Loojavärav

  Ühel õhtul, paar nädalat tagasi, kui ma sirvisin R. Mossi raamatut "Teadlik unenägemine" sattusin lugema ühte peatükki, millele ma varem polnud erilist tähelepanu pööranud. Seda sellepärast, et tegu on visualiseerimisharjutusega ja mitte ükski sarnastest harjutustest ei ole minu puhul tööle hakanud.

  Selle harjutuse nimi on Puuvärav. Harjutus soovitab ennast tunnetada ja visualiseerida puuna, et leida oma puu ning naasta tema juurde ka unenäos. Selle puu juurte vahelt leiab unenägija sissepääsu Madalamasse Maailma, puulatva ronides tee Ülemisse Maailma paljudesse tasanditesse ning see puu võib olla ka lähtepunk Keskmise Maailma uurimiseks. 

  Harjutuse läbi lugenud otsustasin seda tugeva sisetunde ajel proovida. Sättisin ennast mõnusasti voodis pikali ja lasin kujutlusel oma töö teha. Jõudnud sellisesse teadvuse seisundisse, mida nimetatakse pooluneks, leidsin ennast hämaral ja udusel tühermaal. Tegin mitmeid katseid leida oma puu, kuni lõpuks loobusin. Keset seda trööstitut tühermaad seistes tuli mul äkki mõte Loojalt abi paluda:
  "Looja, palun aita mul leida Puuvärav!"
Kohe peale palvet, kuulsin kõikjalt kostuvat häält:

  "Kas sa tahad leida Puuvärava või Loojavärava? Puuvärav viib erinevatesse illusoorsetesse maailmadesse, aga Loojavärav toob minu juurde!"

  Tegin oma valiku silmapilkselt Loojavärava kasuks ja mul ei olnud vaja seda isegi sõnades väljendada, kui juba avastasin ennast keset kõige ilusamat ürgmetsa. Kõrgete sammaldunud tüvedega puude ja lopsaka roheluse sees märkasin kummalist väravat. Värav oli loodusega nii ühte sulanud, et esmapilgul ei olnud seda nähagi, aga kui see avanes, siis kiirgas sealt välja puhast valgust. Märkasin, et värav avanes ja sulgus mingis kindlas rütmis, justkui keegi hingaks sisse ja välja, ning igakord kui see avanes, läksid sellest väravast sisse erinevad elusolendid (loomad, linnud, putukad jne). See oli nii uskumatu vaatepilt, et ma lihtsalt seisin ja vaatasin, aga kuna ma ei näinud värava juures ühtegi inimest, siis küsin nähtamatult Loojalt:

  "Miks siin inimesi ei ole, inimesed on ju ka elusolendid?"

  "Mõtlemisvõime, mis on antud ainult inimestele, eksitab neid illusioonides ekslema ja sellepärast nad tavaliselt siia ei jõua," vastas hääl.

  Tahtsin Loojaväravast sisse minna, aga peale korduvaid katseid see kahjuks ei õnnestunud ja nii ma jäin sinna värava ette nõutult seisma. Kitsed, jänesed, linnud, oravad, siilid ja hiired lipsasid minu ees olevast väravast sisse, aga mina ei saanud sammugi edasi. Mu jalad olid nagu maa külge kinni liimitud. Äkki märkasin enda lähedal puuoksal ühte öökulli, kellel oli noka vahel roheline oksake ilusate väikeste nooljate lehtede ja kuldkollaste tähekujuliste õitega. Öökull vaatas mulle otsa ja sirutas oksakest oma noka vahel minu poole. Lõpuks taipasin, et see ilusate õitega roheline oksake on minule ja niipea kui ma selle vastu võtsin juhtus midagi enneolematut. Värav avanes ja valgus imes mind koos öökulli ja teiste loomade-lindudega sisse. Vajusime kõik sellesse valgusesse nagu vetesügavusse ning meie kehadelt eraldusid kuldsed sädemed nagu veemullid. Vajusime ja vajusime, kuni lõpuks sai valgus otsa ja me kukkusime läbi tunneli pimedasse koopasse. Esialgu ei näinud ma mitte midagi, sest olin äsjasest valgusest nii pimestatud, aga ometi tunnetasin, et koobas kuhu ma maandusin, lausa kihises elusolenditest. Kui silmad lõpuks pimedusega harjusid, nägin et loomad, linnud ja putukad liikusid kõik ühes suunas ühe koopa käigu poole. Hakksin neile järgi minema, ise hoolega vaadates, et ma mõnele hiirele või putukale peale ei astuks, sest terve koopapõrand oli neid paksult täis. Niimoodi ettevaatlikult edasi liikudes jõudsin lõpuks ühte väga suurde koopasse, mille põhjas voolas tuline valgusejõgi nagu laava. Linnud, loomad ja putukad olid juba kusagile kadunud, ainult mina üksi seisin selle valgusejõe kaldal. Kõrgel valgusejõe kohal hõljus valges rüüs ingel ja lükkas kaljuserva peale ritta laotud raamatud valgusejõkke. Need olid mu erinevate eelmiste elude raamatud ja nendes eludes kogutud tarkused, mis valgusejõe voogudes üheks sulasid.
  "Looja, palun ütle mulle mida sisaldab see leping, millega ma seekord maapeale sündisin?" ei suutnud ma kuidagi oma kasvavat uudishimu varjata.
  "Sa valisid lepingu, mis sisaldab kannatusi ja haigusi selleks, et minuni jõuda," vastas kõikjalt tulev hääl.
  "Aga mul ei ole enam neid kannatusi ja haigusi vaja, sest ma olen juba jõudnud sinuni," ütlesin üsna veendunult.
  Kohe tekkis mu ette õhku kuldne võti, mis kiirgas samasugust valgust nagu mu ees voolav valgusejõgi.
  "See on vabanemise võti! Sa võid selle kohe võtta kui tahad, aga siis lahkud sa kohe ka oma praegusest kehast."
  See oli suurim proovilepanek, mida ma ühes unenäos üldse olen kogenud. Mõistsin, et kohe võtit vastu võttes käituksin egoistlikult, aga enne sündi sõlmitud leping, mis nägi ette kannatusi ja raskeid haigusi ei tundunud mulle samuti enam vajalik. Niisiis andis Looja mulle täiesti uue lepingu, millele ma sealsamas kohe ka alla kirjutasin.
  Ma võin kinnitada, et ärkasin sellest väikesest pealelõunasest uinakust hoopis teise inimesena ja sellepärast julgen soovitada kõigil teadliku unenägemise praktiseerijatel Loojavärav üles otsida. Need võimalused mis seal avanevad pole millegi muuga lihtsalt võrreldavad!