Kohtumised Loojaga

  Jumalaid on palju, aga Looja on üks. Igal religioonil ja iidsel usundil on oma Jumal või isegi mitu. Mul on olnud au oma teadlikes unenägudes kohtuta mõnega neist (Jeesus, Krišna ja Šiva), aga uudishimu kannustas mind oma otsingutes veelgi sügavamale minema. Teadlike unerännakute edenedes kasvas ka vastupandamatu soov kohtuda selle Ühega ehk meie tegeliku kõikse Loojaga. Ma tean, et Loojat ei ole võimalik näha, kuna Tal ei ole kindlat kuju ega vormi. Õigem oleks öelda, et Ta on Elu mis täidab kõike silmaga nähtavat ja nähtamatut.
  Ühel möödunud aasta novembri varahommikul, peale ärkamist, võtsin eesmärgiks teadlikult uinudes kohtuda tegeliku Loojaga. Tunnetades, et mu vaimkeha on ärkvel ja füüsiline keha magab, tegin oma eesmärgi teoks. Tõusin voodist, läksin ukse juurde, mis viib kööki ja tegin taotluse kohtuda tõelise Loojaga. Astusin kööki ning märkasin kohe, et kõik on kirkamates toonides kui muidu. Mööbel, seinad ja laed juskui helendasid ja virvendasisid. Nägin, et kõik mu ümber vibreeris (peentasandil, imepisikeste säravate osakestena) ja helendas kummalistes kirgastavates värvides. Vaatasin oma helendavaid ja vibreerivaid käsi ning tundsin kogu oma kehas nagu õrna elektrilaengu moodi surinat. Kogesin määratlemata hetke jooksul senitundamatud õnnetunnet, tunnet, et ma olen kõigega üks. Üks selle helendava vibratsiooniga, mis läbib mind ja kõike. See oli mu üks esimesi kõige vapustavaimaid Loojaga kohtumise kogemusi.
  Teine sarnane kogemus oli juba paari päeva pärast samuti varahommikul. Olin oma teadliku unerännakuga jõudnud Tallinnasse, Nõmme linnaossa, kus ma aastaid tagasi elasin. Jalutasin mööda varahommikust tänavat, mis oli peaaegu tühi, välja arvatud mõni üksik inimene ja auto. Jäin oma endise koduvärava ees korraks seisma, et tänavale astudes taotlus teha. Loomulikult tahtsin uuesti Loojaga kohtuda! Astusin tänavale ja hommikuhämarusest hall tänav muutus äkki kirkaks. Pilvine taevas, majad, asfald, tee ääres kasvavad puud ja põõsad hakkasid kummalises helendavas kiirguses vibreerima nii kaugele kui silm ulatus. Tundsin kuidas mingi pehme surisev õndsuselaine mind endasse mähkis.
  Neli päeva pärast viimast kogemust ei suutnud ma vastu seista kiusatusele seda tunnet uuesti kogeda. Seekord aga tormasin kärsitult uksest sisse enne kui taotluse lõpetada jõudsin ja leidsin end ühest täiesti tühjast ruumist, mille vastasseinas oli samuti uks. Seisin, vaatasin ringi ja ootasin, aga midagi ei juhtunud. Olin juba natuke pettunud, kui äkki minu vastas olev uks avanes ja üks kena ülikonnas mees sisse astus. Mees oli sõbralik, teretas ja hakkas minuga rääkima. Ma ei mäleta täpselt millest ta rääkis, aga ta oli väga sõbralik ja viisakas. Kuigi ma esialgu kartsin, et ta võib mõni pahalane olla jätkasin temaga sõbralikku vestlust. Jalutasime juttu ajades pikki koridori, kuni lõpuks julgesin küsida:
  "Mis su nimi on?"
  "Gunnar," vastas ta kiirustamata.
  "Kas sa oled seesama Gunnar keda ma tunnen?" küsisin automaatselt, kuigi ta polnud välimuselt sugugi sarnane sellele Gunnarile, keda tunnen (unenäos ei pruugi inimese vaimkeha olla üldse sarnane tema füüsilisele kehale).
  "Me oleme oma põhiolemuselt tegelikult kõik üks ja sama," vastas ta naeratades.
Äkki aimasin, et ta loeb mu mõtteid ning mul tekkis tunne, et tegu võib olla Looja ingliga ja samal ajal mõtlesin, et kui ta on ingel, siis võiks ta mind kallistada. Sõna lausumata keeras ta minu poole ja kallistas mind. Olin sellest nii jahmunud ja kohe sulas ta mu käte vahelt olematuks. Vaatasin kahetsusega ringi, sest tegelikult mulle meeldis see kallistus. Märkasin teda juba natuke kaugemal, seljaga vastu koridori seina toetumas ja mulle naeratamas, nagu poleks midagi juhtunud. Olin hämmingus.
  "Ma võin sulle näidata, et me oleme oma põhiolemuselt üks ja seesama," ütles ta peale pikka vaikust.
  Olin uudishimulik ja mõtlesin, et kuidas ta seda mulle küll näidata kavatseb. Tema aga vaatas mind naeratades, kõndis minu poole ning sulas minu sisse. Esialgu see tunne ehmatas mind, aga siis tundsin ära selle sama tuttava surina enda sees ning kirjeldamatu õnnetunde. Olin temaga täiesti üks ja me suhtlesime edasi juba mõttetasandil.
  "Oh, ma sain nüüd aru, mida sa silmas pidasid, kui sa ütlesid, et me oleme oma põhiolemuselt kõik üks ja sama," mõtlesin rõõmsalt.
 Tundsin ta tundeid ja mõistsin ta mõtteid niisamuti nagu tema minu omi. See oli nagu mingi kummaline kahe hinge harmoonia, kus samal ajal säilisid mõlemad isiksused, nii minu, kui tema oma. Kaugemal koridori seinal ripus peegel ja ma läksin sinna, et ennast peeglist näha. Enda asemel nägin ma peeglis teda, aga ometi ma teadsin et see olen mina ja kui ma liigutasin ennast siis mees peegelpildil liigutas täpselt sama moodi. Hakkasin naerma, sest see on nii naljaks ja samas nii uskumatult hea tunne. Ühel hetkel tundsin, et hakkan unenäost välja libisema ning samal ajal libises ka see mees minust välja. Ma nägin teda veel viivuks enne kui ärkasin. Olin ikka veel selle õnnetunde lummuses, mis mind unenäos valdas, aga samal ajal ka kohutavalt kurb, et see nii ruttu lõppes.
  Ma ei unusta kunagi seda tunnet mida mul oli võimalik kogeda Loojaga kohtudes. Looja ei ole tühjus nagu mõned väidavad samuti ei kao inimese isiksus Loojaga üheks sulades. See on kõikide olendite ülim harmoonia ja armastus, koos individuaalse minatunde säilimisega. Selliste kogemuste tõttu valisin ma Looja ka oma edaspidiste teadlike unenägude teejuhiks, õpetajaks ja kaitseingliks.
  Igal inimesel on võimalik teadlikes unenägudes luua oma isiklik suhe Loojaga, ilma religioossete vahendajate, gurude ja selgeltnägijateta.