Eelmises postituses mainisin, et inimene üksikisikuna on ise oma saatuse kujundaja, aga iga üksikisik on osa rahvast, kelle hulgas ta elab. Selles postituses jõuamegi üksikisikut puudutavatest unenägudest natuke kaugemale - prohvetlike unenägudeni, mis võivad sisaldada terveid inimgruppe ja riike puudutavaid tulevikuvisioone.
Kes suudavad muuta või mõjutada tervete inimgruppide ja rahvaste saatust? Loomulikult need, keda inimesed on omal vabal valikul usaldanud ennast juhtima. Kui me kuulume gruppi, siis igal grupil on tavaliselt liider/liidrid kelle otsustest sõltub grupi inimeste tulevik, kas pole nii? Näiteks kui inimene astub laevale või lennukisse, siis ta on automaatselt osa sellest reisigrupist, kes usaldavad oma tuleviku laeva- või lennukaptenite kätesse ja kriisiolukorras sõltub see inimestegrupp suuremas osas kaptenite otsustest. Samamoodi käib see tervete riikide, organisatsioonide ja religioonide kohta, mida paljudes vaimsetes ringkondadest nimetatakse grupikarmaks.
Seega kujundavad juhid oma otsustega riikide või inimgruppide tulevikku ja vastuvaidlematult on see väga vastutusrikas ülesanne. Tarkadel rahvastel on targad juhid ja rumalatel rahvastel rumalad juhid ning seda on maailmas ringi liikudes kõikjal ka näha. Meie riik on väike nii oma territooriumilt, kui populatsioonilt ja sellepärast on just meil vaja olla eriti targad ja tähelepanelikud, sest tänu oma väiksusele oleme otsuste tegemisel ka ümritsevate suuremate riikide lükata-tõugata.
Olen mitmete aastate jooksu näinud väga erinevaid prohvetlikke unenägusid, millele ma ei osanud esiti suuremat tähelepanu pöörata, kuna need tundusid tol ajahetkel nii absurdsed. Praegu maailmas toimuvad sündmused on aga hirmuäratava kiirusega liikunud/liikumas nende unenägude täitumise suunas.
Kõigepealt tahan kirja panna mõned islami ja rändekriisiga seotud unenäod. Esimene unenägu oli aastal 2005, kus edastatud hoiatus tundus minu jaoks täiesti ebareaalne. Nägin unes, et olin oma linnakorteri köögis (korter asub neljandal korrusel, kust avaneb aknast hea ülevaade kogu hoovile). Vaatasin aknast välja hilisõhtusesse pimedusse. Hoovi heitis veidi valgust paar tänavavalgustuslampi ja naabermajade üksikud helendavad aknad. Kogu linn magas rahulikku und, aga järsku märkasin pimedas liikuvaid musti varje. Hakkasin neid varje tähelepanelikumalt jälgima, kuni silm eraldas pimedusest mustade turbanitega, pooleldi kaetud nägude ja mustade kottpükstega moslemi sõdurid. Nad oleksid nagu kusagilt ajaloolisest filmist välja ilmunud, ühes käes lai ja kõver mõõk (saabel) ja teises käes mustritega kaetud kilp. Nad liikusid vaikselt ja varjusid puude ning põõsaste taha, ning neid ilmus majade vahelt aina rohkem ja rohkem juurde. Kogu aeg vaikselt positsioone vahetades lähenesid nad ka minu majale. Varsti oli neid pea-aegu kogu õu täis ja ma nägin, et neil on plaanis kogu linn ja riik niimoodi vaikselt öövarjus vallutada. Vaatasin uurivalt ringi, et kas ehk keegi peale minu veel märkab seda mis toimub, aga enamus inimesi magas oma tubades, pimedate akende taga ja need kes olid ärkvel, tegelesid oma hilisõhtuste toimetustega, ega märganud õues toimuvat. Ärgates tundsin kergendust, et see oli vaid uni. Praeguste maailmas toimuvate sündmuste taustal tundub, et tegu oli vist ikkagi prohvetliku unenäoga.
Teine unenägu oli oktoobris 2010. Unenäos olin ma oma maakodu suvemaja väikeses toas. Istusin voodiserval ja märkasin äkki endast mõne meetri kaugusel oleval riiulil maha lõigatud inimpead. See oli tumedanahalise mehe pea, musta habeme ja idamaise valge turbaniga. Mehe pea elas veel, kuigi maharaiutud lõikekohal oli veri juba hüübinud ja kuiv. Tardusin hirmunult paigale ja jäin jahmunult seda õõvastavat vaatepilti jõllitama. Mehe silmad olid kiirgavad ja pilk läbitungiv, aga tundus et ta elujõud oli otsakorral, sest ta sulges aeg-ajalt oma silmad ja kui oli jõudu kogunud siis avas need uuesti, et mulle otsa vaadata. Lõpuks kui ma suutsin oma hirmu taltsutada teadmisega, et mida see kehatu pea mulle ikka teha saab, tõusin voodilt püsti ja hakkasin ettevaatlikult riiulile lähenema, et asja täpsemalt uurida. Siis aga pea haihtus ja selle asemel seisid riiulil kaks mustade kaantega raamatut. Raamatute kaantel polnud ühtegi kirja, need olid nagu musta kuivanud tõrvaga koos, mis sõrmega puudutusel pisut kleepusid. Lähemal uurimisel osutusid need koraanideks. Unenäo võtmeks on maha lõigatud inimpea, mis muutub kaheks mustade kaantega koraaniks (teadupärast on koraan roheliste kaantega). Jällegi ei osanud ma tollel ajal sellest unenäost midagi arvata, peale selle, et tundsin ärgates tohutut kergenudst.
Kolmas unenägu oli 2014 aasta kevadel. Teadsin unenäos, et Euroopat on tabanud suur katastroof, sest kõik vulkaanid olid aktiveerunud ja purskasid tulist laavat. Nägin seda justkui linnulennult ja oma imestuseks märkasin, et kõige kõrgem ja ohtlikum tegevvulkaan oli Saksamaal. Ise mõtisklesin loogiliselt, et Saksamaal ju vulkaane ei tohiks olla, aga ometi nägin keset Saksamaad suurt tegevvulkaani mille kraatrist tõusis suitsu ja tahma, ning laavajõed voolasid mööda mäekülgi alla, põletades kõik oma teel. Inimesed, kelle kodud olid olnud mäe läheduses, pidid oma majad maha jätma ja põgenema. Kõige ebareaalsem oli see, et ka Eestis oli vulkaane, aga need olid õnneks madalad. Ühte ma nägin lausa kodu lähedal metsa all. See oli vaid poole meetri kõrgune, ent ometi mulksus seal sees tuline laava. Mu isa tahtis seda lähemalt uudistama minna, aga ma hoiatasin teda, et tuline laava võib ootamatul purskamisel kätele ja näkku raskeid põletushaavu teha. Kui ma esialgu selle unenäo tähendusest üldse aru ei saanud, siis rändekriisi arenedes panin lõpuks ka selle piltmõistause kokku.
Neljas unenägu oli juunis 2015, mõned kuud enne, kui 22. septembril otsustati eelmise 200 asemel 550 kvoodipagulast vastu võtta. Unenäos olin ma kaubanduskeskuses, kus seisid pikkades järjekordades sajad burkades mosleminaised, näod kaetud. Enamusel naistest olid burkad üleni punast värvi. Värv varieerus veripunasest oranzikaspunaseni ja vaid mõnel üksikul naisel (neid võis olla ehk 5-8) oli rohelist värvi burka. Kuna mosleminaiste burkad on traditsiooniliselt musta või siis sinist värvi, siis on selle unenäovõtmeks värvid. Unenäosümboolika järgi on punane ohu, kire, tüli, pahanduse, ärrituse ja valgusfoori stopptule värv. Roheline on aga rahu, turvalisuse, kohanemise, viljakuse ja valgusfoori liiklemist lubava tule värv.
Et mitte väga pahaendeliselt oma postitust lõpetada, lisan siia viimasena unenäo, mida nägin novembris 2015 ja see sai ka positiivse lõpplahenduse. Nägin unes mustades lahingurüüdes relvastatud sõjaväelasi ühe mulle tundmatu küla jalgpalliplatsil. Sõdurid olid pealaest jalatallani mustas, isegi nende nägusid polnud näha. Ka nende kilbid, mõõgad ja turvised olid mustast läikivast metallist. Neid võis olla umbes 60-70 meest. Nad olis üles rivistatud ja tundus, et ootasid vaid käsku rünnakuks. Külainimesed olid kõik kusagile peitu pugenud, ainult mõned üksikud külamehed vaatasid hirmunud nägudega väljakule rivistatud armee poole. Mina seisin samuti staadioni servas ja hoidsin ühel väikesel tüdrukutirtsul käest kinni. Järsku märkasin, et staadioni tagaosas liikus grupp inimesi sõduritele seljataha. Grupi ees seisis nääpsuke, vana ja kortsus naine, rätt peas ja pikk hall ürp seljas. Tema saatjad taandusid aupaklikult kaugemale ja jäid tähelepanelikult vana naise tegevust jälgima. Naine, kes esmapilgul tundus vana ja väeti, võttis äkki kahe käega maaservast kinni nagu vaibast ja lõi kiire liigutusega kogu sõjaväe koos maakamaraga õhku. Staadionist oli saanud üks suur haigutav pime auk ja sõdurid kukkusid kõik sinna sisse, ning vana naine kattis selle uuesti rohelise muruga kaetud maakamaraga nagu poleks midagi juhtunud. Peale selle vaatas ta oma terashallide silmadega mulle karmil pilgul otsa. Sain hetkega aru, et see vana naine on üks eestlaste esiema ja väga võimas nõid ning ma tundsin tema ees suurt aukartust.
"Teid ma ei puudu!" ütles ta mulle rahustaval toonil ja kadus koos oma saatjaskonnaga niisama vaikselt nagu oli ilmunud.
Rõõmustasin, et selline kriitiline olukord mustade sõdalastega nii lihtsalt oli lahenenud ja vaatasin, et ka kõik külanaised ja lapsed, kes olid sõjaväelaste eest peitu pugenud, hakkasid nüüd vargsi ja ükshaaval oma peidupaikadest välja tulema. Väike staadioniesine külatee kogunes rahvast täis, inimesed naeratasid üksteisele ja ajasid juttu ning naasid lõpuks oma igapäevaste toimetuste juurde. Jätan selle viimase unenäo iga lugeja enda tõlgendada ja kes vähegi unenäosümboolikat mõistab, saab varjatud sõnumist aru.
Lõpetuseks panen väikese vihjena kirja, et prohvetlike unenägude järgmise postituse teema on seotud meie suure idanaabriga.
Järgneb...
Kõigepealt tahan kirja panna mõned islami ja rändekriisiga seotud unenäod. Esimene unenägu oli aastal 2005, kus edastatud hoiatus tundus minu jaoks täiesti ebareaalne. Nägin unes, et olin oma linnakorteri köögis (korter asub neljandal korrusel, kust avaneb aknast hea ülevaade kogu hoovile). Vaatasin aknast välja hilisõhtusesse pimedusse. Hoovi heitis veidi valgust paar tänavavalgustuslampi ja naabermajade üksikud helendavad aknad. Kogu linn magas rahulikku und, aga järsku märkasin pimedas liikuvaid musti varje. Hakkasin neid varje tähelepanelikumalt jälgima, kuni silm eraldas pimedusest mustade turbanitega, pooleldi kaetud nägude ja mustade kottpükstega moslemi sõdurid. Nad oleksid nagu kusagilt ajaloolisest filmist välja ilmunud, ühes käes lai ja kõver mõõk (saabel) ja teises käes mustritega kaetud kilp. Nad liikusid vaikselt ja varjusid puude ning põõsaste taha, ning neid ilmus majade vahelt aina rohkem ja rohkem juurde. Kogu aeg vaikselt positsioone vahetades lähenesid nad ka minu majale. Varsti oli neid pea-aegu kogu õu täis ja ma nägin, et neil on plaanis kogu linn ja riik niimoodi vaikselt öövarjus vallutada. Vaatasin uurivalt ringi, et kas ehk keegi peale minu veel märkab seda mis toimub, aga enamus inimesi magas oma tubades, pimedate akende taga ja need kes olid ärkvel, tegelesid oma hilisõhtuste toimetustega, ega märganud õues toimuvat. Ärgates tundsin kergendust, et see oli vaid uni. Praeguste maailmas toimuvate sündmuste taustal tundub, et tegu oli vist ikkagi prohvetliku unenäoga.
Teine unenägu oli oktoobris 2010. Unenäos olin ma oma maakodu suvemaja väikeses toas. Istusin voodiserval ja märkasin äkki endast mõne meetri kaugusel oleval riiulil maha lõigatud inimpead. See oli tumedanahalise mehe pea, musta habeme ja idamaise valge turbaniga. Mehe pea elas veel, kuigi maharaiutud lõikekohal oli veri juba hüübinud ja kuiv. Tardusin hirmunult paigale ja jäin jahmunult seda õõvastavat vaatepilti jõllitama. Mehe silmad olid kiirgavad ja pilk läbitungiv, aga tundus et ta elujõud oli otsakorral, sest ta sulges aeg-ajalt oma silmad ja kui oli jõudu kogunud siis avas need uuesti, et mulle otsa vaadata. Lõpuks kui ma suutsin oma hirmu taltsutada teadmisega, et mida see kehatu pea mulle ikka teha saab, tõusin voodilt püsti ja hakkasin ettevaatlikult riiulile lähenema, et asja täpsemalt uurida. Siis aga pea haihtus ja selle asemel seisid riiulil kaks mustade kaantega raamatut. Raamatute kaantel polnud ühtegi kirja, need olid nagu musta kuivanud tõrvaga koos, mis sõrmega puudutusel pisut kleepusid. Lähemal uurimisel osutusid need koraanideks. Unenäo võtmeks on maha lõigatud inimpea, mis muutub kaheks mustade kaantega koraaniks (teadupärast on koraan roheliste kaantega). Jällegi ei osanud ma tollel ajal sellest unenäost midagi arvata, peale selle, et tundsin ärgates tohutut kergenudst.
Kolmas unenägu oli 2014 aasta kevadel. Teadsin unenäos, et Euroopat on tabanud suur katastroof, sest kõik vulkaanid olid aktiveerunud ja purskasid tulist laavat. Nägin seda justkui linnulennult ja oma imestuseks märkasin, et kõige kõrgem ja ohtlikum tegevvulkaan oli Saksamaal. Ise mõtisklesin loogiliselt, et Saksamaal ju vulkaane ei tohiks olla, aga ometi nägin keset Saksamaad suurt tegevvulkaani mille kraatrist tõusis suitsu ja tahma, ning laavajõed voolasid mööda mäekülgi alla, põletades kõik oma teel. Inimesed, kelle kodud olid olnud mäe läheduses, pidid oma majad maha jätma ja põgenema. Kõige ebareaalsem oli see, et ka Eestis oli vulkaane, aga need olid õnneks madalad. Ühte ma nägin lausa kodu lähedal metsa all. See oli vaid poole meetri kõrgune, ent ometi mulksus seal sees tuline laava. Mu isa tahtis seda lähemalt uudistama minna, aga ma hoiatasin teda, et tuline laava võib ootamatul purskamisel kätele ja näkku raskeid põletushaavu teha. Kui ma esialgu selle unenäo tähendusest üldse aru ei saanud, siis rändekriisi arenedes panin lõpuks ka selle piltmõistause kokku.
Neljas unenägu oli juunis 2015, mõned kuud enne, kui 22. septembril otsustati eelmise 200 asemel 550 kvoodipagulast vastu võtta. Unenäos olin ma kaubanduskeskuses, kus seisid pikkades järjekordades sajad burkades mosleminaised, näod kaetud. Enamusel naistest olid burkad üleni punast värvi. Värv varieerus veripunasest oranzikaspunaseni ja vaid mõnel üksikul naisel (neid võis olla ehk 5-8) oli rohelist värvi burka. Kuna mosleminaiste burkad on traditsiooniliselt musta või siis sinist värvi, siis on selle unenäovõtmeks värvid. Unenäosümboolika järgi on punane ohu, kire, tüli, pahanduse, ärrituse ja valgusfoori stopptule värv. Roheline on aga rahu, turvalisuse, kohanemise, viljakuse ja valgusfoori liiklemist lubava tule värv.
Et mitte väga pahaendeliselt oma postitust lõpetada, lisan siia viimasena unenäo, mida nägin novembris 2015 ja see sai ka positiivse lõpplahenduse. Nägin unes mustades lahingurüüdes relvastatud sõjaväelasi ühe mulle tundmatu küla jalgpalliplatsil. Sõdurid olid pealaest jalatallani mustas, isegi nende nägusid polnud näha. Ka nende kilbid, mõõgad ja turvised olid mustast läikivast metallist. Neid võis olla umbes 60-70 meest. Nad olis üles rivistatud ja tundus, et ootasid vaid käsku rünnakuks. Külainimesed olid kõik kusagile peitu pugenud, ainult mõned üksikud külamehed vaatasid hirmunud nägudega väljakule rivistatud armee poole. Mina seisin samuti staadioni servas ja hoidsin ühel väikesel tüdrukutirtsul käest kinni. Järsku märkasin, et staadioni tagaosas liikus grupp inimesi sõduritele seljataha. Grupi ees seisis nääpsuke, vana ja kortsus naine, rätt peas ja pikk hall ürp seljas. Tema saatjad taandusid aupaklikult kaugemale ja jäid tähelepanelikult vana naise tegevust jälgima. Naine, kes esmapilgul tundus vana ja väeti, võttis äkki kahe käega maaservast kinni nagu vaibast ja lõi kiire liigutusega kogu sõjaväe koos maakamaraga õhku. Staadionist oli saanud üks suur haigutav pime auk ja sõdurid kukkusid kõik sinna sisse, ning vana naine kattis selle uuesti rohelise muruga kaetud maakamaraga nagu poleks midagi juhtunud. Peale selle vaatas ta oma terashallide silmadega mulle karmil pilgul otsa. Sain hetkega aru, et see vana naine on üks eestlaste esiema ja väga võimas nõid ning ma tundsin tema ees suurt aukartust.
"Teid ma ei puudu!" ütles ta mulle rahustaval toonil ja kadus koos oma saatjaskonnaga niisama vaikselt nagu oli ilmunud.
Rõõmustasin, et selline kriitiline olukord mustade sõdalastega nii lihtsalt oli lahenenud ja vaatasin, et ka kõik külanaised ja lapsed, kes olid sõjaväelaste eest peitu pugenud, hakkasid nüüd vargsi ja ükshaaval oma peidupaikadest välja tulema. Väike staadioniesine külatee kogunes rahvast täis, inimesed naeratasid üksteisele ja ajasid juttu ning naasid lõpuks oma igapäevaste toimetuste juurde. Jätan selle viimase unenäo iga lugeja enda tõlgendada ja kes vähegi unenäosümboolikat mõistab, saab varjatud sõnumist aru.
Lõpetuseks panen väikese vihjena kirja, et prohvetlike unenägude järgmise postituse teema on seotud meie suure idanaabriga.
Järgneb...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar