Ühe loitsu lugu

  Nädal aega tagasi rääkis mu hea tuttav oma kohtumisest ühe tervendajaga, kes muuhulgas kasutab tervendamisel vanu eesti loitse ja soovitas uurida Mare Kõivu raamatut "Eesti loitsud".
  Olin esialgu väga umbusklik, et teab mis nõidus või must maagia selle taga on ja soovitasin tal igaks juhuks seda teemat esialgu mitte torkida. Ise aga võtsin nõuks kohe järgmisel hommikul teadlikus kehavälises kogemuses natuke tausta uurida. Kõige rohkem kartsin, et loitsude taga võivad jällegi olla mõned vaimuilma pahalased, nõiad või kratid. Saanud kehavälise kogemuse, tegin esimesel võimalusel taotluse kohtuda Loojaga, kes seekord ilmus täiesti ootamatult triibulise, koheva kassina ja hakkas minu ees mööda koridori kuhugile kiirustama. Ma järgnesin talle ja me jõudsime lumisele õuele. Kuna Looja oli kassina nii armsalt kohev, siis ma tahtsin talle pai teha, aga tema lipsas kogu aeg osavalt mu käte vahelt minema. Nii me siis mürasime seal lumehanges, kui mulle äkki meenus, et tahtsin ju loitsude kohta uurida.
  "Mis nende loitsudega siis ikkagi on ja mis või kes on loitsu väe taga?" küsisin Loojalt tõsiseks jäädes.
Kass tardus küsimuse peale paigale ja vaatas minu poole. Tal olid ebamaiselt ilusad helesinised silmad, mis vaatasid teraselt üle mu parema õla kusagile kaugusse. Keerasin ringi, et vaadata mida see kass nii uudishimulikult jälgib ja niipea kui ma ennast ringi keerasin avastasin ennast vana palkmaja eluruumist. Ruum oli suur ja keset põrandat laiutas pikk puust laud, kahel pool pikad puidust pingid. Oleksin nagu hetkega minevikku sattunud. Istusin laua ääres pikal pingil ja minu kõrval olev naine, valge rätt peas, kudus midagi isetehtud puidust rohmakatel varrastel. Villane lõng oli hallikat värvi ja ebaühtlase tekstuuriga. Kudum ise aga lihtkoes ja tundus, et sellest pidi tulema kampsun või vest meesterahvale. Minu vastas istusid laua taga neli erinevas vanuses habetunud meest ja nokitsesid igaüks mingit puutööd. Laual vedelesid puulaastud ja pooleliolevad puidust esemed. Ma ei saanudki täpselt aru mida nad seal nii hoolega meisterdasid. Kõige heledama linase särgiga mees ajas teistega juttu ja nad kõik tundusid lõbusas tujus olema. Meeste kõne oli murdes, aga siiski sain aru, et jutt käis loitsudest. Ise oskasin unes samuti teistega murdekeeles rääkida, aga ärgates kahjuks see oskus enam ei meenunud ja sellepärast ei oska ma neid vestlusi algses vormis kirja panna. Lugejal tuleb seetõttu leppida tänapäevase eesti keelega.
  Sedasi nad siis naersid ja tegid nalja loitsude ja nende üle kes seda sorti asju üldse usuvad. Lõpuks sai mul mõõt täis ja nähvasin meeste jutule vahele:
  "Mina küll tahan loitsu, sest minul on köha!"
Mehed hakkasid uuesti naerma ja valge särgiga mees ütles mulle tögaval toonil vastu:
  "Maie, sina lähed varsti mehele ja ega siis pole aega enam loitsude peale."
Vaatasin uuesti toas ringi ja mulle tundus, et ma olen osa sellest perest, kuhu olin sattunud, sest mind nimetati küll Maieks, aga ometi tundus see koduselt tuttav. Hetkega sain aru, et see valge rätiga naine oli pereema ja heledama särgiga mees, pereisa. Vaatasin oma riideid ja nägin villase tumeda seeliku alt villaseid sukki või sokke paistmas, mille otsas olid pööratud lambanahast algelised jalanõud. Need olid pahkluu kohalt nööriga kokku tõmmatud. Seljas oli mul tume villane jakk, mis oli väga kulunud ja narmendas mõnest kohast. Selle all tundsin linast särki vastu ihu. Vasakult õlalt rippus alla peenike pats, mis oli tumeblondi värvi. Märkasin valge rätiga naist emalikult minu poole naeratamas, olin justkui selles ajas, aga ometi ei olnud ka. Hetkeline segaduse moment kadus alles siis, kui naine mulle lahkelt naeratades ütles:
  "Tule, ma teen sulle siis loitsu"
Ta pani oma käed mu kaelale, ühe käe kõrile ja teise kukla poolele ning hakkas lausuma:
  "Mina olen jääaugul,
   sõber kirvega kõrval,
   sõber kukub jääauku
   mina tõmban välja,
   kirves jääb jääauku."
Ma ei saanudki aru, kas naine mõtles selle kohapeal välja või oli see tõesti mingi vana loits, kus kirves sümboliseeris haigust. Salm oli murdes ja isegi läks natuke riimi. Kartsin, et mul võib see loits meelest ära minna ja ma ütlesin naisele:
  "Palun pane see loits mulle paberile kirja, siis saan ma selle pähe õppida, enne kui meelest läheb!"
Selle peale aga vakatasid kõik toasviibijad ja vaatasid mulle imeliku pilguga otsa, nagu ma oleks kuu pealt kukkunud. Sain alles nüüd aru, et need inimesed on kirjaoskamatud. Kasutasin hetke ära ja tegin toast minekut ning lipsasin välisuksest õue enne kui keegi jõudis mulle küsimusi esitada. Sedamaid põrkasin õues kokku tumedas villases ürbis pikema mehega kellel oli must narmendav kaabulott peas. Tundsin mehes ära sulase. Hakkasin tal järel käima ja küsimustega tüütama. Tahtsin hirmsasti teada et kes see mees on, kellele ma naiseks olin lubatud, aga sulane naeris ja narris mind kogu aja. Tema murdekeel oli veel kangem ja kohmakam, nii et ma sain vaevu aru mida ta rääkis. Käisin temaga koos lakast heinu alla ajamas ja pinnisin teda samal ajal nii mis hirmus, aga kuna ma vastust ei saanud, siis küsisin lõpuks nipsakalt:
  "No miks sina mind siis endale naiseks ei tahtnud võtta?"
Sellepeale hakkas sulane laginal naerma ja ütles:
  "Jumal tänatud, et ma sind omale naiseks ei tahtnud!"
  "Mis mul siis viga on, et ma sulle naiseks ei kõlba?" ei jätnud ma sulase hinge rahule.
Kõkutades ütles ta midagi vastuseks, millest ma üldse aru ei saanud, siis lõi käega ja kõndis muheledes lauda poole. Lauda ukse taha jõudes jäi sulane aga äkki kuulatama ja ütles ehmunult:
  "Laudas on kuri lahti!"

Kuulsin samuti kolinat ja määgimist ja hoidsin hinge kinni, et mis sulane nüüd ette võtab. Tema aga paotas ust ja libises nagu vari
pimedasse lauta, mina jäin uksele valvama, kuni sulane hõikas, et ma uksed kinni lükaks, sest lambad on aedikust välja pääsenud ja võivad õuele joosta ja kes neid siis enam kätte saab. Nii ma ka tegin, lükkasin laudauksed mürtsuga kinni ja panin väljastpoolt haaki. Seisin erutatult ukse taga poriseks tammutud lumisel hoovil ja korraga langes kogu teadmine minusse nagu pehme lumesadu. Sain aru, et Looja saatis mu tagasi, oma eelmisesse ellu, kus ma olin tunnistajaks ühe loitsu loole ja samas sain osa oma elust tollel ajal.
  Loits on sõna vägi ja mida rohkem inimesi on sellesse aastasadade jooksul uskunud ja lausunud, seda väekam on loits. Tervendavad loitsud on meie esivanemate loodud ja midagi halba neis ei peitu. Sama ei saa aga öelda armuloitsude, sajatuste ja needuste kohta, mis on samuti meie esivanemate poolt loodud, aga need on negatiivse väega.  Armuloits on teise inimese vaba tahte rikkumine ja see ei too õnne ei selle saatjale ega saajale. Needuse või sajatusega on asjad aga veel halvemad, sest kui need on oma töö teinud või kui needus murtakse, siis ta pöördub tagasi selle saatja juurde.