Kui ma alles alustasin teadlike unenägude praktikaga, siis olid mu unemaastikud ja uneruumid alati hämarad ja korratud. Hooned olid räämas ja ruumid täis prahti. Ühel sellisel rännakul otsustasin olukorda muuta. Seisin keset lennujaama sarnase hoone suurt ooteruumi ja tegin taotluse. Hetkeks tundus mulle, et asi ei toimi, aga kui ma korraks silmad sulgesin ja need uuesti avasin, oli ümbrus tundmatuseni muutunud. Seinad, kus hetk tagasi koorus tumesinine luitunud värvkate oli nüüd plaaditud erinevates kollastes toonides seinaplaatidega, mis meenutas mosaiiki. Põrandat, mis enne oli hall ja mõranenud, täis prahti ja laest kukkunud krohvitükke, katsid nüüd musta värvi peegelsiledad ja läikivad põrandaplaadid. Suur ruum oli justkui äsja remonditud. Sellega hakkama saanud vaatasin ringi, et mida järgmiseks teha? Nägin kaugemal ooteruumis inimesi kõndimas, valisin nende hulgast välja ühe pikas mantlis kaabuga härrasmehe keda ma paljundama hakkasin. Muutsin ta kolmeks samasuguseks meheks ja siis jälle üheks tagasi. Asi läks aina huvitavamaks ja ma otsustasin samamoodi ka iseennast paljundada. Paljundasin ennast neljaks eraldi olevaks isikuks ja jalutasin siis ooteruumis ringi kuni lõpuks kõik oma teisikud kokku kutsusin ja jälle üheks muutsin. See oli väga huvitav harjutus, mida ma soovitan kõigil kindlasti proovida. Aga nagu öeldakse, et süües kasvab isu ja nii ka minul, sest kohe peale seda küpses mul juba parem plaan:
näha maailma läbi kotka silmade! Niipea kui olin taotluse teinud kadusid ooteruum ja inimesed. Selle asemel tundsin, et liuglen kõrgel õhus tiivad laiali nagu kotkas. Tundsin kuidas õhuvoolud mind kannavad, ilma et mul oleks vaja tiibu liigutada. Suunasin pilgu maa peale ja märkasin seal kõrge rohu sees mingit imepisikest täpikest liikumas. Taipasin äkki, et mul on hoopis teistsugune silmanägemine. See pole sugugi see mida ma olin oodanud. Esiteks oli maailm, mida ma nägin must-valge, kus valdavas enamuses hallikad toonid. Imepisike objekt mida ma maa peal märkasin oli väga selge, samas jäi aga ümbritsev häguseks, täpselt nagu fotoaparaadi makroobjektiiviga pildistades. Pildistatav detail on selge ja teravalt nähtav, ümbritsev aga udune ja ebaselge. Selle kogemuse põhjal tuleb välja, et kotkal on sisemine andur, mis reageerib liikumise ja sooja peale. Ilma suurema vaevata ja nagu vaistlikult märkasin maa peal liikuvat ja soojust kiirgavat objekti, olgu ta kasvõi niisama pisike nagu hiir.
Olen viimasel ajal tihti mõelnud, et miks inimesed raiskavad oma aega, raha ja tervist igasugustele mõnuainetele ja meelemürkidele, selle asemel, et kogeda midagi sellist. Olen oma elus olnud ühe korra väga purjus ja see oli minu arust jube kogemus. Mõistus oli küll selge, aga keha oli nagu sült. Õnneks oli see sünnipäevapidu mu enda kodus, nii et mingit õnnetust ei juhtunud, aga hommikune pohmell oli õudne. Ja kui nüüd neid kahte kogemust võrrelda, siis ma ei vahetaks teadliku une kogemust mitte iialgi uuesti sellise joobeseisundi vastu. Tean ka inimest, kes on kunagi huvi pärast proovinud korra "kanepit" ja "triipu", aga tegeledes praegu teadliku une praktikaga ütles ta neid kogemusi võrreldes:
"Justkui kõik oleks sama, aga kanepit või triipu tõmmates ei suuda sa seda seisundit juhtida ega muuta. Sa lihtsalt kulged kusagil illusioonis. Lisaks kõigele on need mõnuained pikas perspektiivis väga kulukad ja füüsilisele tervisele kahjulikud!"
Kas sa oled kunagi mõelnud milline võib olla maailm läbi kotka silmade? Järgmise kümne aasta jooksul veedad sa üle kolme aasta unes, milleks seda aega siis niisama raisata?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar