ta oma terashallide silmadega mulle karmil pilgul otsa. Sain hetkega aru, et see vana naine on üks eestlaste esiema ja väga võimas nõid ning ma tundsin tema ees suurt aukartust.
  "Teid ma ei puudu!" ütles ta mulle rahustaval toonil ja kadus koos oma saatjaskonnaga niisama vaikselt nagu oli ilmunud.
Rõõmustasin, et selline kriitiline olukord mustade sõdalastega nii lihtsalt oli lahenenud ja vaatasin, et ka kõik külanaised ja lapsed, kes olid sõjaväelaste eest peitu pugenud, hakkasid nüüd vargsi ja ükshaaval oma peidupaikadest välja tulema. Väike staadioniesine külatee kogunes rahvast täis, inimesed naeratasid üksteisele ja ajasid juttu ning naasid lõpuks oma igapäevaste toimetuste juurde. Jätan selle viimase unenäo iga lugeja enda tõlgendada ja kes vähegi unenäosümboolikat mõistab, saab varjatud sõnumist aru.
  Lõpetuseks panen väikese vihjena kirja, et prohvetlike unenägude järgmise postituse teema on seotud meie suure idanaabriga.


Järgneb...