Ma pole kunagi kehavälise kogemuse praktikate ega tegevustega kursis olnud ja pole seda ka vajalikuks pidanud, kuna see tundus mulle alati nii kättesaamatult kauge püüdlus. Ma arvasin, et selleks on vaja läbida mingi eriline koolitus või teha ebainimlikke pingutusi, et üldse nii kaugele jõuda ja sellepärast keskendusin teadlikule unenägemisele, aimamata, et see uks avas mulle automaatselt ka teised uksed. Alles peale Robert Bruce "Astraaldünaamika" lugemist sain aru, et see mida ma siiani olin enda puhul pidanud ainuüksi teadlikuks unenägemiseks, oli tegelikult hoopis mitme kogemuse sümbioos, kus üks ei välista teist ja teine kolmandat. Olin alati pead murdnud, et kuidas mu kogemused võivad oma olemuselt vahel nii erinevad olla. Kuna ma ühelegi kehavälisele kogemusele eraldi konkreetselt ei keskendunud (astraalrändamine, reaalajas rändamine, teadlikus unes rändamine) nagu raamatu autor seda teeb, siis pidasingi kõiki neid kogemusi ekslikult ja üheselt teadlikuks uneks. "Astraaldünaamikat" lugedes sain aga aru, et olen neid kõiki erinevaid kehaväliseid kogemusi kogenud, nii eraldi kui ka ühes KVK-s.
Minu KVK-d algavad tavaliselt alati nii, et väljun teadlikult oma kehast ja jätan siis selle voodisse magama. Kui ma algul ei osanud oma magavat keha näha, siis hiljem sain ka selle oskuse. Reaalajas oma majas ringi liikumine läbi seinte ja akende kaotas minu jaoks päris ruttu võlu, kuna see tundus natuke igav, sest midagi eriti ei juhtunud. Põnevaks läks aga siis, kui sattusin astraaltasanditele või teadlikku unne. Astraaltasandeid olen ma läbinud lausa kihiti ülevalt alla, kus igal kihil ja paigal on omanäoline elu. Mäletan kui ma ükskord niimoodi läbi astraalkihtide laskusin, sattusin kummalisse kohta, mille ma võtsin lühidalt kokku sõnapaariga:" kommunistide taevas". Maandusin ilmatu suurde konverensisaali, kus istusid kõik Hiina või Põhja-Korea päritolu inimesed. Õnneks sattusin tagumisse ritta, kus keegi mind ei märganud. Nii naistel kui meestel olid seljas ühesugused tumesinised vormiriided, helesinise triiksärgi ja tumesinise lipsuga. Meestel olid ühetaoliselt siledaks kammitud juuksed, aga valdavalt poisipeadega naiste hulgas oli mõnel ka siledalt taha kammitud pikad juuksed rangelt kuklal krunni keeratud. Laval seisis kõnepuldis tüsedusele kalduv vanem mees ja pidas mulle arusaamatus keeles sütitavat kõnet. Tema taga laiutas kogu seina ulatuses punane loosung mille sisust ma loomulikult aru ei saanud, aga sellegipoolest aimasin. Kui mees lõpetas kõne, järgnes sellele kogu saali heakskiitev aplaus. Mõtlesin, et vaat kus lugu, õitsvast kommunismist otse taevasse! See oli üks madalamatest astraaltasanditest, aga sellegipoolest huvitav leid.
Ma ei hakka oma blogis neid erinevaid seisundeid eraldi välja tooma, vaid piirdun edaspidi lühendiga KVK ehk kehaväline kogemus.
Kindlasti soovitan asjahuvilistel see raamat läbi lugeda, et selgusele jõuda milliseid erinevaid kogemusi on võimalik KVK-des kogeda.
KVK saavutamise võtmeks on siinjuures keha täielik lõdvestumine ja kehaga kontaktis olevate metallist esemete vältimine: pandlad, lukud,ehted jne. Tihtilugu ongi need kaks tingimust olulisteks takistusteks KVK saavutamisel. Kusjuures kehaasend ei pruugi mängida nii olulist rolli. Näiteks kui raamatu autor Robert Bruce saavutab KVK vaid selili poollamavas asendis, siis mul on see õnnestunud isegi kõhuli asendis, seega kehaasend on iga ühe jaoks individuaalne ja see ei saa olla mingil juhul takistuseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar