Kuidas ma leidsin Unenägija Tee

  Peale erinevaid vaimseid tegelusi, meditatsioone, jooga treeninguid ja eneseotsinguid avastasin peale raskelt haigestumist, et see kõik oli mõttetu aja ja raha raiskamine. Vaimsust ei saa osta vaimsetelt seminaridelt ega kursustelt, seda ei leia ühestki maailma paigast, guru juurest aašramist ega pühapaigast. Sellised tegevused võivad kasvatada vaid ego mitte vaimsust. Ei maksa arvata, et kui kõik vaimsed loengud on läbitud ning erinevad kolmanda astme koolitused ja diplomid käes, siis on inimesel juba küllalt "vaimsust", et oma erapraksis avada, mõni raamat kirjutada või ise loenguid ja koolitusi teha.
  Kogu oma varasema elu ei pidanud ma unenägemist ja unenägusid millekski väga eriliseks, sest see oli minu elu üheks loomulikuks osaks juba lapseeast saati. Mõnikord kirjutasin mõned ennustusliku sisuga unenäod ka üles, aga sellega asi piirdus. Minu tähelepanu oli kahjuks keskendunud välistele otsingutele. Aastaid tagasi jäin väga raskelt haigeks ja ma pidin pikaks ajaks voodirežiimile jääma. Kuna mul tekkis palju vaba aega, siis hakkasin vaimseid raamatuid lugema. Mind huvitasid peamiselt teadlaste või arstide poolt dokumenteeritud materjalidest kirjutatud raamatuid. Esimese hooga lugesin läbi kõik raamatud elu võimalikkustest pärast füüsilise keha surma, siis laste mälestused oma eelmistest eludest ja kliiniliste surmade kogemused jne. Lugesin seda kõike lihtsalt kinnitamaks usku, mis mul juba olemas oli. Paljudest sarnastest raamatutest leidsin ka uskumatuid unenäo kogemusi, mis surma või surmaohtu ette ennustasid või erinevaid unenäo kirjeldusi kohtumistest surnud sugulastega. Ühel hetkel mõistsin, et unenägu on füüsilises kehas elava inimese jaoks ainukene reaalne võimalus vaimuilmas rändamiseks. Uni on nagu väike surm ja tark on see kes oskab seda teadlikult oma vaimseks arenguks ära kasutada.
  Edasi süvenesin juba konkreetselt unenäo-teemalistesse raamatutesse ja kuigi Carlos Castaneda raamatud olid liiga müstilised, et neid väga tõsiselt võtta, sundis ometi mingi salapärane vägi seda teed jätkama ning alles Robert Mossi "Teadlik unenägemine" aitas mul lõpuks mõista, et haigus ei olnud minu õnnetus vaid õnnistus. Alles siis leidsin esimest korda oma elu jooksul aega teadlikult unenägudele keskenduda. Olin lõpuks leidnud oma tee - Unenägija Tee!
  Nüüd tean, et haigus ei ole karistus ega halb karma, see on tegelikult ainulaadne võimalus avastada uued maailmad ja uued võimalused. Kui sa oled haige ja ei suuda kõndida ega joosta, siis unenäos on see võimalik. Kui sa tunned ennast üksildasena ja kurvana, sest su lähedased on surnud või lahkunud, siis unenäos on võimalik suhelda surnud inimeste hingedega ja teiste vaimolenditega. Kui sa tunned ennast oma kehas katkise ja poolikuna, siis unenägu annab sulle võimaluse ennast jälle tervikuna tunda. Julgen oma kogemuse tõttu ka kinnitada, et unenäos on võimalik välja selgitada haiguse põhjused ning võimalikud valikud olukorra parandamiseks.
  Unenägudesse ei maksa üleolevalt suhtuda, sest ajaloost ja tänapäevast on teada mitmeid teadlasi, muusikuid ja poeete, kes on oma unenägudest ideid saanud. Toon kolm näidet Robert Mossi raamatust "Teadlik unenägemine":

*  William Blake püüdis korduvalt leiutada mingit odavamat graveerimismoodust oma luuletuste illustreerimiseks. Ta oli seni ummikus, kuni ta surnud noorem vend Robert end talle unenäos ilmutas ja demonstreeris vase graveerimist viisil, mida Blake koheselt järgi tegi ja kasutama hakkas.

*  Teadlasel Otto Loewil oli oma kariääri algusaegadel eelaimus, et närviimpulsid võiksid keemilisel teel edasi kanduda. Kuna tal ei õnnestunud selle tõestuseks eksperimente teha, siis unus hüpotees seitsmeteistkümneks aastaks. Ükskord ärkas ta keset ööd unenäost, kus oli vilksamisi näinud võimalust oma teooria kontrollimiseks. Ta kriipseldas paar vihjet paberile ja uinus uuesti. Suur oli aga hommikul pettumus, kuna ta ei suutnud oma kraakjalgu dešifreerida. Ta unenäoallikas oli aga helde. Loewi nägi eksperimenti ka järgmisel ööl unes. Seekord ei jätnud ta midagi juhuse hooleks - ta tormas kell kolm öösel laboratooriumisse ning sooritas katse konna südamega, täpselt nagu talle unenäos näidati. See unenäopõhine eksperiment sai tõukeks tööle, mille eest Loewile hiljem Nobeli preemia anti.

*  Paljud heliloojad on tunnistanud, et on mitmed oma parimad teosed unes kingituseks saanud. Beethoven komponeeris unes ühe kaanoni. Tartini kuulas võlutult, kui "saatan" unenäos metsikult kaunist viiulisonaati mängis; ärganud pani ta sonaadi nii hästi kirja kui oskas. Wagner on tunnistanud, et Tristan ja Isolde voolas otse unenäost. Laulumeister Steve Allen nägi unes oma menulaulu "This Could be the Star of Something Big" sõnu. Billy Joel on kirjeldanud, kuidas paljude ta laulude viisid on unenäo kingitused, ning et ühe laulu puhul - eriti sobiva pealkirjaga "River of Dreams"- osaliselt ka sõnad.

Unenäomaastikul tegutsedes ei saa me üksnes välgatusi tulevastest sündmustest, vaid võime ka arendada välja võime valida mitmete võimalike tulevikuversioonide vahel, luues nii enda kui teiste jaoks parimat tulevikku.

Võta aeg maha ja valmistu uueks unerännakuks

  Kui sa tunned, et sagedased teadlikud unenäod annavad korraga liiga palju informatsiooni või jäävad arusaamatuks ning tekitavad vastakaid küsimusi, siis võta aeg maha ja tee väike paus. Kirjuta oma unenäod üles võimalikult täpselt, et sul oleks saadud informatsiooni üle võimalik ka hiljem mõtiskleda. Olen ise samamoodi teinud, kuna mõni teadlikus unenäos saadud info või kogemus raputas mind nii läbi, et settimiseks läks vahest isegi paar-kolm nädalat aega. Soovitan aja maha võtta ka algajatel, kes üritavad teadlikku und saavutada ja on juba pika aja jooksul korduvalt ebaõnnestunud. Liigne pinge võib vastupidiselt toimida. Võib juhtuda, et just siis, kui sa pole enam vaimse pinge all, avaldub see oskus täiesti ootmatult. Ära loobu, aga ära ka üle pinguta!
  Pausi pole vaja ka väga pikaks venitada, sest muidu võivad teadlikku unne sisenemise oskused rooste minna. Näiteks minu kõige pikem paus oli peaaegu kuu aega ja kui siis peale seda esimest korda teadliku une saavutasin, ei osanud ma midagi mõistlikku ette võtta. Uitasin sihitult ringi, kuni teadlik uni läks sujuvalt üle ebateadlikuks uneks. Edaspidi olin ma juba natuke targem. Mõtisklesin eelmises unerännakus saadud informatsiooni ja kogemuste üle ning tegin teadlikke ettevalmistusi uueks reisiks. Iga unenäo üle mõtisklemine tõstab esile uusi küsimusi ja ideid. Need küsimused ja ideed tuleb läbi mõelda ja oma teadvusesse kinnistada, et järgmises unenäos nendega teadlikult tegeleda. Kui ettevalmistus on tegemata, siis on tõenäoline, et teadlikku unne sattudes on sul pea laiali ja alles üles ärgates taipad, millise võimaluse sa käest lasid.

   Kaks soovitust unenägijale:

1. Võimaluse korral kirjuta unenäod üles. Mõtle, kas sul jäi midagi arusaamatuks või tekkis uusi küsimusi ja kas sa tahad järgmistes teadlikes unenägudes midagi täiendavalt uurida?
2. Valmistu oma uueks teadlikuks uneks. Mõtle läbi, mida sa tahad teha, kellega kohtuda või mida küsida? Võid oma eesmärgid ja küsimused paberile kirja panna, ning kui see sulle kindlust juurde annab, siis pane see paber une ajaks padja alla.

Kohtumised Loojaga

  Jumalaid on palju, aga Looja on üks. Igal religioonil ja iidsel usundil on oma Jumal või isegi mitu. Mul on olnud au oma teadlikes unenägudes kohtuta mõnega neist (Jeesus, Krišna ja Šiva), aga uudishimu kannustas mind oma otsingutes veelgi sügavamale minema. Teadlike unerännakute edenedes kasvas ka vastupandamatu soov kohtuda selle Ühega ehk meie tegeliku kõikse Loojaga. Ma tean, et Loojat ei ole võimalik näha, kuna Tal ei ole kindlat kuju ega vormi. Õigem oleks öelda, et Ta on Elu mis täidab kõike silmaga nähtavat ja nähtamatut.
  Ühel möödunud aasta novembri varahommikul, peale ärkamist, võtsin eesmärgiks teadlikult uinudes kohtuda tegeliku Loojaga. Tunnetades, et mu vaimkeha on ärkvel ja füüsiline keha magab, tegin oma eesmärgi teoks. Tõusin voodist, läksin ukse juurde, mis viib kööki ja tegin taotluse kohtuda tõelise Loojaga. Astusin kööki ning märkasin kohe, et kõik on kirkamates toonides kui muidu. Mööbel, seinad ja laed juskui helendasid ja virvendasisid. Nägin, et kõik mu ümber vibreeris (peentasandil, imepisikeste säravate osakestena) ja helendas kummalistes kirgastavates värvides. Vaatasin oma helendavaid ja vibreerivaid käsi ning tundsin kogu oma kehas nagu õrna elektrilaengu moodi surinat. Kogesin määratlemata hetke jooksul senitundamatud õnnetunnet, tunnet, et ma olen kõigega üks. Üks selle helendava vibratsiooniga, mis läbib mind ja kõike. See oli mu üks esimesi kõige vapustavaimaid Loojaga kohtumise kogemusi.
  Teine sarnane kogemus oli juba paari päeva pärast samuti varahommikul. Olin oma teadliku unerännakuga jõudnud Tallinnasse, Nõmme linnaossa, kus ma aastaid tagasi elasin. Jalutasin mööda varahommikust tänavat, mis oli peaaegu tühi, välja arvatud mõni üksik inimene ja auto. Jäin oma endise koduvärava ees korraks seisma, et tänavale astudes taotlus teha. Loomulikult tahtsin uuesti Loojaga kohtuda! Astusin tänavale ja hommikuhämarusest hall tänav muutus äkki kirkaks. Pilvine taevas, majad, asfald, tee ääres kasvavad puud ja põõsad hakkasid kummalises helendavas kiirguses vibreerima nii kaugele kui silm ulatus. Tundsin kuidas mingi pehme surisev õndsuselaine mind endasse mähkis.
  Neli päeva pärast viimast kogemust ei suutnud ma vastu seista kiusatusele seda tunnet uuesti kogeda. Seekord aga tormasin kärsitult uksest sisse enne kui taotluse lõpetada jõudsin ja leidsin end ühest täiesti tühjast ruumist, mille vastasseinas oli samuti uks. Seisin, vaatasin ringi ja ootasin, aga midagi ei juhtunud. Olin juba natuke pettunud, kui äkki minu vastas olev uks avanes ja üks kena ülikonnas mees sisse astus. Mees oli sõbralik, teretas ja hakkas minuga rääkima. Ma ei mäleta täpselt millest ta rääkis, aga ta oli väga sõbralik ja viisakas. Kuigi ma esialgu kartsin, et ta võib mõni pahalane olla jätkasin temaga sõbralikku vestlust. Jalutasime juttu ajades pikki koridori, kuni lõpuks julgesin küsida:
  "Mis su nimi on?"
  "Gunnar," vastas ta kiirustamata.
  "Kas sa oled seesama Gunnar keda ma tunnen?" küsisin automaatselt, kuigi ta polnud välimuselt sugugi sarnane sellele Gunnarile, keda tunnen (unenäos ei pruugi inimese vaimkeha olla üldse sarnane tema füüsilisele kehale).
  "Me oleme oma põhiolemuselt tegelikult kõik üks ja sama," vastas ta naeratades.
Äkki aimasin, et ta loeb mu mõtteid ning mul tekkis tunne, et tegu võib olla Looja ingliga ja samal ajal mõtlesin, et kui ta on ingel, siis võiks ta mind kallistada. Sõna lausumata keeras ta minu poole ja kallistas mind. Olin sellest nii jahmunud ja kohe sulas ta mu käte vahelt olematuks. Vaatasin kahetsusega ringi, sest tegelikult mulle meeldis see kallistus. Märkasin teda juba natuke kaugemal, seljaga vastu koridori seina toetumas ja mulle naeratamas, nagu poleks midagi juhtunud. Olin hämmingus.
  "Ma võin sulle näidata, et me oleme oma põhiolemuselt üks ja seesama," ütles ta peale pikka vaikust.
  Olin uudishimulik ja mõtlesin, et kuidas ta seda mulle küll näidata kavatseb. Tema aga vaatas mind naeratades, kõndis minu poole ning sulas minu sisse. Esialgu see tunne ehmatas mind, aga siis tundsin ära selle sama tuttava surina enda sees ning kirjeldamatu õnnetunde. Olin temaga täiesti üks ja me suhtlesime edasi juba mõttetasandil.
  "Oh, ma sain nüüd aru, mida sa silmas pidasid, kui sa ütlesid, et me oleme oma põhiolemuselt kõik üks ja sama," mõtlesin rõõmsalt.
 Tundsin ta tundeid ja mõistsin ta mõtteid niisamuti nagu tema minu omi. See oli nagu mingi kummaline kahe hinge harmoonia, kus samal ajal säilisid mõlemad isiksused, nii minu, kui tema oma. Kaugemal koridori seinal ripus peegel ja ma läksin sinna, et ennast peeglist näha. Enda asemel nägin ma peeglis teda, aga ometi ma teadsin et see olen mina ja kui ma liigutasin ennast siis mees peegelpildil liigutas täpselt sama moodi. Hakkasin naerma, sest see on nii naljaks ja samas nii uskumatult hea tunne. Ühel hetkel tundsin, et hakkan unenäost välja libisema ning samal ajal libises ka see mees minust välja. Ma nägin teda veel viivuks enne kui ärkasin. Olin ikka veel selle õnnetunde lummuses, mis mind unenäos valdas, aga samal ajal ka kohutavalt kurb, et see nii ruttu lõppes.
  Ma ei unusta kunagi seda tunnet mida mul oli võimalik kogeda Loojaga kohtudes. Looja ei ole tühjus nagu mõned väidavad samuti ei kao inimese isiksus Loojaga üheks sulades. See on kõikide olendite ülim harmoonia ja armastus, koos individuaalse minatunde säilimisega. Selliste kogemuste tõttu valisin ma Looja ka oma edaspidiste teadlike unenägude teejuhiks, õpetajaks ja kaitseingliks.
  Igal inimesel on võimalik teadlikes unenägudes luua oma isiklik suhe Loojaga, ilma religioossete vahendajate, gurude ja selgeltnägijateta.

Unemanipuleerija

Ma nimetan unemanipuleerijateks sellised vaimolendid, kes unenägijaga unenägudes manipuleerivad. Nad võivad ilmuda väga õilsa ja ilusa välimusega, et panna sind uskuma nende jumalikku päritolusse. Kuidas selliseid olendeid läbi näha? Tegelikult ei ole see sugugi kerge, kuna nad võivad olla väga osavad ja võimekad manipulaatorid.
  Juba päris ammu ilmus minu unenägudesse üks väga jumaliku välimusega olend valges rüüs. Ta jättis esialgu väga isetu, aga samas ka väga võimsa mulje. Ta oli üsna veenev ja mul tekkis tema vastu isegi kiindumus, ning ma tahtsin teda ikka ja uuesti oma unenägudes näha. Tegelikult tahtiski ta minu üle sellist võimu saavutada, et minu energiast elada. Kohtumised temaga unenägudes kestsid aastaid ja ma tõepoolest uskusin tema jumalikku päritolu ja sõnumeid. Isegi teadliku unenägemise algusaastal, ei tulnud mul pähe temas kahelda, sest pidasin teda oma vaimuilma teejuhiks. Ükskord, mitte väga ammu, kui olin parasjagu teadlikus unenäos, meenus mulle see valges rüüs olend. Olin elevil mõttest, et mul on võimalus temaga teadlikult kohtuda ja rääkida, sest enne olin ma kohtunud temaga vaid ebateadlikes unenägudes. Mul oli vaja leida vaid uks, et sealt vastava taotlusega sisse astuda. Lõpuks seisingi ärevalt ühe ukse ees ja tegin taotluse näha seda valges rüüs olendit sellisena nagu ta tegelikult on, sest ma ei kahelnud hetkekski tema ehtsuses. Avasin ukse ja astusin ruumi, ning nägin enda ees kohutavat olendit. Tal oli pikk must rüü ja juuksed nagu üks suur pikkade ogadega must udukogu, mille seest kiirgasid välja kaks punast silma. Vaatasin teda ja olin sõnatu, sest see keda ma olin austanud ja imetlenud oli hoopis nõid. Just nimelt nõid, sest see oli mu esimene mõte kui teda nägin. Mõistes, et ta on paljastatud, tormas ta raevunult minu poole. Kuna ma seisin ikka veel ukselävel, kuhu ma ehmatusest tardusin, siis esimese reaktsioonina kargasin uksest välja ja lõin selle pauguga kinni ning palusin Looja kaitset. Jooksin nagu meeletu, kaugemale sellest kohast ja uksest, pettunud ja solvunud nii enda kui tema peale. Ärgates teadsin, et sellise pahalase eest ei pääse lihtsalt minema joostes.
  Alles peale Loojaväravat ja uut lepingut sain ma julgust järgmises teadlikus unenäos olukorrale lahendust otsida. Nii ma siis heitsingi ühel vabal pärastlõunal voodisse pikali, sulgesin silmad ja kujutlesin ennast sõitmas mööda lõputut maanteed kaugusse, kuni sisenesin teadlikult unenäkku. Olin juba enne uinumist palunud Looja kohalolu ja tundsin seda ka unenäkku sisenedes.
  "Looja, palun võta midagi ette selle nõiaga!" oli mu esimene palve.
  "Mis sa tahad, et ma temaga teeksin?" küsis seepeale kõikjalt kostuv hääl.
  "Palun tee midagi sellist, et ta ei saaks enam endale ega teistele halba teha! Palun saada talle oma valgust!"
  Kohe nägin seda nõida enda ees justkui õhus hõljumas, ning kusagilt ilmuvat prožektori valgusvihu sarnast valguskiirt, mis tema suunas liikus. Niipea kui valgus nõia peale langes, muutus ta kärbseks.
  "Looja, miks sa nii tegid?" küsisin veidi jahmunult.
  "Nüüd sünnib ta kärbsena maapeale, sest ainult nii unustab ta ära oma senised mõtted ja teod. Ta alustab oma arengut uuesti kärbse tasandilt. Mitmed elud putukate, lindude ja loomadena puhastavad ta endise mälu ja nii saab ta uue võimaluse!"
  Tunnistan ausalt, et minu jaoks on selline idee alati jabur tundunud, et looma tasandist kõrgemale arenenud hing võib sündida järgmises elus looma linnu või putukana. Ma ei ole sellist taandarengut sugugi reaalseks pidanud, aga see kogemus andis mulle antud küsimuses uue ja selgema vaatenurga.
  Ka deemonil võivad olla ingli silmad! Välimus võib petlik olla nii üht- kui ka teistpidi ja oma elukogemuste põhjal julgen öelda, et see kehtib võrdselt nii maiste kui vaimsete olendite kohta. Sellepärast kontrolli enne kui usaldama hakkad!

Aeg kui illusioon

  Aeg kui selline võib kehtida materiaalses maailmas, aga une-ja vaimuilmas seda ei eksisteeri. Seoses sellega tahan jagada ühte oma teadliku une kõige hirmutavamat kogemust, mis juhtus käesoleva aasta jaanuari alguses. Viimasel ajal olen kindluse mõttes lasknud Loojal oma teadlike unenägusid juhtida, kuna mul on olnud piisavalt palju ebameeldivaid kogemusi vaimuilma kutsumata külalistega. Nii palusin ka seekord meie tegelikul Loojal oma teadliku und valvata ja juhtida. Tundsin kuidas mingi voog mind seejärel endaga kaasa viis ning juba natukese aja pärast olin ühes vaimuilma maailmas. Seal oli suur hoone, mis kõrgus keset džunglisarnast metsa. Jalutasin hoones ringi ja üritasin võimalikult märkamatuks jääda. Esmalt jõudsin mööda esimese korruse koridori jalutades maja taga asuvasse sisehoovi. Sisehoovis asus toitlustuskoht kohalikele. Märkasin seal ühe suure laua taga sõdurite gruppi istumas. Nende hulgas oli nii noori kui vanemaid sõdureid. Kuulsin enda lähedal seisvaid inimesi rääkimas, et tegu on hiljuti sõjakoldes hukkunud sõduritega. Mulle näis aga, et sõdurid ise olid oma olukorraga juba harjunud. Nad istusid koduselt ümber laua, ajasid sõbralikult juttu ja naersid. Läksin tagasi majja, kõndisin mööda korruseid ja koridore ning vaatasin ustest sisse. Nägin seal palju erinevaid ruume, mis olid mõeldud lastele. Üks ruum kuhu sisse vaatasin oli suur saal mille keskel oli laeni kõrguv hunnik mänguasjadega. Seal oli tohutult palju nukusid ja erinevaid lelusid. Panin tähele, et selles ruumis mängisid peamiselt tüdrukud. Teine ruum oli suur jäähall, kus uisutasid nii poisid kui tüdrukud, nii paaris kui üksinda. Kolmas ruum oli täidetud pehmete madratsite ja suurte batuutidega, kus lapsed hüppasid ja rõõmust kiljusid. Sedasi seal majas ringi luusides kaotasin täielikult ajataju. Ühel hetkel märkasin enda lähedal kolme meest, kes mind üksisilmi jälgisid. Noorem nendest tuli mulle lähemale ja ütles:
  "Sa oled siin juba kolm päeva olnud!" ja lisas hetke pärast,"Kas sa tõesti arvasid, et ma ei saa aru, et sa ei ole surnud?"
  Mulle visati nagu kuuma vett selga. Kolme meest vaadates meenus ähmaselt, et olin neid varem näinud, kui ma laste mänguruume uudistasin. Igas ruumis oli üks neist lapsi valvamas. Samal ajal kohutas mind teadmine, et olin enda teadmata siin juba kolm päeva seigelnud. Kartsin, et mu keha on mitmeid päevi teadvusetult voodis lebanud või hoopis haiglasse toimetatud.
  Kaks meest haarasid mul kätest kinni ja ei tahtnud mind ära lasta. Neile arvatavasti ei meeldinud, et mingi unerändur seal omavoliliselt ringi kolab. Viimases hädas hakkasin kõva häälega kordama:
  "Looja, ma tahan maapeale oma kehasse tagasi! Looja, ma tahan maapeale oma kehasse tagasi! Looja, ma tahan maapeale oma kehasse tagasi!"
  Sedamaid suutsin ennast valvurite käest lahti rebida ning mööda koridori tuldud teed tagasi joosta. Tormasin läbi tühjade koridoride, kuni sain lõpuks aru, et raiskan oma aega. Hoone oli tohutult suur ja ma kartsin, et võin ära eksida, enne kui sealt välja saan. Lõpuks tuli mul mõte aknast välja hüpata ja alla maapeale oma kehasse tagasi kukkuda. Läksin kohe esimese koridori aknani, ronisin aknalauale ja hüppasin sealt välja. Ma kukkusin ja kukkusin ja kukkusin... Oleksin võinud ka lendu tõusta ja ümbrust uurida, aga seekord tahtsin kiiresti kehasse tagasi saada. Tundsin selgelt seda hetke kui kehasse kukkusin, endal kiirest langemisest südame alt õõnes. Avasin kiiruga silmad ja vaatasin kella, olin uinumise hetkest kuni ärkamiseni maganud umbes tund aega.

Loojavärav

  Ühel õhtul, paar nädalat tagasi, kui ma sirvisin R. Mossi raamatut "Teadlik unenägemine" sattusin lugema ühte peatükki, millele ma varem polnud erilist tähelepanu pööranud. Seda sellepärast, et tegu on visualiseerimisharjutusega ja mitte ükski sarnastest harjutustest ei ole minu puhul tööle hakanud.

  Selle harjutuse nimi on Puuvärav. Harjutus soovitab ennast tunnetada ja visualiseerida puuna, et leida oma puu ning naasta tema juurde ka unenäos. Selle puu juurte vahelt leiab unenägija sissepääsu Madalamasse Maailma, puulatva ronides tee Ülemisse Maailma paljudesse tasanditesse ning see puu võib olla ka lähtepunk Keskmise Maailma uurimiseks. 

  Harjutuse läbi lugenud otsustasin seda tugeva sisetunde ajel proovida. Sättisin ennast mõnusasti voodis pikali ja lasin kujutlusel oma töö teha. Jõudnud sellisesse teadvuse seisundisse, mida nimetatakse pooluneks, leidsin ennast hämaral ja udusel tühermaal. Tegin mitmeid katseid leida oma puu, kuni lõpuks loobusin. Keset seda trööstitut tühermaad seistes tuli mul äkki mõte Loojalt abi paluda:
  "Looja, palun aita mul leida Puuvärav!"
Kohe peale palvet, kuulsin kõikjalt kostuvat häält:

  "Kas sa tahad leida Puuvärava või Loojavärava? Puuvärav viib erinevatesse illusoorsetesse maailmadesse, aga Loojavärav toob minu juurde!"

  Tegin oma valiku silmapilkselt Loojavärava kasuks ja mul ei olnud vaja seda isegi sõnades väljendada, kui juba avastasin ennast keset kõige ilusamat ürgmetsa. Kõrgete sammaldunud tüvedega puude ja lopsaka roheluse sees märkasin kummalist väravat. Värav oli loodusega nii ühte sulanud, et esmapilgul ei olnud seda nähagi, aga kui see avanes, siis kiirgas sealt välja puhast valgust. Märkasin, et värav avanes ja sulgus mingis kindlas rütmis, justkui keegi hingaks sisse ja välja, ning igakord kui see avanes, läksid sellest väravast sisse erinevad elusolendid (loomad, linnud, putukad jne). See oli nii uskumatu vaatepilt, et ma lihtsalt seisin ja vaatasin, aga kuna ma ei näinud värava juures ühtegi inimest, siis küsin nähtamatult Loojalt:

  "Miks siin inimesi ei ole, inimesed on ju ka elusolendid?"

  "Mõtlemisvõime, mis on antud ainult inimestele, eksitab neid illusioonides ekslema ja sellepärast nad tavaliselt siia ei jõua," vastas hääl.

  Tahtsin Loojaväravast sisse minna, aga peale korduvaid katseid see kahjuks ei õnnestunud ja nii ma jäin sinna värava ette nõutult seisma. Kitsed, jänesed, linnud, oravad, siilid ja hiired lipsasid minu ees olevast väravast sisse, aga mina ei saanud sammugi edasi. Mu jalad olid nagu maa külge kinni liimitud. Äkki märkasin enda lähedal puuoksal ühte öökulli, kellel oli noka vahel roheline oksake ilusate väikeste nooljate lehtede ja kuldkollaste tähekujuliste õitega. Öökull vaatas mulle otsa ja sirutas oksakest oma noka vahel minu poole. Lõpuks taipasin, et see ilusate õitega roheline oksake on minule ja niipea kui ma selle vastu võtsin juhtus midagi enneolematut. Värav avanes ja valgus imes mind koos öökulli ja teiste loomade-lindudega sisse. Vajusime kõik sellesse valgusesse nagu vetesügavusse ning meie kehadelt eraldusid kuldsed sädemed nagu veemullid. Vajusime ja vajusime, kuni lõpuks sai valgus otsa ja me kukkusime läbi tunneli pimedasse koopasse. Esialgu ei näinud ma mitte midagi, sest olin äsjasest valgusest nii pimestatud, aga ometi tunnetasin, et koobas kuhu ma maandusin, lausa kihises elusolenditest. Kui silmad lõpuks pimedusega harjusid, nägin et loomad, linnud ja putukad liikusid kõik ühes suunas ühe koopa käigu poole. Hakksin neile järgi minema, ise hoolega vaadates, et ma mõnele hiirele või putukale peale ei astuks, sest terve koopapõrand oli neid paksult täis. Niimoodi ettevaatlikult edasi liikudes jõudsin lõpuks ühte väga suurde koopasse, mille põhjas voolas tuline valgusejõgi nagu laava. Linnud, loomad ja putukad olid juba kusagile kadunud, ainult mina üksi seisin selle valgusejõe kaldal. Kõrgel valgusejõe kohal hõljus valges rüüs ingel ja lükkas kaljuserva peale ritta laotud raamatud valgusejõkke. Need olid mu erinevate eelmiste elude raamatud ja nendes eludes kogutud tarkused, mis valgusejõe voogudes üheks sulasid.
  "Looja, palun ütle mulle mida sisaldab see leping, millega ma seekord maapeale sündisin?" ei suutnud ma kuidagi oma kasvavat uudishimu varjata.
  "Sa valisid lepingu, mis sisaldab kannatusi ja haigusi selleks, et minuni jõuda," vastas kõikjalt tulev hääl.
  "Aga mul ei ole enam neid kannatusi ja haigusi vaja, sest ma olen juba jõudnud sinuni," ütlesin üsna veendunult.
  Kohe tekkis mu ette õhku kuldne võti, mis kiirgas samasugust valgust nagu mu ees voolav valgusejõgi.
  "See on vabanemise võti! Sa võid selle kohe võtta kui tahad, aga siis lahkud sa kohe ka oma praegusest kehast."
  See oli suurim proovilepanek, mida ma ühes unenäos üldse olen kogenud. Mõistsin, et kohe võtit vastu võttes käituksin egoistlikult, aga enne sündi sõlmitud leping, mis nägi ette kannatusi ja raskeid haigusi ei tundunud mulle samuti enam vajalik. Niisiis andis Looja mulle täiesti uue lepingu, millele ma sealsamas kohe ka alla kirjutasin.
  Ma võin kinnitada, et ärkasin sellest väikesest pealelõunasest uinakust hoopis teise inimesena ja sellepärast julgen soovitada kõigil teadliku unenägemise praktiseerijatel Loojavärav üles otsida. Need võimalused mis seal avanevad pole millegi muuga lihtsalt võrreldavad!

Kuidas kõige lihtsamalt teadlikku und saavutada?

    Ma ei ole kunagi arvanud, et teadlikku und võib saavutada ainult ettekirjutatud harjutustega. Samuti ei ole kõikide inimeste teadlikud unenäod sarnaselt käsitletavad. Sellepärast soovitan katsetada kõiki variante, sest lõpuks leiab iga inimene oma isikliku mooduse kuidas teadlikku unenägemist saavutada. Loetud raamatud võivad anda häid ideid, aga kindlasti ei ole seal olevad õpetused ainuvõimalikud viisid selle saavutamiseks.
  Kui meditatsioonis soovitatakse meele rahustamiseks keskenduda ühele sümbolile või vormile siis teadliku une saavutamiseks
soovitan enne uinumist keskenduda ühele kindlale rahustavale tegevusele. Mina näiteks saavutasin juba esimesel korral teadliku une, kui kujutasin magama heites ette, et sõidan mööda pikka ja tühja maanteed, mis kulgeb läbi roheliste väljade kaugusse.
Läksin sellesse kujutlusse nii sisse, et ühel hetkel muutus see justkui tõeliseks. Samal ajal ei unustanud ma, et tahan siseneda teadlikku unne. Mõne aja päras taipasin, et mu teadvuses oli toimunud nihe, sest ma ei tajunud enam oma füüsilist keha vaid oma vaimkeha. Sellega seoses hakkasin märkama asju ja olendeid, mida mu algses kujutluspildis ei olnud ning ma sain aru, et toimub kujutluspildi sujuv üleminek unenäoks. Seda võib nimetada uinumise faasiks või poolune seisundiks ja kui inimene on sellel hetkel täiesti teadlikus seisundis, siis on väga lihtne minna edasi teadlikku unne. Ja nii ma siis mõtlesingi, et kui ma autoga järgmisest künkast üles sõidan, siis olen ma juba teadlikus unes. Asi toimis uskumatu lihtsusega ja järgmisest künkast üles sõites olin ma tõepoolest juba unenäos.
  Teadlikku unne saab liikuda läbi erinevate kujustatud tegevuste. Oluline on see, et tegevus oleks inimese jaoks rahustav ja kujutluspilt sisaldaks lihtsaid elemente. Kogu protsess peaks olema võimalikult pingevaba, sest pinges olek või aktiivne mõttetegevus ei lase uinuda. Jalutamine pikki rannapiiri kaugusse või mööda tühja linnatänavat, jalgrattasõit metsateel metsasügavusse või autosõit mööda lõputut maanteed jne. Peamine on see, et kõike seda kujutledes, ei tohiks ära unustada oma teadlikku seisundit.
  Lõpetuseks kirjutan raamatu "Tiibeti unenäo- ja unejoogad" autori W. R. Rinpoche kuldaväärt mõttetera:
  "Kui me ei oska kanda oma harjutusi unne, kui me kaotame enda igal ööl, mis võimalust on meil siis olla teadvel, kui tuleb surm? Vaadake oma kogemusi unes, et teada, mis teiega hakkab juhtuma surmas. Vaadake oma unekogemusi, et avastada, kas olete tõeliselt ärkvel või mitte."

Melatoniiniga unetuse vastu

  Olles aastaid vaevelnud unetuse käes, avastasin enda jaoks uudse ja tervisliku lahenduse. Seoses reisimisega tekkinud ajavahede ja öiste ülevalolekutega kujunes mul välja ebameeldiv olukord, kus õhtust kuni varaste hommikutundideni ei tulnud und ning terve järgmise päeva olin väsinud. Nii vaimse kui füüsilise tervise huvides ei riskinud ma kangeid uinuteid kasutada ning uneteed ei andnud samuti häid tulemusi ja nii muutus see olukord paari aastaga krooniliseks. Mu unegraafik oli täiesti segamini, mis pani mind lõpuks arvama, et olengi äkki rohkem "ööinimene".
  Hiljuti avastasin oma rõõmsaks üllatuseks täiesti ohutu vahendi uinumiseks - melatoniini. Melatoniin on kehas toodetav hormoon, mis reguleerib und, aga kui unerežiim on sassis, siis hakkab aju seda täiesti ebasobival ajal tootma, (näiteks hommikul kell viis) siis, kui paari tunni pärast oleks vaja juba ärgata. Olin alguses natuke skeptiline ja kartsin, et kehavälist hormooni tarbides võib see mu keha enda melatoniini tootmist pärssida, aga internetis ringi surfates leidsin selle kohta hoopis vastupidist infot. Melatoniini lisandina tarbides ei muutu keha enda sisemine tootmine. Sellega olid mu kahtlused kõrvaldatud ja nii ma asusingi oma unegraafikut õigeks sättima. Uskuge või mitte aga asi toimis ja juba nädala aja pärast jäin ma õhtul ise ilma melatoniini manustamata magama. Pean tunnistama, et ka mu unenäod muutusid pikemaks ja sisutihedamaks. Nüüd on mul öösiti lausa 4-5 pikka erinevat unenägu, mis väga kergesti ja detailideni meelde jäävad. Hommikuste teadlike unenägude saavutamine on samuti märksa lihtsam, sest varem oli peale unetut ööd väga raske hommikul kergelt suigatades teadlikku unne libiseda, kuna olin selleks liiga väsinud.
  Soovitan samasuguste probleemide käes vaevlejail apteegist melatoniini küsida, sest seda peaks käsimüügis olema igas apteegis nii tablettidena kui keele alla pihustatavana. Ise kasutasin seda viimast, kuna keele alla pihustatuna imendub melatoniin organismi kiiremini ja juba 20 minuti pärast tuleb mõnus uni. Maitselt meenutab see tavalist suuvärskendajat.
  Soovin kõigile unerikkaid öid ja teadlikke unerännakuid!

Lühendatud katkendid raamatust R. Moss "Teadlik unenägemine": Unenägude kinnipüüdmine

 

  Enne kui unenägudega töötama saab hakata, tuleb nad kõigepealt kinni püüda. Unenägude kinnipüüdmine on erutav sport, kõige haaravam ja tasuvam mäng, mida ma tean. Nagu suusatamine või purjetamine, vajab see harjutamist ja maastiku ning ilmastiku tundmist.
  Varustuseks ei pea te ostma midagi hinnalisemat kui märkmiku ja kirjutusvahendi.
  Alustuseks piisab otsusest, et tahate seda proovida. Teie motiiviks võib olla uudishimu või seiklus või tunne, et vajate oma probleemidele lähenemiseks uut vaatenurka. Võib-olla olete vaimsete otsingutega juba algust teinud. Võib-olla on teil tarvis paremat moodust oma tõeliste mõtete ja tunnete eristamiseks teiste inimeste tunnete ja arvamuste rägastikust. Võib-olla tahate lihtsalt lõbutseda.
  Kui olete valmis unenäopüüdjaks saama, siis leiate oma elus ka unenägude jaoks ruumi. Alljärgnevalt mõned näpunäited, kuidas unenägusid paremini meelde tuletada.

  Sõnasta  selgelt oma eesmärk. Näiteks: "Tahan, et täna öösel nähtud unenäod jääksid mulle meelde." Või: "Ma palun oma unenäoallikalt juhatust." Kinnita oma eesmärki voodisse heites uuesti. Võib- olla soovid eesmärgi taotluse või palve kujul paberilehele üles kirjutada ning selle siis voodi kõrvale lauale või padja alla panna. Kui on vaja uurida mõnd muret tekitavat probleemi, siis soovid ehk sõnastada küsimuse täpsemalt. Näiteks: " Kuidas ma terveks saaksin?" Või: "Kuidas saaksin tööintervjuuga kõige paremini hakkama?"

  Pane tööriistad valmis. Pane märkmik ja kirjutusvahend (või diktofon, kui seda eelistad) voodi kõrvale lauale, kust sa need kergesti kätte saad.

  Anna endale aega unenägude tagasitoomiseks. Luba endale hommikul lisaaega, et voodis laiselda ning lasta unenägudel enda juurde tagasi pöörduda. Parim variant, kui saaksid ärgata spontaanselt, ilma äratuskellata. Kui oled unenägudega töötamises algaja, eelistad ehk eksperimentidega algust teha nädala lõpul või puhkuse ajal, kui oled rohkem oma ajakava peremees.

  Loo endale ruum. Püüa oma unenäod enne voodist tõusmist kirja panna.

  Pane oma unenäod kohe kirja. Unenäod on üürikesed, ning kui lased oma tähelepanul hajuda on nad tihti mõne minutiga haihtunud. Kui ütled endale, et võid magama jääda ning nad hiljem kinni püüda, avastad arvatavasti, et tegid vea.

  Alusta paari märksõnaga. Võid neid hiljem täieliku kirjelduse tegemisel kasutada. Pane kindlasti kirja kõik nimed ja fraasid, mida mäletad. Sageli võivad märkmed anda unenäo sisu vastupidises järjekorras nagu tagurpidi keritavas filmis. Saad seda korrigeerida, kui unenäopäevikusse lõpliku variandi kirja paned.

  Ära tsenseeri oma unenägusid! Unenäoallikas võib olla julmalt avameelne sinu isiksuse aspektide, käitumise ja soovide osas, mida sa ignoreerid või alla suruda eelistad. Lase tal rääkida! Ta tunneb sind paremini kui sa ise.

  Ära interpreteeri! Keskendu unenäokogemuse värskelt tabamisele, enne kui selle tähenduse üle muretsema hakkad. Ära lükka unenäomaterjali "veidra" või "tavalisena" kõrvale. Pensikuna tunduv uni võib teemat dramatiseerida, et su tähelepanu võita, või juhatada sind väljapoole tavateadvuse piire.

  Pööra tähelepanu oma tunnetele. Su tunded kogetu suhtes on tihtilugu parimaks juhtlõngaks unenäo tähenduse ja pakilisuse osas. Lugu ise võib tunduda banaalne, kuid kui sul on unenäo suhtes tugevad tundmused, peitub seal miski, mille kallal on vaja tööd teha. Unenägudes kõneleb nii meie keha kui hing.

  Kui sul pole ärgates unenägusid meeles, lõdvestu. Liiguta end voodis pehmelt siia-sinna. Vahel saab unenägusid tagasi meelitada, kui keha taas selles asendis on, milles uni end algselt ilmutas.

  Heisake "Tere-tulemast-lipp". Kui unenägusid ikka veel ei meenu, võta hetk aega ja pane kirja, mida sa mõtled ja tunned. Su mõtted ja tajud  võivad olla unenäo jäänukid, isegi kui unenägu ise on kaotsi läinud. Midagi kirja pannes heiskad tere-tulemast-lipu homsetele unenägudele. Anna teada, et oled "kodus" ja vastuvõtuks valmis.

  Võta oma unenägudega alati midagi ette. Esimene samm on päeviku pidamine. Ka partneriga unenägude jagamine on vaimustav kodune meelelahutus, mis aitab kinni pidada unenägude püüdmise ja nendega töötamise tõotusest.

Kohtumine Looja ingliga

  Ühel hommikul ärkasin teadlikku unne kummalise heli peale, mis meenutas kreis-sae läbilõikavat heli. Mul oli tunne, et minu kodus on saekaater. Tõusin voodist üles ja sain aru, et see on tegelikult uni, kuna mu keha magas voodis edasi. Terav heli vaibus mõne aja pärast ning ma mõistsin, et see heli oli mõeldud mu vaimkeha äratamiseks. Seekord tegin teoks selle, millest olin juba ammu mõelnud. Palusin mõttes Looja ilmutust ja kohe järgmisel hetkel tundsin, et ma pole toas üksi.

Tundsin, et keegi nähtamatu olend seisab mu lähedal.
  "Kes sa oled?" küsisin sellelt nähtamatult.
  "Ingel,"  vastas leebe naise hääl.
  "Ma tahtsin ju Loojaga kohtuda," olin veidi pettunud.
  "Me kõik oleme osa Loojast," vastas sama naishääl kannatlikult.
  "Ma tahan sind näha, kas sa võiksid ennast mulle ilmutada," olin uudishimulik ja aeglaselt hakkasid minu ees olevast tühjusest tekkima näo kontuurid. Kaunis naise nägu nagu valgus tühjusest välja. Ilmumine võttis aega, aga lõpuks seisis minu ees kena sale ja pikk naine. Tal olid tumeblondid lokkis juuksed, mis olid pealaele kokku pandud. Tema silmad olid sinised ja seljas kandis ta väga lihtsat lühikeste käistega lavendlivärvi puuvillast maani kleiti. Mind lausa hämmastas see ülim lihtsus. Ikka olin arvanud, et inglid säravad kuldses auras, helkivates rõivastes jne. Vastupidiselt minu ettekujutusele oli see ingel lausa lihtsuse kehastus. Tal polnud isegi kingi jalas. Kummaline oli see, et temaga koos olles mõistsin teda ilma sõnadeta. Me läksime koos kusagile, mis meenutas väikest asulat minu kodu lähedal. Ma märkasin, et ingel ei öelnud mulle kunagi midagi enne, kui ma polnud midagi küsinud. Ta ei avaldanud mulle mitte mingis mõttes survet, ei mõtteliselt, sõnaliselt ega füüsiliselt (vastavalt Universumi vaba tahte seadusele). Ta lihtsalt tuli minuga kaasa igale poole kuhu ma läksin. Vahepeal nägin, et ta hakkas nagu õhku ära sulama. Mõistsin, et kui ma ei keskendu temale piisavalt, siis ta sulab jälle olematusse. Ainult minu tahe hoidis teda minu jaoks nähtaval. Mõistsin, et tema jaoks pole välisel vormil tähtsust. Sellega seoses tekkis mul küsimus, mis juba eelnevate teadlike unede jooksul oli mind painama jäänud.
  "Miks vaimumaailmas võib olendite ja hingede välimus muutuda?"
  "Kui mõte muutub siis muutub ka vorm," vastas ta mulle armsalt naeratades.
  Tegelikult ei olnudki mul vaja temaga rääkida, sest ma mõistsin kõike kohe, kui küsimus pähe kerkis. Vaimkeha on nii peenest energiast, et muutub vastavalt sellele kuidas või mida sa mõtled. Niisamuti võivad muutuda, ka teiste vaimolendite vormid vastavalt nende mõttele ja tahtele (meenutagem "loitsupoissi" postituses Teadliku une ohud!).
  See oli uskumatu tunne, mis mind kogu selle ingliga veedetud aja valdas ning seda on tõepoolest väga raske sõnadesse panna, aga kuna hetk oli soodus, siis esitasin inglile veel ühe küsimuse:
  "Kas mul on olemas isiklik vaimne õpetaja?"
  "Ei, sul ei ole vaimset õpetajat!" oli vastus, mis pani mind esimese hooga nördima. Kõigil ju on vaimsed õpetajad ja minul nüüd ei ole. Ma ei tahtnud sellega leppida ja ma hakkasin inglit paluma:
  "Aga palun, ma nii väga tahan endale vaimset õpetajat!"
Selle peale sain ma oma elu suurima õppetunni. Ingel tegi käega õhus viipe ja meie ette ilmus üks habetunud vanem mees. Kohe ilmus minu teadmisse kogu info selle mehe kohta. Ta oli surnud hing, kes oma eelmises elus oli tegelenud paljude idamaiste vaimsete õpetustega, aga juba paar küsimust temale, valmistasid minus pettumuse. Mulle tundus, et see mees polnud sugugi nii tark, et olla mu vaimne õpetaja. Ingel seisis meist natuke eemal ja kuulas meie juttu vaikides ja mida rohkem ma keskendusin vestlusele selle mehega, hakkas ingel haihtuma, ning lõpuks sulas ta täielikult. Ometi tundsin selle ingli nähtamatud lähedalolu ja tunnetasin tema mõtteid. Äkki kogesin ma teadmist! Tõde, et me kõik siin universumis oleme tegelikult õpilased ja meie ainus õpetaja on Looja. Looja loob olukordi ja viib meid kokku inimestega, mis on meile õpetlikud ja kui me sellest ei õpi, siis õppetunnid korduvad kuni me oleme selle õppetunni selgeks saanud. Kõik nn "vaimseid õpetajaid" ja gurud on tegelikult samasugused õpilased nagu meiegi. Nad on lihtsalt võtnud endale õpetaja rolli, mis on nende jaoks samuti õppetund. Milline on vaimse õpetaja õppetund? See on õppetund, kuidas hakkama saada tunnustuse, austuse, imetluse ja kindlasti ka raha ja maiste asjadega, mis kõige sellega kaasneb. Me kõik oleme tegelikult õpilased oma vaimsel teel ja meie ainuke õpetaja on kõikjal olev ja kõike läbiv Looja. Me oleme õpilased ja õpetajad justkui samaaegselt.
  Sellel hetkel tundsin ma Looja kohalolu rohkem kui kunagi varem. Ma teadsin, et Looja ei pea nähtava inglina mu kõrval kõndima, sest tegelikult on ta alati minuga (ja sinuga kes sa seda praegu loed). Seda on vaja lihtsalt kogeda, et mõista.
  Just nii nagu ma unenäo alguses olin soovinud, Looja end mulle ka ilmutas ja iga selles selges unenäos kogetud hetk viis mind talle aina lähemale. Usu iseendasse, sest sinu sees on Suurim Õpetaja kõikidest õpetajatest ja ära lase unenäos ennast vaimuilma veiderdajatest ja lindpriidest pahalastest eksitada! Ära jäta enne kui oled saanud kontakti selle Suurima Õpetajaga ja siis ei saa sa enam kunagi eksida!

***

Märkus: 26. septembril 2015 a, rohkem kui seitse kuud hiljem sain tänu ühele oma tuttavale teada, et vaimne õpetaja, keda Looja Ingel mulle teadlikus unes tutvustas on tegelikult üks-ühele ka ärkveloleku elus olemas. Ma pidasin teda surnud õpetajaks vaid seetõttu, et ta selles unenäos tõusis hauast ja läks sinna hauda tagasi. Haud osutus aga minu jaoks väga oluliseks unesümboliks nähtud vaimse õpetaja kohta, mida ma alles nüüd, rohkem kui pool aastat hiljem mõistan. Seega olge alati väga tähelepanelikud unesümbolite osas.