Kas teadlik uni või kehaväline kogemus (KVK)?

  Ma pole kunagi kehavälise kogemuse praktikate ega tegevustega kursis olnud ja pole seda ka vajalikuks pidanud, kuna see tundus mulle alati nii kättesaamatult kauge püüdlus. Ma arvasin, et selleks on vaja läbida mingi eriline koolitus või teha ebainimlikke pingutusi, et üldse nii kaugele jõuda ja sellepärast keskendusin teadlikule unenägemisele, aimamata, et see uks avas mulle automaatselt ka teised uksed. Alles peale Robert Bruce "Astraaldünaamika" lugemist sain aru, et see mida ma siiani olin enda puhul pidanud ainuüksi teadlikuks unenägemiseks, oli tegelikult hoopis mitme kogemuse sümbioos, kus üks ei välista teist ja teine kolmandat. Olin alati pead murdnud, et kuidas mu kogemused võivad oma olemuselt vahel nii erinevad olla. Kuna ma ühelegi kehavälisele kogemusele eraldi konkreetselt ei keskendunud (astraalrändamine, reaalajas rändamine, teadlikus unes rändamine) nagu raamatu autor seda teeb, siis pidasingi kõiki neid kogemusi ekslikult ja üheselt teadlikuks uneks. "Astraaldünaamikat" lugedes sain aga aru, et olen neid kõiki erinevaid kehaväliseid kogemusi kogenud, nii eraldi kui ka ühes KVK-s.

 Minu KVK-d algavad tavaliselt alati nii, et väljun teadlikult oma kehast ja jätan siis selle voodisse magama. Kui ma algul ei osanud oma magavat keha näha, siis hiljem sain ka selle oskuse. Reaalajas oma majas ringi liikumine läbi seinte ja akende kaotas minu jaoks päris ruttu võlu, kuna see tundus natuke igav, sest midagi eriti ei juhtunud. Põnevaks läks aga siis, kui sattusin astraaltasanditele või teadlikku unne. Astraaltasandeid olen ma läbinud lausa kihiti ülevalt alla, kus igal kihil ja paigal on omanäoline elu. Mäletan kui ma ükskord niimoodi läbi astraalkihtide laskusin, sattusin kummalisse kohta, mille ma võtsin lühidalt kokku sõnapaariga:" kommunistide taevas". Maandusin ilmatu suurde konverensisaali, kus istusid kõik Hiina või Põhja-Korea päritolu inimesed. Õnneks sattusin tagumisse ritta, kus keegi mind ei märganud. Nii naistel kui meestel olid seljas ühesugused tumesinised vormiriided, helesinise triiksärgi ja tumesinise lipsuga. Meestel olid ühetaoliselt siledaks kammitud juuksed, aga valdavalt poisipeadega naiste hulgas oli mõnel ka siledalt taha kammitud pikad juuksed rangelt kuklal krunni keeratud. Laval seisis kõnepuldis tüsedusele kalduv vanem mees ja pidas mulle arusaamatus keeles sütitavat kõnet. Tema taga laiutas kogu seina ulatuses punane loosung mille sisust ma loomulikult aru ei saanud, aga sellegipoolest aimasin. Kui mees lõpetas kõne, järgnes sellele kogu saali heakskiitev aplaus. Mõtlesin, et vaat kus lugu, õitsvast kommunismist otse taevasse! See oli üks madalamatest astraaltasanditest, aga sellegipoolest huvitav leid.

  Ma ei hakka oma blogis neid erinevaid seisundeid eraldi välja tooma, vaid piirdun edaspidi lühendiga KVK ehk kehaväline kogemus.

  Kindlasti soovitan asjahuvilistel see raamat läbi lugeda, et selgusele jõuda milliseid erinevaid kogemusi on võimalik KVK-des kogeda.  

 KVK saavutamise võtmeks on siinjuures keha täielik lõdvestumine ja kehaga kontaktis olevate metallist esemete vältimine: pandlad, lukud,ehted jne. Tihtilugu ongi need kaks tingimust olulisteks takistusteks KVK saavutamisel. Kusjuures kehaasend ei pruugi mängida nii olulist rolli. Näiteks kui raamatu autor Robert Bruce saavutab KVK vaid selili poollamavas asendis, siis mul on see õnnestunud isegi kõhuli asendis, seega kehaasend on iga ühe jaoks individuaalne ja see ei saa olla mingil juhul takistuseks.

Ühe loitsu lugu

  Nädal aega tagasi rääkis mu hea tuttav oma kohtumisest ühe tervendajaga, kes muuhulgas kasutab tervendamisel vanu eesti loitse ja soovitas uurida Mare Kõivu raamatut "Eesti loitsud".
  Olin esialgu väga umbusklik, et teab mis nõidus või must maagia selle taga on ja soovitasin tal igaks juhuks seda teemat esialgu mitte torkida. Ise aga võtsin nõuks kohe järgmisel hommikul teadlikus kehavälises kogemuses natuke tausta uurida. Kõige rohkem kartsin, et loitsude taga võivad jällegi olla mõned vaimuilma pahalased, nõiad või kratid. Saanud kehavälise kogemuse, tegin esimesel võimalusel taotluse kohtuda Loojaga, kes seekord ilmus täiesti ootamatult triibulise, koheva kassina ja hakkas minu ees mööda koridori kuhugile kiirustama. Ma järgnesin talle ja me jõudsime lumisele õuele. Kuna Looja oli kassina nii armsalt kohev, siis ma tahtsin talle pai teha, aga tema lipsas kogu aeg osavalt mu käte vahelt minema. Nii me siis mürasime seal lumehanges, kui mulle äkki meenus, et tahtsin ju loitsude kohta uurida.
  "Mis nende loitsudega siis ikkagi on ja mis või kes on loitsu väe taga?" küsisin Loojalt tõsiseks jäädes.
Kass tardus küsimuse peale paigale ja vaatas minu poole. Tal olid ebamaiselt ilusad helesinised silmad, mis vaatasid teraselt üle mu parema õla kusagile kaugusse. Keerasin ringi, et vaadata mida see kass nii uudishimulikult jälgib ja niipea kui ma ennast ringi keerasin avastasin ennast vana palkmaja eluruumist. Ruum oli suur ja keset põrandat laiutas pikk puust laud, kahel pool pikad puidust pingid. Oleksin nagu hetkega minevikku sattunud. Istusin laua ääres pikal pingil ja minu kõrval olev naine, valge rätt peas, kudus midagi isetehtud puidust rohmakatel varrastel. Villane lõng oli hallikat värvi ja ebaühtlase tekstuuriga. Kudum ise aga lihtkoes ja tundus, et sellest pidi tulema kampsun või vest meesterahvale. Minu vastas istusid laua taga neli erinevas vanuses habetunud meest ja nokitsesid igaüks mingit puutööd. Laual vedelesid puulaastud ja pooleliolevad puidust esemed. Ma ei saanudki täpselt aru mida nad seal nii hoolega meisterdasid. Kõige heledama linase särgiga mees ajas teistega juttu ja nad kõik tundusid lõbusas tujus olema. Meeste kõne oli murdes, aga siiski sain aru, et jutt käis loitsudest. Ise oskasin unes samuti teistega murdekeeles rääkida, aga ärgates kahjuks see oskus enam ei meenunud ja sellepärast ei oska ma neid vestlusi algses vormis kirja panna. Lugejal tuleb seetõttu leppida tänapäevase eesti keelega.
  Sedasi nad siis naersid ja tegid nalja loitsude ja nende üle kes seda sorti asju üldse usuvad. Lõpuks sai mul mõõt täis ja nähvasin meeste jutule vahele:
  "Mina küll tahan loitsu, sest minul on köha!"
Mehed hakkasid uuesti naerma ja valge särgiga mees ütles mulle tögaval toonil vastu:
  "Maie, sina lähed varsti mehele ja ega siis pole aega enam loitsude peale."
Vaatasin uuesti toas ringi ja mulle tundus, et ma olen osa sellest perest, kuhu olin sattunud, sest mind nimetati küll Maieks, aga ometi tundus see koduselt tuttav. Hetkega sain aru, et see valge rätiga naine oli pereema ja heledama särgiga mees, pereisa. Vaatasin oma riideid ja nägin villase tumeda seeliku alt villaseid sukki või sokke paistmas, mille otsas olid pööratud lambanahast algelised jalanõud. Need olid pahkluu kohalt nööriga kokku tõmmatud. Seljas oli mul tume villane jakk, mis oli väga kulunud ja narmendas mõnest kohast. Selle all tundsin linast särki vastu ihu. Vasakult õlalt rippus alla peenike pats, mis oli tumeblondi värvi. Märkasin valge rätiga naist emalikult minu poole naeratamas, olin justkui selles ajas, aga ometi ei olnud ka. Hetkeline segaduse moment kadus alles siis, kui naine mulle lahkelt naeratades ütles:
  "Tule, ma teen sulle siis loitsu"
Ta pani oma käed mu kaelale, ühe käe kõrile ja teise kukla poolele ning hakkas lausuma:
  "Mina olen jääaugul,
   sõber kirvega kõrval,
   sõber kukub jääauku
   mina tõmban välja,
   kirves jääb jääauku."
Ma ei saanudki aru, kas naine mõtles selle kohapeal välja või oli see tõesti mingi vana loits, kus kirves sümboliseeris haigust. Salm oli murdes ja isegi läks natuke riimi. Kartsin, et mul võib see loits meelest ära minna ja ma ütlesin naisele:
  "Palun pane see loits mulle paberile kirja, siis saan ma selle pähe õppida, enne kui meelest läheb!"
Selle peale aga vakatasid kõik toasviibijad ja vaatasid mulle imeliku pilguga otsa, nagu ma oleks kuu pealt kukkunud. Sain alles nüüd aru, et need inimesed on kirjaoskamatud. Kasutasin hetke ära ja tegin toast minekut ning lipsasin välisuksest õue enne kui keegi jõudis mulle küsimusi esitada. Sedamaid põrkasin õues kokku tumedas villases ürbis pikema mehega kellel oli must narmendav kaabulott peas. Tundsin mehes ära sulase. Hakkasin tal järel käima ja küsimustega tüütama. Tahtsin hirmsasti teada et kes see mees on, kellele ma naiseks olin lubatud, aga sulane naeris ja narris mind kogu aja. Tema murdekeel oli veel kangem ja kohmakam, nii et ma sain vaevu aru mida ta rääkis. Käisin temaga koos lakast heinu alla ajamas ja pinnisin teda samal ajal nii mis hirmus, aga kuna ma vastust ei saanud, siis küsisin lõpuks nipsakalt:
  "No miks sina mind siis endale naiseks ei tahtnud võtta?"
Sellepeale hakkas sulane laginal naerma ja ütles:
  "Jumal tänatud, et ma sind omale naiseks ei tahtnud!"
  "Mis mul siis viga on, et ma sulle naiseks ei kõlba?" ei jätnud ma sulase hinge rahule.
Kõkutades ütles ta midagi vastuseks, millest ma üldse aru ei saanud, siis lõi käega ja kõndis muheledes lauda poole. Lauda ukse taha jõudes jäi sulane aga äkki kuulatama ja ütles ehmunult:
  "Laudas on kuri lahti!"

Kuulsin samuti kolinat ja määgimist ja hoidsin hinge kinni, et mis sulane nüüd ette võtab. Tema aga paotas ust ja libises nagu vari
pimedasse lauta, mina jäin uksele valvama, kuni sulane hõikas, et ma uksed kinni lükaks, sest lambad on aedikust välja pääsenud ja võivad õuele joosta ja kes neid siis enam kätte saab. Nii ma ka tegin, lükkasin laudauksed mürtsuga kinni ja panin väljastpoolt haaki. Seisin erutatult ukse taga poriseks tammutud lumisel hoovil ja korraga langes kogu teadmine minusse nagu pehme lumesadu. Sain aru, et Looja saatis mu tagasi, oma eelmisesse ellu, kus ma olin tunnistajaks ühe loitsu loole ja samas sain osa oma elust tollel ajal.
  Loits on sõna vägi ja mida rohkem inimesi on sellesse aastasadade jooksul uskunud ja lausunud, seda väekam on loits. Tervendavad loitsud on meie esivanemate loodud ja midagi halba neis ei peitu. Sama ei saa aga öelda armuloitsude, sajatuste ja needuste kohta, mis on samuti meie esivanemate poolt loodud, aga need on negatiivse väega.  Armuloits on teise inimese vaba tahte rikkumine ja see ei too õnne ei selle saatjale ega saajale. Needuse või sajatusega on asjad aga veel halvemad, sest kui need on oma töö teinud või kui needus murtakse, siis ta pöördub tagasi selle saatja juurde.

Lühendatud katkendeid Robert Bruce raamatust "Astraaldünaamika"

KVK ja teadlik uni kui sisemine või välimine nähtus

  Jätkuvalt vaieldakse selle üle, kas KVK ja teadlik uni on inimmõistuse sisene või väline nähtus. See omakorda tekitab küsimuse, mis on mõistus ja kus see asub. 
 Hemisferektoomia ajal võib pool ajust eemaldada ilma mälestusi kaotamata. Sellise operatsiooni enne puberteediea lõppu läbi teinud inimesed on taastunud, saades vaid vähemärgatava ajukahjustuse. Pole mingeid mõjusid lühi- ega pikaajalisele mälule. Kus siis mälestusi hoitakse?
  Mõistus ja mälu pole ainult füüsilised, vaid näivad eksisteerivat energiaväljadena füüsilise keha ümber. Selles mõttes on füüsiline aju nagu raadiojaam, sidevahend mõistuse ja füüsilise keha, mõistuse ja ainelise vahel. Kui raadiojaam saab viga (ajukahjustus), siis ei suuda mõistus hästi toimida ega end väljendada.
  Minu vaatlused viitavad sellele, et mõistus ja mälestused ei paikne üksnes füüsilises kehas, vaid ka sellest väljaspool. niisugust väidet kinnitavad paljud seisukohad, näiteks Rupert Sheldrake'imorfogeensete väljade teooria. Sellised uurimustööd on kaasakiskuvad ja neid on raske ümber lükata. Sa võid niisuguseid mõtteid ju eirata, kui need sinu uskumustega ei kattu, kuid see ei muuda neid olematuks.
  Samuti on võimatu osutada kohale kus su mõistust ei eksisteeri. See uskumatult oluline fakt viitab võimalusele, et mõistus on teadvuse väli, mille piirid on teadmata ja võib-olla koguni lõputud. See kui kaugele su mõistuse hoomamatu energiaväli ulatub, on teaduse jaoks tundmatu ala, ehkki pidevalt arutelu all. Mina arvan, et tõenäoliselt ulatub see mõnel mõistusetasandil universumi avarustesse, igasse, sealhulgas loomulikult ka füüsilisse dimensiooni. Jällegi, seda toetavad paljud seisukohad, sealhulgas avastused telepaatia, tuleviku nägemise, eemal asetsevate objektide nägemise valdkonnas, tajumine, et sind jälgitakse jne.
  Ma arvan, et KVK, unenäo või teadliku une ajal, ei liigu sa tegelikult oma mõistuse piirest välja, sest mõistusel polegi piire (kui jätta kõrvale su enda uskumused).
  Parem on mõelda sellest nii, et kui näed und, koged kehavälist olekut või teadlikku und, siis nihutad sa oma teadvuse asukohta. Asukoht muutub mõistusevälja piires, mis on ühendatud kogu universumi kõikide dimensioonidega. Nimetagem seda universaalseks mõistuseks, kollektiivseks teadvuseks, Allikaks, Jumalaks või mida iganes su uskumus sulle ütleb, kuid me kõik vaatame samasse valgusesse. Selles mõttes on iga elusolend, inimene, loom või juurvili mõistusepunkt, teadvusepunkt, mis eksisteerib universaalses kõikehõlmava Allika teadvuse väljas. 
  Ilmselt võib mõistust kirjeldada kui eraldiseisvat teadvusenergia ühikut, mis on mässitud universaalsesse teadvusenergia välja. See on nagu ookeanis hulpiv jäämägi, mis näib jääd vorminud ookeanist eraldi olevat, kuni sulab. Kuid jäämägi oli ookeani osa ja jääb seleks alati. Jääst moodustis võib küll siia ja sinna rännata, kuid on alati oma allika, valmistaja, ookeani osa.
  Pean ütlema, et mõistuse ja teadvuse sisemine ja väline osa pole selgelt paika pandud. Sinu mõistusel, mälestustel ja teadvusel pole algust ega otsa, seega ka mitte sinu elul.

Surmalähedane kogemus (SLK)

  Surres ja füüsilise keha ajutise suremise ajal vabaneb suurel hulgal eluenergiat. Surmalähedane kogemus või SLK leiab aset siis, kui inimesed paisatakse füüsilise surma ajal füüsilisest kehast välja. SLK on sarnane nii surma kui ka KVK-ga. Loomulikult on kehavälise kogemuse tagajärjed nii SLK ja ka KVK puhul ajutised.
  Surmalähedast seisundit kohevad inimesed leiavad end sageli tugevalt reaalaja tsoonis eksisteerimas. Olles nii lähedal füüsilisele dimensioonile, võivad nad olla teadlikud sündmustest, mis leiavad aset pärismaailmas. SLK olemuse tõttu on need sündmused sageli koondunud vigastatud füüsilise keha juurde. Paljudel SLK juhtudel suudavad inimesed täpselt rääkida päriselt juhtunud sündmustest ja vestlustest, mis leidsid aset nende kliinilise surma ajal.
  SLK ületab selguselt ja mäletatavuselt kõiki teisi KVK tüüpe, sest hõlmab hoomamatu keha võimsat välja paiskumist. SLK ajal on kogu vaba energia ja teadvus rändavasse teisikusse suunatud. Selle tagajärjeks on SLK tugevus.
  KVK sarnaneb SLK-ga, kui suremine välja jätta. Kehast väljas olemise kogemus leevendab surmatraumat.

Teadlik uni ja KVK-d

  Selles raamatus antud harjutused, eriti energiatöö kohta, tõstavad unenägude, teadliku une ja spontaanse KVK aktiivsust. Teadlik ehk kirgas uni peaks olema iga rändaja päevakavas. See on lummav, annab tõelise kogemuse ja tekitab põnevust.
  Teadlik uni on tõeline KVK tüüp, ehkki erinev ja teisel tasandil kogemus. Teadlikku und saab sageli ka KVK-deks pöörata. Kõik näevad magades und ja suurem osa inimesi mäletab vähemalt mõnda oma unenägu. Enamiku inimeste jaoks on unenäod ainsaks ühenduseks valdava reaalsuse ja spirituaalsuse vahel. Unenägude nägemist peetakse tavaliseks, kuid selles on midagi enamat.
  Teadlik uni erineb KVK-st. Teadlikus unes ilmub teadvus äkki. Sa saad järsku teadlikuks, ärgates unekeskkonnas. Seejärel võid haarata kontrolli uestsenaariumi üle.
  Teadlikud uned erinevad KVK-dest, sest tunduvad realistlikumad. Võimsat teadlikku und võib olla raske tegelikkusest eristada, isegi kui sellesse sisenetakse täiesti ärkvel seisundist.Teadliku une nägija on füüsilisest kehast palju rohkem teadlik kui reaalajas rändaja. Samuti kogevad nad sageli füüsilisi asju, näiteks gravitatsiooni, tekstuuri, maitset, naudingut ja valu. Mida tugevam on teadlik uni, seda tõelisemaks need tunded muutuvad.
  Teadlik uni, reaalaja KVK ja astraalrändamised jagavad palju ühist. Unenägija teadvuskese lülitub ühel sessioonil sageli nende seisundite vahel edasi ja tagasi. Sageli tajutakse või mäletatakse üheaegselt rohkem kui ühte kogemust. See tekitab keerulise mälestuste segu, olles ühtaegu unenägu, teadlik uni, reaalaja KVK ja astraalrändamine.

Lühendatud katkendeid M. Mcelroy raamatust "Kirgas unenägemine algajaile": Reaalsuskontrolli teostamine

  Kirkad unenäod on need kus unenägija saab teadlikuks, et ta näeb und, ning saavutab teatud kontrolli unenäo sisu ja suuna üle.
  Enamiku jaoks on kõige keerulisem osa - oluline esimene samm - saada teadlikuks, et me näeme und.
  Unenäomaailm paistab ja tundub reaalne. Pealegi suruvad unenäod meie kriitikameele alla, nii et võimatute olukordade ilmnedes kipume väiksema tõenäosusega vastu rääkima. Kui me seisaksime ärkveloleku maailmas silmitsi mehega, kes muutub minotauroseks (inimese keha ja pulli peaga koletiseks) ja hakkab pakkuma meile näpunäiteid selle kohta, kuidas tangot tantsitakse, siis me tõenäoliselt tõrguksime. Unenäos võtame seesuguseid transformatsioone ja ebaloogilisi kõrvutamisi rahulikult.
  See kujutab endast suurt katsumust kirgaste unenägude nägijatele, kelle võime "virguda" tõsiasja peale, et nad näevad und, seostub tavaliselt vastuväiteid esilekutsuva detaili märkamisega - nendeks on näiteks veidrad muundumised, võimatud võimed, osutiteta kellad või trükikirjata raamatud. Lahendus? Reaalsuskontroll. Reaalsuskontrollid on regulaarsed pausid, mille ajal te küsite: "Kas ma näen und? Kas see on unenägu?"
  Alustuseks lülitage reaalsuskontroll oma ärkvelolu maailma rutiini:

  Lävepaku kontroll. Iga kord, kui ukseavast läbi astute, tingige end huvi tundma, kas te näete und või olete ärkvel. Skanneerige ümbritsevat ruumi unenäovihjete suhtes: paigast ära mööbel, tundmatud esemed, ebanormaalselt käituvad inimesed.

  Ajakontroll. Mil iganes te kella vaatate, küsige endalt: "Kas see on unenägu?" Lõigake kasu tõsiasjast, et ajanäitajad käituvad unenägudes ebaratsionaalselt! Kontrollige iga kella, mida näete, kaks kuni kolm korda. Kas kella numbrilaud on selgelt näha? Kas aeg näib stabiilne? Kas numbrid, mida näete on arusaadavad?

  Varude kontroll. Kui te pistate midagi taskusse või käekotti, peatuge, et küsida: "Kas ma näen und?" Kui ese on kohale pandud, siis patsutage taskut või heitke pilk käekotti. Kas see on alles? On see muutunud? Kas taskus või käekotis on esemeid, mis tunduvad ebatavalised või kohatud?

  Tekstikontroll. Kui näete ajalehte, uurige hoolega esikülge. Kas sisu on püsiv? Kas fotod ja pealkirjad kipuvad korduval lugemisel muutuma? Kas teksti on ebatavaliselt raske lugeda? Kui vaatate eemale ja siis uuesti tagasi, kas näete muutusi. Sama testi võite teha ka raamatute ja muu trükitud materjali puhul.

  Kui püüate kindlaks teha, millises maailmas te viibite, proovige midagi lihtsat... ent võimatut.
Olen valinud oma standardtestiks hõljumise - käitumise, mida ma ei valda reaalses maailmas, kuid mis tuleb mu unenäominal välja loomulikult. Kui ma küsin: "Kas see on unenägu?", kerkin ma mõne sendimeetri jagu põrandast kõrgemale. Reaalses maailmas surub raskusjõud mu alla.
  Ükskõik, mida te teete, ärge näpistage end. Kuigi rahvatarkus õpetab meile ütlema: "Näpista mind! Ma näen vist und," märgivad unenägude uurijad, et unenäonäpistused on sama valusad kui nende paarilised reaalses maailmas.

Prohvetlikud unenäod (2. osa)

  Nagu lubatud jätkan prohvetlike unenägudega. Seekord on teemaks suur idanaaber ja sõjaoht.
  Aastal 2008 nägin ma ühte väga kummalist und. Õigemini oli see rohkem nagu unenäoline ajarännak ja sellel ajahetkel tundus see minu jaoks täiesti ulme, sest olukord meie riigis ja ümbritsevas maailmas oli suhteliselt stabiilne ja rahulik.
  Ma olin unenäos Tartu kesklinnas, täpsemalt Kaubahalli esisel tänaval, kui äkki kuulsin kõikjalt tulevat häält:
  "Sa liigud nüüd ajas edasi, et näha mis olukord on kümne aasta pärast!"
 Kohe tundsin kuidas ma hakkasin lendama, nagu tolmukübe mingi tunneli poole, mis imes mind endasse nagu tolmuimeja vaakumtoru. Kiirus aina kasvas ja ma kuulsin kuidas õhk minu ümber meeletu kiirusega vuhises. Esialgu oli tunneli seintel näha suuri pooleldi läbipaistvaid pilte Tartust erinevatel ajahetkedel, aga siis läks kiirus nii suureks, et pildid muutusid helendavateks triipudeks. Mõne hetke pärast hoog vaibus ja ma liuglesin täpselt samale kohale, Kaubahalli ette maha. Kõndisin mööda tänavat Kaubamaja poole ja märkasin, et Aleksandri tänava majade asemel olid rusuhunnikud. Tänaval seisis suur kastiga auto ja mingi vanem mees loopis kive ja prahti auto kasti. Esimese hooga tuli mõte, et kas siis Venemaa on tõepoolest Eestit rünnanud? Ometi ei märganud ma ühtegi sõdurit, tanki, ega sõjaväe autot, aga esmamulje oli küll selline, et siin on olnud sõjaline konflikt. Inimesi ja autosid liikus tänavatel väga vähe, mõned üksikud. Noori inimesi ja lapsi ei näinud ma kesklinnas üldse liikumas. Mõtlesin, et uurin asja ja läksin tagasi Kaubahalli juurde, kus seisis umbes kümmekond vanemat inimest autolavka juures järjekorras. See oli leivajärjekord, sest ainukene asi mida ma nägin oli leib, mida inimestele jagati. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kas leiva jagamine toimus talongide või raha eest. Lõpuks otsustasin ühe vanema naisterahva juurde minna, kes seisis järjekorra sabas. Tal oli seljas vanamoodne pruun kevad-sügis mantel ja rätt  peas. Teretasin viisakalt ja küsisin:
  "Kuidas siis elu on?"
Naine vaatas mulle oma väsinud ja murest murtud näoga otsa, vangutas pead ja ütles:
 " Raske on, väga raske elu on praegu."
Kuna kõik see mida kesklinnas nägin tekitas minus segadust, siis tahtsin vaadata, ka mis toimub teistes linnaosades. Nii kui ma sellest mõtlesin, sattusin kohe Tammelinna elamurajooni. Seisin keset sõiduteed, mis oli täiesti tühi. Tee ääres nägin põlenud autode frakke ja majade vahelt tõusis suitsu. Seal samas lähedal olevast eramajast kiirustas välja üks noor naine umbes 2-3 aastane laps süles. Ta lukustas ukse ja suundus aiavärava poole, tänavale astudes hakkas ta kiirustades kesklinna poole kõndima. Tema näost peegeldus hirm ja paanika. Sellel hetkel hakkasin tundma jälle tuttavat tunnet, nagu mind imetakse kusagile tunnelisse. Samal hetkel ärkasin üles ja jäin selle väga selge unenäo üle mõtisklema. Unenäos öeldi, et ma liigun kümme aastat edasi, seega arvutasin mõttes välja, et mulle avanes pilt Tartust aastal 2018. Ma ei olnud väga kindel, mis sel hetkel tegelikult toimus, või mida mulle näidata taheti, aga selge oli see, et mingi raske olukorra eest hoiatati.
 2014 aasta kevadel nägin aga unes hoopis midagi teistmoodi jahmatavat. Olin unenäos koos oma perega kodu lähedal jõe ääres suvitamas. Teiste külaliste hulgas oli ka üks tüsedam, heleda peaga vene rahvusest naine. Ta vaatas meie rõõmsat melu ja ütles solvunult:
  "Kui Eestit rünnatakse, siis tulevad teile kõik appi, aga kui Venemaal algab sõda, siis keegi ei tule appi!"
  Meil hakkas selles venelannast kahju, sest ta ütles, et Venemaa kistakse sõja tõttu neljaks ja järgi jääb vaid Moskva ja selle ümbrus. Me kõik lohutasime ja julgustasime teda, nii et ta tundis ennast lõpuks paremini ja lubas meile, et õpib eesti keele ära ja teeb Eesti kodaniku passi ka. Ma ei hakkagi seda unenägu rohkem kommenteerima, sest kõik oluline oli juba ära öeldud.
  Aasta hiljem, 2015 kevadel, nägin ma märksa süngemat unenägu, kus oli väga palju õõvastavaid detaile, mida ma ei hakka peensusteni kirja panema. Unenäos avastasin ennast äkki keset õuduäratavat sündmustikku. Ma seisin Tallinna Linnahalli juures, kus lamasid üksteise otsas hunnikus maas inimesed, keda oli arvatavasti vangidena siia mahalaskmisele toodud. Osa venekeelseid, laigulises riietes mehi seisid lähedal valves ja teine osa peksid maaslamavaid ja veel elus olevaid inimesi püssipäradega näkku. Kõige hullemini piinati ühte mustanahalist meest, mida ma ei hakka siinkohal kirjeldama. Ma lihtsalt seisin seal lähedal ja vaatasin õudusega toimuvat. Minuga oli veel naisterahvaid, kellest ühes tundsin ära oma vana klassiõe. Naised viidi ükshaaval minema ja ma kuulin kaugelt nende kisa ja karjeid. Lõpuks toodi mu klassiõde minu juurde tagasi ja ta ütles nuttes, et viis sõdurit olid teda kuritarvitanud. Ma ei osanud midagi öelda, olin sellest õudusest lihtsalt keeletu. Minu ees seisis aga kogu selle sõjardite kamba juht. Ta oli lühikes kasvu ja kleenuke teismeline vene noormees, kes vaatas kõike seda sadistliku irvega pealt, ning vestles aegajalt minuga vene keeles. Tal oli automaatrelv üle õla ja hetkeks käis mul isegi mõte peast läbi, see relv endale krabada, kuna noormees oli silmnähtavalt füüsiliselt viletsas vormis. Kuna minust sõltus ka minu vend, kes seal lähedal seisis, siis ma ei riskinud seda manöövrit ette võtta, kuna kartsin ebaõnnestumise tagajärjel ka temale häda kaela tuua. Ise ma mõtlesin, et mind vist sellepärst oligi veel säästetud, et ma oskasin vene keelt ja kui see komandör mu vennaga rääkima hakkas, hoidsin hinge kinni, et too jumala eest midagi sellist ei ütleks, mis seda sadisti vihastaks. Olin täiesti abitu midagi muutma, kuna see ebateadlik uni oli sedavõrd reaalne, et mul ei tulnud kordagi kahtlust, et see võib uni olla. Lõpuks pöördus see komandör minu poole ja tegi ettepaneku minuga hiljem kohtuda, millega ma vaatamata oma sees põletavale vastikustundele, sõnades nõusse jäin ja siis ta lasi mul vennaga ära minna. Mul ei olnud plaaniski temaga hiljem kohtuda, ainult surmahirm sundis mind ennast vaos hoidma ja katteta lubadusi andma. Peale seda unenägu ärkasin hirmuhigiga otsaees, sest esimest korda olin kogenud sõjaõudu unenäos otse toimuvate sündmuste keskel.
  Neid kolme unenägu kokku võttes, võib märgata nende vahelist seost, mis viib järelduseni, et isegi kui tekib sõjaline konflikt, siis raske olukord on ajutine ja meile tullakse appi. Lõpetuseks kinnitan veel kord, nagu ma varemgi olen maininud, et tuleviku variante on alati mitu, kõik oleneb nendest kes otsuseid teevad ja prohvetlikud unenäod kajastavad ainult kõige tõenäolisemat tulevikuvisiooni. Midagi raudpolt kindlat ei ole tulevikku ennustavates visioonides olemas, sest kõike halvaendelist saab muuta ka üksikisikutasandil paremaks.

Prohvetlikud unenäod (1.osa)

  Eelmises postituses mainisin, et inimene üksikisikuna on ise oma saatuse kujundaja, aga iga üksikisik on osa rahvast, kelle hulgas ta elab. Selles postituses jõuamegi üksikisikut puudutavatest unenägudest natuke kaugemale - prohvetlike unenägudeni, mis võivad sisaldada terveid inimgruppe ja riike puudutavaid tulevikuvisioone.

  Kes suudavad muuta või mõjutada tervete inimgruppide ja rahvaste saatust? Loomulikult need, keda inimesed on omal vabal valikul usaldanud ennast juhtima. Kui me kuulume gruppi, siis igal grupil on tavaliselt liider/liidrid kelle otsustest sõltub grupi inimeste tulevik, kas pole nii? Näiteks kui inimene astub laevale või lennukisse, siis ta on automaatselt osa sellest reisigrupist, kes usaldavad oma tuleviku laeva- või lennukaptenite kätesse ja kriisiolukorras sõltub see inimestegrupp suuremas osas kaptenite otsustest. Samamoodi käib see tervete riikide, organisatsioonide ja religioonide kohta, mida paljudes vaimsetes ringkondadest nimetatakse grupikarmaks.

  Seega kujundavad juhid oma otsustega riikide või inimgruppide tulevikku ja vastuvaidlematult on see väga vastutusrikas ülesanne. Tarkadel rahvastel on targad juhid ja rumalatel rahvastel rumalad juhid ning seda on maailmas ringi liikudes kõikjal ka näha. Meie riik on väike nii oma territooriumilt, kui populatsioonilt ja sellepärast on just meil vaja olla eriti targad ja tähelepanelikud, sest tänu oma väiksusele oleme otsuste tegemisel ka ümritsevate suuremate riikide lükata-tõugata.

  Olen mitmete aastate jooksu näinud väga erinevaid prohvetlikke unenägusid, millele ma ei osanud esiti suuremat tähelepanu pöörata, kuna need tundusid tol ajahetkel nii absurdsed. Praegu maailmas toimuvad sündmused on aga hirmuäratava kiirusega liikunud/liikumas nende unenägude täitumise suunas.
  Kõigepealt tahan kirja panna mõned islami ja rändekriisiga seotud unenäod. Esimene unenägu oli aastal 2005, kus edastatud hoiatus tundus minu jaoks täiesti ebareaalne. Nägin unes, et olin oma linnakorteri köögis (korter asub neljandal korrusel, kust avaneb aknast hea ülevaade kogu hoovile). Vaatasin aknast välja hilisõhtusesse pimedusse. Hoovi heitis veidi valgust paar tänavavalgustuslampi ja naabermajade üksikud helendavad aknad. Kogu linn magas rahulikku und, aga järsku märkasin pimedas liikuvaid musti varje. Hakkasin neid varje tähelepanelikumalt jälgima, kuni silm eraldas pimedusest mustade turbanitega, pooleldi kaetud nägude ja mustade kottpükstega moslemi sõdurid. Nad oleksid nagu kusagilt ajaloolisest filmist välja ilmunud, ühes käes lai ja kõver mõõk (saabel) ja teises käes mustritega kaetud kilp. Nad liikusid vaikselt ja varjusid puude ning põõsaste taha, ning neid ilmus majade vahelt aina rohkem ja rohkem juurde. Kogu aeg vaikselt positsioone vahetades lähenesid nad ka minu majale. Varsti oli neid pea-aegu kogu õu täis ja ma nägin, et neil on plaanis kogu linn ja riik niimoodi vaikselt öövarjus vallutada. Vaatasin uurivalt ringi, et kas ehk keegi peale minu veel märkab seda mis toimub, aga enamus inimesi magas oma tubades, pimedate akende taga ja need kes olid ärkvel, tegelesid oma hilisõhtuste toimetustega, ega märganud õues toimuvat. Ärgates tundsin kergendust, et see oli vaid uni. Praeguste maailmas toimuvate sündmuste taustal tundub, et tegu oli vist ikkagi prohvetliku unenäoga.
  Teine unenägu oli oktoobris 2010. Unenäos olin ma oma maakodu suvemaja väikeses toas. Istusin voodiserval ja märkasin äkki endast mõne meetri kaugusel oleval riiulil maha lõigatud inimpead. See oli tumedanahalise mehe pea, musta habeme ja idamaise valge turbaniga. Mehe pea elas veel, kuigi maharaiutud lõikekohal oli veri juba hüübinud ja kuiv. Tardusin hirmunult paigale ja jäin jahmunult seda õõvastavat vaatepilti jõllitama. Mehe silmad olid kiirgavad ja pilk läbitungiv, aga tundus et ta elujõud oli otsakorral, sest ta sulges aeg-ajalt oma silmad ja kui oli jõudu kogunud siis avas need uuesti, et mulle otsa vaadata. Lõpuks kui ma suutsin oma hirmu taltsutada teadmisega, et mida see kehatu pea mulle ikka teha saab, tõusin voodilt püsti ja hakkasin ettevaatlikult riiulile lähenema, et asja täpsemalt uurida. Siis aga pea haihtus ja selle asemel seisid riiulil kaks mustade kaantega raamatut. Raamatute kaantel polnud ühtegi kirja, need olid nagu musta kuivanud tõrvaga koos, mis sõrmega puudutusel pisut kleepusid. Lähemal uurimisel osutusid need koraanideks. Unenäo võtmeks on maha lõigatud inimpea, mis muutub kaheks mustade kaantega koraaniks (teadupärast on koraan roheliste kaantega). Jällegi ei osanud ma tollel ajal sellest unenäost midagi arvata, peale selle, et tundsin ärgates tohutut kergenudst.
  Kolmas unenägu oli 2014 aasta kevadel. Teadsin unenäos, et Euroopat on tabanud suur katastroof, sest kõik vulkaanid olid aktiveerunud ja purskasid tulist laavat. Nägin seda justkui linnulennult ja oma imestuseks märkasin, et kõige kõrgem ja ohtlikum tegevvulkaan oli Saksamaal. Ise mõtisklesin loogiliselt, et Saksamaal ju vulkaane ei tohiks olla, aga ometi nägin keset Saksamaad suurt tegevvulkaani mille kraatrist tõusis suitsu ja tahma, ning laavajõed voolasid mööda mäekülgi alla, põletades kõik oma teel. Inimesed, kelle kodud olid olnud mäe läheduses, pidid oma majad maha jätma ja põgenema. Kõige ebareaalsem oli see, et ka Eestis oli vulkaane, aga need olid õnneks madalad. Ühte ma nägin lausa kodu lähedal metsa all. See oli vaid poole meetri kõrgune, ent ometi mulksus seal sees tuline laava. Mu isa tahtis seda lähemalt uudistama minna, aga ma hoiatasin teda, et tuline laava võib ootamatul purskamisel kätele ja näkku raskeid põletushaavu teha. Kui ma esialgu selle unenäo tähendusest üldse aru ei saanud, siis rändekriisi arenedes panin lõpuks ka selle piltmõistause kokku.
  Neljas unenägu oli juunis 2015, mõned kuud enne, kui 22. septembril otsustati eelmise 200 asemel 550 kvoodipagulast vastu võtta. Unenäos olin ma kaubanduskeskuses, kus seisid pikkades järjekordades sajad burkades mosleminaised, näod kaetud. Enamusel naistest olid burkad üleni punast värvi. Värv varieerus veripunasest oranzikaspunaseni ja vaid mõnel üksikul naisel (neid võis olla ehk 5-8) oli rohelist värvi burka. Kuna mosleminaiste burkad on traditsiooniliselt musta või siis sinist värvi, siis on selle unenäovõtmeks värvid. Unenäosümboolika järgi on punane ohu, kire, tüli, pahanduse, ärrituse ja valgusfoori stopptule värv. Roheline on aga rahu, turvalisuse, kohanemise, viljakuse ja valgusfoori liiklemist lubava tule värv.
  Et mitte väga pahaendeliselt oma postitust lõpetada, lisan siia viimasena unenäo, mida nägin novembris 2015 ja see sai ka positiivse lõpplahenduse. Nägin unes mustades lahingurüüdes relvastatud sõjaväelasi ühe mulle tundmatu küla jalgpalliplatsil. Sõdurid olid pealaest jalatallani mustas, isegi nende nägusid polnud näha. Ka nende kilbid, mõõgad ja turvised olid mustast läikivast metallist. Neid võis olla umbes 60-70 meest. Nad olis üles rivistatud ja tundus, et ootasid vaid käsku rünnakuks. Külainimesed olid kõik kusagile peitu pugenud, ainult mõned üksikud külamehed vaatasid hirmunud nägudega väljakule rivistatud armee poole. Mina seisin samuti staadioni servas ja hoidsin ühel väikesel tüdrukutirtsul käest kinni. Järsku märkasin, et staadioni tagaosas liikus grupp inimesi sõduritele seljataha. Grupi ees seisis nääpsuke, vana ja kortsus naine, rätt peas ja pikk hall ürp seljas. Tema saatjad taandusid aupaklikult kaugemale ja jäid tähelepanelikult vana naise tegevust jälgima. Naine, kes esmapilgul tundus vana ja väeti, võttis äkki kahe käega maaservast kinni nagu vaibast ja lõi kiire liigutusega kogu sõjaväe koos maakamaraga õhku. Staadionist oli saanud üks suur haigutav pime auk ja sõdurid kukkusid kõik sinna sisse, ning vana naine kattis selle uuesti rohelise muruga kaetud maakamaraga nagu poleks midagi juhtunud. Peale selle vaatas ta oma terashallide silmadega mulle karmil pilgul otsa. Sain hetkega aru, et see vana naine on üks eestlaste esiema ja väga võimas nõid ning ma tundsin tema ees suurt aukartust.
  "Teid ma ei puudu!" ütles ta mulle rahustaval toonil ja kadus koos oma saatjaskonnaga niisama vaikselt nagu oli ilmunud.
Rõõmustasin, et selline kriitiline olukord mustade sõdalastega nii lihtsalt oli lahenenud ja vaatasin, et ka kõik külanaised ja lapsed, kes olid sõjaväelaste eest peitu pugenud, hakkasid nüüd vargsi ja ükshaaval oma peidupaikadest välja tulema. Väike staadioniesine külatee kogunes rahvast täis, inimesed naeratasid üksteisele ja ajasid juttu ning naasid lõpuks oma igapäevaste toimetuste juurde. Jätan selle viimase unenäo iga lugeja enda tõlgendada ja kes vähegi unenäosümboolikat mõistab, saab varjatud sõnumist aru.
  Lõpetuseks panen väikese vihjena kirja, et prohvetlike unenägude järgmise postituse teema on seotud meie suure idanaabriga.


Järgneb...

Minevik ja tulevik

Iga inimese isiklik minevik ei hõlma ainult seda, mida ta eile või aastaid tagasi läbi elas, vaid kogu hinge eksistentsi vältel kogetu käesoleva hetkeni välja.
  Vaimselt ärganud inimese huvi eelmiste elude vastu on täiesti loomulik, sest see aitab lahendada minevikust kaasa tulnud probleeme nii inimsuhetes kui ka tervises. Käesolev hetk on minevikus tehtud valikute ja otsuste tulemus ja tulevik kujundatakse käesoleval hetkel tehtud valikute ja otsuste põhjal.
  Üks võimalus eelmiste elude kohta vastuseid saada on minna hüpnoterapeudi juurde. Ma ei ole kindel, kas Eestis leidub üldse antud teemat valdavat profesionaali nagu seda on vanameister Michael Newton, aga päris huvitavat informatsiooni selle kohta võib leida para-web foorumist.
  Tuleviku välja uurimiseks on meil siiski märksa ebakindlamad võimalused, sest tulevik sõltub meie käesoleva hetke valikutest ja nii ei saa ükski selgeltnägija meile tegelikult öelda, mis meid ees ootab. Heal juhul saab ta rääkida vaid kõige tõenäolisemast tulevikuvariandist, aga kui inimene teeb kannapöörde, siis varisevad kõik selgeltnägija ennustatud tulevikuvisioonid kokku nagu kaardimajake. Võtame selle jutu kinnituseks klassikalise näite lähiminevikust, kus tunnustatud nõid ennustas meie praeguse presidendi eraelu kohta ja väitis, et too jääb peale lahutust pikaks ajaks üksikuks. Kes tunneb huvi, siis on antud ennustuse kohta säilinud veel ka Õhtulehe artikkel. Niisiis, see väike ilmekas näide kinnitab fakti, et inimese tulevik on tema enda kätes ja ainult lihtsameelseid on võimalik mõjutada "saatuse" jutuga.
  Nüüd võib mõni küsida, et kui väike laps saab liiklusõnnetuse või raske haiguse tagajärjel surma, siis kas see pole mitte julm saatus? Ei, tegelikult on see hinge enda valik, mille ta teeb juba enne maapeale sündimist. On olemas mitmeid põhjuseid ja olukordi, miks valib hing lühikese elu või miks mõned valikud annavad tulemuseks vara katkenud elu. Antud teemal võiks pikalt arutleda, aga minu postituse eesmärk oli tegelikult hoopis midagi muud.
  Minevik ja tulevik on inimeste jaoks ju nii ahvatlevad, aga samas nii kättesaamatud, et kindlasti osalt ka sellepärast usaldatakse hüpnoterapeute, et eelmistes eludes käia ning selgeltnägijaid ja kaardimoore, et tulevikust sotti saada. Tegelikult on meil kõigil olemas palju lihtsam, odavam ja kindlasti ka usaldusväärsem võimalus samadele küsimustele teadlikus unes vastuseid saada.
  Kõigepealt tahan lühidalt kirja panna ühe oma unekogemuse eelmisest elust. Eelnevalt mainin ära, et see lugu on seotud mu emapoolse vanaisa õega. Vanaisa õe nimi oli Ida, keda mäletan oma varasest lapsepõlvest lahke ja sõbralikku vanaprouana. Käisime perega isegi tema matustel, kui olin kuue aastane. Vanatädi Ida varasemast elust ei teadnud ma midagi, ega osanud aimatagi. Teadsin ainult, et ta oli abielus vanaonu Endliga ja lapsi neil ei olnud.
  Kuus aastat tagasi nägin aga varahommikul kummaliselt selge unenäo vanatädi Idast, kes jalutas ühe pika ja võõra tumedapäise mehega kusagil keset suviselt rohelist aeda. Mehe kukil istustusin mina nagu väike tüdrukutirts ja lõkerdasin naerda, sest mees kõditas mind. Unenäos teadsin, et see mees on minu isa. Minu mälestuspildist tunduvalt nooremas eas Ida vaatas aga meie vigurdamist emalikult naeratades pealt. Kui mees mu oma kukilt lõpuks maha pani, jooksin itsitades ning tema eest põgenedes tuppa ning jäin äkki toas oleva vanaaegse kummutipeegli ette seisma. Peeglist vaatas mulle vastu väike, ümara näo ja punaste põskedega täiesti võõras heleda peaga tüdruk. Silusin oma pikki juukseid, katsusin oma nägu ja mõtlesin, et see pole ju üldse mina - see mina kes ma praegu olen. Ehmatus oli nii ehe, et ärkasin kohe üles. Peale seda unenägu võtsin esimesel võimalusel oma emapoolse tädiga ühendust, et asja selgitada, kuna tema suhtles vanatädi Idaga tema eluajal kõige rohkem. Tädi kinnitas mulle, et Ida oli tõepoolest enne vanaonu Endliga abiellumist juba korra abielus olnud. Samuti oli Idal esimesest abielust tütar kes suri kümne aastaselt kopsupõletikku. Tema esimene abikaasa oli pikka kasvu tumeda peaga mees, kes suri aasta peale tütre surma samuti kopsupõletikku. Tädi jaoks tundus uskumatu see, et ma kirjeldasin ammu surnud ja minu jaoks täiesti tundmatuid inimesi nii nagu ma oleks neid ise näinud. Sellega sain ma kinnitus oma tärkavale aimdusele, et see väike tüdruk võisin olla mina oma eelmises elus. See kogemus sai mulle tugevaks inspiratsiooniallikaks oma eelmiste elude teadlikuks unekülastusteks ka edaspidi. Niimoodi nägin ma unes oma veel varasemaid elusid nii Hispaanias kui ka Tsaari-Venemaal. Kõige hämmastavam on see, et nende ajastute üldine miljöö, arhidektuur, sisustus, riietus ja kombed olid nii detailsed, et ma pole isegi ajaloolistes filmides näinud midagi sellist nagu nendes unenägudes. Sõna otseses mõttes tunduvad ajaloolised filmid selle kõrval lausa haleda pantomiimina. Kindlasti on väga oluliseks teguriks see, et oled ise sündmuste keerises, osalisena sellest ajaloolisest hetkest, mis puudutab sinu isiklikku minevikku.
 Täpselt samamoodi nagu teadlikus unenäos võib külastada oma eelmisi elusid, on võimalik heita põgus pilk ka oma tulevikuvõimalustele. Siin peab alati arvestama, et tulevik sõltub valikutest ja valikuid on alati mitu. Sellepärast on kõige mõistlikum küsida, millised on minu valikud näiteks uue töökoha, elukoha või elukaaslase valikul jne. Seda kõike ei maksa küsida esimeselt ettejuhtuvalt unenäotegelaselt, vaid meie tegelikult Loojalt, sest Temaga oleme me siia maapeale tulles ju lepingu teinud. Looja võib unenäos meie valikuid aga täiesti ettearvamatu visioonina näidata. Näiteks minule näitas Ta ühes teatud isiklikus küsimuses valikuid teelahkmena, millest üks viis tupikusse ja teine läks sirgjoones edasi kaugusse. Tänu sellele sain aru, et kui ma jätkan vanaviisi, siis olen omadega varsti ummikus, aga kui julgen teha teise valiku, siis on edasiminekuks tee vaba. Siinkohal soovitan kõigil unenägijatel selline unikaalne võimalus kindlasti ära kasutada.

Silveri elu ja surm, nii unes kui ilmsi

  Usun, et ma pole ainus, kes unes oma surnud lemmikloomaga on kohtunud ja kuna meie pere lemmik Silver lahkus vaimuilma käesoleva aasta novembrikuu esimesel päeval, siis tahan ma selle postituse temale pühendada. Ta oli täpselt oma vanaema moodi, kes rohkem kui viisteist aastat tagasi ise meie juurde tuli. Hulkuv kass koos poegadega, pole just kõige ahvatlevam pakkumine, mida elu võib anda. Kuna kasside tulek oli nii märgiline (seitse valget ja üks must kass), siis otsustasime ema koos ühe pojaga endale jätta ja ülejäänud kassipojad andsime ära. Silver oli siis selle klanni viimane kass.
  Tema surm, ei olnud tegelikult meie jaoks nii väga ootamatu, kuna mu isa nägi paar kuud varem tema kohta väga pahaendelist unenägu. Isa pikutas unenäos koos oma surnud vennaga diivanil ja ajas juttu. Siis tõusis ta diivanilt, et patja mugavamaks kohendada ning uuesti pikali heita, aga meie kass Silver oli temast ette jõudnud ja padja peale juba mõnusasti kerra keeranud. Surnuga ühes voodis magamine on unenäos ohumärk ja Silver võttis ilmselgelt selle ohu enda peale, kui ta padja peale magama läks, laskmata isal uuesti voodisse pikali heita. Kuna tegu oli mu isa unenäoga ja tema ei oska teadlikult oma unenäkku tagasi minna, siis ei olnud võimalik ka midagi enam muuta. Mina ei saanud samuti midagi teha, sest teiste inimeste unenägudesse ei ole ma kunagi tihanud minna, isegi kui unenäo nägija selleks loa annaks. Olen alati arvanud, et iga unenägija peaks ise oma unenägusid inspekteerima. Ja mis meil siis muud üle jäi, kui võtsime seda hoiatust arvesse ja jälgisime kassi tervist. Mõne nädala jooksul mingeid haiguse sümptomeid ei ilmnenud ja nii hakkas ka valvsus tasapisi vaibuma.
  Meie kodu asub maantee lähedal ning kass oli oma kaheksa eluaasta jooksul seda tuhandeid kordi ohutult ületanud ja sellepärast ei osanud keegi meist arvata, et surmaoht ähvardas teda hoopis seal. Sellel õnnetul esimesel novembrikuu päeval jooksis Silver kummalisel põhjusel autole otse ette, sai tugeva löögi ning maandus elutult teepervele. Surm saabus saadud löögist silmapilkselt. Tõime ta elutu keha teeservalt koju ja kohe meenus mulle vanade indiaanlaste komme hukkunud looma hingega rääkida. Ma polnud kunagi midagi sellist varem teinud, aga seekord oli tegemist traagilise äkksurmaga ja nii ma mõtlesingi, et peaks selle hingekese ikka Looja Valguse poole teele saatma. Panin käed ta elutu keha peale ja kõnelesin temaga oma mõtetes. Kindlasti arvavad paljud nüüd et, ega siis loom inimese mõtetest aru saa, aga ma julgen siiski vastupidist väita ja panen sellega seoses siia kõrvalpõikena kirja ka ühe huvitava seiga Silveriga.
  Lugu algas sellega kui Silver varakevadel oma esimest käppa vigastas ja loomaarst ta jala lahasesse pani. Loomulikult ei meeldi ühelegi loomale mingid lisavidinad ning kindlasti üritavad nad nendest kohe ja võimalikult kiiresti vabaneda. Kartsin hirmsasti, et ta kisub lahase käpa ümbert ära ja teeb endale niimoodi veel rohkem viga. Kohe järgmisel ööl nägin Silverit unes, kus ta samamoodi hammastega oma lahast käpa küljest lahti üritas kiskuda. Mina aga hakkasin temaga nagu väikese lapsega pahandama ja hurjutasin:
  "Nii ei tohi teha, muidu saab su käpp veel rohkem haiget!"
  Silver vaatas mulle otsa, kuulatas teraselt mu juttu ning jättis lahase sikutamise järgi nagu oleks tõepoolest minust aru saanud. Peale seda unenägu kandis Silver tervelt nädalajagu vapralt oma lahast, ilma seda lõhkumata. Just täpselt nii kaua, kuni jalg ära paranes. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, jõudis mõte, mida ma talle unenäo kaudu edastasin, ka päriselt kohale.
   Niisiis, teades, et Silver kuuleb mind vaimuilmas, rääkisin temaga ka peale surma ja juhatasin teda Looja Valguse poole. Hiljem matsime ta vana õunapuu alla, mille otsas talle meeldis tihti ronida ja küüni teritada ning jällegi nägin ma teda samal ööl unes. Ta seisis suvemaja lakka mineva trepi ülemisel astmel ja vaatas alla minu poole. Arvasin kohe, et ta võib veel segaduses olla, sest üleminek vaimuilma oli liiga äkiline ja nii ma mõtlesin temast igal õhtul enne uinumist. Ootasin unes mingit mäki, mis selgust annaks ja täpselt nädala aja pärast ma selle ka sain.

  Jalutasin oma unenäos maja ees ning vaatasin vana õunapuu poole, kuhu Silver maetud sai ja nägin teda oma haua kõrval seismas. Ta vaatas minu poole, aga ei tulnud lähemale. Tema selja taga, puu varjus, märkasin veel kolme kassi siluetti. Esimese asjana mõtlesin, et ta on vaimuilmast omale juba sõbrad leidnud, aga lähemal vaatlemisel märkasin, et need kassid olid kasvult hulga suuremad. Neil oli ilus tähniline karvkate ja kõrvade otsas edevad musta otsaga karvatutid. Need kolm kassi Silveri selja taga on ju hoopis ilvesed, plahvatas mu peas äratundmine! Vaatasin uuesti Silverit ja nägin, kuidas ta keha hakkas sujuvalt muutuma. Valge kasukas muutus kollakaks ja tähniliseks ning kõrvade otsa kasvasid samasugused karvatutid nagu teistel ja juba hetke pärast nägin nelja ilusat ilvest vana õunapuu all seismas. Sain sellest Silveri peenelt antud vihjest suurepäraselt aru ja naeratasin omaette, kui tagasi toa poole kõndisin.
  Arvatavasti ei sünni ta enam kassina, vaid hoopis ilvesena ja see oleks tema puhul ka loogiline käik, kuna ta oli juba kassina sellise metsiku ja vaba loomusega. Ma kutsusin teda vahel naljatamisi Valgeks Pantriks, sest ta armastas tihti puude otsas ronida ja linde kimbutada ning hiirejahil käis ta isegi siis, kui kõht ja toidukauss olid head ja paremat täis.

Kohtumine kolme guruga

  Oma vaimsete otsingute algusaastatel olin ma täiesti veendunud, et ilma isikliku guruta pole võimalik eesmärki saavutada. Täna ei ole ma enam milleski veendunud, sest iganenud arusaamad ja vanad kinnisideed on vaimsel teel liikujale tegelikult kõige suuremateks takistusteks. Võib-olla olid sadu aastaid tagasi sündinud gurud ning vaimsed õpetajad õilsamate eesmärkidega kui need kolm keda ma uneilmas kohtasin. Ma ei mõista kedagi hukka, aga samuti ei hakka ma ka kedagi lihtsalt selle pärast jumaldama, et ta oskab iidseid tekste peast ladusalt tsiteerida või neid tänapäeva inimestele mõistetavaks kohendada. Minu unekohtumine kolme lugupeetud guruga toimus käesoleva aasta augustis. See on jälle üks kena näide ühest tavalisest ebateadlikust unenäost, mis ühel hetkel muutub teadlikuks unenäoks.
  Uni algas sellega, et ma seisin kusagil tühjal parkimisplatsil, kui äkki märkasin ühte meest endale kiirustades lähenemas. Muheda naeratusega näol ulatas ta juba kaugelt mulle käe ja ütles:
  "Tule minuga kaasa, ma näitan sulle midagi!"
Läksin temaga kaasa nagu oleks tegu vana sõbraga, ometi ei suutnud ma meenutada, kes ta täpselt on.  Teel seletas mees mulle tagasihoidliku muigega, et teda on kutsutud tulevikku ennustama, aga tegelikult pole ta mingi ennustaja. Jõudsime lõpuks ühe auto juurde, mis meenutas Mumbai pisikest musta taksot, pakiraamiga katusel. Autos istusid pikkades rüüdes India gurud. Uksele lähemal istuva mehe süles oli suur kullast ja kalliskividega ehitud avara kaelaga tühi anum. Ta keris akna alla ja küsis minu kaaslaselt:
  "No ütle siis, kuidas meil sõpradega suurvargus seekord ka õnnestub?"
Minu kaaslane vastas vandeseltslasliku naeratusega mulle otsa vaadates autos istuvatele gurudele:
  "Teie plaan õnnestub edukalt ja ma võin lisada, et teie kõigi lemmikvärv on oranz!"
Vaatasin seda kõike sõnatult pealt ja hakkasin vaikselt asjale pihta saama. Mees autos oli kuuldud "ennustusega" väga rahul ja lasi laia naeru nii, et tema paks kõht vabises. Minus ta igatahes usaldust ei äratanud. Siis aga läks ootamatult autouks lahti ja hämarast autosügavusest trügis välja suure kahuse soenguga, kõhna ja lühike guru. Vaatasin teda teraselt ja tundsin temas ära ülemaailmselt kuulsa vaimse liidri, kes just neli aastat tagasi suri. Sellel hetkel sain ma aru, et tegu on unega. Guru oli kuidagi pabinas ja ähmi täis, ning hakkas minu kõrval seisva mehe poole käed palves kummardusi tegema ja vabandama. Ta pobises kohmetult vabandussõnu silmis ebatavaline aukartus ja alandlikkus. Selle peale pöörasin pilgu uuesti mehe poole, kes mind oli siia toonud ja taipasin äkki, et tegu on Kõikse Loojaga. Ma mitte ei näinud teda vaid kogesin. Tal oli nägu, aga samas ei olnud ka, sest ma ei suudaks seda kirjeldada. Ta kandis seljas vilunud jämedakoelisest riidest pikka rüüd nagu Jeesus, aga ometi polnud ta Jeesus.
  "Sa oled päikese märgi all sündinud ja sulle meeldib valitseda!" ütles Looja enda ees koogutavale gurule.
  "Anna mulle andeks, ma ei oska teisiti elada. Mulle meeldib kui mind kummardatakse ja jumaldatakse," vastas guru veidi häbelikult silmi maha lüües.
  Nüüd läksid ka minu häälepaelad lahti, kuna selle sama guru eluajal hakkasin ka mina teda austama ja pidasin mõnda aega isegi oma vaimseks õpetajaks.
  "Sa valetasid, aga mina usaldasin ja uskusin sind!" käratasin talle solvunult.
Guru vaatas vilksamisi minu poole ja hakkas veel innukamalt enda ees seivalt Loojalt andestust paluma. Vaatamata oma solvumistundele hakkas mul sellest andestust anuvast mehikesest kahju, sest lõppkokkuvõttes oli ta ju nendest nõndanimetatud gurudest ainus, kes Looja ära tundis ja oma tegusid kahetses.
  "Kui sul on kahju oma tegude pärast, siis ela oma uues elus tagasihoidlikult ja lihtsalt," ütlesin talle juba leplikumal toonil sõbralikult lähenedes ja lepituse märgiks kallistastades. Tema aga hakkas mulle sanskriti keelseid Veeda salme laulval toonil kõrva sosistama justkui üritades mind hüpnotiseerida.
  "Tõde on pidevas muutumises ja niikaua kuni sa korrutad vanu tõdesid nagu papagoi ei pääse sa surma ja sünni ringist," sosistasin talle ühe Looja tarkusetera vastu.
  Guru vakatas korraks, aga jätkas siis juba hetke pärast mantrana laulval toonil Veeda salmide kordamist. Selle peale kordasin ka mina oma lauset uuesti, aga siis pöördus guru uuesti sealsamas seisva Looja poole ja tunnistas jälle kahetseval pilgul, et ta ei oska teistmoodi elada, sest talle meeldib kui inimesed teda jumaldavad. Looja naeratas ja andestas talle ning laskis tal minna. Guru hüppas kiirustades autosse ja juba hetk hiljem kihutas auto tolmupilve maha jättes minema.
  Seisime jälle kahekesi parklas ja nägime, et päris siinsamas lähedal olevasse parki oli kogunenud hea hulk rahvast. Inimesed istusid hardalt ühe pikas rüüs mehe ees, kes meenutas just lahkunud gurusid. Tal oli seljas pikk rüü ja pikad juuksed langesid kohevalt ta seljale. Ta hoidis käsi õnnistavalt rahva kohal ja naeratas leebelt. See oli aga hoopistükkis valgenahaline mees.
  "Filipp, mida sa ometi teed?" kuulsin Loojat üllatunud toonil mehe poole hüüdmas. Mees suunas pilgu meie poole ja tardus hetkeks, lasi siis käed rippu ja hiilis tasahilju rahvahulgast välja. Arglikult meie suunas kõndides libistas ta vaikselt oma koheva paruka peast ja jäi siis seda näppude vahel närviliselt rullides Looja ette seisma. Mul tuli tõepoolest seda kõike vaadates naer peale. Lihtsalt uskumatu on see guruks olemise ahvatlus ja mida kõike selle nimel ei tehta.
  Vaimse liidri ainuke ülesanne peaks ju olema õpetada inimestele Kõikjaloleva Loojaga isikliku suhte loomist, mille lõpptulemuseks on Valgustumine. Kahjuks ei ole ma aga sugugi kindel, et tänapäeva vaimsed liidrid seda ülesannet enam täidavad.

Unesõnumid

  Unenägu võib olla parim õpetaja, ennustaja ja inspiratsiooniallikas. Olen aegade jooksul unenägude vahendusel saanud erinevaid sõnumeid, tarkuseteri, luuletusi ja isegi laule. Kui on tegemist pikema sõnumiga, siis võib suurem osa sõnumist olla ärgates meelest läinud, aga teadlikult mälu treenides on võimalik ka pikemaid sõnumeid ärgates edukalt meenutada. Raskem ülesanne on meelde jätta unes kuuldud laulu sõnu ja meloodiat. See nõuab tõsist eelnevat mälutreeningut, milleni mina isiklikult pole veel jõudnud. Selles osas oleks kindlasti suureks abiks unenäkku teadlikult tagasi minek, aga ma pole seda eksperimenti söandanud veel ette võtta, kuna pole sugugi kindel, kas olen mõnda kuuldud meloodiat hiljem ärgates võimeline korrektselt salvestama. Samamoodi võib unenägu anda võimaluse heita pilk veel kirjutamata kirjandusteostele või lausa teaduslike avastuste valemitele.
  Märksa lihtsam on muidugi meenutada lühikeste lausete või numbritena saadud sõnumeid. Numbritega seoses kirjutan ka siia ühe aastatetaguse isikliku kogemuse. Nägin tavalises ebateadlikus unes rida numbreid, millest ärgates oli meeles vaid esimesed kolm. Kuna numbreid oli kokku viis, siis ma oletasin et tegu võib olla loto võidunumbritega. Kuigi mul sellesse usku ei olnud, siis tahtsin puhtalt sportlikust huvist seda kontrollida ja osalesin kohe järgmisel loosimisel. Kahe unustatud numbri asemel panin kirja esimesed pähe torganud numbrid. Loosimisel selgus, et kolm meelde jäänud numbrit läksid täkkesse, aga kahe ununenud numbri tõttu jäi võidusumma kahekohaliseks, mis mind eriti ei kurvastanud, sest tegu oli ennekõike ikkagi eksperimendiga. See test tõestas aga mulle, et unenäos saadud sõnumid ja numbrid võivad tõepoolest elu muuta, kõik sõltub vaid sellest kui hästi suudetakse sõnumit meenutada ja lahti mõtestada. Teadlikust unenäkku tagasi minekust ma siis veel midagi ei teadnud.
  Toon siia mõned näited unesõnumitest, mille hulgas on nii õpetlikke, üllatavalt teravmeelseid, kui ka armastust väljendavaid. Kuna mõned sõnumitest on inglise keeles, siis panen kirja originaalse teksti:

Naine ei tohiks abitust teeseldes mehi ära kasutada.

/tundmatu naine/

*

Armastus on veel raskem, kui sa armastad.

/tundmatu viking/

*

Karbi sisu on olulisem kui karp.

/vana indiaanlane/

*

Deep in my heart I love you and when I go to the hell
because of that, then please, don’t cry...

/tundmatu noormees/

*

TO LOVE

YOU HAVE

TO KISS

/suurte trükitähtedega majaseinal/

*

Me kõik oleme osa Loojast 

/Looja ingel/

*

Ma olen väsinud inimeste ahnusest.
/Looja/

*

Mul ei ole tahet. Vaata (terve universum),
see kõik olen Mina, mida on Mul veel tahta?
/Looja/

*

Tõde on pidevas muutumises ja niikaua kuni sa korrutad
vanu tõdesid nagu papagoi, ei pääse sa sünni ja surma ringist.

/Looja/

*

Naistel on kombeks surmafassaadi (nägu) värvida.

/Looja/

*

Inimmeel (ego) muudab kõik õilsad ideed lõpuks lihtlabaseks äriks.

/Looja/

  Viimased kolm Looja poolt edastatud sõnumit pärinevad mu venna unenägudest, aga kuna need olid nii sügavamõttelised, siis lisasin ka need tema lahkel loal näitena siia loendisse. Mõnikord võivad sõnumid tulla piltidena, nägemusena või sümbolitena ja siis on vaja oskust need enda jaoks lahti dešifreerida. Selline oskus tuleb aja jooksul.
  Niisiis, olge tähelepanelikud, sest unenägu võib olla väga oluliste sõnumite edastaja ja kui hommikul tõepoolest kogu saadud info ei meenu, siis on alati võimalus teadlikult sellesse unenäkku tagasi minna, et kaduma läinud infojupp üles leida.