Prohvetlikud unenäod (1.osa)

  Eelmises postituses mainisin, et inimene üksikisikuna on ise oma saatuse kujundaja, aga iga üksikisik on osa rahvast, kelle hulgas ta elab. Selles postituses jõuamegi üksikisikut puudutavatest unenägudest natuke kaugemale - prohvetlike unenägudeni, mis võivad sisaldada terveid inimgruppe ja riike puudutavaid tulevikuvisioone.

  Kes suudavad muuta või mõjutada tervete inimgruppide ja rahvaste saatust? Loomulikult need, keda inimesed on omal vabal valikul usaldanud ennast juhtima. Kui me kuulume gruppi, siis igal grupil on tavaliselt liider/liidrid kelle otsustest sõltub grupi inimeste tulevik, kas pole nii? Näiteks kui inimene astub laevale või lennukisse, siis ta on automaatselt osa sellest reisigrupist, kes usaldavad oma tuleviku laeva- või lennukaptenite kätesse ja kriisiolukorras sõltub see inimestegrupp suuremas osas kaptenite otsustest. Samamoodi käib see tervete riikide, organisatsioonide ja religioonide kohta, mida paljudes vaimsetes ringkondadest nimetatakse grupikarmaks.

  Seega kujundavad juhid oma otsustega riikide või inimgruppide tulevikku ja vastuvaidlematult on see väga vastutusrikas ülesanne. Tarkadel rahvastel on targad juhid ja rumalatel rahvastel rumalad juhid ning seda on maailmas ringi liikudes kõikjal ka näha. Meie riik on väike nii oma territooriumilt, kui populatsioonilt ja sellepärast on just meil vaja olla eriti targad ja tähelepanelikud, sest tänu oma väiksusele oleme otsuste tegemisel ka ümritsevate suuremate riikide lükata-tõugata.

  Olen mitmete aastate jooksu näinud väga erinevaid prohvetlikke unenägusid, millele ma ei osanud esiti suuremat tähelepanu pöörata, kuna need tundusid tol ajahetkel nii absurdsed. Praegu maailmas toimuvad sündmused on aga hirmuäratava kiirusega liikunud/liikumas nende unenägude täitumise suunas.
  Kõigepealt tahan kirja panna mõned islami ja rändekriisiga seotud unenäod. Esimene unenägu oli aastal 2005, kus edastatud hoiatus tundus minu jaoks täiesti ebareaalne. Nägin unes, et olin oma linnakorteri köögis (korter asub neljandal korrusel, kust avaneb aknast hea ülevaade kogu hoovile). Vaatasin aknast välja hilisõhtusesse pimedusse. Hoovi heitis veidi valgust paar tänavavalgustuslampi ja naabermajade üksikud helendavad aknad. Kogu linn magas rahulikku und, aga järsku märkasin pimedas liikuvaid musti varje. Hakkasin neid varje tähelepanelikumalt jälgima, kuni silm eraldas pimedusest mustade turbanitega, pooleldi kaetud nägude ja mustade kottpükstega moslemi sõdurid. Nad oleksid nagu kusagilt ajaloolisest filmist välja ilmunud, ühes käes lai ja kõver mõõk (saabel) ja teises käes mustritega kaetud kilp. Nad liikusid vaikselt ja varjusid puude ning põõsaste taha, ning neid ilmus majade vahelt aina rohkem ja rohkem juurde. Kogu aeg vaikselt positsioone vahetades lähenesid nad ka minu majale. Varsti oli neid pea-aegu kogu õu täis ja ma nägin, et neil on plaanis kogu linn ja riik niimoodi vaikselt öövarjus vallutada. Vaatasin uurivalt ringi, et kas ehk keegi peale minu veel märkab seda mis toimub, aga enamus inimesi magas oma tubades, pimedate akende taga ja need kes olid ärkvel, tegelesid oma hilisõhtuste toimetustega, ega märganud õues toimuvat. Ärgates tundsin kergendust, et see oli vaid uni. Praeguste maailmas toimuvate sündmuste taustal tundub, et tegu oli vist ikkagi prohvetliku unenäoga.
  Teine unenägu oli oktoobris 2010. Unenäos olin ma oma maakodu suvemaja väikeses toas. Istusin voodiserval ja märkasin äkki endast mõne meetri kaugusel oleval riiulil maha lõigatud inimpead. See oli tumedanahalise mehe pea, musta habeme ja idamaise valge turbaniga. Mehe pea elas veel, kuigi maharaiutud lõikekohal oli veri juba hüübinud ja kuiv. Tardusin hirmunult paigale ja jäin jahmunult seda õõvastavat vaatepilti jõllitama. Mehe silmad olid kiirgavad ja pilk läbitungiv, aga tundus et ta elujõud oli otsakorral, sest ta sulges aeg-ajalt oma silmad ja kui oli jõudu kogunud siis avas need uuesti, et mulle otsa vaadata. Lõpuks kui ma suutsin oma hirmu taltsutada teadmisega, et mida see kehatu pea mulle ikka teha saab, tõusin voodilt püsti ja hakkasin ettevaatlikult riiulile lähenema, et asja täpsemalt uurida. Siis aga pea haihtus ja selle asemel seisid riiulil kaks mustade kaantega raamatut. Raamatute kaantel polnud ühtegi kirja, need olid nagu musta kuivanud tõrvaga koos, mis sõrmega puudutusel pisut kleepusid. Lähemal uurimisel osutusid need koraanideks. Unenäo võtmeks on maha lõigatud inimpea, mis muutub kaheks mustade kaantega koraaniks (teadupärast on koraan roheliste kaantega). Jällegi ei osanud ma tollel ajal sellest unenäost midagi arvata, peale selle, et tundsin ärgates tohutut kergenudst.
  Kolmas unenägu oli 2014 aasta kevadel. Teadsin unenäos, et Euroopat on tabanud suur katastroof, sest kõik vulkaanid olid aktiveerunud ja purskasid tulist laavat. Nägin seda justkui linnulennult ja oma imestuseks märkasin, et kõige kõrgem ja ohtlikum tegevvulkaan oli Saksamaal. Ise mõtisklesin loogiliselt, et Saksamaal ju vulkaane ei tohiks olla, aga ometi nägin keset Saksamaad suurt tegevvulkaani mille kraatrist tõusis suitsu ja tahma, ning laavajõed voolasid mööda mäekülgi alla, põletades kõik oma teel. Inimesed, kelle kodud olid olnud mäe läheduses, pidid oma majad maha jätma ja põgenema. Kõige ebareaalsem oli see, et ka Eestis oli vulkaane, aga need olid õnneks madalad. Ühte ma nägin lausa kodu lähedal metsa all. See oli vaid poole meetri kõrgune, ent ometi mulksus seal sees tuline laava. Mu isa tahtis seda lähemalt uudistama minna, aga ma hoiatasin teda, et tuline laava võib ootamatul purskamisel kätele ja näkku raskeid põletushaavu teha. Kui ma esialgu selle unenäo tähendusest üldse aru ei saanud, siis rändekriisi arenedes panin lõpuks ka selle piltmõistause kokku.
  Neljas unenägu oli juunis 2015, mõned kuud enne, kui 22. septembril otsustati eelmise 200 asemel 550 kvoodipagulast vastu võtta. Unenäos olin ma kaubanduskeskuses, kus seisid pikkades järjekordades sajad burkades mosleminaised, näod kaetud. Enamusel naistest olid burkad üleni punast värvi. Värv varieerus veripunasest oranzikaspunaseni ja vaid mõnel üksikul naisel (neid võis olla ehk 5-8) oli rohelist värvi burka. Kuna mosleminaiste burkad on traditsiooniliselt musta või siis sinist värvi, siis on selle unenäovõtmeks värvid. Unenäosümboolika järgi on punane ohu, kire, tüli, pahanduse, ärrituse ja valgusfoori stopptule värv. Roheline on aga rahu, turvalisuse, kohanemise, viljakuse ja valgusfoori liiklemist lubava tule värv.
  Et mitte väga pahaendeliselt oma postitust lõpetada, lisan siia viimasena unenäo, mida nägin novembris 2015 ja see sai ka positiivse lõpplahenduse. Nägin unes mustades lahingurüüdes relvastatud sõjaväelasi ühe mulle tundmatu küla jalgpalliplatsil. Sõdurid olid pealaest jalatallani mustas, isegi nende nägusid polnud näha. Ka nende kilbid, mõõgad ja turvised olid mustast läikivast metallist. Neid võis olla umbes 60-70 meest. Nad olis üles rivistatud ja tundus, et ootasid vaid käsku rünnakuks. Külainimesed olid kõik kusagile peitu pugenud, ainult mõned üksikud külamehed vaatasid hirmunud nägudega väljakule rivistatud armee poole. Mina seisin samuti staadioni servas ja hoidsin ühel väikesel tüdrukutirtsul käest kinni. Järsku märkasin, et staadioni tagaosas liikus grupp inimesi sõduritele seljataha. Grupi ees seisis nääpsuke, vana ja kortsus naine, rätt peas ja pikk hall ürp seljas. Tema saatjad taandusid aupaklikult kaugemale ja jäid tähelepanelikult vana naise tegevust jälgima. Naine, kes esmapilgul tundus vana ja väeti, võttis äkki kahe käega maaservast kinni nagu vaibast ja lõi kiire liigutusega kogu sõjaväe koos maakamaraga õhku. Staadionist oli saanud üks suur haigutav pime auk ja sõdurid kukkusid kõik sinna sisse, ning vana naine kattis selle uuesti rohelise muruga kaetud maakamaraga nagu poleks midagi juhtunud. Peale selle vaatas ta oma terashallide silmadega mulle karmil pilgul otsa. Sain hetkega aru, et see vana naine on üks eestlaste esiema ja väga võimas nõid ning ma tundsin tema ees suurt aukartust.
  "Teid ma ei puudu!" ütles ta mulle rahustaval toonil ja kadus koos oma saatjaskonnaga niisama vaikselt nagu oli ilmunud.
Rõõmustasin, et selline kriitiline olukord mustade sõdalastega nii lihtsalt oli lahenenud ja vaatasin, et ka kõik külanaised ja lapsed, kes olid sõjaväelaste eest peitu pugenud, hakkasid nüüd vargsi ja ükshaaval oma peidupaikadest välja tulema. Väike staadioniesine külatee kogunes rahvast täis, inimesed naeratasid üksteisele ja ajasid juttu ning naasid lõpuks oma igapäevaste toimetuste juurde. Jätan selle viimase unenäo iga lugeja enda tõlgendada ja kes vähegi unenäosümboolikat mõistab, saab varjatud sõnumist aru.
  Lõpetuseks panen väikese vihjena kirja, et prohvetlike unenägude järgmise postituse teema on seotud meie suure idanaabriga.


Järgneb...

Minevik ja tulevik

Iga inimese isiklik minevik ei hõlma ainult seda, mida ta eile või aastaid tagasi läbi elas, vaid kogu hinge eksistentsi vältel kogetu käesoleva hetkeni välja.
  Vaimselt ärganud inimese huvi eelmiste elude vastu on täiesti loomulik, sest see aitab lahendada minevikust kaasa tulnud probleeme nii inimsuhetes kui ka tervises. Käesolev hetk on minevikus tehtud valikute ja otsuste tulemus ja tulevik kujundatakse käesoleval hetkel tehtud valikute ja otsuste põhjal.
  Üks võimalus eelmiste elude kohta vastuseid saada on minna hüpnoterapeudi juurde. Ma ei ole kindel, kas Eestis leidub üldse antud teemat valdavat profesionaali nagu seda on vanameister Michael Newton, aga päris huvitavat informatsiooni selle kohta võib leida para-web foorumist.
  Tuleviku välja uurimiseks on meil siiski märksa ebakindlamad võimalused, sest tulevik sõltub meie käesoleva hetke valikutest ja nii ei saa ükski selgeltnägija meile tegelikult öelda, mis meid ees ootab. Heal juhul saab ta rääkida vaid kõige tõenäolisemast tulevikuvariandist, aga kui inimene teeb kannapöörde, siis varisevad kõik selgeltnägija ennustatud tulevikuvisioonid kokku nagu kaardimajake. Võtame selle jutu kinnituseks klassikalise näite lähiminevikust, kus tunnustatud nõid ennustas meie praeguse presidendi eraelu kohta ja väitis, et too jääb peale lahutust pikaks ajaks üksikuks. Kes tunneb huvi, siis on antud ennustuse kohta säilinud veel ka Õhtulehe artikkel. Niisiis, see väike ilmekas näide kinnitab fakti, et inimese tulevik on tema enda kätes ja ainult lihtsameelseid on võimalik mõjutada "saatuse" jutuga.
  Nüüd võib mõni küsida, et kui väike laps saab liiklusõnnetuse või raske haiguse tagajärjel surma, siis kas see pole mitte julm saatus? Ei, tegelikult on see hinge enda valik, mille ta teeb juba enne maapeale sündimist. On olemas mitmeid põhjuseid ja olukordi, miks valib hing lühikese elu või miks mõned valikud annavad tulemuseks vara katkenud elu. Antud teemal võiks pikalt arutleda, aga minu postituse eesmärk oli tegelikult hoopis midagi muud.
  Minevik ja tulevik on inimeste jaoks ju nii ahvatlevad, aga samas nii kättesaamatud, et kindlasti osalt ka sellepärast usaldatakse hüpnoterapeute, et eelmistes eludes käia ning selgeltnägijaid ja kaardimoore, et tulevikust sotti saada. Tegelikult on meil kõigil olemas palju lihtsam, odavam ja kindlasti ka usaldusväärsem võimalus samadele küsimustele teadlikus unes vastuseid saada.
  Kõigepealt tahan lühidalt kirja panna ühe oma unekogemuse eelmisest elust. Eelnevalt mainin ära, et see lugu on seotud mu emapoolse vanaisa õega. Vanaisa õe nimi oli Ida, keda mäletan oma varasest lapsepõlvest lahke ja sõbralikku vanaprouana. Käisime perega isegi tema matustel, kui olin kuue aastane. Vanatädi Ida varasemast elust ei teadnud ma midagi, ega osanud aimatagi. Teadsin ainult, et ta oli abielus vanaonu Endliga ja lapsi neil ei olnud.
  Kuus aastat tagasi nägin aga varahommikul kummaliselt selge unenäo vanatädi Idast, kes jalutas ühe pika ja võõra tumedapäise mehega kusagil keset suviselt rohelist aeda. Mehe kukil istustusin mina nagu väike tüdrukutirts ja lõkerdasin naerda, sest mees kõditas mind. Unenäos teadsin, et see mees on minu isa. Minu mälestuspildist tunduvalt nooremas eas Ida vaatas aga meie vigurdamist emalikult naeratades pealt. Kui mees mu oma kukilt lõpuks maha pani, jooksin itsitades ning tema eest põgenedes tuppa ning jäin äkki toas oleva vanaaegse kummutipeegli ette seisma. Peeglist vaatas mulle vastu väike, ümara näo ja punaste põskedega täiesti võõras heleda peaga tüdruk. Silusin oma pikki juukseid, katsusin oma nägu ja mõtlesin, et see pole ju üldse mina - see mina kes ma praegu olen. Ehmatus oli nii ehe, et ärkasin kohe üles. Peale seda unenägu võtsin esimesel võimalusel oma emapoolse tädiga ühendust, et asja selgitada, kuna tema suhtles vanatädi Idaga tema eluajal kõige rohkem. Tädi kinnitas mulle, et Ida oli tõepoolest enne vanaonu Endliga abiellumist juba korra abielus olnud. Samuti oli Idal esimesest abielust tütar kes suri kümne aastaselt kopsupõletikku. Tema esimene abikaasa oli pikka kasvu tumeda peaga mees, kes suri aasta peale tütre surma samuti kopsupõletikku. Tädi jaoks tundus uskumatu see, et ma kirjeldasin ammu surnud ja minu jaoks täiesti tundmatuid inimesi nii nagu ma oleks neid ise näinud. Sellega sain ma kinnitus oma tärkavale aimdusele, et see väike tüdruk võisin olla mina oma eelmises elus. See kogemus sai mulle tugevaks inspiratsiooniallikaks oma eelmiste elude teadlikuks unekülastusteks ka edaspidi. Niimoodi nägin ma unes oma veel varasemaid elusid nii Hispaanias kui ka Tsaari-Venemaal. Kõige hämmastavam on see, et nende ajastute üldine miljöö, arhidektuur, sisustus, riietus ja kombed olid nii detailsed, et ma pole isegi ajaloolistes filmides näinud midagi sellist nagu nendes unenägudes. Sõna otseses mõttes tunduvad ajaloolised filmid selle kõrval lausa haleda pantomiimina. Kindlasti on väga oluliseks teguriks see, et oled ise sündmuste keerises, osalisena sellest ajaloolisest hetkest, mis puudutab sinu isiklikku minevikku.
 Täpselt samamoodi nagu teadlikus unenäos võib külastada oma eelmisi elusid, on võimalik heita põgus pilk ka oma tulevikuvõimalustele. Siin peab alati arvestama, et tulevik sõltub valikutest ja valikuid on alati mitu. Sellepärast on kõige mõistlikum küsida, millised on minu valikud näiteks uue töökoha, elukoha või elukaaslase valikul jne. Seda kõike ei maksa küsida esimeselt ettejuhtuvalt unenäotegelaselt, vaid meie tegelikult Loojalt, sest Temaga oleme me siia maapeale tulles ju lepingu teinud. Looja võib unenäos meie valikuid aga täiesti ettearvamatu visioonina näidata. Näiteks minule näitas Ta ühes teatud isiklikus küsimuses valikuid teelahkmena, millest üks viis tupikusse ja teine läks sirgjoones edasi kaugusse. Tänu sellele sain aru, et kui ma jätkan vanaviisi, siis olen omadega varsti ummikus, aga kui julgen teha teise valiku, siis on edasiminekuks tee vaba. Siinkohal soovitan kõigil unenägijatel selline unikaalne võimalus kindlasti ära kasutada.

Silveri elu ja surm, nii unes kui ilmsi

  Usun, et ma pole ainus, kes unes oma surnud lemmikloomaga on kohtunud ja kuna meie pere lemmik Silver lahkus vaimuilma käesoleva aasta novembrikuu esimesel päeval, siis tahan ma selle postituse temale pühendada. Ta oli täpselt oma vanaema moodi, kes rohkem kui viisteist aastat tagasi ise meie juurde tuli. Hulkuv kass koos poegadega, pole just kõige ahvatlevam pakkumine, mida elu võib anda. Kuna kasside tulek oli nii märgiline (seitse valget ja üks must kass), siis otsustasime ema koos ühe pojaga endale jätta ja ülejäänud kassipojad andsime ära. Silver oli siis selle klanni viimane kass.
  Tema surm, ei olnud tegelikult meie jaoks nii väga ootamatu, kuna mu isa nägi paar kuud varem tema kohta väga pahaendelist unenägu. Isa pikutas unenäos koos oma surnud vennaga diivanil ja ajas juttu. Siis tõusis ta diivanilt, et patja mugavamaks kohendada ning uuesti pikali heita, aga meie kass Silver oli temast ette jõudnud ja padja peale juba mõnusasti kerra keeranud. Surnuga ühes voodis magamine on unenäos ohumärk ja Silver võttis ilmselgelt selle ohu enda peale, kui ta padja peale magama läks, laskmata isal uuesti voodisse pikali heita. Kuna tegu oli mu isa unenäoga ja tema ei oska teadlikult oma unenäkku tagasi minna, siis ei olnud võimalik ka midagi enam muuta. Mina ei saanud samuti midagi teha, sest teiste inimeste unenägudesse ei ole ma kunagi tihanud minna, isegi kui unenäo nägija selleks loa annaks. Olen alati arvanud, et iga unenägija peaks ise oma unenägusid inspekteerima. Ja mis meil siis muud üle jäi, kui võtsime seda hoiatust arvesse ja jälgisime kassi tervist. Mõne nädala jooksul mingeid haiguse sümptomeid ei ilmnenud ja nii hakkas ka valvsus tasapisi vaibuma.
  Meie kodu asub maantee lähedal ning kass oli oma kaheksa eluaasta jooksul seda tuhandeid kordi ohutult ületanud ja sellepärast ei osanud keegi meist arvata, et surmaoht ähvardas teda hoopis seal. Sellel õnnetul esimesel novembrikuu päeval jooksis Silver kummalisel põhjusel autole otse ette, sai tugeva löögi ning maandus elutult teepervele. Surm saabus saadud löögist silmapilkselt. Tõime ta elutu keha teeservalt koju ja kohe meenus mulle vanade indiaanlaste komme hukkunud looma hingega rääkida. Ma polnud kunagi midagi sellist varem teinud, aga seekord oli tegemist traagilise äkksurmaga ja nii ma mõtlesingi, et peaks selle hingekese ikka Looja Valguse poole teele saatma. Panin käed ta elutu keha peale ja kõnelesin temaga oma mõtetes. Kindlasti arvavad paljud nüüd et, ega siis loom inimese mõtetest aru saa, aga ma julgen siiski vastupidist väita ja panen sellega seoses siia kõrvalpõikena kirja ka ühe huvitava seiga Silveriga.
  Lugu algas sellega kui Silver varakevadel oma esimest käppa vigastas ja loomaarst ta jala lahasesse pani. Loomulikult ei meeldi ühelegi loomale mingid lisavidinad ning kindlasti üritavad nad nendest kohe ja võimalikult kiiresti vabaneda. Kartsin hirmsasti, et ta kisub lahase käpa ümbert ära ja teeb endale niimoodi veel rohkem viga. Kohe järgmisel ööl nägin Silverit unes, kus ta samamoodi hammastega oma lahast käpa küljest lahti üritas kiskuda. Mina aga hakkasin temaga nagu väikese lapsega pahandama ja hurjutasin:
  "Nii ei tohi teha, muidu saab su käpp veel rohkem haiget!"
  Silver vaatas mulle otsa, kuulatas teraselt mu juttu ning jättis lahase sikutamise järgi nagu oleks tõepoolest minust aru saanud. Peale seda unenägu kandis Silver tervelt nädalajagu vapralt oma lahast, ilma seda lõhkumata. Just täpselt nii kaua, kuni jalg ära paranes. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, jõudis mõte, mida ma talle unenäo kaudu edastasin, ka päriselt kohale.
   Niisiis, teades, et Silver kuuleb mind vaimuilmas, rääkisin temaga ka peale surma ja juhatasin teda Looja Valguse poole. Hiljem matsime ta vana õunapuu alla, mille otsas talle meeldis tihti ronida ja küüni teritada ning jällegi nägin ma teda samal ööl unes. Ta seisis suvemaja lakka mineva trepi ülemisel astmel ja vaatas alla minu poole. Arvasin kohe, et ta võib veel segaduses olla, sest üleminek vaimuilma oli liiga äkiline ja nii ma mõtlesin temast igal õhtul enne uinumist. Ootasin unes mingit mäki, mis selgust annaks ja täpselt nädala aja pärast ma selle ka sain.

  Jalutasin oma unenäos maja ees ning vaatasin vana õunapuu poole, kuhu Silver maetud sai ja nägin teda oma haua kõrval seismas. Ta vaatas minu poole, aga ei tulnud lähemale. Tema selja taga, puu varjus, märkasin veel kolme kassi siluetti. Esimese asjana mõtlesin, et ta on vaimuilmast omale juba sõbrad leidnud, aga lähemal vaatlemisel märkasin, et need kassid olid kasvult hulga suuremad. Neil oli ilus tähniline karvkate ja kõrvade otsas edevad musta otsaga karvatutid. Need kolm kassi Silveri selja taga on ju hoopis ilvesed, plahvatas mu peas äratundmine! Vaatasin uuesti Silverit ja nägin, kuidas ta keha hakkas sujuvalt muutuma. Valge kasukas muutus kollakaks ja tähniliseks ning kõrvade otsa kasvasid samasugused karvatutid nagu teistel ja juba hetke pärast nägin nelja ilusat ilvest vana õunapuu all seismas. Sain sellest Silveri peenelt antud vihjest suurepäraselt aru ja naeratasin omaette, kui tagasi toa poole kõndisin.
  Arvatavasti ei sünni ta enam kassina, vaid hoopis ilvesena ja see oleks tema puhul ka loogiline käik, kuna ta oli juba kassina sellise metsiku ja vaba loomusega. Ma kutsusin teda vahel naljatamisi Valgeks Pantriks, sest ta armastas tihti puude otsas ronida ja linde kimbutada ning hiirejahil käis ta isegi siis, kui kõht ja toidukauss olid head ja paremat täis.

Kohtumine kolme guruga

  Oma vaimsete otsingute algusaastatel olin ma täiesti veendunud, et ilma isikliku guruta pole võimalik eesmärki saavutada. Täna ei ole ma enam milleski veendunud, sest iganenud arusaamad ja vanad kinnisideed on vaimsel teel liikujale tegelikult kõige suuremateks takistusteks. Võib-olla olid sadu aastaid tagasi sündinud gurud ning vaimsed õpetajad õilsamate eesmärkidega kui need kolm keda ma uneilmas kohtasin. Ma ei mõista kedagi hukka, aga samuti ei hakka ma ka kedagi lihtsalt selle pärast jumaldama, et ta oskab iidseid tekste peast ladusalt tsiteerida või neid tänapäeva inimestele mõistetavaks kohendada. Minu unekohtumine kolme lugupeetud guruga toimus käesoleva aasta augustis. See on jälle üks kena näide ühest tavalisest ebateadlikust unenäost, mis ühel hetkel muutub teadlikuks unenäoks.
  Uni algas sellega, et ma seisin kusagil tühjal parkimisplatsil, kui äkki märkasin ühte meest endale kiirustades lähenemas. Muheda naeratusega näol ulatas ta juba kaugelt mulle käe ja ütles:
  "Tule minuga kaasa, ma näitan sulle midagi!"
Läksin temaga kaasa nagu oleks tegu vana sõbraga, ometi ei suutnud ma meenutada, kes ta täpselt on.  Teel seletas mees mulle tagasihoidliku muigega, et teda on kutsutud tulevikku ennustama, aga tegelikult pole ta mingi ennustaja. Jõudsime lõpuks ühe auto juurde, mis meenutas Mumbai pisikest musta taksot, pakiraamiga katusel. Autos istusid pikkades rüüdes India gurud. Uksele lähemal istuva mehe süles oli suur kullast ja kalliskividega ehitud avara kaelaga tühi anum. Ta keris akna alla ja küsis minu kaaslaselt:
  "No ütle siis, kuidas meil sõpradega suurvargus seekord ka õnnestub?"
Minu kaaslane vastas vandeseltslasliku naeratusega mulle otsa vaadates autos istuvatele gurudele:
  "Teie plaan õnnestub edukalt ja ma võin lisada, et teie kõigi lemmikvärv on oranz!"
Vaatasin seda kõike sõnatult pealt ja hakkasin vaikselt asjale pihta saama. Mees autos oli kuuldud "ennustusega" väga rahul ja lasi laia naeru nii, et tema paks kõht vabises. Minus ta igatahes usaldust ei äratanud. Siis aga läks ootamatult autouks lahti ja hämarast autosügavusest trügis välja suure kahuse soenguga, kõhna ja lühike guru. Vaatasin teda teraselt ja tundsin temas ära ülemaailmselt kuulsa vaimse liidri, kes just neli aastat tagasi suri. Sellel hetkel sain ma aru, et tegu on unega. Guru oli kuidagi pabinas ja ähmi täis, ning hakkas minu kõrval seisva mehe poole käed palves kummardusi tegema ja vabandama. Ta pobises kohmetult vabandussõnu silmis ebatavaline aukartus ja alandlikkus. Selle peale pöörasin pilgu uuesti mehe poole, kes mind oli siia toonud ja taipasin äkki, et tegu on Kõikse Loojaga. Ma mitte ei näinud teda vaid kogesin. Tal oli nägu, aga samas ei olnud ka, sest ma ei suudaks seda kirjeldada. Ta kandis seljas vilunud jämedakoelisest riidest pikka rüüd nagu Jeesus, aga ometi polnud ta Jeesus.
  "Sa oled päikese märgi all sündinud ja sulle meeldib valitseda!" ütles Looja enda ees koogutavale gurule.
  "Anna mulle andeks, ma ei oska teisiti elada. Mulle meeldib kui mind kummardatakse ja jumaldatakse," vastas guru veidi häbelikult silmi maha lüües.
  Nüüd läksid ka minu häälepaelad lahti, kuna selle sama guru eluajal hakkasin ka mina teda austama ja pidasin mõnda aega isegi oma vaimseks õpetajaks.
  "Sa valetasid, aga mina usaldasin ja uskusin sind!" käratasin talle solvunult.
Guru vaatas vilksamisi minu poole ja hakkas veel innukamalt enda ees seivalt Loojalt andestust paluma. Vaatamata oma solvumistundele hakkas mul sellest andestust anuvast mehikesest kahju, sest lõppkokkuvõttes oli ta ju nendest nõndanimetatud gurudest ainus, kes Looja ära tundis ja oma tegusid kahetses.
  "Kui sul on kahju oma tegude pärast, siis ela oma uues elus tagasihoidlikult ja lihtsalt," ütlesin talle juba leplikumal toonil sõbralikult lähenedes ja lepituse märgiks kallistastades. Tema aga hakkas mulle sanskriti keelseid Veeda salme laulval toonil kõrva sosistama justkui üritades mind hüpnotiseerida.
  "Tõde on pidevas muutumises ja niikaua kuni sa korrutad vanu tõdesid nagu papagoi ei pääse sa surma ja sünni ringist," sosistasin talle ühe Looja tarkusetera vastu.
  Guru vakatas korraks, aga jätkas siis juba hetke pärast mantrana laulval toonil Veeda salmide kordamist. Selle peale kordasin ka mina oma lauset uuesti, aga siis pöördus guru uuesti sealsamas seisva Looja poole ja tunnistas jälle kahetseval pilgul, et ta ei oska teistmoodi elada, sest talle meeldib kui inimesed teda jumaldavad. Looja naeratas ja andestas talle ning laskis tal minna. Guru hüppas kiirustades autosse ja juba hetk hiljem kihutas auto tolmupilve maha jättes minema.
  Seisime jälle kahekesi parklas ja nägime, et päris siinsamas lähedal olevasse parki oli kogunenud hea hulk rahvast. Inimesed istusid hardalt ühe pikas rüüs mehe ees, kes meenutas just lahkunud gurusid. Tal oli seljas pikk rüü ja pikad juuksed langesid kohevalt ta seljale. Ta hoidis käsi õnnistavalt rahva kohal ja naeratas leebelt. See oli aga hoopistükkis valgenahaline mees.
  "Filipp, mida sa ometi teed?" kuulsin Loojat üllatunud toonil mehe poole hüüdmas. Mees suunas pilgu meie poole ja tardus hetkeks, lasi siis käed rippu ja hiilis tasahilju rahvahulgast välja. Arglikult meie suunas kõndides libistas ta vaikselt oma koheva paruka peast ja jäi siis seda näppude vahel närviliselt rullides Looja ette seisma. Mul tuli tõepoolest seda kõike vaadates naer peale. Lihtsalt uskumatu on see guruks olemise ahvatlus ja mida kõike selle nimel ei tehta.
  Vaimse liidri ainuke ülesanne peaks ju olema õpetada inimestele Kõikjaloleva Loojaga isikliku suhte loomist, mille lõpptulemuseks on Valgustumine. Kahjuks ei ole ma aga sugugi kindel, et tänapäeva vaimsed liidrid seda ülesannet enam täidavad.

Unesõnumid

  Unenägu võib olla parim õpetaja, ennustaja ja inspiratsiooniallikas. Olen aegade jooksul unenägude vahendusel saanud erinevaid sõnumeid, tarkuseteri, luuletusi ja isegi laule. Kui on tegemist pikema sõnumiga, siis võib suurem osa sõnumist olla ärgates meelest läinud, aga teadlikult mälu treenides on võimalik ka pikemaid sõnumeid ärgates edukalt meenutada. Raskem ülesanne on meelde jätta unes kuuldud laulu sõnu ja meloodiat. See nõuab tõsist eelnevat mälutreeningut, milleni mina isiklikult pole veel jõudnud. Selles osas oleks kindlasti suureks abiks unenäkku teadlikult tagasi minek, aga ma pole seda eksperimenti söandanud veel ette võtta, kuna pole sugugi kindel, kas olen mõnda kuuldud meloodiat hiljem ärgates võimeline korrektselt salvestama. Samamoodi võib unenägu anda võimaluse heita pilk veel kirjutamata kirjandusteostele või lausa teaduslike avastuste valemitele.
  Märksa lihtsam on muidugi meenutada lühikeste lausete või numbritena saadud sõnumeid. Numbritega seoses kirjutan ka siia ühe aastatetaguse isikliku kogemuse. Nägin tavalises ebateadlikus unes rida numbreid, millest ärgates oli meeles vaid esimesed kolm. Kuna numbreid oli kokku viis, siis ma oletasin et tegu võib olla loto võidunumbritega. Kuigi mul sellesse usku ei olnud, siis tahtsin puhtalt sportlikust huvist seda kontrollida ja osalesin kohe järgmisel loosimisel. Kahe unustatud numbri asemel panin kirja esimesed pähe torganud numbrid. Loosimisel selgus, et kolm meelde jäänud numbrit läksid täkkesse, aga kahe ununenud numbri tõttu jäi võidusumma kahekohaliseks, mis mind eriti ei kurvastanud, sest tegu oli ennekõike ikkagi eksperimendiga. See test tõestas aga mulle, et unenäos saadud sõnumid ja numbrid võivad tõepoolest elu muuta, kõik sõltub vaid sellest kui hästi suudetakse sõnumit meenutada ja lahti mõtestada. Teadlikust unenäkku tagasi minekust ma siis veel midagi ei teadnud.
  Toon siia mõned näited unesõnumitest, mille hulgas on nii õpetlikke, üllatavalt teravmeelseid, kui ka armastust väljendavaid. Kuna mõned sõnumitest on inglise keeles, siis panen kirja originaalse teksti:

Naine ei tohiks abitust teeseldes mehi ära kasutada.

/tundmatu naine/

*

Armastus on veel raskem, kui sa armastad.

/tundmatu viking/

*

Karbi sisu on olulisem kui karp.

/vana indiaanlane/

*

Deep in my heart I love you and when I go to the hell
because of that, then please, don’t cry...

/tundmatu noormees/

*

TO LOVE

YOU HAVE

TO KISS

/suurte trükitähtedega majaseinal/

*

Me kõik oleme osa Loojast 

/Looja ingel/

*

Ma olen väsinud inimeste ahnusest.
/Looja/

*

Mul ei ole tahet. Vaata (terve universum),
see kõik olen Mina, mida on Mul veel tahta?
/Looja/

*

Tõde on pidevas muutumises ja niikaua kuni sa korrutad
vanu tõdesid nagu papagoi, ei pääse sa sünni ja surma ringist.

/Looja/

*

Naistel on kombeks surmafassaadi (nägu) värvida.

/Looja/

*

Inimmeel (ego) muudab kõik õilsad ideed lõpuks lihtlabaseks äriks.

/Looja/

  Viimased kolm Looja poolt edastatud sõnumit pärinevad mu venna unenägudest, aga kuna need olid nii sügavamõttelised, siis lisasin ka need tema lahkel loal näitena siia loendisse. Mõnikord võivad sõnumid tulla piltidena, nägemusena või sümbolitena ja siis on vaja oskust need enda jaoks lahti dešifreerida. Selline oskus tuleb aja jooksul.
  Niisiis, olge tähelepanelikud, sest unenägu võib olla väga oluliste sõnumite edastaja ja kui hommikul tõepoolest kogu saadud info ei meenu, siis on alati võimalus teadlikult sellesse unenäkku tagasi minna, et kaduma läinud infojupp üles leida.

Kohtumine Luciferiga

  Mõtlesin väga pikalt ja põhjalikult enne kui lõpuks otsustasin ka sinuga, mu armas lugeja, seda kogemust jagada. Googeldades võib leida erinevatelt kristlikelt ja vaimsetelt veebilehtedelt väga huvitavaid kirjatükke Luciferi kohta. Kristlikus mütoloogias peetakse Luciferi Jumala vastandiks, langenud ingliks, antikristuseks, saatanaks või deemoniks. Algselt olevat Lucifer olnud peaingel, kes aga oma uhkuse tõttu alustas mässu Jumala vastu ning seetõttu kihutati ta Taevast minema.  Jätan selles osas kõigile oma vaba arvamuse ja panen siia oma teadluku unenäo kogemuse. Poolteist kuud tagasi, pärast oma tavapärast hommikust teadlikku uinumist, tõusin voodist ja läksin kodumaja hoovi. Vaatasin uurivalt ümbrust ja mõtlesin kuhu minna ja mida teha, kui äkki märkasin kahte meesterahvast mõnekümne meetrise vahega minu suunas jooksmas. Mõlemil oli kott üle õla ja esmalt tundus, et tegu on mingite sportlastega. Esimene mees kes oli mulle lähedale jõudnud jäi hetkeks seisma ja küsis:
  "Kas selles majas on kuldne lill?"
  Ma ei saanud küsimusest aru, aga mehel tundus tuli takus olema, sest ta vaatas mulle kärsitult otsa ja vilksamisi ka seljataha. Mõistmata mis lillest jutt käib, soovitasin tal tuppa minna ja mu venna käest selle kohta täpsemalt küsida. Saanud loa, tormas mees veelkord seljataha vaadates maja uksest sisse. Teine mees, kes esimesele sama rada järgi jooksis kihutas sõnagi lausumata minust mööda. Vaatasin neid ja mõtlesin, et tegu peab olema mingi sportliku mänguga, mille ülesandeks on leida "kuldne lill". Keerasin otsa ringi ja hakkasin väravast välja minema, kui äkki märkasin, et maja poole jookseb veel üks mees. Mõned meetrid enne minuni jõudmist, keeras ta aga ringi ja hakkas tuldud teed tagasi minema. Mehe lühikeseks pöetud juustega kuklal lookles pikk arm. Uuesti maja poole vaadates nägin, et mehed kes ennist majja sisenesid olid jälle õue peal ja uurisid ebalevalt ümbrust, kuni lõpuks erinevates suundades minema tormasid. See asi hakkas mind juba vägagi huvitama ja ma otsustasin kolmandale mehele, kes minu ees hoovist välja sööstis, järgi minna. Arvatavasti otsis ka tema seda "kuldset lille" ja märgates, et eelmised otsijad majast tühjade kätega väljusid, otsustas ta otsinguid teises suunas jätkata. Tahtsin välja selgitada, mis lill see on ja miks nad nii paaniliselt jooksevad nagu oleks see elu ja surma küsimus. Väljend "uudishimu tappis kassi" oleks seekord minu puhul peaaegu täide läinud. Lill mida mehed otsisid oli Elulill, mis annab selle omanikule igavese elu. Tõeline hirm ja paanika tabas mind aga siis, kui avastasin, et neid mehi ajab taga Lucifer ise. Olin armiga mehele järgnedes teinud suure vea, sest nüüd ajas Lucifer ka mind taga. Põgeneva mehe käest ma midagi täpsemalt küsida ei jõudnud ja vaevalt ta oleks ka mulle vastanud, sest oli pikast jooksmisest hingetu. Niimoodi sihitult põgenedes jõudsime lõpuks kusagile inimtühja öisesse väikelinna. Ma ei saanud seal aega pikemalt ringi vaadata, sest nii kui me uude tänavasse keerasime oli Lucifer juba vastas. Teadsin, et kui ta meid kätte saab, siis on meil mõlemal lõpp käes. Viimases hädas, kui tagaajaja oli juba paari meetri kaugusel, tuli mul meelde üks tavapärane nipp mida ma võimaluse avanedes kohe kasutasin. Nägin kuidas eespool tormav mees raudukse moodi väravast majadevahelisse sisehoovi põikas ja enne kui ma talle järgnesin tegin taotluse vabaneda Luciferist, kui sellest uksest läbi lähen. Aga enne kui ma jõudsin ukse enda taga kinni lüüa, sai hirmuäratav jälitaja oma jala ukse vahele ja irvitas kahjurõõmsalt mu ebaõnnestumise üle.
  "Sa ei vabane minust, sest meie Isa on andnud ka mulle vaba tahte!" ütles ta irooniliselt muiates. Kuna tegemist oli kinnise sisehooviga ja majade tagauksed olid lukus, siis sellega meie põgenemine lõppes. Seisime hirmunult ja abitult Luciferi ees. Nüüd oli mul võimalus teda ka lähemalt silmitseda. Meie ees seisis pikk, sale, blond, siniste silmadega vanem mees (hämmastavalt sarnane kuulsa Šoti näitleja Iain Gleniga). Ta vaatas meid põlgliku pilguga ning sirutas käe minu poole nagu tahaks mul kõrist haarata. Mees kellega ma olin koos põgenenud kasutas seda hetke põgenemiseks. Milline argpüks ja nahahoidja, mõtlesin nördinult talle järgi vaadates.
  "Minu käest ta ei pääse, ole rahulik, tema on järgmine," lausus Lucifer despootliku rahuga kätt ikka veel minu poole sirutades. Ta nautis silmnähtavalt igat hetke minu hirmust ja paanikast.
  "Sa tahtsid ju seda mees kätte saada, ma nägin kuhu ta läks" hüüdsin ahastavalt Luciferile, ise reeturlikult näpuga raudvärava suunas osutades.
  Selline argpükslik katse oma nahka päästa vihastas Luciferi veel rohkem. Nägin kuidas ta silmadesse tekkis külm helk ning huulile õel irve. Tundsin valusat piinlikust oma alatu triki peale, sest hetkel polnud ma parem mehest, kes mu südametult Luciferi kätte jättis. Viimasest õlekõrrest haarates pöördusin mõttes palvega meie tegeliku Looja poole, et see Luciferi vähemalt viis minutit kinni hoiaks, kuni ma põgenema pääsen. Palve toimis ja Lucifer jäi paigale rabelema, sest ei suutnud äkki enam käsi ega jalgu liigutada. Sel hetkel vaatas ta mulle ühtaegu üllatunult ja jahmunult otsa. Mul ei olnud aga aega juhtunu üle juurelda ja kiirustasin raudvärava poole. Tänavale jõudes märkasin juba tuttavat meest mööda tänavat kaugemale jooksmas. Tormasin talle järgi ja nägin kuidas ta ühest tänavaäärse baari uksest sisse lipsas. Seekord ma talle järgi ei läinud vaid otsustasin edasi joosta ning Luciferi endale järgi meelitada, endal südames kindel tunne, et ega Looja mind ka seekord hätta jäta. Seisin järgmisel tänavaristil, veendumaks, et Lucifer mulle ikka järgneb. Lasin tal ennast märgata ja põikasin siis teeristis paremale. Meil oli piisavalt pikk vahemaa, et teda niimoodi majade vahel eksitades segadusse viia. Lõpuks kui ma juba arvasin, et olen pääsenud, sattusin kogemata majadevahelisse tupikusse. Mu ümber olid kõrgusesse tõusvad akendeta majaseinad ja ainus pääsemine oli tuldud teed tagasi minna. Selleks oli aga juba liiga hilja. Olin jälle lõksus, aga seekord otsustasin kartmatult oma lõpule vastu minna. Lucifer lähenes mulle aeglaselt, kuni jäi minu ette seisma. Irve tema näolt oli kadunud, samuti ülbus tema pilgust. Ta vaatas mind pigem uudishimulikult ja kõhklevalt. Samal ajal kuulsin järsku Looja häält:
  "Sa ei pea teda kartma ega vihkama, sest ta on samuti minu poeg nagu Jeesuski!
  Looja hääl kostus kõikjalt, aga ometi sain aru, et Lucifer seda ei kuulnud. Looja kohalolu rahustas mind ja ma tundsin ennast veel kindlamalt.
  "Ma ei vihka sind. Tegelikult ma hoopis armastan sind, sest sa oled samamoodi meie Isa poeg nagu Jeesuski!" ütlesin Luciferile rahulikult otsa vaadates.
  Ja oma sõnade kinnituseks võtsin kätega hellalt tema peast ja suudlesin teda laubale nagu venda.
  Nüüd oli Lucifer täiesti segaduses. Ta vaatas mind pilgul milles olid segunenud nii üllatus, kõhklus kui ka lugupidamine. Ta ei lausunud sõnagi, taganes minust vaikselt paar sammu ja muutus nähtamatuks. Minu kõrval maas, maja seina ääres, seisis suurt pang helerohelise värviga. Äkki tõusis selle kõrval lebav pintsel ise õhku, kastis ennast värvi sisse ja hakkas minu selja taga olevat akendeta seina heleroheliseks värvima. Tundsin Luciferi kohalolu ja teadsin, et tema teeb seda. Kui sein sai värvitud, siis asetus pintsel oma kohale pange kõrvale maha ja ma tundsin kuidas Lucifer lahkus. Vaatasin heleroheliseks värvitud seina ja juurdlesin selle üle mida Lucifer mulle sellega öelda tahtis, kuni järsku sähvatas mõte: "Roheline Tee!" Ta oli andnud mulle sõna otseses mõttes rohelise tee ja lahkunud. Tundsin nagu oleksin millestki vabanenud, pea selgines ja esimest korda mõistsin kes on tegelikult Lucifer ja Jeesus. Nad on ühe ja sama Isa pojad ja vajalikud selleks, et me kõik jõuaksime lõpuks koju, Looja Valgusesse. Jeesus esindab head ja Lucifer halba, nii nagu Taoismis esindavad Yin ja Yang universumi negatiivset ja positiivset printsiipi. Ei ole üht ilma teiseta ja see kes ei ole kogenud pimedust, ei oska hinnata valgust!

NB! Lisan siia huvitava tähelepaneku, et sõna "Lucifer" pärineb ladina keelest ning tähendab "valguse kandjat" (sõnast lux - "valgus" ja ferre - "tooja/kandja").

Peeglike, peeglike seina peal...

  Uneilmas on peeglitel selliseid funktsioone, millest mul ei olnud veel pool aastat tagasi õrnematki aimu. Iga seinal rippuv unepeegel võib sõna otseses mõttes olla võlupeegel. Ebateadlikes unenägudes ei osata tavaliselt seda võimalust ära kasutada, aga teadlikus unenäos on võimalik peeglist näha kõike mida hing ihkab. Minul isiklikult ei ole kogu oma ärkvelolekuaja, siin materiaalses maailmas, peeglitega mingeid jamasid olnud. Internetifoorumitest võib aga samal teemal väga kummalisi ja uskumatuid lugusid lugeda ja enne kui oma teemaga edasi lähen panen siia kõigepealt kirja mõningaid noppeid internetist leitud peeglitega seotud uskumuste ja müütide kohta: 

* Juba iidsetest aegadest peale on peegleid (ka muid siledaid peegeldavaid pindu) kasutatud ennustamiseks, maagiaks ja kurja peletamiseks.

* Carlos Castaneda järgi kasutavad Tolteekide nõiad iidsetest aegadest peegleid sidekanalitena, et tuua teiste maailmade olendeid meie maailma. Peeglid on justkui uksed erinevate reaalsuste vahel.

* Ka keskaegsed Lääne nõiad ja maagid tõid astraalolendeid peegli kaudu meie maailma.

* Surnute hinged võivad peegli kaudu kodukäijaks tulla ja seepärast kaeti vanasti äsja surnud inimese ruumides peeglid riidega kinni.

* Kui inimene vaatab kaua ja tihti peeglisse võib ta hing peeglisse lõksu jääda.

* Kui võtta kaks küünalt ja kaks peeglit ning küünlad asetada kahele poole peegleid ja peeglid omakorda vastastikku nii, et tekib lõputusse viiv küünaldega valgustatud koridor, siis võib näha sündmusi ja olendeid erinevatest dimensioonidest või vaimuilmadest. Samas aga on hoiatus, et see koridor võib muutuda portaaliks nendele olenditele siia maailma tulemiseks (ise pole proovinud ja ei soovita ka teistel järgi teha).

* Peeglid on võõra meele sisestamise instrumendid.

* Peegel ei tohi toaukse vastas seinal olla, muidu peegeldab tuppa tuleva hea energia tagasi.

* Samas on aga soovitus panna peegel välisukse vastas olevale seinale, et kurjad vaimud sisse ei pääseks.

* Peegel salvestab nii head kui halba infot ning vaimud võivad peeglit kasutada portaalina ja seetõttu on magamistoas soovitav ööseks peegel kinni katta, et parem uni tuleks (seda eriti siis kui tegu on vana või lausa antiikse peegliga).

* Peegel ei tohi vastu välisseina olla, sest siis saavad vaimud sisse, kuid välja enam ei saa.

* Peegel on uks teispoolsusesse.

  Lisan siia huvitava faktina, et majas, kus ma elan, on viis peeglit: kaks suurt, üks väiksem ja ovaalse kujuga vannitoas, ning kaks natuke veel väiksemat eestoas. Kaks kõige suuremat peeglit asuvad magamistubades asetusega vastu välisseina ning on surnud lähedaste pärandus. Üks neist peeglitest oli mu ema surmahetkel suunaga surivoodi poole. Peale ema surma neist ühtegi kinni ei kaetud, aga ometi ei ole ma ärkveloleku, ega une ajal kordagi kogenud midagi ebameeldivat seoses nende peeglitega.

  Esialgu ei osanud ma teadlikes unenägudes peeglite võimalusi kasutada. Vaatasin lihtsalt oma vaimkeha, mis ei sarnane sugugi alati mu füüsilise kehaga. Olen aru saanud, et see muutub vastavalt mõtetele, tunnetele ja olukordadele. Kui sul on head mõtted ja positiivsed tunded, siis näeb su vaimkeha alati noor ja kena välja, aga kui sa oled kurb, väsinud, negatiivselt meelestatud, haige või alles haigeks jäämas, siis vastavalt sellele näeb välja ka vaimkeha. Vaimkeha kajastab vaimset seisundit ja vaimne seisund mõjutab (või hakkab edaspidi mõjutama) füüsilist seisundit. Sellepärast soovitan ennast tähelepanelikult unepeeglist vaadata, et kindlaks teha millises seisundis on vaimkeha. Samuti on võimalus paluda Loojalt, et ta näitaks peeglist füüsilise keha tegelikku terviseseisundit. Pilt mida esialgu näed ei pruugi samaks jääda, tuleb olla väga tähelepanelik, et aru saada millele vihjatakse, sest Looja võib kasutada erinevaid sümboleid, kujundeid ja värve, et su tähelepanu mõnele probleemile juhtida.

  Unepeegli vahendusel võib isegi erinevatele eluküsimustele lahendusi leida. Selleks tuleb lihtsalt paluda Loojal näidata küsimuse lahendamiseks võimalusi (ka see info võib tulla sümbolites või esmapilgul abstraktse etendusena). Looja saab sulle näidata valikuvõimalusi ja neid on ka kõige halvemal juhul alati vähemalt kaks. Kui sa oled eelnevate halbade valikutega ennast väljapääsmatusse olukorda viinud on ikkagi võimalik valida halva ja vähem halva vahel. Meie tegelik Looja ei käse ega kamanda, ta on andnud meile kõigile vaba tahte ise oma saatust läbi valikute kujundada ja ka leping mille me temaga enne maapeale sündimist oleme teinud on võimalike valikute jada (üks valik viib teiseni). Olukord (vaesus, rikkus, riik ja rass) kuhu sünnime ning ema ja isa on samuti juba enne sündi meie enda valitud. Igas olukorras on võimalik teha nii halbu kui häid valikuid ja mitte keegi ei saa neid meie eest teha. Ainult halvad nõuandjad võivad mõjutada meid halbu otsuseid tegema ja seetõttu tuleb nii ärkveloleku kui ka une ajal olla väga tähelepanelik nende suhtes, kes sulle nõu annavad. Sellepärast jäta meelde kuldne reegel:

  Tegelik Looja ja tema Inglid ei räägi kindlaks määratud saatusest või tulevikust, vaid annavad erinevate valikute vahel valida, mis tähendab seda, et sa ise kujundad oma tuleviku vastavalt oma lepingule (ülesandele), mille sa enne maapeale sündimist tegid (võtsid). Aga kui su nõuandjad (unes või ilmsi) räägivad sulle ettemääratud saatusest, asjadest mis sinuga kindlasti juhtuvad või mida sul on vaja kindlasti teha siis võib tegu olla manipulaatoritega. Sisetunne on meie side Loojaga mida kahjuks ei osata või ei taheta kuulata ja siis tehakse valikuid, mis põhinevad hetkeemotsioonidel või ratsionaalsetel kaalutlustel. Kumbki ei pruugi viia rahuldava tulemuseni ning ebakindlas füüsilises ja vaimses seisundis inimene on manipulaatoritele hea saak. Sisetunde töökorda saamiseks on vaja aega mõtisklusteks ja eneseuuringuteks (nii ärkvelelus kui teadlikes unenägudes), sest igasugune liigne emotsionaalsus või jäik ratsionaalsus löövad sisetunde kompassi tasakaalust välja ja edasi on vales suunas minek enam kui garanteeritud. Kuna paljud teadjamehed, ennustajad ja selgeltnägijad ei kontrolli teadlikes unenägudes oma abistajaid, nõustajaid, sõnumite ja nägemuste saatjaid (ma isiklikult ei tea ühtegi sellist, kes kontrolliks oma infoallikaid), siis saab ükskõik milline võimekas pahalane pendli, automaatkirja, nägemuste, kanalduste ja tarokaardite vahendusel inimestega manipuleerida. Tulemuseks on see, et hakatakse elama mõne võimeka manipulaatori juhenduste või ennustuste järgi ning oma sisetunne (isiklik side Loojaga) jäetakse hüüdjaks hääleks kõrbesse.

  Unenäopeeglist on võimalik samuti oma eelmiste elude kehastusi näha ja nendel kes pole veel oma lepingulist (vaimuilmas kokkulepitud) hingekaaslast leidnud võivad teda võlupeeglist näha ning uurida Loojalt võimalusi temaga kohtumiseks. Ja et mõni pahalane ei saaks sellises olulises ja delikaatses küsimuses kedagi eksiteele viia on soovitav esitada palve meie tegelikule Loojale, sest vaimuilm kubiseb erinevatest pahalastest, pooljumalatest ja libategelastest, kes kõik tahaks meid omale meelepärases suunas juhtida (Looja on andnud ka neile vaba tahte ning nad kasutavad seda usinasti ära). 

  Küsida võib ka seda, kes sa tegelikult oled ja milline on su maapealne ülesanne, mille sa oled endale praegusesse ellu sündides võtnud. Hoiatan, et see mida sa siis näed ja koged võib olla jalustrabav, nii et pane paber ja pliiats voodi kõrvale valmis, et oluline info enda jaoks üles kirjutada.

   Mitmel korral on peegel aidanud mul teadlikus unenäos pahalasi avastada. Üks selline juhus oli just kuu aega tagasi. Seiklesin hiiglaslikult suures hoones, mis meenutas puhkekodu või pansionaati. See oli luksuslikult sisustatud ja mitmete vaba aja veetmise võimalustega. Tulin just ühest puhkeruumist ja sattusin koridoris järgmisest uksest sisenedes dualettruumi. Ruumi seinad olid peeglitega kaetud ja esialgu ma ei märganudki kohe, et ukse kõrval seisis üks mees. Arvasin esialgu, et see mees on mingi kahtlane tegelane ning küsisin otse:
  "Kas sa oled mingi pervert?
  Mees punastas ja vastas häbelikult maha vaadates:
  "Ei, ei ole."
  Ta jättis siira mulje ja mul oli hetkeks piinlik oma ebaviisaka küsimuse pärast ning keerasin minekule, kui äkki märkasin seinapeegli peegeldusel veel kedagi, keda ruumis ei olnud. Õelalt irvitava näo ja päti välimusega mees lähenes mulle peegli peegeldusel. Vaatasin ruttu ruumis ringi ja avastastasin, et seda õela irvega meest oli näha ainult peeglist. Mees, keda ma esialgu perverdiks pidasin märkas samuti lähenevat pahalast. Tema reaktsioon oli kiirem kui minul, sest ühe hüppega oli ta mu selja taga ning kohe haaras nähtamatust irvhambast kinni ja tõukas ruumist välja. Olin sel hetkel nii jahmunud, et unustasin oma heategijat tänada enne kui dualetist välja tormasin.

  Paar päeva tagasi tekkis mul aga teadlikus unenäos soov proovida siseneda unenäopeeglis toimuvasse sündmusesse nii, nagu ma ennast alati läbi oma toa akna õue libistan, kuid mitme katse järel pidin sellest üritusest loobuma. Peeglist oli näha kolme inimest tugitoolides istudes omavahel juttu ajamas ja ma tahtsin läbi peegli nende juurde minna, aga kahjuks ei õnnestunud. Tundub, et unenäopeegel võib vastavalt palvele erinevaid olukordi ja sündmusi näidata, aga peeglil peegelduvasse sündmusesse läbi peegliklaasi pääseda ei ole võimalik. Igatahes tahan ma seda edaspidi veel uurida ja katsetada.

  Niisiis, heitke pilk unenäo võlupeeglisse ja paluge näha seda, mis teid kõige rohkem huvitab ning olge valmis üllatusteks!

Kutsumata külaline

Tunnistan ausalt, et oma varasemas elus olen mütoloogiliste olendite olemasolusse väga skeptiliselt suhtunud, aga uneilmas rändamine on mind igasugustest eelarvamustest vabastanud. Uneilm avaneb unenägijale täpselt sama palju, kui palju unenägija avaneb uneilmale. Sellepärast soovitan igasugused eelarvamused ja eitav suhtumine maha jätta, sest ainult siis saavad avaneda peale isikliku fantaasiamaailma ka teiste maailmade uksed. Ole avatud ja uneilm on sulle avatud kogu oma külluses ja rikkuses: lahkunute hinged, haldjad, tulnukad, draakonid, deemonid, inglid, pooljumalad jne jne jne...
  Mütoloogilistel olenditel on uneilmas oma koht. Kus suitsu seal tuld, sest kuidas muidu meie esivanemad neid nii täpselt kirjeldada ja iseloomustada oskasid?
  Täna tahan kirjutada sellest, kuidas ma ühest tüütust kratist vabanesin. Kuna ma varem ise ka krattidest suuremat midagi ei teadnud, siis internetis ringi kolades leidsin nende kohta huvitavat infot. Siin on üks ilmekas lühikokkuvõtte krattide kohta mille leidsin Para-web foorumist:

  Kratte on teada kahte sorti - vara vedajad ja hingede kogujad. Esimesel juhul käis tegutsemas kratt füüsilisel kujul. See, kuidas kratt tegelikult valmis tehti, ei teata, ent muinaslugude järgi oli selleks tarvis kasetohtu, kuivand vihta, puupakku ja kahte kanamuna. Igal juhul pidi krati valmistaja tegema kratti asustava vaimolendiga diili, millest pahatihti üsna pea tüdineti ning seejärel viise otsiti, kuidas tüütuks muutunud kratist lahti saada. Kratt oli surematu ning üsna nõudlik töö suhtes. Kui tööd polnud, ehk kui peremees teda kuskile ei saatnud, asus kratt oma peremehe vastu.
  Kratt kui hingede koguja liigub meie maailmas ringi vaimsel kujul. Selleks peab tema esile kutsuja pidama kuskil mõnda puuslikku, mis on selle vaimolendi füüsiliseks tugipunktiks. Lisaks on tavaliselt tolle puusliku juures ka lihtne altar, kuhu peremees asetab vaimolendile "ohvriks toodavad" esemed ja mõne "erilise" eseme, mis kannab endas sõlmitud diili energiat.
  Säärased kratid käivad oma peremeestele kogumas hingejuppe ja -osakesi, tavaliselt neilt, keda peremees on kas kohanud või kellega suhelnud (kratt vajab visuaalset kinnitust ja suudab selle järgi ohvri "lõhna" üles võtta.)

  Niisiis, minu lugu tüütu kratiga algas kolm kuud tagasi ühes teadlikus unenäos. Peale varahommikust ärkamist ja uuesti uinumist saavutasin teadliku une, aga ma tundsin kohe algusest peale, et mind jälgitakse ja segatakse. Miski või keegi takistas mind, aga seekord ei olnud tegu pahalasega, sest selle oleks ma suutnud kohe paljastada. Kuna takistaja oli täiesti teistsugune, siis sellepärast tegin ka ühest lähedal olevast uksest sisenedes täiesti uutmoodi taotluse:
  "Kui ma siit uksest läbi lähen, siis ma saan üheks meie tegeliku Loojaga."
  Uksest läbi minnes tundsin tuttavat surinat kehas ja märkasin, et olin sattunud ühte väikesesse suurte akendega toakesse, kus oli vanamoodne mööbel ja pitskardinad akende ees. Kuulsin selja taga ukse juures kedagi liikumas. Keerasin ennast välkkiirelt ringi ja nägin kuidas üks vanamoor uksest välja lipsas ja väljastpoolt ust lukku keerama hakkas. Kuna ma olin palunud Loojaga üheks saada, siis nüüd nägin ja mõistsin hetkega kõike. See vana naine oli kratt, kes oli mind ja mu tegevust takistama saadetud. Ma lükkasin ukse lahti enne kui moor selle väljastpoolt lukku keerata jõudis, haarasin temast kinni ja tirisin tuppa tagasi. Olukorra tegi raskeks see, et kratt hakkas iga hetkega oma kuju muutma. Viimases hädas palusin Looja Valgust, aga kummalisel kombel ei aidanud see kratist vabaneda, küll aga muutus kratt iga korraga aina väiksemaks, kuni lõpuks oli ta juba mängukaru suurune. Märkasin äkki, et tuppa oli tulnud ka teisi inimesi ja üks vanem mees ütles mulle lahkelt:
  "Ole mureta, ma võtan ta endale!"
Mees võttis kratist kinni ja mina läksin ruumist välja ning hakkasin mööda koridori eemale kõndima, üritades oma segadusse aetud mõtteid koondada. Üritasin meenutada milliste ülesannetega ma seekord pidin tegelema, kui äkki märkasin, et kratt on jälle platsis. Olin terve unenäo selle kratiga hädas ja iga kord kui mul õnnestus mingi kavaluse või trikiga temast vabaneda oli ta varsti jälle minu juures tagasi. Mitte miski ei aidanud ja ma olin täielikus ahastuses, sest mul tekkis hirm, et ei vabane temast enam kunagi. Lõpuks tõukasin ta endast eemale ja ütlesin vihaselt, et ta ära läheks, aga siis ta muutus kurvaks ja ei olnud ikkagi nõus ära minema. Selleks hetkeks oli ta juba väikeseks roosaks kaisujänkuks muutunud ja mul hakkas temast isegi natuke kahju. Lõpuks taipasin, et mul on targem jätta kratile mulje, et ma ei tahagi temast enam vabaneda, et hiljem kui tema valvsus on hajunud võiksin uuesti üritada.
  "Olgu, sa võid minu juurde jääda," ütlesin talle ja võtsin ta sülle nagu kassipoja.
Uni lõppes sellega, et kratt jäi minu juurde ja alles kuu aega hiljem õnnestus mul temast lõplikult vabaneda.
  Niisiis, möödus tervelt kuu enne kui arvasin, et nüüd on paras aeg kratist vabaneda, kuna tema segav tegevus mu unenägudes oli hullem kui vaimne terror.
Enne uinumist võtsin endale kolm ülesannet, millest esimene oli kratist vabanemine (võtan endale teadlikku unne kaasa alati maksimaalselt kolm ülesannet, sest rohkemaks pole tavaliselt aega). Seekord avastasin teadlikult uinumiseks uue mooduse, kuna varasemad meetodid  tänu segajale enam ei toiminud. Lasin enne uinumist kujutluspiltidel ennast teadvuse sügavustesse viia, iga kord uuele kujutluspildile keskendudes, mis kerkis eelmise, juba lahustuva kujutluspildi taha. Niimoodi järkjärgult ja pilt pildilt oma teadvuse sügavusse liikudes, avastasin ühel hetkel, et keha magab. Tõusin oma magavast kehast välja ja palusin Loojat, et ta aitaks mul see kratt üles leida. Peale palvet kõndisin oma toast välja, läbi köögi, majataha viiva klaasukse juurde. Ma kõndisin alateadlikult, nagu teades juba kus kratt on. Klaasukse vastas seinal olevas nagis märkasin võõrast halli meeste mantlit rippumas. Jäin seda mantlit lähemalt vaatama ja märkasin, et see oli kahtlaselt kummis, justkui varjaks keegi end mantli all. Lükkasin mantli kõrvale ja nägin selle all peidus ühte kõhetut vanainimest, kelle näos puudusid silmad, nina ja suu. Võtsin temast kinni ja ütlesin selge häälega:
  "Ma saadan su nüüd Looja Valgusesse," ise samal ajal teda klaasukse poole tõugates. Ta punnis vastu ja mul oli tükk tegemist enne kui ta uksest välja jõudsin suruda. Niipea kui arvasin, et olen temast vabanenud ja ennast köögi poole keerasin nägin teda juba minu toa poole kõndimas. jooksin talle järgi, võtsin õlgadest kinni, keerasin ringi ja suunasin ta uuesti klaasukse poole ise samal ajal kogu aeg korrates:
  "Ma saadan su nüüd Looja Valgusesse."
  Miski ei mõjunud, kuid ometi üritasin teda uuesti uksest välja lükata. Lõpuks palusin Looja abi ja nägin kuidas kusagilt ilmunud nöör kratile ümber keha kinnitus ja mingi nähtamatu jõud teda uksest välja tirima hakkas, samal ajal kui mina toast teda tõukasin. Kõik pingutused jooksid liiva ja mul ei õnnestunud kratti kuidagi toast välja saada samuti ei õnnestunud mul teda ka Looja Valgusesse saata. Krati peal ei toiminud mitte miski, mis tavaliselt kõikide pahalaste ja vaimolendite puhul toimib. See oli paras pähkel ja ma hakkasin paaniliselt mõtlema, mida edasi teha, kui äkki kuulsin Looja selgitust, mis jõudis minuni mõttetasandil:
  "Sa ei saa kratti minu juurde saata, sest see kratt pole minu loodud! See kratt on mõttevorm, mille on loonud keegi nõid oma ülitugeva tahtega!"
Seepeale ütlesin kratile otsustaval toonil:
  "Nüüd sa viid mind selle juurde, kes sind lõi!"
See lause pani krati nagu imeväel liikuma. Ta astus ise uksest välja ja suundus üle heinamaa kaugusse. Tormasin talle järgi, sammugi maha jäämata ja märkasin, et kratt kõndis monotoonselt, nagu sisemise kompassi järgi, kindlas suunas. Lõpuks jõudsime pankrannikuni, kus paremat kätt oli panga serv ja meie ees laius tohutu kõrge ja lõputu kristallist läbipaistev sein, mis meenutas külmunud vett. Kristallist sein ulatus panga servani ja esmapilgul tundus mulle, et siit me edasi ei saa, aga kratt kõndis kindla sammuga panga serva poole. Sammusin kratile järgi kui äkki nägin kristallist seina taga ühte vanemat hõbehallide juustega naist, kes mind samuti märkas. Naine tõstis käed minu poole ja üritas mingit loitsu lausuda:
  "Ma saadan..." jõudis ta juba alustada, kui tema lause järsult läbi lõikasin:
  "Ma saadan su Looja Valgusesse!"
  Naine vakatas ja küsis natuke ehmunult:
  "Kas sa siis polegi Viru nõid?"
  Ma kõndisin kratile järgi ja kuna kratt on nõiaga seotud, siis avanes kristallist sein panga serval kratile ja mina lipsasin koos kratiga sellest seinast läbi.
  "Ma ei ole mingi Viru nõid ja mind absoluutselt ei huvita nõidumine, needused, loitsud ja muu sarnane tegevus," rahustasin silmnähtavalt segaduses olevat naist enda ees.
  "Aga ma ei taha Valgusesse minna," ütles naine veidi närviliselt ja mind tähelepanelikult jälgides.
  "Ma ei saada sind Looja Valgusesse, kui sa lubad, et oma kratti mulle rohkem kraesse ei saada. Mina ei puudu sind ja sina ei puudu mind, oleme kokku leppinud?" laususin talle sõbralikult naeratades ja lisasin hoiatavalt:
  "Aga kui sa sõna ei pea siis saadan su koos kratiga Looja Valgusesse, sest ma olen tõepoolest sellest krati jandist juba väsinud!"
 Nõid kuulas mind tähelepanelikult ja jäi mu ettepanekuga nõusse. Nägin kuidas ta oma kratile uue töökorralduse andis, mis seisnes metsas puude ühest riidast teise ladumisega. Nõid oli mõtlik ja ma kinnitasin talle veel kord, et oma lubadust ma ei murra, sest ei taha talle halba. Teadsin, et kui ta praegu Looja Valgusesse saata, siis sünnib ta mõne aja pärast uuesti maapeale. See poleks talle, aga hetkel kõige parem variant, kuna kratt järgneks talle vaimsel tasandil ja töötuks jäänud kratt võib oma loojale nuhtluseks saada.
  Lahkusin nõia juurest kindla teadmisega, et rohkem ta mind ei sega, sest olgem ausad, temal oleks seda lubadust murdes palju rohkem kaotada kui minul ja ma tõepoolest ei soovinud talle halba.
   Panen siinkohal kõigile südamele, et nii huvitav kui see ka ei tunduks, ärge omale kunagi kratti tehke, sest see on nagu kaheteraga mõõk, mille üks tera on suunaga enda poole.

Ära usu midagi mida näed, vaid seda mida tunned

  Ühes teadliku une esimestes kohtumises Loojaga andis ta mulle nõu: Ära usu midagi mida näed, vaid seda mida tunned!
  Nii nagu maapeal elavad inimesed kannavad vastavalt vajadusele maske, tehakse seda ka vaimuilmas, ainult et vaimuilmas on vee sogaseks ajamisel veelgi rohkem võimalusi. Oma tegeliku olemuse varjamine, ei ole tegelikult kasulik mitte kellelegi, kaasaarvatud asjaosalisele endale, sest pidevalt teeseldes või valetades, valetab ta ennekõike iseendale. Kui maapeal on kergem oma tõelist olemust varjata (kasvõi terve elu), siis vaimuilmas on jälle vastupidi. Maskide vahetamine on küll lihtne (kõik oleneb mõttejõu intensiivsusest, sest vaimuilmas on mõte automaatselt tegu), aga sellist pettust on ka sama kerge paljastada. Igaüks võib hetkega luua omale täiesti uue välimuse või muuta ennast nähtamatuks, mis pealtnäha tundub unikaalne võimalus suurepärase pettepildi loomiseks, aga kogu selle illusiooni hajutamiseks on vaja vaid tahet näha asju ja olendeid sellistena nagu nad tegelikult on. Vaimuilmas näeb inimhing tavaliselt välja vastavalt oma loomusele ja mõttemustritele, aga paljud pahalased üritavad seda varjata, mis tugeva tahte treenimise tagajärjel ka õnnestub. Olen sellistega juba piisavalt palju kokku puutunud, et algajaid unenägijaid nende eest hoiatada. Ega nad midagi muud teha saagi, kui vale maski all valeinformatsiooni anda, ennast sõbraks või nõuandjaks sokutada või halvemal juhul hirmutada ja rünnata. Selle välistamiseks, soovitan vähimagi kahtluse korral kasutada neid lauseid:

  1. Ma tahan näha kes sa tegelikult oled! (kui vaimolend kellega suhtled äratab kahtlust)
  2. Ma tahan näha mis on su tegelikud kavatsused! (kui kellegi heatahtlikkus on kahtlaselt pealetükkiv)
  3. Ma tahan näha tõde kõige ja kõigi kohta! (kui olukord või vaimolendid sinu ümber äratavad kahtlust)

  Tänu nendele kolmele lausele olen ma väga paljud petised vahele tõmmanud. Ühest kõige hirmutavamast kogemusest, kus ingelliku välimuse ja jutuga olend osutus agresiivseks pahalaseks, olen ma juba kirjutanud postituses Unemanipuleerija. Sama ebameeldivamad on olnud kohtumised pahalastega, kes üritasid mind nähtamatuna rünnata (peamiselt seljatagant ja ootamatult). Esimese hooga ehmatasid sellised rünnakud päris ära, aga kui ma tegin tahteavalduse näha neid sellistena nagu nad tegelikult on, siis kadus kogu nende enesekindlus. Selliste agresiivsete rünnakute puhul soovitan igal juhul paluda ka Looja või kaitseinglite abi. Isegi oma surnud emaga vaimuilmas kohtudes, olen alati palunud näha kas ta ikka on mu tegelik ema. Paaril korral üritas keegi teine minu emana esineda ja sellepärast soovitan kahtluse korral kindlasti selliseid ettevaatusabinõusid kasutada, sest mõni pahalane arvab, et kui ta sinu tuttava või sugulase kujul ilmub, siis on sinu usaldus kindlasti garanteeritud ning ta võib sulle rahulikult kärbseid pähe ajada. Ühe sellise petise paljastasin just paar nädalat tagasi teadlikus unenäos. Varahommikuse uinaku ajal saavutasin teadliku une ja tõusin oma voodist. Tuba oli laste kisa täis, sest mu väikesed sugulased mängisid ja ajasid üksteist kisades taga. Lärm oli nii väljakannatamatu, et ma saatsin nad õue mängima. Peale seda märkasin välisukse juures oma venda, kes minust väljategemata hakkas tahatoa poole kõndima. Ta käitus veidralt, mitte nii nagu mu vennal tavaks on ja siis mul tekkisgi tugev sisetunne, et see pole minu vend ja need väikesed lapsed pole mu sugulased. Läksin oma vennale tahatuppa järgi, kus ta juba mugavalt tugitoolis istus ja ütlesin ilma pikema sissejuhatuseta:
  "Ma tahan nüüd näha kes sa tegelikult oled!"
Kohe muutus mu venna välimus tundmatuseni ja lõpuks istus tugitoolis hoopis mingi täiesti võõras suure ninaga inetu mees. Küsin kohe:
  "Kes sa oled ja mida sa siin minu kodus teed?"
Mees tutvustas ennast kui "tulnukakütti" ja ütles, et ta tuli minu majja ainult sellepärast, et ta raalis (pendliga) välja, et siia on üks naise näoga tulnukas (reptiil) väga palju mune munenud.
Sellise ilmselge manipulatsiooni peale ütlesin talle pahaselt:
  "Ma ei ole palunud sul siia tulla ja mul ei ole su abi tarvis. Kui need munad siin oleks, siis ma oleks neid juba ammu märganud!"
  Siis üritas mees kaastunnet äratada ja lisas:
  "Ma tulin just äsja haiglast ja mul lõigati (kasvaja) metastaasid ära."
  "No, siis peaksid sa hoopis ju oma tervisega tegelema, mitte siin tulnukaid ja nende mune jahtima!" olin resoluutne.
  Ühesõnaga see vaimolend (koos oma abilistega) oli ennast minu majja sisse seadnud ja üritas nüüd hirmutada või manipuleerida. Tal oli ka oskus mu mälestusi ja mõtteid lugeda, sest kuidas muidu teadis ta minu usalduse võitmiseks võtta mu venna kuju ja rääkida reptiilist, kellega mul kunagi ka tõepoolest probleeme oli (postituses Reptiilid ja tulnukad unenägudes). Kahjuks unustas ta ära tõsiasja, et minu vennana ilmudes oli ta mind juba petta üritanud ja see pani kahtluse alla ka kogu ülejäänud jutu.
  Olen tähele pannud, et pahalastel on kõige kergem inimestega manipuleerida just ebateadlikes unenägudes, kuna siis on ohjad nende käes ja samuti võivad just pahalased olla ka need, kes takistavad teadliku une saavutamist, kuna see ei ole neile kasulik. Mäletan hästi ühte sarnast juhtumit, mis eelmise aasta novembris minuga aset leidis. Hommikul kui ma olin teadlikku unne sisenenud, avastasin äkki, et ma ei suuda ennast liigutada, et oma kehast välja tulla. Tundsin, et mind hoiti kätest ja jalgadest tugevasti keha sees kinni. Minu lähedal oli neli halli meeskuju, kellest igaüks surus mind kehasse tagasi. Ma ei näinud nende nägusid ja nad vältisid seda tahtlikult. Maadlesin ja pingutasin tükk aega, et nende haardest vabaneda kuni lõpuks loobusin. Rahunesin maha ja keskendusin mõttes meie tegelikule Loojale ning palusin teda endale appi. Nii kui olin Loojale abipalve esitanud, avanes minu voodi ümber olev põrand põhjatuks mustaks kuristikuks ja need neli pahalast jäid mu käte ja jalgade otsa rippuma kuniks mingi nähtamatu jõud nad sügavikku imes. Rohkem ma neid enam ei näinud.
  Seega ettevaatus pole uneilmas rännates kunagi liiast ja tõepoolest ei maksa uskuda midagi mida sa näed, vaid keskenduda sellele mida su sisetunne ütleb ja kuna Looja on kõigile loodud olenditele andnud vaba tahte, siis tuleb ise tark olla, et terad sõkaldest eraldada.

Unekohtumised surnud ema hingega

  Ma ei teagi kas on üldse õige kellegi siit ilmast lahkunu kohta öelda, et ta on surnud, sest tegelikult sureb ju ainult füüsiline keha. Sellest sain ma aru juba üsna väikese lapsena, kuigi mõlemad mu materialistliku maailmavaatega vanemad üritasid mind aeg-ajalt ümber veenda. Õnneks hakkas mu ema vähemalt mõnda aega enne surma oma veendumuses kahtlema.
  Peale tema surma hakkasime kohe ka unenägudes kohtuma. Mäletan, et ühes esimeses unenäos kurtis ta mulle, et ta saab ainult minuga rääkida, sest keegi teine meie perekonnast ei kuule teda. See oli see periood kui ta veel ei saanud aru, et ta on juba vaimuilmas. Hiljem, kui me uuesti kohtusime, siis ta juba teadis seda ja kui ma küsisin:
  "Kuidas sa aru said, et sa surnud oled?" siis vastas ta mulle nii:
  "Ma avastasin äkki, et mu nägemine on väga heaks läinud ja kui ma tahtsin prillid eest ära võtta, siis neid ei olnudki! Nii ma hakkasingi mõtlema, et ma olen vist surnud."
  Tagantjärgi mõeldes, siis kui mu ema veel elas, ei olnudki meil nii huvitavaid vestlusi nagu nüüd unenägudes. Kui inimesed elavad maapeal oma füüsilistes kehades, siis tavaliselt ei ole neil alati aega teineteise jaoks, sest kõik muud maised askeldused ja asjatoimetused tunduvad tähtsamad. Võib-olla jäigi mulle ema eluajast see okas hinge, et tal ei olnud minu jaoks piisavalt aega. Ja kui oligi, siis ei leidnud me kunagi ühist keelt, sest ei jaganud samu seisukohti elumõtte ja väärtuste kohta. Tema pidas maiseid saavutusi vaimsetest teadmistest olulisemaks. Ometi ei ole ma seda talle meie unenäokohtumistel kunagi ette heitnud, pigem olen ise oma käitumise pärast vabandanud.
  Ükskord, vähem kui pool aastat tagasi, tuli ta unenäos minu juurde ja küsis häbelikult naeratades:
  "Kas sa saaksid Jumalale minust rääkida?"
  Selline küsimus oli minu jaoks rohkemgi kui üllatav, sest mäletan veel hästi kui ta kunagi selle sama Jumala peale vihane olles ütles, et kui ta tõesti nii armastav on, siis miks mu vanemad surid kui ma veel väike laps olin? Karm lapsepõlv, läbi elatud kaotuste ja raskusega olid jätnud temasse kustumatult kibeda jälje ja tookord olnuks talle väga raske selgeks teha, et ta ise enne sündi endale sellise elu valis.
  "Kui ma hakkan Jumalale sinust rääkima, siis küsib ta kindlasti, et miks su ema ise minuga ei räägi?" vastasin talle veendumusega, et kõiksel Loojal pole suuvoodreid vaja ja igaühel meist on võimalik temaga isiklikult suhelda.
  Ema oli sellisest võimalusest veidi kohmetunud, aga samas ka väga rõõmus ning lubas mulle, et ta siis räägib Jumalaga.
  See on väga hea näide sellest, et kunagi ei ole liiga hilja! See mida mu ema maapeal elades uskuda ei tahtnud (hinge surematust ja kõikse Looja olemasolu) oli ennast nüüd ise läbi surma tõestanud.
  Hiljem kui ma hakkasin temaga ka teadlikes unenägudes kohtuma, oli kahepoolne rõõm veel suurem. Pean tunnistama, et ma pole oma emaga mitte kunagi paremini läbi saanud kui nüüd, sest me ei pea enam vaidlema asjade üle, mis on praeguseks tema jaoks iseenesestmõistetavad.
  Märkimisväärne on ka see, mida mu ema mulle juba aasta tagasi ühes unenäos näitas. Kuna ma saan oma vennaga väga hästi läbi ja meil on ka sarnased vaimsed huvid, siis olime juba ammu arvanud, et õe-vennana ühte perre sündimine pidi meil juba enne sündi plaanis olema. Nägin unes, et ma olen kusagil kohtusaali moodi ruumis. Saalis teiste inimeste hulgas istus üks naine, kes soovis mind lapsendada. See noor naine oli minu tulevane ema. Ütlesin kohtu ees, et ma tulen ainult koos oma sõpradega, kellest ühes tundsin ära oma praeguse venna, aga teine oli tüdruk, keda ma maapealses elus ei tunne. Naine kohtusaalist naeratas selle peale ja ütles, et ta on nõus meid kõiki kolme lapsendama. Kohtunik aga langetas otsuse, et mu tulevane ema saab lapsendada ainult minu ja mu venna. Olin natuke kurb, sest meie kolm, kes me lapsendamist ootasime, olime vaimuilmas lahutamatud sõbrad. Pärast seda unenägu

meenus mulle, kuidas ema kunagi rääkis, et meil oli ka õde, kes sündis surnult. Mu ema mõistis aga alles nüüd (peale surma), et tema esimese tütre surm, ei olnud mitte kellegi süü, vaid see oli otsustatud juba enne meie kõigi sündi.
  Viimati kohtusin oma emaga teadlikus unes umbes kuu aega tagasi. Sain teada, et ta elab ühes vaimuilma õppeasutuses kus on juhendajad ja mis toimib nagu internaatkool. Samuti mainis ta mulle, et ta tahaks järgmises elus sündida Itaalias. Veel sain teada, et juhendajad ei ole nagu meie mõistes õpetajad, kes õpetavad ja kamandavad, vaid järgivad vaba tahte seadust ning võimaldavad oma hoolealustel erinevate valikute vahel valida.
  Sellised unekohtumised surnud lähedastega on kindlasti lohutavad ja rõõmustavad kõigile, kes on tundnud kaotusvalu. Kui sa leiad üles unenäoukse vaimuilma, siis võid kindel olla et kaotusvalu pole sul vaja enam tunda.