Aastal 2008 nägin ma ühte väga kummalist und. Õigemini oli see rohkem nagu unenäoline ajarännak ja sellel ajahetkel tundus see minu jaoks täiesti ulme, sest olukord meie riigis ja ümbritsevas maailmas oli suhteliselt stabiilne ja rahulik.
Ma olin unenäos Tartu kesklinnas, täpsemalt Kaubahalli esisel tänaval, kui äkki kuulsin kõikjalt tulevat häält:
"Sa liigud nüüd ajas edasi, et näha mis olukord on kümne aasta pärast!"
Kohe tundsin kuidas ma hakkasin lendama, nagu tolmukübe mingi tunneli poole, mis imes mind endasse nagu tolmuimeja vaakumtoru. Kiirus aina kasvas ja ma kuulsin kuidas õhk minu ümber meeletu kiirusega vuhises. Esialgu oli tunneli seintel näha suuri pooleldi läbipaistvaid pilte Tartust erinevatel ajahetkedel, aga siis läks kiirus nii suureks, et pildid muutusid helendavateks triipudeks. Mõne hetke pärast hoog vaibus ja ma liuglesin täpselt samale kohale, Kaubahalli ette maha. Kõndisin mööda tänavat Kaubamaja poole ja märkasin, et Aleksandri tänava majade asemel olid rusuhunnikud. Tänaval seisis suur kastiga auto ja mingi vanem mees loopis kive ja prahti auto kasti. Esimese hooga tuli mõte, et kas siis Venemaa on tõepoolest Eestit rünnanud? Ometi ei märganud ma ühtegi sõdurit, tanki, ega sõjaväe autot, aga esmamulje oli küll selline, et siin on olnud sõjaline konflikt. Inimesi ja autosid liikus tänavatel väga vähe, mõned üksikud. Noori inimesi ja lapsi ei näinud ma kesklinnas üldse liikumas. Mõtlesin, et uurin asja ja läksin tagasi Kaubahalli juurde, kus seisis umbes kümmekond vanemat inimest autolavka juures järjekorras. See oli leivajärjekord, sest ainukene asi mida ma nägin oli leib, mida inimestele jagati. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kas leiva jagamine toimus talongide või raha eest. Lõpuks otsustasin ühe vanema naisterahva juurde minna, kes seisis järjekorra sabas. Tal oli seljas vanamoodne pruun kevad-sügis mantel ja rätt peas. Teretasin viisakalt ja küsisin:
"Kuidas siis elu on?"
Naine vaatas mulle oma väsinud ja murest murtud näoga otsa, vangutas pead ja ütles:
" Raske on, väga raske elu on praegu."
Kuna kõik see mida kesklinnas nägin tekitas minus segadust, siis tahtsin vaadata, ka mis toimub teistes linnaosades. Nii kui ma sellest mõtlesin, sattusin kohe Tammelinna elamurajooni. Seisin keset sõiduteed, mis oli täiesti tühi. Tee ääres nägin põlenud autode frakke ja majade vahelt tõusis suitsu. Seal samas lähedal olevast eramajast kiirustas välja üks noor naine umbes 2-3 aastane laps süles. Ta lukustas ukse ja suundus aiavärava poole, tänavale astudes hakkas ta kiirustades kesklinna poole kõndima. Tema näost peegeldus hirm ja paanika. Sellel hetkel hakkasin tundma jälle tuttavat tunnet, nagu mind imetakse kusagile tunnelisse. Samal hetkel ärkasin üles ja jäin selle väga selge unenäo üle mõtisklema. Unenäos öeldi, et ma liigun kümme aastat edasi, seega arvutasin mõttes välja, et mulle avanes pilt Tartust aastal 2018. Ma ei olnud väga kindel, mis sel hetkel tegelikult toimus, või mida mulle näidata taheti, aga selge oli see, et mingi raske olukorra eest hoiatati.
2014 aasta kevadel nägin aga unes hoopis midagi teistmoodi jahmatavat. Olin unenäos koos oma perega kodu lähedal jõe ääres suvitamas. Teiste külaliste hulgas oli ka üks tüsedam, heleda peaga vene rahvusest naine. Ta vaatas meie rõõmsat melu ja ütles solvunult:
"Kui Eestit rünnatakse, siis tulevad teile kõik appi, aga kui Venemaal algab sõda, siis keegi ei tule appi!"
Meil hakkas selles venelannast kahju, sest ta ütles, et Venemaa kistakse sõja tõttu neljaks ja järgi jääb vaid Moskva ja selle ümbrus. Me kõik lohutasime ja julgustasime teda, nii et ta tundis ennast lõpuks paremini ja lubas meile, et õpib eesti keele ära ja teeb Eesti kodaniku passi ka. Ma ei hakkagi seda unenägu rohkem kommenteerima, sest kõik oluline oli juba ära öeldud.
Aasta hiljem, 2015 kevadel, nägin ma märksa süngemat unenägu, kus oli väga palju õõvastavaid detaile, mida ma ei hakka peensusteni kirja panema. Unenäos avastasin ennast äkki keset õuduäratavat sündmustikku. Ma seisin Tallinna Linnahalli juures, kus lamasid üksteise otsas hunnikus maas inimesed, keda oli arvatavasti vangidena siia mahalaskmisele toodud. Osa venekeelseid, laigulises riietes mehi seisid lähedal valves ja teine osa peksid maaslamavaid ja veel elus olevaid inimesi püssipäradega näkku. Kõige hullemini piinati ühte mustanahalist meest, mida ma ei hakka siinkohal kirjeldama. Ma lihtsalt seisin seal lähedal ja vaatasin õudusega toimuvat. Minuga oli veel naisterahvaid, kellest ühes tundsin ära oma vana klassiõe. Naised viidi ükshaaval minema ja ma kuulin kaugelt nende kisa ja karjeid. Lõpuks toodi mu klassiõde minu juurde tagasi ja ta ütles nuttes, et viis sõdurit olid teda kuritarvitanud. Ma ei osanud midagi öelda, olin sellest õudusest lihtsalt keeletu. Minu ees seisis aga kogu selle sõjardite kamba juht. Ta oli lühikes kasvu ja kleenuke teismeline vene noormees, kes vaatas kõike seda sadistliku irvega pealt, ning vestles aegajalt minuga vene keeles. Tal oli automaatrelv üle õla ja hetkeks käis mul isegi mõte peast läbi, see relv endale krabada, kuna noormees oli silmnähtavalt füüsiliselt viletsas vormis. Kuna minust sõltus ka minu vend, kes seal lähedal seisis, siis ma ei riskinud seda manöövrit ette võtta, kuna kartsin ebaõnnestumise tagajärjel ka temale häda kaela tuua. Ise ma mõtlesin, et mind vist sellepärst oligi veel säästetud, et ma oskasin vene keelt ja kui see komandör mu vennaga rääkima hakkas, hoidsin hinge kinni, et too jumala eest midagi sellist ei ütleks, mis seda sadisti vihastaks. Olin täiesti abitu midagi muutma, kuna see ebateadlik uni oli sedavõrd reaalne, et mul ei tulnud kordagi kahtlust, et see võib uni olla. Lõpuks pöördus see komandör minu poole ja tegi ettepaneku minuga hiljem kohtuda, millega ma vaatamata oma sees põletavale vastikustundele, sõnades nõusse jäin ja siis ta lasi mul vennaga ära minna. Mul ei olnud plaaniski temaga hiljem kohtuda, ainult surmahirm sundis mind ennast vaos hoidma ja katteta lubadusi andma. Peale seda unenägu ärkasin hirmuhigiga otsaees, sest esimest korda olin kogenud sõjaõudu unenäos otse toimuvate sündmuste keskel.
Neid kolme unenägu kokku võttes, võib märgata nende vahelist seost, mis viib järelduseni, et isegi kui tekib sõjaline konflikt, siis raske olukord on ajutine ja meile tullakse appi. Lõpetuseks kinnitan veel kord, nagu ma varemgi olen maininud, et tuleviku variante on alati mitu, kõik oleneb nendest kes otsuseid teevad ja prohvetlikud unenäod kajastavad ainult kõige tõenäolisemat tulevikuvisiooni. Midagi raudpolt kindlat ei ole tulevikku ennustavates visioonides olemas, sest kõike halvaendelist saab muuta ka üksikisikutasandil paremaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar