Aeg kui selline võib kehtida materiaalses maailmas, aga une-ja vaimuilmas seda ei eksisteeri. Seoses sellega tahan jagada ühte oma teadliku une kõige hirmutavamat kogemust, mis juhtus käesoleva aasta jaanuari alguses. Viimasel ajal olen kindluse mõttes lasknud Loojal oma teadlike unenägusid juhtida, kuna mul on olnud piisavalt palju ebameeldivaid kogemusi vaimuilma kutsumata külalistega. Nii palusin ka seekord meie tegelikul Loojal oma teadliku und valvata ja juhtida. Tundsin kuidas mingi voog mind seejärel endaga kaasa viis ning juba natukese aja pärast olin ühes vaimuilma maailmas. Seal oli suur hoone, mis kõrgus keset džunglisarnast metsa. Jalutasin hoones ringi ja üritasin võimalikult märkamatuks jääda. Esmalt jõudsin mööda esimese korruse koridori jalutades maja taga asuvasse sisehoovi. Sisehoovis asus toitlustuskoht kohalikele. Märkasin seal ühe suure laua taga sõdurite gruppi istumas. Nende hulgas oli nii noori kui vanemaid sõdureid. Kuulsin enda lähedal seisvaid inimesi rääkimas, et tegu on hiljuti sõjakoldes hukkunud sõduritega. Mulle näis aga, et sõdurid ise olid oma olukorraga juba harjunud. Nad istusid koduselt ümber laua, ajasid sõbralikult juttu ja naersid. Läksin tagasi majja, kõndisin mööda korruseid ja koridore ning vaatasin ustest sisse. Nägin seal palju erinevaid ruume, mis olid mõeldud lastele. Üks ruum kuhu sisse vaatasin oli suur saal mille keskel oli laeni kõrguv hunnik mänguasjadega. Seal oli tohutult palju nukusid ja erinevaid lelusid. Panin tähele, et selles ruumis mängisid peamiselt tüdrukud. Teine ruum oli suur jäähall, kus uisutasid nii poisid kui tüdrukud, nii paaris kui üksinda. Kolmas ruum oli täidetud pehmete madratsite ja suurte batuutidega, kus lapsed hüppasid ja rõõmust kiljusid. Sedasi seal majas ringi luusides kaotasin täielikult ajataju. Ühel hetkel märkasin enda lähedal kolme meest, kes mind üksisilmi jälgisid. Noorem nendest tuli mulle lähemale ja ütles:
"Sa oled siin juba kolm päeva olnud!" ja lisas hetke pärast,"Kas sa tõesti arvasid, et ma ei saa aru, et sa ei ole surnud?"
Mulle visati nagu kuuma vett selga. Kolme meest vaadates meenus ähmaselt, et olin neid varem näinud, kui ma laste mänguruume uudistasin. Igas ruumis oli üks neist lapsi valvamas. Samal ajal kohutas mind teadmine, et olin enda teadmata siin juba kolm päeva seigelnud. Kartsin, et mu keha on mitmeid päevi teadvusetult voodis lebanud või hoopis haiglasse toimetatud.
Kaks meest haarasid mul kätest kinni ja ei tahtnud mind ära lasta. Neile arvatavasti ei meeldinud, et mingi unerändur seal omavoliliselt ringi kolab. Viimases hädas hakkasin kõva häälega kordama:
"Looja, ma tahan maapeale oma kehasse tagasi! Looja, ma tahan maapeale oma kehasse tagasi! Looja, ma tahan maapeale oma kehasse tagasi!"
Sedamaid suutsin ennast valvurite käest lahti rebida ning mööda koridori tuldud teed tagasi joosta. Tormasin läbi tühjade koridoride, kuni sain lõpuks aru, et raiskan oma aega. Hoone oli tohutult suur ja ma kartsin, et võin ära eksida, enne kui sealt välja saan. Lõpuks tuli mul mõte aknast välja hüpata ja alla maapeale oma kehasse tagasi kukkuda. Läksin kohe esimese koridori aknani, ronisin aknalauale ja hüppasin sealt välja. Ma kukkusin ja kukkusin ja kukkusin... Oleksin võinud ka lendu tõusta ja ümbrust uurida, aga seekord tahtsin kiiresti kehasse tagasi saada. Tundsin selgelt seda hetke kui kehasse kukkusin, endal kiirest langemisest südame alt õõnes. Avasin kiiruga silmad ja vaatasin kella, olin uinumise hetkest kuni ärkamiseni maganud umbes tund aega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar