Elu pärast elu

  Selle postituse tahan ma pühendada inimestele kes usuvad, et elavad vaid üks kord ja kõike, mida tunnustatud teadlased pole tõestanud, pole olemas. Unenägusid peetakse aju loodud fantaasiamänguks, mis sobivad heal juhul psühholoogia valdkonnale uurimiseks ja see on ka kõik. Kujutan ette kui ruineeriv on terve elu elada teadmisega, et varem või hiljem saabub surm, mis lõpetab inimese jaoks kogu eksistensi selles lõputus universumis. Võib-olla mitte nii hull, aga suhteliselt masendav on ka religioossete inimeste elukestev dilemma teemal, kas ma olen ikka nii hea olnud, et paradiisi pääseda või põlen igavesti põrgutules? 

  Kuna kumbagi väidet (keha surmaga kaasnev eksistensi lõpp või surematu hinge olemasolu) pole tänapäeva teadlased veenvalt tõestada või ümber lükata suutnud, siis luban seda teemat puudutades igaühel oma arvamuse juurde jääda. Niisiis, esimese väite puhul (surmaga lõpeb eksistents), peaksin elult võtma kõik mis võtta annab, sest rohkem võimalusi ei ole. Masendav eksole! Teise väite puhul (inimese hing on surematu) on märksa rohkem ja oluliselt meeldivamaid väljavaateid.

  Nüüd sa kindlasti küsid endalt, et kuidas see kõik peaks olema seotud unenägemisega? Uni on uks erinevatesse maailmadesse ja vaimuilm on üks nendest paljudest kuhu sa võid oma unerännakutel sattuda. Teadlased on suutnud kaardistada erinevaid aju protsesse unenägemise ajal, aga pole suutnud selgitada erinevaid unenägusid ja nende tähenduste saladusi. Miks tulevad surnud inimesed unenägudesse oma lähedasi hoiatama või innustama? Kuidas saavad surnud inimesed unenägudes anda elavatele sellist informatsiooni, millest viimastel pole õrna aimugi. Selliseid prohvetlike ja ette ennustavaid unenägusid uurides jäävad teadlased ja psühholoogid reeglina jänni, kuna nende veendumused välistavad võimaluse inimhinge surematusest.
Selliste näidete heaks kokkuvõtteks soovitan lugeda ühe Ameerika neurokirurgi Eben Alexanderi isiklikul kogemusel põhinevat raamatut "Tõendid taeva olemasolu kohta".

  Olen oma unerännakutel kohtunud surnud inimeste hingedega, kelle maised teadmised, veendumused ja uskumused ei lase neil vaimse arenguga edasi minna. Nad jätkavad tihti samade tegevustega nagu füüsilisel tasandil, kuigi see ei ole enam vajalik (söömine, joomine, magamine, füüsiline treening, ravimite võtmine, tööl käimine, abivahendite kasutamine, palvetamine, usudogmade järgimine jne). Mäletan, et mulle tuttav inimene, kes kannatas aastaid raske haiguse käes ning suri hiljuti selle tagajärjel, pidas end meie unenäokohtumise ajal ikka raskelt haigeks, kõndis harjumuslikult oma vana kepiga ja võttis tablette. Religioossed inimesed jätkavad oma usudraditsioonide ranget järgimist ja muretsevad  "taevasse" pääsemise pärast, mõistmata, et nad juba on seal. Need aga kes eitavad hinge surematust, ei saa esialgu arugi, et nad on surnud, ning jätkavad oma tavapärast elu. 

  Harjumused, traditsioonid ja kombed, mis maapeal tunduvad nii olulised ja vajalikud tulevad sujuvalt üle ka vaimuilma ning igatsus sisseharjunud tegevuste ja inimeste järele toob inimese mõne aja pärast uue sünniga maapeale tagasi. Julgen arvata, et sellepärast ongi maailma rahvastik nii plahvatuslikult kasvanud, et tagasitulijaid on märgatavalt rohkem kui edasiminejaid.

  Nägin nädalal aega tagasi teadlikku und, mis sobib just seda teemat ilmekalt illustreerima. Nagu tavaliselt, saavutasin varahommikuse uinaku ajal teadliku seisundi. Tõusin oma voodist ja libistasin ennast juba teatud vilumusega aknast välja. Kohe märkasin kaugemal põõsaste vahel ühte hulkuvat looma kõndimas, kes meenutas mulle koera, aga nagu ei olnud ka. Mõtesin, et mul on targem kusagil kõrgemal olla, et see loom ei saaks mind rünnata ja tõusin siis lendu, et majakatusele maanduda. Uurisin hoolikalt ümbrust ja kui seda looma enam kusagil ei märganud, siis tõusin uuesti lendu ja laskusin hoovi peale. Järsku märkasin, et see imelik loom oli märkamatult aiaväravani jõudnud ja vaatas nüüd minu poole. Tõkestasin ta lähenemiskatse aiaservast leitud traadist restiga, mille ma talle peale viskasin, ise kindluse mõttes aia otsa ronides. Hakkasin pikki aia ülemist serva kõndima nagu köietantsija, kätega tasakaalu hoides (unenäos sujub selline reaalselt ilmvõimatu ettevõtmine imelise kergusega). Jõudsin naabermajani ja märkasin ärklikorruse aknas liikumist. Tegelikult ei ela selle maja ärklikorrusel kedagi, aga teadlikus unes nägin ma seal ühte vanemat abielupaari koduselt toimetamas. Mees istus töölaua taga ja üritas mingit vana raadiot parandada või jupidest kokku panna. Tema pilk oli elutu nagu pimedal. Lähemalt vaadates nägin, et ta silmi katab hall kae. Naine toimetas sealsamas köögipoolel ja aitas vahel meest tema töös. Naine on tüsedusele kalduv umbes 60 aastane proua, kes kandis valge krae ja õrna lillemustriga beeži maani kleiti. Tunnetasin nende suhtes ülimat harmooniat ja sõnadeta teineteise mõistmist.
  Kuna aken oli lahti, siis hõikasin mehele:

  "Kuidas sa oskad seda raadiot kokku panna, kui sa oled pime?"

  Mees naeratas, vaatas tühja pilguga enda ette ja ütles, et ta on õppinud kätega tunnetades raadioid lahti võtma ja kokku panema, sest see on kogu elu tema töö olnud. Mõistsin, et tegu on surnud inimeste hingedega, kes elavad vaimuilmas harjumuspäraselt samasugust elu edasi nagu maapeal olles.

  "Sa ei ole pime," ütlesin mehele,"Sa arvad et oled, aga tegelikult ei ole. Sa võisid maapeal elades pime olla, aga nüüd, kui su keha on surnud, siis ei ole sa enam pime. Hing ei saa olla pime!"

  Mees jäi mind kuulatama ja äkki hakkasid mõlemad tema silmad selginema. Kae, mis silmi kattis, kadus täielikult. Mees vaatas ühtaegu ehmunult ja üllatunult enda ümber, saades viimaks aru, et ta polegi pime. Märkasin, et tal on ilusad sinised silmad, kui ta mulle tänulikult otsa vaadates rõõmsalt naerma puhkes. Naine tuli kiirustades mehele lähemale ja vaatas talle jahmunult otsa.

  "Ja sina pole üldsegi vana, nagu sa arvad," ütlesin naisele,"Te mõlemad olete tegelikult noored ja ilusad. Täpselt sellised nagu siis, kui tuttavaks saite! Teie hinged on igavesti ilusad ja noored. Maised piirangud ei kandu vaimsesse maailma üle, kui te neid piiranguid ise oma mõttetega kaasa ei too."

  Mõlemad muutusid silmnähtavalt ja järk-järgult nooremaks, kuni olid umbes 17 aastased teismelised, just nii vanad kui nad esimest korda kohtusid. Nad vaatasid teineteist naeratades. See oli kirjeldamatu harmoonia, mis neist kahest õhkus.

  "Ja nüüd olete te vabad ning võite seda vabadust nautida. Te võite teha mida tahate ja minna kuhu tahate. Te ei pea olema siin ja tegema seda, mida te oma eluajal tegite," lisan kõhklematu veendumusega.
  Seda kuuldes võtsid nad teineteisel käest kinni ja tormasid õue ning jooksid naerdes aiaväravast välja. Rohkem ma neid enam ei näinud. Nende omavaheline harmoonia oli aga sedavõrd täiuslik, et mul tekkis korraks mõte, et nemad ei pea küll enam maapeale sündima, vaid võivad kõrgematesse sfääridesse edasi minna.

Samal hetkel libisesin uude unenäkku ja avastasin ennast päikseliselt rannalt, kus oli kohev valge liiv ja rannale rulluvad vahused lained. Kirgas valgus pani mind silmi pilutama, aga see ei olnud nagu tavaline päikesevalgus mis kõrvetab palavalt, vaid oli meeldivalt soe. Kõik tundus kuidagi muinasjutuliselt täiuslikum. Seisin nõutult rannal ja vaatasin ringi, mida edasi teha, kui äkki märkasin gruppi vanemaid naiserahvaid, kes ekskursioonibussi juurest ranna poole jalutasid. Arvatavasti on mõni hooldekodu oma eakatele väljasõidu korraldanud, mõtlesin naisi vaadates. Kõik nad olid juba vanemad prouad, kes kõndisid väärikal ilmel ja tõsiste nägudega. Jalutasin nagu muuseas neile lähemale, aga nad ei teinud mind märkamagi, vaid lobisesid isekeskis oma probleemidest ja muredest. Läksin veel veidi lähemale ja ütlesin siis kõva häälega, et kõik ikka kuuleksid:

  "Te arvate, et olete vanad inimesed, aga tegelikult olete kahekümne aastased. Te ei ole enam maapeal vaid taevas ja siin ei pea te olema vanainimesed. Tundke sellest rõõmu, nautige randa, ilusat ilma ja olge vabad!" 

  Järsku hakkasid naised nooremaks muutuma. Märkasin, et nende soengustiilid ja riietused olid 50-ndate stiilis. Kohevad soengusse sätitud lokkid ja tollele ajale kohased rannariided või kleidikesed. Esialgu olid nad justkui ehmunud ja segaduses, vaatasid teineteisele otsa ja imestasid äkilise muutuse üle, siis aga ilmusid nende tõsistele nägudele naeratused. Nad hakkasid isekeskis muretult naerdes lobisema, sättisid oma soenguid ja kohendasid riideid. Üks valge pearäti ja minikleidiga neiu keeras aga teistele tusaselt selja ja hakkas grupist eemale kõndima. Läksin talle järgi ja alustasin vestlust. Jutu käigus tuli välja, et kõik need naised, kellega ma rannas kohtusin, elasid oma maise elu vanatüdrukutena ning lõpetasid oma elupäevad vanadekodus või hooldekodus ja samamoodi elati edasi ka vaimuilmas. Neiu kellega ma vestlesin oli ikka veel tusane sellepärast, et ta eluajal vanatüdrukuks jäi.

  "Mina ei leidnud omale eluajal sobivat kaaslast ja ma ei usu, et ma üldse kunagi leian omale kaaslase!"

  Hakkasin teda lohutama:

  "Sa oled noor ja ilus ning kõigele lisaks on siin vaimuilmas palju rohkem võimalusi omale kaaslane leida. Ja kui sa selle õige leiad, siis võite omavahel kokku leppida, et sünnite maapeale ning proovite ka maapeal kooselu."

  Selle jutu peale tuli neiu palgele esimene naeratus ning mulle tundus, et see mõte hakkas talle meeldima. Varsti peale seda jätsime hüvasti ja ma hakkasin tagasi ranna poole kõndima, kuni ühel hetkel libisesin unest välja ja ärkasin.
  Väga kurb on ikka ja jälle tõdeda, et inimesed ei tea ja pahatihti ei tahagi teada, mis juhtub peale füüsilise keha surma. Loomulikult ei hakka ma selles osas mitte kellegi sügavate veendumuste alustalasid kõigutama, aga kas poleks mõistlikum valmis olla ka teiseks võimaluseks: Aga kui...?

Teadliku une eelised

  Tavalises ebateadlikus unes, ei ole inimene reeglina oma olukorra peremees. Selline unenägu kulgeb alateadvuse juhtimisel, tuues erinevates olukordades esile meie igapäevased erinevad emotsioonid. Kummalisel kombel arvab inimmeel, et unes toimuv on maises mõistes reaalne ja seda ka siis, kui toimuvad sõna otseses mõttes ulmelised sündmused. Näiteks unenäos, kus inimesel on oht mäeservalt kuristikku kukkuda või kui teda ründab tiiger, siis tema maiselt kehakeskne meel peab täiesti loogiliseks, et nüüd on temaga lõpp ja alles ärgates adub kergendusega, et see oli vaid uni. Sellises unenäos on uni olukorra peremees.

  Aga nüüd võrdleme sama olukorda teadlikus unes. Kui unenägija teab, et tegu on unenäoga, siis ei klammerdu ta paaniliselt mäeserva külge, vaid saab lendu tõusta ja kusagil täiesti ohutus paigas maanduda või mõttega luua võimalus pääsemiseks. Mina näiteks lõin sarnases olukorras oma tahte jõul kalju seinale tillukese luugi taolise ukse, kuhu sisenedes jõudsin uude unenäkku. Ründajaga kohtudes võib teadlik unenägija kaitseinglitelt või Loojalt kaitset paluda. Võin isiklike kogemuste põhjal kinnitada, et see on minu puhul alati toiminud. Samas olen aga tihti kasutanud ka võimalust ründaja käest küsida, miks ta mind ründab? Mõnikord on raevuka kallaletungijaga (ka loomaga) võimalik väga informatiivset ja mõlemale osapoolele kasulikku vestlust arendada.  Sellises unenäos on unenägija olukorra peremees.

  Panen siia näitena kirja ühe huvitava unenäo, mida ma nägin käesoleva aasta jaanuari kuus. See unenägu on väga heaks näiteks eelpool kirjeldatule, sest see algab tavalise ebateadliku unena, kuni ühel väga kriitilisel hetkel muutub teadlikuks uneks. Pane tähele, et niikaua kuni ma ei tea, et tegu on unega, juhib uni mind ning ma püüan olukordi lahendada nagu maises elus (põgenemine hädaohu eest ja võitlus vaenlasega, kes tahab mind tappa), aga niipea kui mõistan, et tegu on unega, saan ohjad enda kätte (saan olukorra kontrolli alla ja alustan ründajaga vestlust). Kirjutan unenäo oleviku vormis, et sul oleks seda parem mõista ja kaasa elada.

  Uni saab alguse sellega, et ma sõidan keset ööd vanaaegse postitõllaga mööda kitsast metsavaheteed. Peale minu ja kutsari pole ühtegi teist reisijat. Kutsar on tüsedusele kalduv vanem mees, määrdunud linane särk nahkse vesti all ja vana must kaabulott peas. Laisalt veerev tõld koliseb iga teekonarust ületades. Pistan pea aknast välja ja vaatan seljataha, metsasügavusse kaduvale teele. Tunnen hirmu, sest tean, et mind jälitatakse. Lõpuks näengi vanaaegsetes riietes ja relvastatud mehi hobuste seljas tõllale järgi kappamas. Ronin akna kaudu tõlla katusele ja istun kutsari kõrvale. Neli hobust tõlla ees astuvad rahulikul sammul, mille taustal kuulen lähenevate jälitajate ähvardavat kabjaplaginat. Tean, et mina olen see keda jälitatakse ja mu peas vasardavad erinevad mõtted kuidas ennast sellest olukorrast päästa. Müksan magavat kutsarit küünarnukiga ribidesse ja ütlen talle tungival toonil, et ta hobustele piitsa annaks, kuna meid jälitatakse. Kutsar ehmatab üles, noogutab nõusolevalt ja annab hobustele piitsa, nii et need hirnatades tuhatnelja metsapimedusse sööstavad. Seljataha vaadates näen, et vahemaa jälitajatega enam õnneks ei kahane. Kutsar piitsutab hobuseid ja mina piilun aeg-ajalt seljataha, kuni lõpuks hakkab eemal puude vahel paistma avatud väravaga tume lossimüür. Tõld veereb kolinal väravast sisse ja väravad kukuvad raske mürtsatusega meie selja taga kinni. Ronin tõllast maha ja tunnen suletud raudvärava poole vaadates kergendust. Tänan kutsarit, kes suitsukoni hambus, hobuseid patsutades mulle lahkelt naeratab. Lossihoovis on palju inimesi, aga kummalisel kombel on enamus neist tänapäevaselt riides. Kõnnin ka lossihoones ringi ja kohtan seal ühte blondi tüsedamat naisterahvast, kellega põgusalt juttu ajan. Küsin naise nime, aga see ei jää meelde, sest see on väga pikk ja saksapärane. Märkan, et nii lossis sees, kui ka väljas olevad inimesed suhtlevad omavahel väga harmooniliselt, inimeste vahel ei ole isanda-alluva suhteid. Lähen uuesti lossihoovi ning jalutan ka ilusas põõsaste ja lilledega täidetud lossiaias ringi. Näen mehi ja naisi istumas ja jalutamas paarides ja grupi kaupa ning lõbusalt vestlemas ja keegi isegi ei märka mind. Jalutan just kahe elavalt vestleva ja naljatava meesterahva taga mööda kitsast aiateed, kui märkan ninja moodi üleni musta riietatud inimest mulle vastu tulemas, kaks pistoda käes. Tema pead ja nägu katva ninja peakatte seest näen vaid kahte ähvardavat silma välkumas. Tundub, et tema ainukesena on mind siin märganud. Ta läheneb mulle ja ründab äkiliselt, üritades pistodasid mulle rindu torgata. Haaran ründajal kätest kinni ja surun pistodasid endast eemale. Mind šokeerib see, et inimesed kõnnivad seal samas lähedal ringi ja keegi ei märka, et mind rünnatakse. Ründajal on palju jõudu ja vähe ei puudu, et ta mulle pistodad sisse torkab. Võitlus käib elu ja surma peale, kuni äkki tuleb mulle selge teadmine, et see on uni ning ma olen ühes vaimumaailmas. Kuna vaimkeha ei saa tappa ega hävitada, siis karjun ründajale näkku:

  "Sa ei saa mind tappa! Sa ei saa mind tappa!"

Need sõnad mõjuvad ründajale ootamatult ja ta kaotab oma jõu. Nüüd ma saan selle tüübi vastu maad suruda ja jalaga näkku vajutada, kuni ta lõpuks alla annab. Võtan tal relvad käest ja lasen ta vabaks. Ta tõuseb aeglaselt püsti ja võtab oma peakatte ära, ning naeratab kohmetult. See on kena blond, siniste silmadega noormees. Me istume lähedal olevale aiapingile ja hakkame minu initsatiivil vestlema. Ta on kirgliku ja aatelise loomuga hing, kes vaimustudest mõnest ideest on võimeline selle nimel surema ja tapma. Ta kuulus oma eelmises elus samuti ühte sõjalisse organisatsiooni, mille nimel ka suri.

  "Kas sa ise ka aru saad kui mõttetu on niimoodi mingi idee nimel tappa ja surra?" küsin temalt lõpuks, mille peale ta kõheldes õlgu kehitab.

  "Sa said surma ühe oma eelmise idee nimel võideldes ja nüüd kui sa sünnid uuesti, leiad sa uue idee mille nimel võidelda ja surra. Ja ükskõik, mis riigis sa sünnid või mis rassist sa oled, ikka leiad sa endale uue organisatsiooni ja idee mille nimel sõdida. See on mõttetu!"

  Mu põhjalik selgitus mõjub talle nii, et ta jääb pikaks ajaks tõsiselt mõttesse. Lõpuks ta nägu selgineb.

  "Ma hakkan siis ehitajaks," ütleb ta mulle lapselikult naeratades.

Ma ei tea kui tõsiselt ta seda võtab, aga igal juhul kiidan selle mõtte heaks. Ennem olgu ehitaja kui mingi sõjard! Niimoodi temaga vesteldes, libistan vargsi kogu tema relvapagasi (kaks mõõka ja kaks pistoda) ühte kilekotti. Kui noormees hakkab meie kõrvale istuma tulnud inimestega lõbusalt juttu ajama, siis kasutan juhust, et relvakotiga vargsi minema hiilida. Äkki jookseb see sama noormees mulle järgi ja esialgu arvan ehmatusega, et ta on jälle kusagilt mõõga saanud ning sihib mind sellega. Seekord ei ole aga tegu mõõgaga vaid sašlõkivardaga, kus on kenasti grillitud tükid rivis. Ta tuli mulle järgi hoopis selleks, et krõbedalt hõrku suupistet pakkuda. Naeratan endamisi oma tobeda ehmatuse üle, võtan pakutu vastu ja libisen siis äkki unenäost välja enne kui teda tänada jõuan.

Loomad unenägudes

  Kuna mu unenäo külalisteks on tihti loomad ja linnud, siis tahaksin ka sellel teemal natuke peatuda. Kõige sagedastemaks unenäokülalisteks on tavaliselt koduloomad: kassid, koerad, hobused, lehmad, sead, kanad, pardid, tibud jne. Ma ei hakka sellel pikemalt peatuma, sest usun, et iga unenägija oskab neile oma isikliku tähenduse leida. Tegu võib olla heade sõprade (sõbralikud koerad), kavaleride (hobused, pullid) naistuttavate (lehmad, kanad, pardid, haned) või laste ja abivajajatega (tibud, kassi- või koerapojad). Märksa raskem on leida tähendust aga tiigrile, lõvile, krokodillile, elevandile, karule, maole, kotkale, öökullile, luigele jne. Kui sellised loomad tihti sinu unenägusid külastavad, siis tuleb olla väga tähelepanelik, sest tegu võib olla hoiatusunenägudega, aga võib-olla hoopis väeloomadega. Erilist tähelepanu tuleks pöörata inimkeeles kõnelevatele loomadele ja need sõnumid võiks kindlasti meelde jätta ning võimaluse korral üles kirjutada. Uneloomade tähendus sõltub ka loomade tervislikust seisundist värvusest ja sõbralikkusest või vaenulikkusest. Väeloomad ei ole reeglina vaenulikud, kui nad sind just mingi hädaohu eest hoiatada ei taha. Sellisel juhul võib väeloom teha väga hirmutavaid asju, et sinu tähelepanu äratada.
  On olemas aga veel üks grupp olendeid, pool-loomad ja pool-inimesed. Ühe võimalusena võivad sellised olendid olla pärit vaimumaailmast, aga teise võimalusena võib tegu olla jällegi hoiatusunenäoga. Vaimumaailmast pärit olendeid ei tasu kindlasti karta, pigem soovitaksin nendega sõbralikult suhelda. Sarnane olend unenäos näiteks tuttava inimese näol võib olla hoopis hoiatus. Olen niimoodi näinud mitmeid tuttavaid inimesi. Üks neist ilmus "madumehena" kellel oli jalgade asemel hiiglaslik maosaba, mis keerdudes põrandal lebas. Sellel mehel oli tõepoolest maole iseloomulikke omadusi, nagu näiteks salakavalus, libe meelitamisoskus ja oma tegelike mõtete varjamine. Üks teine tuttav ilmus minu unenäkku aga hoopis saatürina. Kes ei teaks seda Kreeka mütoloogiast pärit müütilist olendit, kes oma flöödihelidega ilusaid nümfe võluda püüdis? Sellistest unenägudest võib inimsuhetes väga palju kasu olla. Sa võid tabada inimese tõelise loomuse enne, kui ennast temaga halba suhtesse seod.
  Unenäoloomad võivad olla ka seotud idamaade horoskoopidega. Olen tihti näinud unenäotegevustes loomade kujul inimesi, kes on vastaval aastal sündinud. Samuti on hobune, siga, lammas, madu ja tiiger enne algavat uut hiina loomamärgi aastat mulle tulevasi sündmusi ette ennustanud.
  Niimoodi aegade jooksul oma unenäoloomi jälgides on võimalik välja selgitada oma isiklikud loomasümbolite tähendused. Loomad, kes hoiatavad ja toovad halbu või häid sõnumeid, loomad, kes kaitsevad või rändavad koos sinuga unemaailmades ning loomad, kes on peidus inimese loomuses ja näitavad ennast pool-loomade ja pool-inimestena.
  Kuigi ma olen oma elu jooksul kohtunud uneilmas väga erinevate loomade ja lindudega, ei ole ma siiski julgenud neist ühtegi oma isikliku väelooma troonile tõsta, sest nad kõik, olenevalt olukorrast, on mulle ühtmoodi armsad või hirmutavad olnud. Inimkeeles rääkiv tiiger, hobune või kotkas; öökull, kes noka vahelt kuldsete õitega rohelise oksakese ulatab; suure nokaga troopiline lind kes hädast päästab; hiiglaslik elevant, kes sõbralikult oma turjal kannab jne. Tunnistan ausalt, et siiamaani pole ma suutnud ühte teisest paremaks pidada, sest nad kõik on mulle abiks olnud, hoiatanud või kaitsnud.
  Lõpetuseks tahan kirja panna ühe imelise unenäokohtumise ühe eriliselt kauni loomaga, keda ma kunagi varem pole oma unenägudes kohanud. See juhtus umbes kuu aega tagasi. Ma kõndisin parasjagu ringi ühes mahajäetud suures hoones, kus oli palju koridore ja uksi. (See on minu tavaline unenäoüleminekute hoone, kus uksed ja koridorid tähendavad minu jaoks uusi sissekäike erinevatesse unenägudesse ja erinevatesse vaimuilmadesse.) Kõndisin parasjagu mööda ühte koridori, kui äkki ehmatusest paigale tardusin. Minu ees, ühes pimedusse viiva koridori mustendavas ukseavas seisis ilus valge hunt. See oli väga majesteetlik loom, suursuguse välimuse ja koheva karvaga. Valge hunt vaatas mulle oma kaunite ja intelligentsete silmadega otsa ja taganes pisut kõhklevalt. Tundus, et ta oli sellel hetkel sama ebakindel kui mina. Veel viivu mind vaadates keeras ta ebalevalt ringi, et ära minna. Teinud paar sammu jäi ta äkki seisma ning vaatas üle õla uuesti minu poole, justkui kontrollides, et kas ma järgnen talle. Nähes mind sama koha peal tardunult seismas, keeras ta ennast ringi ja hakkas mulle oma imeilusate silmadega otsa vaadates aeglaselt uuesti lähenema. Jäi mulje, et ta ei tahtnud ära minna, aga samas ei tahtnud mind ka hirmutada. Siiski oli mu unenäo esimeseks reaktsiooniks hirm, kuna ma ei teadnud, kas ta tahab mind rünnata või on lihtsalt uudishimulik. Ta seisis ukselävel justkui midagi oodates. Olin sel hetkel tõttöelda nii paanikas, et ei teadnud mida edasi teha, aga kui ma lõpuks aru sain, et tal ei ole plaanis mind rünnata, hakkasin ennas sellest ukseavast vaikselt kaugemale nihutama. Ohutusse kaugusesse jõudes andsin jalgadele tuld, kiiremini ja kaugemale sellest kohast, ise õnnelik et terve nahaga pääsesin. Ärkveloleku ajal, selle looma välimust ja käitumist analüüsides, tekkis mul aimdus, et tegu võis olla väeloomaga. See kaunis uneloom jäi mulle päris pikaks ajaks mõtteisse kummitama, kuni lõpuks otsustasin teadlikus unes sellele küsimusele vastuse saada. Tõepoolest, õige varsti selguski, et valge hundi näol oli tegu väeloomaga, mitte minu, vaid hoopis kellegi (minu jaoks hetkel veel) tundmatu inimese väeloomaga.

Kuidas ma leidsin Unenägija Tee

  Peale erinevaid vaimseid tegelusi, meditatsioone, jooga treeninguid ja eneseotsinguid avastasin peale raskelt haigestumist, et see kõik oli mõttetu aja ja raha raiskamine. Vaimsust ei saa osta vaimsetelt seminaridelt ega kursustelt, seda ei leia ühestki maailma paigast, guru juurest aašramist ega pühapaigast. Sellised tegevused võivad kasvatada vaid ego mitte vaimsust. Ei maksa arvata, et kui kõik vaimsed loengud on läbitud ning erinevad kolmanda astme koolitused ja diplomid käes, siis on inimesel juba küllalt "vaimsust", et oma erapraksis avada, mõni raamat kirjutada või ise loenguid ja koolitusi teha.
  Kogu oma varasema elu ei pidanud ma unenägemist ja unenägusid millekski väga eriliseks, sest see oli minu elu üheks loomulikuks osaks juba lapseeast saati. Mõnikord kirjutasin mõned ennustusliku sisuga unenäod ka üles, aga sellega asi piirdus. Minu tähelepanu oli kahjuks keskendunud välistele otsingutele. Aastaid tagasi jäin väga raskelt haigeks ja ma pidin pikaks ajaks voodirežiimile jääma. Kuna mul tekkis palju vaba aega, siis hakkasin vaimseid raamatuid lugema. Mind huvitasid peamiselt teadlaste või arstide poolt dokumenteeritud materjalidest kirjutatud raamatuid. Esimese hooga lugesin läbi kõik raamatud elu võimalikkustest pärast füüsilise keha surma, siis laste mälestused oma eelmistest eludest ja kliiniliste surmade kogemused jne. Lugesin seda kõike lihtsalt kinnitamaks usku, mis mul juba olemas oli. Paljudest sarnastest raamatutest leidsin ka uskumatuid unenäo kogemusi, mis surma või surmaohtu ette ennustasid või erinevaid unenäo kirjeldusi kohtumistest surnud sugulastega. Ühel hetkel mõistsin, et unenägu on füüsilises kehas elava inimese jaoks ainukene reaalne võimalus vaimuilmas rändamiseks. Uni on nagu väike surm ja tark on see kes oskab seda teadlikult oma vaimseks arenguks ära kasutada.
  Edasi süvenesin juba konkreetselt unenäo-teemalistesse raamatutesse ja kuigi Carlos Castaneda raamatud olid liiga müstilised, et neid väga tõsiselt võtta, sundis ometi mingi salapärane vägi seda teed jätkama ning alles Robert Mossi "Teadlik unenägemine" aitas mul lõpuks mõista, et haigus ei olnud minu õnnetus vaid õnnistus. Alles siis leidsin esimest korda oma elu jooksul aega teadlikult unenägudele keskenduda. Olin lõpuks leidnud oma tee - Unenägija Tee!
  Nüüd tean, et haigus ei ole karistus ega halb karma, see on tegelikult ainulaadne võimalus avastada uued maailmad ja uued võimalused. Kui sa oled haige ja ei suuda kõndida ega joosta, siis unenäos on see võimalik. Kui sa tunned ennast üksildasena ja kurvana, sest su lähedased on surnud või lahkunud, siis unenäos on võimalik suhelda surnud inimeste hingedega ja teiste vaimolenditega. Kui sa tunned ennast oma kehas katkise ja poolikuna, siis unenägu annab sulle võimaluse ennast jälle tervikuna tunda. Julgen oma kogemuse tõttu ka kinnitada, et unenäos on võimalik välja selgitada haiguse põhjused ning võimalikud valikud olukorra parandamiseks.
  Unenägudesse ei maksa üleolevalt suhtuda, sest ajaloost ja tänapäevast on teada mitmeid teadlasi, muusikuid ja poeete, kes on oma unenägudest ideid saanud. Toon kolm näidet Robert Mossi raamatust "Teadlik unenägemine":

*  William Blake püüdis korduvalt leiutada mingit odavamat graveerimismoodust oma luuletuste illustreerimiseks. Ta oli seni ummikus, kuni ta surnud noorem vend Robert end talle unenäos ilmutas ja demonstreeris vase graveerimist viisil, mida Blake koheselt järgi tegi ja kasutama hakkas.

*  Teadlasel Otto Loewil oli oma kariääri algusaegadel eelaimus, et närviimpulsid võiksid keemilisel teel edasi kanduda. Kuna tal ei õnnestunud selle tõestuseks eksperimente teha, siis unus hüpotees seitsmeteistkümneks aastaks. Ükskord ärkas ta keset ööd unenäost, kus oli vilksamisi näinud võimalust oma teooria kontrollimiseks. Ta kriipseldas paar vihjet paberile ja uinus uuesti. Suur oli aga hommikul pettumus, kuna ta ei suutnud oma kraakjalgu dešifreerida. Ta unenäoallikas oli aga helde. Loewi nägi eksperimenti ka järgmisel ööl unes. Seekord ei jätnud ta midagi juhuse hooleks - ta tormas kell kolm öösel laboratooriumisse ning sooritas katse konna südamega, täpselt nagu talle unenäos näidati. See unenäopõhine eksperiment sai tõukeks tööle, mille eest Loewile hiljem Nobeli preemia anti.

*  Paljud heliloojad on tunnistanud, et on mitmed oma parimad teosed unes kingituseks saanud. Beethoven komponeeris unes ühe kaanoni. Tartini kuulas võlutult, kui "saatan" unenäos metsikult kaunist viiulisonaati mängis; ärganud pani ta sonaadi nii hästi kirja kui oskas. Wagner on tunnistanud, et Tristan ja Isolde voolas otse unenäost. Laulumeister Steve Allen nägi unes oma menulaulu "This Could be the Star of Something Big" sõnu. Billy Joel on kirjeldanud, kuidas paljude ta laulude viisid on unenäo kingitused, ning et ühe laulu puhul - eriti sobiva pealkirjaga "River of Dreams"- osaliselt ka sõnad.

Unenäomaastikul tegutsedes ei saa me üksnes välgatusi tulevastest sündmustest, vaid võime ka arendada välja võime valida mitmete võimalike tulevikuversioonide vahel, luues nii enda kui teiste jaoks parimat tulevikku.

Võta aeg maha ja valmistu uueks unerännakuks

  Kui sa tunned, et sagedased teadlikud unenäod annavad korraga liiga palju informatsiooni või jäävad arusaamatuks ning tekitavad vastakaid küsimusi, siis võta aeg maha ja tee väike paus. Kirjuta oma unenäod üles võimalikult täpselt, et sul oleks saadud informatsiooni üle võimalik ka hiljem mõtiskleda. Olen ise samamoodi teinud, kuna mõni teadlikus unenäos saadud info või kogemus raputas mind nii läbi, et settimiseks läks vahest isegi paar-kolm nädalat aega. Soovitan aja maha võtta ka algajatel, kes üritavad teadlikku und saavutada ja on juba pika aja jooksul korduvalt ebaõnnestunud. Liigne pinge võib vastupidiselt toimida. Võib juhtuda, et just siis, kui sa pole enam vaimse pinge all, avaldub see oskus täiesti ootmatult. Ära loobu, aga ära ka üle pinguta!
  Pausi pole vaja ka väga pikaks venitada, sest muidu võivad teadlikku unne sisenemise oskused rooste minna. Näiteks minu kõige pikem paus oli peaaegu kuu aega ja kui siis peale seda esimest korda teadliku une saavutasin, ei osanud ma midagi mõistlikku ette võtta. Uitasin sihitult ringi, kuni teadlik uni läks sujuvalt üle ebateadlikuks uneks. Edaspidi olin ma juba natuke targem. Mõtisklesin eelmises unerännakus saadud informatsiooni ja kogemuste üle ning tegin teadlikke ettevalmistusi uueks reisiks. Iga unenäo üle mõtisklemine tõstab esile uusi küsimusi ja ideid. Need küsimused ja ideed tuleb läbi mõelda ja oma teadvusesse kinnistada, et järgmises unenäos nendega teadlikult tegeleda. Kui ettevalmistus on tegemata, siis on tõenäoline, et teadlikku unne sattudes on sul pea laiali ja alles üles ärgates taipad, millise võimaluse sa käest lasid.

   Kaks soovitust unenägijale:

1. Võimaluse korral kirjuta unenäod üles. Mõtle, kas sul jäi midagi arusaamatuks või tekkis uusi küsimusi ja kas sa tahad järgmistes teadlikes unenägudes midagi täiendavalt uurida?
2. Valmistu oma uueks teadlikuks uneks. Mõtle läbi, mida sa tahad teha, kellega kohtuda või mida küsida? Võid oma eesmärgid ja küsimused paberile kirja panna, ning kui see sulle kindlust juurde annab, siis pane see paber une ajaks padja alla.

Kohtumised Loojaga

  Jumalaid on palju, aga Looja on üks. Igal religioonil ja iidsel usundil on oma Jumal või isegi mitu. Mul on olnud au oma teadlikes unenägudes kohtuta mõnega neist (Jeesus, Krišna ja Šiva), aga uudishimu kannustas mind oma otsingutes veelgi sügavamale minema. Teadlike unerännakute edenedes kasvas ka vastupandamatu soov kohtuda selle Ühega ehk meie tegeliku kõikse Loojaga. Ma tean, et Loojat ei ole võimalik näha, kuna Tal ei ole kindlat kuju ega vormi. Õigem oleks öelda, et Ta on Elu mis täidab kõike silmaga nähtavat ja nähtamatut.
  Ühel möödunud aasta novembri varahommikul, peale ärkamist, võtsin eesmärgiks teadlikult uinudes kohtuda tegeliku Loojaga. Tunnetades, et mu vaimkeha on ärkvel ja füüsiline keha magab, tegin oma eesmärgi teoks. Tõusin voodist, läksin ukse juurde, mis viib kööki ja tegin taotluse kohtuda tõelise Loojaga. Astusin kööki ning märkasin kohe, et kõik on kirkamates toonides kui muidu. Mööbel, seinad ja laed juskui helendasid ja virvendasisid. Nägin, et kõik mu ümber vibreeris (peentasandil, imepisikeste säravate osakestena) ja helendas kummalistes kirgastavates värvides. Vaatasin oma helendavaid ja vibreerivaid käsi ning tundsin kogu oma kehas nagu õrna elektrilaengu moodi surinat. Kogesin määratlemata hetke jooksul senitundamatud õnnetunnet, tunnet, et ma olen kõigega üks. Üks selle helendava vibratsiooniga, mis läbib mind ja kõike. See oli mu üks esimesi kõige vapustavaimaid Loojaga kohtumise kogemusi.
  Teine sarnane kogemus oli juba paari päeva pärast samuti varahommikul. Olin oma teadliku unerännakuga jõudnud Tallinnasse, Nõmme linnaossa, kus ma aastaid tagasi elasin. Jalutasin mööda varahommikust tänavat, mis oli peaaegu tühi, välja arvatud mõni üksik inimene ja auto. Jäin oma endise koduvärava ees korraks seisma, et tänavale astudes taotlus teha. Loomulikult tahtsin uuesti Loojaga kohtuda! Astusin tänavale ja hommikuhämarusest hall tänav muutus äkki kirkaks. Pilvine taevas, majad, asfald, tee ääres kasvavad puud ja põõsad hakkasid kummalises helendavas kiirguses vibreerima nii kaugele kui silm ulatus. Tundsin kuidas mingi pehme surisev õndsuselaine mind endasse mähkis.
  Neli päeva pärast viimast kogemust ei suutnud ma vastu seista kiusatusele seda tunnet uuesti kogeda. Seekord aga tormasin kärsitult uksest sisse enne kui taotluse lõpetada jõudsin ja leidsin end ühest täiesti tühjast ruumist, mille vastasseinas oli samuti uks. Seisin, vaatasin ringi ja ootasin, aga midagi ei juhtunud. Olin juba natuke pettunud, kui äkki minu vastas olev uks avanes ja üks kena ülikonnas mees sisse astus. Mees oli sõbralik, teretas ja hakkas minuga rääkima. Ma ei mäleta täpselt millest ta rääkis, aga ta oli väga sõbralik ja viisakas. Kuigi ma esialgu kartsin, et ta võib mõni pahalane olla jätkasin temaga sõbralikku vestlust. Jalutasime juttu ajades pikki koridori, kuni lõpuks julgesin küsida:
  "Mis su nimi on?"
  "Gunnar," vastas ta kiirustamata.
  "Kas sa oled seesama Gunnar keda ma tunnen?" küsisin automaatselt, kuigi ta polnud välimuselt sugugi sarnane sellele Gunnarile, keda tunnen (unenäos ei pruugi inimese vaimkeha olla üldse sarnane tema füüsilisele kehale).
  "Me oleme oma põhiolemuselt tegelikult kõik üks ja sama," vastas ta naeratades.
Äkki aimasin, et ta loeb mu mõtteid ning mul tekkis tunne, et tegu võib olla Looja ingliga ja samal ajal mõtlesin, et kui ta on ingel, siis võiks ta mind kallistada. Sõna lausumata keeras ta minu poole ja kallistas mind. Olin sellest nii jahmunud ja kohe sulas ta mu käte vahelt olematuks. Vaatasin kahetsusega ringi, sest tegelikult mulle meeldis see kallistus. Märkasin teda juba natuke kaugemal, seljaga vastu koridori seina toetumas ja mulle naeratamas, nagu poleks midagi juhtunud. Olin hämmingus.
  "Ma võin sulle näidata, et me oleme oma põhiolemuselt üks ja seesama," ütles ta peale pikka vaikust.
  Olin uudishimulik ja mõtlesin, et kuidas ta seda mulle küll näidata kavatseb. Tema aga vaatas mind naeratades, kõndis minu poole ning sulas minu sisse. Esialgu see tunne ehmatas mind, aga siis tundsin ära selle sama tuttava surina enda sees ning kirjeldamatu õnnetunde. Olin temaga täiesti üks ja me suhtlesime edasi juba mõttetasandil.
  "Oh, ma sain nüüd aru, mida sa silmas pidasid, kui sa ütlesid, et me oleme oma põhiolemuselt kõik üks ja sama," mõtlesin rõõmsalt.
 Tundsin ta tundeid ja mõistsin ta mõtteid niisamuti nagu tema minu omi. See oli nagu mingi kummaline kahe hinge harmoonia, kus samal ajal säilisid mõlemad isiksused, nii minu, kui tema oma. Kaugemal koridori seinal ripus peegel ja ma läksin sinna, et ennast peeglist näha. Enda asemel nägin ma peeglis teda, aga ometi ma teadsin et see olen mina ja kui ma liigutasin ennast siis mees peegelpildil liigutas täpselt sama moodi. Hakkasin naerma, sest see on nii naljaks ja samas nii uskumatult hea tunne. Ühel hetkel tundsin, et hakkan unenäost välja libisema ning samal ajal libises ka see mees minust välja. Ma nägin teda veel viivuks enne kui ärkasin. Olin ikka veel selle õnnetunde lummuses, mis mind unenäos valdas, aga samal ajal ka kohutavalt kurb, et see nii ruttu lõppes.
  Ma ei unusta kunagi seda tunnet mida mul oli võimalik kogeda Loojaga kohtudes. Looja ei ole tühjus nagu mõned väidavad samuti ei kao inimese isiksus Loojaga üheks sulades. See on kõikide olendite ülim harmoonia ja armastus, koos individuaalse minatunde säilimisega. Selliste kogemuste tõttu valisin ma Looja ka oma edaspidiste teadlike unenägude teejuhiks, õpetajaks ja kaitseingliks.
  Igal inimesel on võimalik teadlikes unenägudes luua oma isiklik suhe Loojaga, ilma religioossete vahendajate, gurude ja selgeltnägijateta.

Unemanipuleerija

Ma nimetan unemanipuleerijateks sellised vaimolendid, kes unenägijaga unenägudes manipuleerivad. Nad võivad ilmuda väga õilsa ja ilusa välimusega, et panna sind uskuma nende jumalikku päritolusse. Kuidas selliseid olendeid läbi näha? Tegelikult ei ole see sugugi kerge, kuna nad võivad olla väga osavad ja võimekad manipulaatorid.
  Juba päris ammu ilmus minu unenägudesse üks väga jumaliku välimusega olend valges rüüs. Ta jättis esialgu väga isetu, aga samas ka väga võimsa mulje. Ta oli üsna veenev ja mul tekkis tema vastu isegi kiindumus, ning ma tahtsin teda ikka ja uuesti oma unenägudes näha. Tegelikult tahtiski ta minu üle sellist võimu saavutada, et minu energiast elada. Kohtumised temaga unenägudes kestsid aastaid ja ma tõepoolest uskusin tema jumalikku päritolu ja sõnumeid. Isegi teadliku unenägemise algusaastal, ei tulnud mul pähe temas kahelda, sest pidasin teda oma vaimuilma teejuhiks. Ükskord, mitte väga ammu, kui olin parasjagu teadlikus unenäos, meenus mulle see valges rüüs olend. Olin elevil mõttest, et mul on võimalus temaga teadlikult kohtuda ja rääkida, sest enne olin ma kohtunud temaga vaid ebateadlikes unenägudes. Mul oli vaja leida vaid uks, et sealt vastava taotlusega sisse astuda. Lõpuks seisingi ärevalt ühe ukse ees ja tegin taotluse näha seda valges rüüs olendit sellisena nagu ta tegelikult on, sest ma ei kahelnud hetkekski tema ehtsuses. Avasin ukse ja astusin ruumi, ning nägin enda ees kohutavat olendit. Tal oli pikk must rüü ja juuksed nagu üks suur pikkade ogadega must udukogu, mille seest kiirgasid välja kaks punast silma. Vaatasin teda ja olin sõnatu, sest see keda ma olin austanud ja imetlenud oli hoopis nõid. Just nimelt nõid, sest see oli mu esimene mõte kui teda nägin. Mõistes, et ta on paljastatud, tormas ta raevunult minu poole. Kuna ma seisin ikka veel ukselävel, kuhu ma ehmatusest tardusin, siis esimese reaktsioonina kargasin uksest välja ja lõin selle pauguga kinni ning palusin Looja kaitset. Jooksin nagu meeletu, kaugemale sellest kohast ja uksest, pettunud ja solvunud nii enda kui tema peale. Ärgates teadsin, et sellise pahalase eest ei pääse lihtsalt minema joostes.
  Alles peale Loojaväravat ja uut lepingut sain ma julgust järgmises teadlikus unenäos olukorrale lahendust otsida. Nii ma siis heitsingi ühel vabal pärastlõunal voodisse pikali, sulgesin silmad ja kujutlesin ennast sõitmas mööda lõputut maanteed kaugusse, kuni sisenesin teadlikult unenäkku. Olin juba enne uinumist palunud Looja kohalolu ja tundsin seda ka unenäkku sisenedes.
  "Looja, palun võta midagi ette selle nõiaga!" oli mu esimene palve.
  "Mis sa tahad, et ma temaga teeksin?" küsis seepeale kõikjalt kostuv hääl.
  "Palun tee midagi sellist, et ta ei saaks enam endale ega teistele halba teha! Palun saada talle oma valgust!"
  Kohe nägin seda nõida enda ees justkui õhus hõljumas, ning kusagilt ilmuvat prožektori valgusvihu sarnast valguskiirt, mis tema suunas liikus. Niipea kui valgus nõia peale langes, muutus ta kärbseks.
  "Looja, miks sa nii tegid?" küsisin veidi jahmunult.
  "Nüüd sünnib ta kärbsena maapeale, sest ainult nii unustab ta ära oma senised mõtted ja teod. Ta alustab oma arengut uuesti kärbse tasandilt. Mitmed elud putukate, lindude ja loomadena puhastavad ta endise mälu ja nii saab ta uue võimaluse!"
  Tunnistan ausalt, et minu jaoks on selline idee alati jabur tundunud, et looma tasandist kõrgemale arenenud hing võib sündida järgmises elus looma linnu või putukana. Ma ei ole sellist taandarengut sugugi reaalseks pidanud, aga see kogemus andis mulle antud küsimuses uue ja selgema vaatenurga.
  Ka deemonil võivad olla ingli silmad! Välimus võib petlik olla nii üht- kui ka teistpidi ja oma elukogemuste põhjal julgen öelda, et see kehtib võrdselt nii maiste kui vaimsete olendite kohta. Sellepärast kontrolli enne kui usaldama hakkad!

Aeg kui illusioon

  Aeg kui selline võib kehtida materiaalses maailmas, aga une-ja vaimuilmas seda ei eksisteeri. Seoses sellega tahan jagada ühte oma teadliku une kõige hirmutavamat kogemust, mis juhtus käesoleva aasta jaanuari alguses. Viimasel ajal olen kindluse mõttes lasknud Loojal oma teadlike unenägusid juhtida, kuna mul on olnud piisavalt palju ebameeldivaid kogemusi vaimuilma kutsumata külalistega. Nii palusin ka seekord meie tegelikul Loojal oma teadliku und valvata ja juhtida. Tundsin kuidas mingi voog mind seejärel endaga kaasa viis ning juba natukese aja pärast olin ühes vaimuilma maailmas. Seal oli suur hoone, mis kõrgus keset džunglisarnast metsa. Jalutasin hoones ringi ja üritasin võimalikult märkamatuks jääda. Esmalt jõudsin mööda esimese korruse koridori jalutades maja taga asuvasse sisehoovi. Sisehoovis asus toitlustuskoht kohalikele. Märkasin seal ühe suure laua taga sõdurite gruppi istumas. Nende hulgas oli nii noori kui vanemaid sõdureid. Kuulsin enda lähedal seisvaid inimesi rääkimas, et tegu on hiljuti sõjakoldes hukkunud sõduritega. Mulle näis aga, et sõdurid ise olid oma olukorraga juba harjunud. Nad istusid koduselt ümber laua, ajasid sõbralikult juttu ja naersid. Läksin tagasi majja, kõndisin mööda korruseid ja koridore ning vaatasin ustest sisse. Nägin seal palju erinevaid ruume, mis olid mõeldud lastele. Üks ruum kuhu sisse vaatasin oli suur saal mille keskel oli laeni kõrguv hunnik mänguasjadega. Seal oli tohutult palju nukusid ja erinevaid lelusid. Panin tähele, et selles ruumis mängisid peamiselt tüdrukud. Teine ruum oli suur jäähall, kus uisutasid nii poisid kui tüdrukud, nii paaris kui üksinda. Kolmas ruum oli täidetud pehmete madratsite ja suurte batuutidega, kus lapsed hüppasid ja rõõmust kiljusid. Sedasi seal majas ringi luusides kaotasin täielikult ajataju. Ühel hetkel märkasin enda lähedal kolme meest, kes mind üksisilmi jälgisid. Noorem nendest tuli mulle lähemale ja ütles:
  "Sa oled siin juba kolm päeva olnud!" ja lisas hetke pärast,"Kas sa tõesti arvasid, et ma ei saa aru, et sa ei ole surnud?"
  Mulle visati nagu kuuma vett selga. Kolme meest vaadates meenus ähmaselt, et olin neid varem näinud, kui ma laste mänguruume uudistasin. Igas ruumis oli üks neist lapsi valvamas. Samal ajal kohutas mind teadmine, et olin enda teadmata siin juba kolm päeva seigelnud. Kartsin, et mu keha on mitmeid päevi teadvusetult voodis lebanud või hoopis haiglasse toimetatud.
  Kaks meest haarasid mul kätest kinni ja ei tahtnud mind ära lasta. Neile arvatavasti ei meeldinud, et mingi unerändur seal omavoliliselt ringi kolab. Viimases hädas hakkasin kõva häälega kordama:
  "Looja, ma tahan maapeale oma kehasse tagasi! Looja, ma tahan maapeale oma kehasse tagasi! Looja, ma tahan maapeale oma kehasse tagasi!"
  Sedamaid suutsin ennast valvurite käest lahti rebida ning mööda koridori tuldud teed tagasi joosta. Tormasin läbi tühjade koridoride, kuni sain lõpuks aru, et raiskan oma aega. Hoone oli tohutult suur ja ma kartsin, et võin ära eksida, enne kui sealt välja saan. Lõpuks tuli mul mõte aknast välja hüpata ja alla maapeale oma kehasse tagasi kukkuda. Läksin kohe esimese koridori aknani, ronisin aknalauale ja hüppasin sealt välja. Ma kukkusin ja kukkusin ja kukkusin... Oleksin võinud ka lendu tõusta ja ümbrust uurida, aga seekord tahtsin kiiresti kehasse tagasi saada. Tundsin selgelt seda hetke kui kehasse kukkusin, endal kiirest langemisest südame alt õõnes. Avasin kiiruga silmad ja vaatasin kella, olin uinumise hetkest kuni ärkamiseni maganud umbes tund aega.

Loojavärav

  Ühel õhtul, paar nädalat tagasi, kui ma sirvisin R. Mossi raamatut "Teadlik unenägemine" sattusin lugema ühte peatükki, millele ma varem polnud erilist tähelepanu pööranud. Seda sellepärast, et tegu on visualiseerimisharjutusega ja mitte ükski sarnastest harjutustest ei ole minu puhul tööle hakanud.

  Selle harjutuse nimi on Puuvärav. Harjutus soovitab ennast tunnetada ja visualiseerida puuna, et leida oma puu ning naasta tema juurde ka unenäos. Selle puu juurte vahelt leiab unenägija sissepääsu Madalamasse Maailma, puulatva ronides tee Ülemisse Maailma paljudesse tasanditesse ning see puu võib olla ka lähtepunk Keskmise Maailma uurimiseks. 

  Harjutuse läbi lugenud otsustasin seda tugeva sisetunde ajel proovida. Sättisin ennast mõnusasti voodis pikali ja lasin kujutlusel oma töö teha. Jõudnud sellisesse teadvuse seisundisse, mida nimetatakse pooluneks, leidsin ennast hämaral ja udusel tühermaal. Tegin mitmeid katseid leida oma puu, kuni lõpuks loobusin. Keset seda trööstitut tühermaad seistes tuli mul äkki mõte Loojalt abi paluda:
  "Looja, palun aita mul leida Puuvärav!"
Kohe peale palvet, kuulsin kõikjalt kostuvat häält:

  "Kas sa tahad leida Puuvärava või Loojavärava? Puuvärav viib erinevatesse illusoorsetesse maailmadesse, aga Loojavärav toob minu juurde!"

  Tegin oma valiku silmapilkselt Loojavärava kasuks ja mul ei olnud vaja seda isegi sõnades väljendada, kui juba avastasin ennast keset kõige ilusamat ürgmetsa. Kõrgete sammaldunud tüvedega puude ja lopsaka roheluse sees märkasin kummalist väravat. Värav oli loodusega nii ühte sulanud, et esmapilgul ei olnud seda nähagi, aga kui see avanes, siis kiirgas sealt välja puhast valgust. Märkasin, et värav avanes ja sulgus mingis kindlas rütmis, justkui keegi hingaks sisse ja välja, ning igakord kui see avanes, läksid sellest väravast sisse erinevad elusolendid (loomad, linnud, putukad jne). See oli nii uskumatu vaatepilt, et ma lihtsalt seisin ja vaatasin, aga kuna ma ei näinud värava juures ühtegi inimest, siis küsin nähtamatult Loojalt:

  "Miks siin inimesi ei ole, inimesed on ju ka elusolendid?"

  "Mõtlemisvõime, mis on antud ainult inimestele, eksitab neid illusioonides ekslema ja sellepärast nad tavaliselt siia ei jõua," vastas hääl.

  Tahtsin Loojaväravast sisse minna, aga peale korduvaid katseid see kahjuks ei õnnestunud ja nii ma jäin sinna värava ette nõutult seisma. Kitsed, jänesed, linnud, oravad, siilid ja hiired lipsasid minu ees olevast väravast sisse, aga mina ei saanud sammugi edasi. Mu jalad olid nagu maa külge kinni liimitud. Äkki märkasin enda lähedal puuoksal ühte öökulli, kellel oli noka vahel roheline oksake ilusate väikeste nooljate lehtede ja kuldkollaste tähekujuliste õitega. Öökull vaatas mulle otsa ja sirutas oksakest oma noka vahel minu poole. Lõpuks taipasin, et see ilusate õitega roheline oksake on minule ja niipea kui ma selle vastu võtsin juhtus midagi enneolematut. Värav avanes ja valgus imes mind koos öökulli ja teiste loomade-lindudega sisse. Vajusime kõik sellesse valgusesse nagu vetesügavusse ning meie kehadelt eraldusid kuldsed sädemed nagu veemullid. Vajusime ja vajusime, kuni lõpuks sai valgus otsa ja me kukkusime läbi tunneli pimedasse koopasse. Esialgu ei näinud ma mitte midagi, sest olin äsjasest valgusest nii pimestatud, aga ometi tunnetasin, et koobas kuhu ma maandusin, lausa kihises elusolenditest. Kui silmad lõpuks pimedusega harjusid, nägin et loomad, linnud ja putukad liikusid kõik ühes suunas ühe koopa käigu poole. Hakksin neile järgi minema, ise hoolega vaadates, et ma mõnele hiirele või putukale peale ei astuks, sest terve koopapõrand oli neid paksult täis. Niimoodi ettevaatlikult edasi liikudes jõudsin lõpuks ühte väga suurde koopasse, mille põhjas voolas tuline valgusejõgi nagu laava. Linnud, loomad ja putukad olid juba kusagile kadunud, ainult mina üksi seisin selle valgusejõe kaldal. Kõrgel valgusejõe kohal hõljus valges rüüs ingel ja lükkas kaljuserva peale ritta laotud raamatud valgusejõkke. Need olid mu erinevate eelmiste elude raamatud ja nendes eludes kogutud tarkused, mis valgusejõe voogudes üheks sulasid.
  "Looja, palun ütle mulle mida sisaldab see leping, millega ma seekord maapeale sündisin?" ei suutnud ma kuidagi oma kasvavat uudishimu varjata.
  "Sa valisid lepingu, mis sisaldab kannatusi ja haigusi selleks, et minuni jõuda," vastas kõikjalt tulev hääl.
  "Aga mul ei ole enam neid kannatusi ja haigusi vaja, sest ma olen juba jõudnud sinuni," ütlesin üsna veendunult.
  Kohe tekkis mu ette õhku kuldne võti, mis kiirgas samasugust valgust nagu mu ees voolav valgusejõgi.
  "See on vabanemise võti! Sa võid selle kohe võtta kui tahad, aga siis lahkud sa kohe ka oma praegusest kehast."
  See oli suurim proovilepanek, mida ma ühes unenäos üldse olen kogenud. Mõistsin, et kohe võtit vastu võttes käituksin egoistlikult, aga enne sündi sõlmitud leping, mis nägi ette kannatusi ja raskeid haigusi ei tundunud mulle samuti enam vajalik. Niisiis andis Looja mulle täiesti uue lepingu, millele ma sealsamas kohe ka alla kirjutasin.
  Ma võin kinnitada, et ärkasin sellest väikesest pealelõunasest uinakust hoopis teise inimesena ja sellepärast julgen soovitada kõigil teadliku unenägemise praktiseerijatel Loojavärav üles otsida. Need võimalused mis seal avanevad pole millegi muuga lihtsalt võrreldavad!

Kuidas kõige lihtsamalt teadlikku und saavutada?

    Ma ei ole kunagi arvanud, et teadlikku und võib saavutada ainult ettekirjutatud harjutustega. Samuti ei ole kõikide inimeste teadlikud unenäod sarnaselt käsitletavad. Sellepärast soovitan katsetada kõiki variante, sest lõpuks leiab iga inimene oma isikliku mooduse kuidas teadlikku unenägemist saavutada. Loetud raamatud võivad anda häid ideid, aga kindlasti ei ole seal olevad õpetused ainuvõimalikud viisid selle saavutamiseks.
  Kui meditatsioonis soovitatakse meele rahustamiseks keskenduda ühele sümbolile või vormile siis teadliku une saavutamiseks
soovitan enne uinumist keskenduda ühele kindlale rahustavale tegevusele. Mina näiteks saavutasin juba esimesel korral teadliku une, kui kujutasin magama heites ette, et sõidan mööda pikka ja tühja maanteed, mis kulgeb läbi roheliste väljade kaugusse.
Läksin sellesse kujutlusse nii sisse, et ühel hetkel muutus see justkui tõeliseks. Samal ajal ei unustanud ma, et tahan siseneda teadlikku unne. Mõne aja päras taipasin, et mu teadvuses oli toimunud nihe, sest ma ei tajunud enam oma füüsilist keha vaid oma vaimkeha. Sellega seoses hakkasin märkama asju ja olendeid, mida mu algses kujutluspildis ei olnud ning ma sain aru, et toimub kujutluspildi sujuv üleminek unenäoks. Seda võib nimetada uinumise faasiks või poolune seisundiks ja kui inimene on sellel hetkel täiesti teadlikus seisundis, siis on väga lihtne minna edasi teadlikku unne. Ja nii ma siis mõtlesingi, et kui ma autoga järgmisest künkast üles sõidan, siis olen ma juba teadlikus unes. Asi toimis uskumatu lihtsusega ja järgmisest künkast üles sõites olin ma tõepoolest juba unenäos.
  Teadlikku unne saab liikuda läbi erinevate kujustatud tegevuste. Oluline on see, et tegevus oleks inimese jaoks rahustav ja kujutluspilt sisaldaks lihtsaid elemente. Kogu protsess peaks olema võimalikult pingevaba, sest pinges olek või aktiivne mõttetegevus ei lase uinuda. Jalutamine pikki rannapiiri kaugusse või mööda tühja linnatänavat, jalgrattasõit metsateel metsasügavusse või autosõit mööda lõputut maanteed jne. Peamine on see, et kõike seda kujutledes, ei tohiks ära unustada oma teadlikku seisundit.
  Lõpetuseks kirjutan raamatu "Tiibeti unenäo- ja unejoogad" autori W. R. Rinpoche kuldaväärt mõttetera:
  "Kui me ei oska kanda oma harjutusi unne, kui me kaotame enda igal ööl, mis võimalust on meil siis olla teadvel, kui tuleb surm? Vaadake oma kogemusi unes, et teada, mis teiega hakkab juhtuma surmas. Vaadake oma unekogemusi, et avastada, kas olete tõeliselt ärkvel või mitte."