Unerännak vaimuilmas

 Olen tihti unes rännanud vaimuilma erinevates paikades, kus hinged elavad, õpivad ja aega veedavad. Panen siia lühidalt kirja teadliku une kogemuse ühes hingede õppeasutuses.
  Satun teadlikus unes ühte kummalisse maailma või õigemini linna. Linna keskuses asub suur valge, sammastega hoone. Väliselt meenutab see hoone Vana-Kreeka templit. Hoone ümber

on linnaosa, mida piirab kaugemal valgete pilvede moodi udumass. Jääb mulje, et väike linnake on suure pilve peale ehitatud. Vaatan huviga ümbrust, linn nagu linn ikka, ainult et tänavad on valdavalt tühjad, ei ole autosid ega inimesi. Lähen suure hoone poole, mille ümber liigub rohkem inimesi. Hoonesse sisenedes märkan avarat sisehalli, mille keskelt viib ülevalt kaheks hargnev lai valge trepp teisele korrusele. Trepi kõrgemale astmele on ennast sisse seadnud diskor oma puldiga ja ruumi täidab muusika ja tantsivad noored. See on nagu mingi tutvumispeo moodi üritus. Märkan teiste hulgas ühte blondi valges riietuses naisterahvast, kes mind vaatab. Tunnen temaga tugevat sisemist sidet ning ma lähen tema juurde ja küsin:
  "Kas sa oled minu kaitseingel?"
  "Jah, olen küll," noogutab ta mulle peaga ja naeratab.
Ta hakkab mulle maja tutvustama ning juhib mind sisehallist edasi ühte ruumi, mille üks sein koosneb peeglitest. See ruum meenutab balletisaali, ometi on sellel ruumil hoopis teine ülesanne. Selle peegelseina ees seistes näen ma kõiki oma eelmiste elude kehastusi. Olen olnud nii blond kui brünett, nii musta- kui valgenahaline naine. Saan aru, et minu maapealne ülesanne on õppida naiseks olemist. Keha on õppevahend maa peal, nii nagu õpik on õpilase õppevahend koolis. Nii nagu õpilasel on palju erinevaid õpikuid ja tööraamatuid paljude erinevate õppeainete omandamiseks, on ka hingel palju erinevaid elusid erinevate õppetundide omandamiseks.
  Edasi juhatab kaitseingel mind järgmisesse ruumi. See on suur söögisaal, kus on rikkalik ja hõrk toiduvalik. Istun teiste hulka söögilauda. Minu kõrval olev naine teatab mulle, et ta on taimetoitlane. Olen selle üle väga üllatunud, sest hingemaailma toit koosneb kõik ühest ja samast energiast, nii et vahet pole mida süüa, kas taimetoitu, lihatoitu või üldse mitte midagi süüa.
  "Mis vahet sel on mida siin süüa, sest kogu see toit on tegelikult ju kujutluse vili," ütlen oma arvamuse välja.
  "On küll vahet," ütleb kaitseingel mulle naeratades,"sest, see mida sa oled harjunud vaimuilmas sööma, seda hakkad sa ka maa peale sündides eelistama."
  Edasi läheme koos kaitseingliga ruumi kus õpitakse mõttejõul oma keha muutma. Üritan oma keha pikemaks venitada ja siis jälle vastupidi paksemaks, mis väga hästi ei õnnestu. Lõpuks ütleb kaitseingel, et see oskus polegi nii oluline, kuna see on vaid väline ja illusoorne.
  Sellest ruumist väljudes märkan äkki mingit noormeest, kes kõnnib mul kogu aeg sabas. Kaitseingel ütleb talle viisakalt:
  "Sa ei tohi siin olla, ma palun sul siit lahkuda!"
Ma ei saa aru mis toimub, miks mu kaitseingel sellel noormehel lahkuda palub? Astun noormehele lähemale ja näen äkki, et tema inimliku kuju alt hakkab välja kumama hõõguv punane nahk. See on tegelikult üks pahalane, kes on ennast tavaliseks noormeheks muutnud. Ta ei taha ära minna ja eirab kaitseingli palvet. Mul hakkab temast kahju ja ma sosistan talle kõrva:
  "Sa arvad, et sa oled deemon ja sellepärast sa seda oledki, aga tegelikult on meil võimalik valida. Me kõik oleme tegelikult Looja loodud valgusolendid ja me saame valida kes me olla tahame."
Ta jääb mu juttu kuulama ja muutub järsku sõnakuulelikuks, naeratab ning läheb välisuksest välja. Märkan, et temaga koos läheb välja veel üks pahalane keda ma enne ei märganud (arvatavasti oli nähtamatu).
  Läheme sealt edasi järgmisse ruumi. See on suur meditatsiooni ruum, kus inimesed istuvad siin-seal põrandal lootoseasendis ja mediteerivad. Saan selles ruumis isikliku õppetunni, mida ei hakka siin täpsemalt kirjeldama. Peale seda tahan hoonest lahkuda, et seda ümbritsevat linna lähemalt uurida, kuid mind hoiatatakse, et väljas liiguvad deemonid, kes võivad mind rünnata. Pahalased on vaimuilmas lindpriid, kes teatud kohtadesse ei või minna, aga muu vaimuilm on neile vaba. Niikaua kuni nad ei soovi areneda on nad nagu koolist poppi tegevad õpilased, kes on kuritegelikule teele läinud. Võtan selle riski ja lähen siiski hoonest välja, aga ei saa kuigi pikalt mööda tänavat minna, kui juba üks ebameeldiva välimusega pahalane tahab mulle kallale tulla. Õnneks tuleb keegi (üks kaitseinglitest) mulle appi ja tirib selle tegelase minust eemale. Linnaga ma aga kahjuks tutvuda ei jõuagi, sest libisen õige pea teadlikust unenäost välja.